RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

§ 477

lg-st 1, vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Hagimenetluses võib kohus jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbi vaatamata mh juhul, kui hagiga ei ole taotletud eesmärki võimalik saavutada. Kolleegiumi arvates tuleb sama põhimõtet kohaldada ka hagita menetluses. Sellest tulenevalt jätab kolleegium esitatud avalduse läbi vaatamata ja tühistab TsMS § 425 lg 3 alusel alama astme kohtute lahendid.

1. Kolleegium märgib, et tulenevalt TsMS § 663 lg-test 6 ja 7 esitatakse määruskaebus kandemääruse peale esmalt määruse teinud kohtunikuabile, kes võib selle ise rahuldada. Kui kohtunikuabi määruskaebust ei rahulda, annab ta kaebuse edasi pädevale kohtunikule. Ka kohtunik võib kaebuse rahuldada. Kui ta seda ei tee, saadab ta kaebuse TsMS § 663 lg 7 järgi edasi ringkonnakohtule. Seadusest ei tulene nõuet, et kohtunikuabi või kohtunik peaks määruskaebuse rahuldamata jätmist eraldi põhjendama. Kuna nad toimivad n-ö ringkonnakohtu, kes peab määruskaebuse lõpuks lahendama, eelinstantsina, puudub selleks ka sisuline vajadus ja see koormaks tarbetult kohtutööd. Kaevata sellise määruse peale ei saa. Käesolevas asjas on sellised mitte tingimata vajalikud motiveeritud määrused teinud nii kohtunikuabi (tlk 2) kui maakohtu kohtunik (tlk-d 40-42). Küll peab toimikumaterjalide järgi olema võimalik tuvastada, et nii kohtunik kui kohtunikuabi on määruskaebuse alusel määrust kontrollinud. Selleks piisab lühikesest TsMS § 465 lg 1 nõuetele vastavast määrusest kaebuse edasisaatmise kohta, mis võib olla vormistatud ka nt pealdisena määruskaebusel või viitega toimikus. Sellist määrust ei pea menetlusosalistele edastama, kuna see nende õigusi ei puuduta. Küll tuleb eraldi motiveerida kaebuse rahuldamist. Kolleegium märgib, et eelnev kehtib ka muude kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemisel TsMS § 663 lg 5 järgi. Eelneva põhjal ei ole Riigikohtul vajalik tühistada kohtunikuabi ja maakohtu kohtuniku määruseid määruskaebuse edastamise kohta, kuna need on vaid n-ö korraldava tähendusega.
2. Hagi läbi vaatamata jätmisel tagastatakse TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel üldjuhul tasutud riigilõiv. Sama kehtib tulenevalt TsMS § 477 lg-st 1 ka hagita menetluses avalduse läbi vaatamata jätmise korral. Kuigi TsMS § 149 lg 4 järgi tagastatakse tasutud kassatsioonikautsjon sõnaselgelt vaid Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku rahuldamise korral, kehtib see kolleegiumi arvates TsMS § 150 lg 1 p 3 analoogiat kohaldades ka hagi või avalduse läbi vaatamata jätmise korral, aga TsMS § 150 lg 1 p 2 analoogiat rakendades ka nt vormipuudustega esitatud avalduse Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisel ja esitajale tagastamisel. Seega tuleb tasutud kassatsioonikautsjon avaldajale tagastada. Samad põhimõtted tulenevad riigilõivuseaduse (RLS) § 15 lg 1 p-st
3. Samamoodi tuleks tagastada ka ringkonnakohtule esitatud määruskaebuselt tasutud riigilõiv, mille tasumise kohta toimikus aga andmed puuduvad. Kohtumääruse peale määruskaebuse esitamise korral tasutakse RLS § 37 lg 14 teise lause järgi riigilõivu 200 krooni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seaduses ei ole ette nähtud lõivuvabastust registriasjas määruskaebuse esitamisel. Kuna määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tuleb TsMS § 150 lg 1 p 3 alusel aga nagunii tagastada, ei oma lõivu tasumata jätmine praegusel juhul tähendust.
4. Avaldaja on esitanud ka taotluse Eesti Vabariigilt menetluskuludena määruskaebuse koostamise eest tasutud 708 krooni väljamõistmiseks (tlk 9). Kolleegium märgib, et lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja kindlaksmääramisele kehtivat tsiviilkohtumenetluse seadustikku, kui menetlus algas
5. jaanuaril 2006 või hiljem. Menetluse aluseks olnud kandeavaldus jõudis kinnistusosakonnani
6. jaanuaril 2006 (tlk 30), st menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel kehtib
7. jaanuaril
8. a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustik.

§-st 173, otsustab kohus n-ö põhiasja menetledes üksnes menetluskulude põhimõttelise jaotuse eri menetlusosaliste vahel. Selle alusel võib nõuda kulude kindlaksmääramist pärast lahendi jõustumist esimese astme kohtus TsMS § 174 alusel. Need põhimõtted kehtivad nii hagimenetluse kui hagita menetluse puhul. Seadus võimaldab jätta hagita menetluse kulud (esmajoones õigusabikulud) menetlusosaliseks mitteoleva Eesti Vabariigi kanda üksnes seaduses sätestatud juhul (nt TsMS § 172 lg-s 2 sätestatud juhul). Kulude jaotamine hagita menetluses saab reeglina tulla kõne alla vaid juhul, kui seal osaleb mitu menetlusosalist (TsMS § 172 lg 1), mis kandeavalduse menetlemisel üldjuhul nii ei ole (vt käesoleva määruse p 9). Seda ei muuda ka TsMS § 172 lg 6 kohtuväliste kulude hüvitamise kohta, mis käib samuti esmajoones nende juhtumite kohta, kui kulud jäetakse mõne menetlusosalise kanda. Seadus ei näe ette võimalust, et kandemenetlusega seotud õigusabikulud võiks jätta riigi kanda juhul, kui kandeavalduse rahuldamata jätmise määruse peale esitatakse määruskaebus ja see rahuldatakse. Lisaks tuleneb TsMS § 168 lg-st 2 ja § 477 lg-st 1, et avalduse läbi vaatamata jätmisel kannab avaldaja oma menetluskulud ise. Eriregulatsioon kehtib riigilõivu ja kautsjoni kohta (vt käesoleva määruse p 15). Kolleegium märgib samuti, et TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt saab käibemaksu õigusabikulult välja mõista vaid siis, kui menetlusosaline ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja ta kinnitab seda kohtule (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-2406 (RT III 2006, 16, 144), p 12).
3. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja viinud Riigikohut eksitusse, jättes kohtu informeerimata keelumärke kustutamise lahendist ja kinnistusraamatu kannete muutmisest taotletud viisil (vt käesoleva määruse p 12). See oleks aga võinud põhjustada eksliku kohtulahendi. Menetlusosaline ei või TsMS § 200 lg 2 järgi oma õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. Asja õiget, kiiret ja võimalikult väheste kuludega menetlemist pahatahtlikult takistavat menetlusosalist võib kohus sama sätte järgi trahvida. Selleks ei ole vaja menetlusosalist antud asjaoludel eelnevalt hoiatada TsMS § 46 lg 2 järgi. Hiljemalt
4. augustil
5. a (kinnistusosakonnale uue avalduse esitamise päeval) oli avaldaja teadlik menetlust mõjutavast olulisest asjaolude muutumisest, millest tulnuks Riigikohut informeerida. Selleks oli avaldajal kolleegiumi hinnangul piisavalt aega vähemalt kuni kirjalikus menetluses taotluste esitamise aja lõpuni, s.o
6. septembrini
7. a. Tulenevalt eelnevast ning

§ 46

lg-st 1 ja § 200 lg-st 2, määrab kolleegium avaldajale trahvi suurusega 100 miinimumpäevamäära. Kuna tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei ole miinimumpäevamäära suurust ette nähtud, kohaldab kolleegium analoogia alusel karistusseadustiku § 44 lg-t 2, mille järgi on miinimumpäevamäära suuruseks viiskümmend krooni. Seega on avaldajale määratud trahvi suuruseks 5000 krooni. Trahvi suuruse määramisel arvestab kolleegium, et ilmselt ei ole avaldaja tegutsenud kohut pahatahtlikult eksitada soovides, vaid kohut ei informeeritud tõenäoliselt lohakuse tõttu. Kolleegium juhib avaldaja tähelepanu TsMS § 179 lg-le 5, mille järgi on trahvi tasumise vabatahtliku täitmise aeg 15 päeva alates lahendi jõustumisest.

§ 466

lg-st 3, arvestatakse vabatahtliku täitmise aega alates trahvimääruse kättetoimetamisest.

1. Kolleegium juhib kohtupraktika ühtlustamiseks tähelepanu ka TsMS § 666 lg-le 3, mille järgi vaatab ringkonnakohus hagita menetluses tehtud menetluse lõpetava määruse (vt selle kohta käesoleva määruse p 10) peale esitatud määruskaebuse läbi ja lahendab kolmeliikmelises koosseisus. II.
2. Kuigi avaldus jääb läbi vaatamata, peab kolleegium kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil vajalikuks selgitada täitemenetluses müüdud kinnisasja kohta kinnistusraamatusse tehtud omaniku kande muutmisega ja TsÜS §-ga 88 seonduvat.
3. Eseme käsutamise keelamine oli
4. jaanuarini
5. a kehtinud TsMS § 156 lg 1 p-de 2, 3 ja 5 järgi võimalik hagi tagamise korras kohtu määramisel vara käsutamise keelumärkena vararegistris, vara arestimisena ja kostjal teatud tehingute keelamisena. Kehtiva TsMS § 378 lg 1 p 2 ja § 389 lg 4 järgi väljendab vara käsutamise keelumärke tegemine isiku valduses oleva vara arestimist, mis § 389 lg 1 järgi tähendab ühtlasi vara käsutamise keeldu. Teatud käsutustehingute keelde võib kohus hagi tagamise korras seada ka kehtiva TsMS § 378 lg 1 p 3 järgi. Lisaks tsiviilkohtumenetlusele võib käsutuskeelde seada kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) järgi ka kriminaalmenetluses vara arestimisena, mille eesmärgiks on KrMS § 142 lg 1 järgi tsiviilhagi, konfiskeerimise ja varalise karistuse tagamine. Ka sellise arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi vara käsutamise keeld. Kinnisasja arestimiseks on kriminaalmenetluses KrMS § 142 lg 8 järgi pädev kohus prokuratuuri taotlusel. Sama sätte teise lause järgi esitab prokuratuur kinnisasja arestimiseks arestimismääruse kinnistusosakonnale keelumärke kandmiseks kinnistusraamatusse.
6. Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on TsÜS § 88 lg 1 esimese lause kohaselt tühine. Sama sätte teise lause järgi on tühine ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri tehtud käsutus, mis rikub käsutuskeeldu. Seega toob kohtu või muu pädeva asutuse või isiku seatud käsutuskeelu rikkumine kaasa nii keeldu rikkuva käsutustehingu kui ka nt täitemenetluses vara müümise tühisuse. Sellest tulenevalt on kord juba sama vara käsutamise keelamise tagajärjeks mh see, et ka nt kohtu kohaldatud hilisemad käsutamise keelud on tagajärjetud (vt Riigikohtu
7. aprilli
8. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04 (RT III 2004, 16, 201), p 14).
9. Kinnisomandi või piiratud kinnisasjaõiguse käsutamise keeld tehakse kinnistusraamatus nähtavaks kinnistusraamatusse keelumärke kandmisega (AÕS § 63 lg 1 p 3, § 631 lg 6). Keelumärge keelab AÕS § 63 lg 2 järgi vastavalt märke sisule kannete tegemise kinnistusraamatusse kas täielikult või osaliselt, st "lukustab" kinnistusraamatu ja välistab edasised kanded (vt keelumärke tähenduse kohta ka viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-48-04, p-d 11-14). Siiski ei mõjuta keelumärke kinnistusraamatusse kandmine või kandmata jätmine iseenesest TsÜS § 88 lg-t 1, st käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on ikkagi tühine ning selle alusel kinnistusraamatusse tehtud võimalik kanne seega ebaõige. Keelumärge ei omanda iseenesest järjekohta kinnistusraamatus ega taga mingit kinnistusraamatusse kantavat õigust nagu nt eelmärge. Mitme erineva keelumärke kandmine kinnistusraamatusse ei ole TsÜS § 88 lg-st 1 ja AÕS § 63 lg-st 2 tulenevalt lubatud.
10. Oluline eriregulatsioon sisaldub aga TsÜS § 88 lg-s
11. Selle sätte järgi ei kohaldu TsÜS § 88 lg 1 enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele. Sellest tuleneb kolleegiumi arvates, et käsutuskeeld saab puudutada üksnes neid õigusi, mille kohta on keeld antud. Kui kinnisasja omanikul on keelatud kinnisasja käsutada, st teha kinnisasja suhtes kehtivalt käsutustehinguid, ei saa see puudutada kolmandaid isikuid, kellel on kinnisasjale mõni piiratud asjaõigus, mis on seatud kinnisasjale enne käsutuskeelu andmist. See on põhjendatud, kuna need õigused on juba tekkinud ja nende käsutamise keelamiseks tuleb saavutada käsutuskeeld õiguste omajate suhtes. Hüpoteegi kui asjaõiguse põhisisu on ette nähtud AÕS § 325 lg-s 1, mille kohaselt annab hüpoteek hüpoteegipidajale õiguse hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Kui tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal AÕS § 352 lg 1 järgi õigus nõuda sundtäitmist. Hüpoteegipidajal on AÕS § 353 kohaselt õigus saada oma nõue rahuldatud kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast. Hüpoteegiga tagatud nõude põhjal sundtäitmise alustamist ning selle korraldamist, tuleb kolleegiumi arvates lugeda asjaõiguse teostamiseks TsÜS § 88 lg 2 tähenduses. Pandiga tagatud nõue on AÕS § 280 kohaselt eelistatud teistele nõuetele panditud vara suhtes. Samuti võib hüpoteegipidaja hüpoteeki AÕS § 338 järgi nt loovutada või pantida. Kui asuda seisukohale, et kinnisasja omaniku suhtes seatud kinnisasja käsutamise keeld tähendaks ka hüpoteegipidaja jaoks keeldu hüpoteeki sisse nõuda, vähendaks see oluliselt ja põhjendamatult hüpoteegi tagatisväärtust. Pealegi ei annaks käsutamise keelamine mingit eelisõigust kinnisasja arvel nõuete rahuldamisel, st hüpoteegiga tagatud nõuded täidetaks nagunii esimeses järjekorras.
12. Eelneva põhjal ei takista ka kinnisasja omaniku suhtes kinnisasja käsutuskeelu panek (kinnisasja arestimine) ja kinnistusraamatusse käsutamise keelumärke kandmine hüpoteegi realiseerimiseks täitemenetluse korraldamist ega selle tulemusena toimunud omaniku vahetuse kinnistusraamatusse kandmist. Selleks esitab kohtutäitur TMS § 160 lg 1 esimese lause kohaselt kinnistusosakonnale enampakkumise akti ärakirja, lihtkirjalikud avaldused ostja kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmiseks ning keelumärke ja lõppevate õiguste kustutamiseks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole kande tegemiseks vaja kustutatavate õiguste omajate nõusolekut KRS § 341 mõttes. Viimati mainitu on sätestatud ka KRS § 341 lg-s
13. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et TMS § 160 lg-s 1 nimetatud keelumärke all peetakse esmajoones silmas kohtutäituri poolt täitemenetluse käigus TMS § 142 lg 1 ja § 145 alusel seatud keelumärget, mis tuleb täitemenetluse lõppedes eesmärgi äralangemise tõttu kustutada. Täitemenetluse seadustiku § 160 lg-s 1 nimetatud lõppevaid õigusi reguleerivad TMS §-d 158 ja
14. Sissenõudja nõudest järjekohas tagapool olevad õigused lõpevad TMS § 158 lg 3 esimese lause järgi pakkumise parimaks tunnistamisega. Kuigi keelumärkel ei ole kinnisasjaõiguste suhtes järjekorrasuhet, tuleneb TMS § 160 lg-st 1 koostoimes TsÜS § 88 lgga 2, et pakkumise parimaks tunnistamisega lõpeb ka keelumärke toime, kui keelumärge on kantud kinnistusraamatusse hiljem kui sissenõudja nõuet tagav asjaõigus ja asjaõiguse teostamisega vahetub kinnisasja omanik sõltumata keelumärkest. Seega tuleb keelumärge kinnistusraamatust kustutada, kuna see ei saa kehtida kinnisasja enampakkumisel omandanu suhtes. Kolleegium rõhutab, et eelnev kehtib vaid juhul, kui täitemenetlus toimub enne käsutuskeelu seadmist kinnisasjale seatud asjaõiguse realiseerimiseks. Muu täitemenetlus omaniku suhtes on TsÜS § 88 lg 1 teise lause järgi välistatud, kuna see rikuks seatud käsutuskeeldu. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve