Obsah (12)

§ 119§ 112§ 117§ 108§ 122§ 109§ 193§ 42§ 52§ 47§ 110§ 51

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 112 p 2 alusel kehtetuks ja nõudis kostjalt saadu tagastamist pankrotivarasse. Kuna kostja oli Jaani I kinnistu müünud OÜ-le E, tuleb nimetatud kinnistu väärtus

§ 119lg 3 alusel hüvitada hagejale rahas.

Xxxx-Xxxxx xx asuva ehitise alune maa on

1. märtsil
2. a kantud kinnistusraamatusse. Seega on kõnealune ehitis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Kuna kostja võõrandas 668/1680 suuruse mõttelise osa Xxxx-Xxxxx xx asuvast kinnistust, siis ei ole seda võimalik pankrotivarasse tagastada ning ka see tuleb hüvitada rahas.
3. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise ajal hageja abikaasa ega lähikondne. Ühisvara jagati kohtumäärusega, mitte poolte kokkuleppel. Hageja oli ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise ajal maksejõuline ega muutunud ühisvara jagamise tõttu maksejõuetuks. Xxxx-Xxxxx xx asuv kinnistu ei ole kunagi kuulunud poolte ühisvara hulka, sest see muutus kinnistu oluliseks osaks pärast abielu lahutamist ja ühisvara jagamist. Jaani ja Jaani I kinnistute väärtus oli ühisvara jagamise hetkel 1 900 000 krooni, mitte aga 2 632 500 krooni, nagu väidab hageja.
4. Tallinna Linnakohus rahuldas
5. juuni
6. a otsusega hagi. Linnakohus tunnistas kehtetuks ühisvara jagamise kokkuleppe, mille kohaselt anti hageja nimele registreeritud kinnistud Jaani ja Jaani I ning ehitis Xxxx-Xxxxx xx kostja omandisse, lasi Jaani kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kanda hageja ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 650 000 krooni suuruse hüvitise võõrandatud ühisvara kompenseerimiseks ning riigituludesse riigilõivu 372 810 krooni. Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole ühisvara jagatud kohtulahendiga. Tallinna Linnakohus kinnitas
7. mai
8. a määrusega poolte ühisvara jagamise kokkuleppe. Hagi näol ei ole tegemist kohtulahendi vaidlustamisega. Ühisvara jagamise kokkulepe tuleb

§ 112lg 2 alusel tunnistada kehtetuks.

Pooled sõlmisid pärast Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti

1. aprilli
2. a vaideotsust järgmise kuu alguses kokkuleppe ühisvara jagamiseks viisil, mille kohaselt loobus hageja olulisel määral oma osast ühisvaras. Poolte huviks oli vältida maksuotsuse mõju ühisvara suurusele ning kindlustada nii poolte kui ka nende ühiste laste majanduslik heaolu. Kostja on võlgniku lähikondne

§ 117lg 3 järgi.

Ühisvara jagamise kokkulepe kahjustas olulisel määral hageja võlausaldajate huve, kuivõrd ühisvara jagamise tulemusena sattus hageja võlgnikuna olukorda, kus tal puudusid vahendid võetud kohustuste täitmiseks. Pankrotimenetluses haldurile esitatud nõuetega on tõendatud, et hagejal oli ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise seisuga kohustusi summas 12 760 555 krooni. Pärast ühisvara jagamist hageja kasutusse jäänud sõiduautod ja olmeesemed väärtusega 1 291 040 krooni ei katnud hageja vastu suunatud nõudeid. Hagejal puudus muu ühisvara jagamise kokkuleppes kajastamata vara, mille arvel oleks olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostja ei ole tõendanud hageja maksejõulisust ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja kinnitas ka ise, et tal puudus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks igasugune vara. Kuna kostja müüs

1. juunil
2. a Jaani I kinnistu OÜ-le E, ei ole nimetatud kinnistut võimalik pankrotivarasse tagasi võita. Ka Tallinnas Xxxx-Xxxxx xx asuvad hooned on kinnistatud ja kinnisasja omanikuna on
3. veebruaril
4. a kantud kinnistusraamatusse kostja. Xxxx-Xxxxx xx asuvat ehitist kui vallasasja pole võimalik pankrotivarasse tagasi võita. Seetõttu tuleb nimetatud ehitise kui vallasasja asemel mõista kostjalt pankrotivarasse hüvitis 16 650 000 krooni.
5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asjas menetlus, menetluse jätkamisel aga jätta hagi rahuldamata.
6. Hageja nõustus kostja apellatsioonkaebusega kostjalt välja mõistetud kohtukulude osas. Muus osas vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
8. veebruari
9. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega linnakohus oli rahuldanud hagi kehtetuks tunnistatud ühisvara jagamise kokkuleppe alusel saadud vara tagastamiseks pankrotivarasse, otsustanud kanda Jaani kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse V. B ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 16 650 000 krooni. Samuti tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse kohtukulude jagamise osas. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas, s.o ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei jaganud linnakohus poolte ühisvara kohtuotsusega, vaid kinnitas poolte sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe määrusega. Vaidluse esemeks ei ole ühisvara jagamise kokkuleppe ja seda kinnitava kohtumääruse seaduslikkus. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise aluseks on pankrotiseaduses ettenähtud tagasivõitmise aluste olemasolu. Tagasivõitmine ei olene sellest, kas ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud notariaalselt või kinnitatud kohtu poolt. Linnakohus kohaldas õigesti

§ 112p 2.

Vaidlustatud ühisvara jagamise kokkuleppe kohaselt loobus hageja kostja kasuks olulisest osast registreeritud ja kindla väärtusega varast. Ühisvara jagamise hagides on pooled ise hinnanud nimetatud vara väärtuseks üle kümne miljoni krooni. Ühisvara jagamise kokkuleppega ei jagatud ega läinud hageja ainuomandisse vara ning võlgasid, mille eest hageja vastutas. Asjaolu, et pooltele jäi ka muud ühisvara, mida kokkuleppes ei nimetatud, ning et hagejal oli lisaks ka lahusvara, mille arvel oleks saanud võlgasid tasuda, ei muuda olematuks ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise aluse olemasolu � ühisvara jagamise kokkuleppega loobus võlgnik olulisel määral oma osast ühisomandis. Ühisvara jagamise tulemusena muutus hageja maksejõuetuks. Hageja maksevõimetus on tuvastatud pankrotiotsusega. Maksevõime säilimise tõendamise koormus lasub

§ 112p 2 kohaselt hagejal kui võlgnikul ja kostjal kui võlgniku abikaasal.

Hageja oli ise kohtumenetluses seisukohal, et ta muutus maksejõuetuks just ühisvara ebavõrdse jagamise tõttu. Tema pankrotimenetlus algatati 1 aasta ja 4 kuud pärast ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist. Kostja ei ole näidanud, mis selle lühikese ajavahemiku jooksul tingis hageja maksejõuetuks muutumise. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei anna alust kogu ühisvara väljanõudmiseks pankrotivarasse. Ühisvara ei muutu pankrotivaraks.

§ 108järgi moodustub pankrotivara üksnes võlgniku lahusvarast.

Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega taastub kõigepealt olukord, kus ühisvara on jagamata. Seega ei võimalda pankrotiseadus kogu ühisvara arvamist pankrotivara hulka, vaid haldur peab eelnevalt taotlema ühisvara jagamist ja võlgniku osa eraldamist. Pooled jagasid kõnealuse kokkuleppega ainult osa ühisvarast. Hageja kui pankrotivõlgnikust abikaasa osa eraldamise vajaduse tõttu, tuleb jagada kogu ühisvara. Ühisvara jagamise hagi ülejäänud vara osas on Harju Maakohtu menetluses. Ühisvara jagamata ei ole võimalik otsustada selle üle, milline osa ühisvarast kuulub võlgnikule ja tuleb arvata pankrotivarasse. Küsimust, kas kostja on hageja lähikondne, ei teki, sest ühisvara jagatakse abielusuhete lõppemise aja seisuga ja pankrotivarasse saab nõuda üksnes võlgnikule kuuluva ühisvara osa. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotleb: 1) ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule; 2) ringkonnakohtu otsuse tühistamist kohtukulude väljamõistmise osas; 3) uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta kohtukulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vastuolus tehingu kehtetuks tunnistamise tagajärgede, pankrotiseaduse mõtte ja võlausaldajate huvidega asunud seisukohale, et ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral ei ole võimalik kohaldada

§ 119lg-t 1 ega taastada kehtetu kokkuleppe eelset olukorda.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühelt poolt asus ringkonnakohus seisukohale, et ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisel taastub esmalt olukord, kus ühisvara on jagamata, teisalt ei kohaldanud ringkonnakohus ühisvara jagamise kokkuleppe eelse olukorra taastamist. Vara hageja pankrotivarasse mõistmata jätmine on vastuolus

§ 108

lõikega 2, mille järgi on lisaks võlgniku lahusvarale pankrotivaraks ka tagasi võidetud vara. Ühisvara pankrotivarasse mõistmine ei kahjustaks kostja huve, sest kostja saaks olukorra ennistamisel nõuda ühisvara jagamist

§ 122lg 4 alusel.

Asjaolu, kas jagatud vara on poolte ühis- või lahusvara, selgub ühisvara jagamise vaidluses. Tehingu tagasivõitmise vaidluses ei saa võtta seisukohta, kas jagatav vara on ühis- või lahusvara.

§ 119

lg 1 kohaldamata jätmine kahjustab oluliselt võlgniku ja tema võlausaldajate huvisid, sest nimetatud sätte alusel tuleb tagastada ka vara arvel saadud viljad ja muu kasu. Vara pankrotivarasse mõistmata jätmine loob olukorra, kus võlgniku abikaasa saab varalt teenida tulu, mida välja ei mõisteta.

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb: 1) ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti linnakohtu otsus muutmata; 2) ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule; 3) lõpetada menetlus, jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud; 3) tühistada hagi tagamine. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud kohtud hagi menetleda enne ühisvara jagamist kinnitava kohtumääruse kehtetuks tunnistamist ning menetlus tuli enne
2. jaanuari
3. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: varasem TsMS) § 217 p 3 alusel lõpetada. Kohtud asusid ekslikult seisukohale, et pooled jagasid ühisvara omavahelise kokkuleppega. Ühisvara jagati kohtumäärusega. Jõustunud kohtulahendit sai enne
4. jaanuari
5. a vaidlustada üksnes teistmisvõi kohtuvigade parandamise menetluses.

§ 109järgi saab tagasi võita üksnes tehinguid.

Kohtulahendi tagasivõitmist pankrotiseadus ette ei näe ja see oleks vastuolus nii kohtulahendi seadusjõu põhimõttega kui ka tagasivõitmise aluste numerus clausus'e põhimõttega. Kohtud kohaldasid ebaõigesti

§ 112lõiget 2.

Nimetatud sätet ei saa kohaldada, sest pooled ei olnud ühisvara jagamise ajal enam abielus. Abielu lahutati enam kui kolm aastat enne tagasivõidetava kohtulahendi jõustumist ning hageja oli enam kui kaks aastat enne ühisvara jagamist uuesti abiellunud. Kui käsitada kostjat hageja lähikondsena, siis vastavalt

§ 117

lg 1 p-le 1 oleks võimalik ühisvara jagamise kokkulepe endise abikaasaga vaidlustada vaid juhul, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne tehingu tegemist. Ringkonnakohus rikkus

1. jaanuarist
2. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3, kui saatis asja tühistatud osas linnakohtule uueks läbivaatamiseks, et haldur saaks sellise nõude esitada. Samas leidis ringkonnakohus õigesti, et tagasivõitmise kaudu kogu vara arvamine pankrotivara hulka on ebaõige, kuna vastavalt

§ 122

lg-le 1 peab haldur taotlema lisaks tehingu tagasivõitmisele ka ühisvara jagamist ja võlgniku osa eraldamist. Kuna hageja ühisvara jagamise ja võlgniku osa eraldamise nõuet ei esitanud, sai ringkonnakohus vaidluse ise lahendada, jättes hagi rahuldamata. Linnakohtule esitamata nõuete osas ei saanud ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks saata. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Nimetatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi vara pankrotivarasse mõistmise osas rahuldamata. Muus, s.o abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu õiguslikku põhjendust. Poolte kohtukulud tuleb jätta nende endi kanda ning hagi tagamine tühistada.
2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes nii selle üle, kas kohtumäärusega kinnitatud lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet saab endise abikaasa pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada

§ 112

alusel, kui ka selle üle, kas nimetatud sätte alusel kehtetuks tunnistatud tehingu alusel jagatud ühisvara tuleb

§ 119alusel arvata pankrotivarasse.

Sellest tulenevalt käsitleb kolleegium esmalt hageja nõuet abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks (vt käesoleva otsuse p-d 11�17) ning seejärel hageja nõuet kehtetuks tunnistatud ühisvara pankrotivarasse mõistmiseks (vt käesoleva otsuse p-d 18�21).

1. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude lahendamiseks on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: kostja esitas Tallinna Linnakohtule
2. novembril
3. a hagi ja hageja kostja vastu
4. oktoobril
5. a vastuhagi ühisvara jagamiseks (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 15�21); Tallinna Linnakohtu
6. juuni
7. a osaotsusega lahutati poolte abielu (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 102�103); Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti
8. aprilli
9. a vaideotsuse kohaselt määrati hagejale
10. aasta maksustamisperioodi eest tulumaksu 6 201 204 krooni (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 202�208);
11. mail
12. a esitasid pooled linnakohtule ühisvara jagamise kokkuleppe ja taotlesid menetluse lõpetamist; Tallinna Linnakohtu
13. mai
14. a määrusega lõpetati menetlus ühisvara jagamiseks ja lastele elatise väljamõistmiseks ning kinnitati poolte kokkulepe ühisvara jagamiseks, mille kohaselt anti Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Harju kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosas nr xxxx ja nr xxxx nimetatud kinnistud ja Tallinna Hooneregistris hageja nimele registreeritud Xxxx-Xxxxx xx asuv ehitis kostja omandisse (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 10�11); Tallinna Linnakohtu
15. septembri
16. a määrusega algatati hageja pankrotimenetlus ja
17. oktoobri
18. a otsusega kuulutati välja hageja pankrot (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 12�14).
19. Kohtud on kolleegiumi arvates õigesti ja põhjendatult leidnud, et poolte ühisvara jagamise kokkulepe tuleb tunnistada kehtetuks, kuid on vääralt kohaldanud

§ 112

tagasiulatuvalt.

§ 193lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1.

jaanuari

1. a] alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus üksnes alates
2. jaanuarist
3. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele. Pankrotimenetluse toimingute hulka kuulub küll pankrotihalduri poolt tagasivõitmise hagi esitamine, kuid tagasivõitmise alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega tagasiulatuvat jõudu. Viidatud pankrotimenetluse seaduse sättest ei tulene tehingu tagasivõitmise alustele tagasiulatuvat jõudu, järelikult ei saa nende suhtes kohaldada kehtivat pankrotiseadust. Kolleegium leiab, et hagi ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks tuleb rahuldada enne
4. jaanuari
5. a kehtinud pankrotiseaduse (edaspidi: varasem

) § 47 p 2 alusel. Nimetatud sätte järgi tunnistas kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik loobus olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis, sõltumata sellest, kas võlgnik sellega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas võlgniku abikaasa oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui ühisvara oli jagatud või võlgnik oli oma varast või oma osast ühisvaras loobunud viimase kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik või tema abikaasa ei tõendanud, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu.

1. Ebaõige on kostja väide, et poolte ühisvara jagamise kokkulepe ei ole tagasivõidetav, kuna ühisvara ei jagatud mitte poolte kokkuleppel, vaid kohtumäärusega ja kohtumäärus ei ole pankrotimenetluses tagasivõidetav. Perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 3 järgi jagavad abikaasad ühisvara reeglina kokkuleppel. Vaidluse korral jagab sama paragrahvi
2. lõike kohaselt ühisvara kohus, lähtudes PKS §-s 19 sätestatud põhimõtetest. Ka juhul, kui pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle kohtus, on neil võimalik ühisvara jagada kokkuleppel. Varasema TsMS § 73 lg 3 esimese lause järgi võisid pooled menetluse lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei olnud seadusega vastuolus. Varasema TsMS § 182 lg 4 esimese lause kohaselt kinnitas kohus sellisel juhul poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetas asja menetluse. Sama tulenes ka varasema TsMS § 217 p-st
3. Vastavalt varasema TsMS § 211 lõikele 1 oli määrus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustatud. Varasema

§ 42

lg 1 järgi tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse paragrahvides 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistis pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning paragrahvides 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Asjaolu, et kohus kinnitas poolte ühisvara jagamise kokkulepe määrusega, ei tähenda seda, et nimetatud kokkulepe ei ole tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. Kohtumäärusega TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel kinnitatud kokkuleppe tehingulist iseloomu on kolleegium tunnistanud ka oma varasemas,

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-14804 (RT III 2005, 3, 29). Selles otsuses märkis kolleegium, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses. Seega oli TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel poolte kokkuleppe määrusega kinnitamisel kohtu poolt protsessuaalne tähendus � menetluse lõpetamine.
3. Ebaõige on ka kostja väide, et asja menetlus tuli lõpetada TsMS § 217 p 3 alusel, sest poolte ühisvara oli jagatud kehtiva kohtulahendiga. Kõnealusel juhul ei ole tegemist samade poolte vahel samal alusel sama hagi eseme suhtes esitatud hagiga. Varasemas kohtuasjas, mille menetlus lõpetati TsMS § 217 p 5 alusel, oli pooltel vaidlus ühisvara jagamise üle väljaspool pankrotimenetlust. Hageja ei taotlenud käesolevas asjas ühisvara jagamist. Samas ei oleks pankrotihalduri hagi abikaasade ühisvara jagamiseks

§ 122

või varasema

§ 52

alusel pärast ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist käsitatav sama hagina, mis oli abikaasa enda hagi ühisvara jagamiseks. Seetõttu peab kohus menetlema pankrotihalduri hagi abikaasade ühisvara jagamiseks ka siis, kui pooled olid hagimenetluses vaielnud ühisvara jagamise üle ning sõlminud kokkuleppe, mille alusel hagimenetlus lõpetati, kuid mis tunnistati pankrotihalduri hagi alusel tagasivõtmise korras kehtetuks. 15. Eeltoodust tulenevalt (käesoleva otsuse p-d 11�14) oli vaatamata sellele, et pooled olid ühisvara jagamiseks sõlminud kokkuleppe ja Tallinna Linnakohus oli ühisvara jagamiseks esitatud hagi menetluse oma määrusega lõpetanud, kohtutel õigus tunnistada poolte kokkulepe ühisvara jagamiseks kehtetuks varasema

§ 47p 2 alusel.

Kolleegium rõhutab, et linnakohus ei pidanud varasema

§ 47

p 2 kohaldamiseks tunnistama kehtetuks ega tunnistanud kehtetuks mitte ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise määrust, vaid tehingu � ühisvara jagamise kokkuleppe. 16. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist varasema

§ 47

p 2 alusel ei takista asjaolu, et kostja ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal enam hageja kui võlgniku abikaasa. Varasema

§ 47

p-st 2 ei nähtu otseselt, et selle sätte alusel saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada üksnes neid ühisvara jagamise kokkuleppeid, mis sõlmiti veel abielus olevate isikute vahel, mitte aga lahutatud abikaasade kokkuleppeid. Kõnealuse sätte eesmärgiks oli kaitsta võlausaldajaid olukorras, kus võlgnikust ühisvara omanik loobub oma osast ühisvarast eesmärgiga kahjustada võlausaldajaid. Seda eesmärki arvestades ei ole võlausaldajate huvide võimaliku kahjustamise seisukohalt vahet, kas ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal on vara omanikud veel abielus või mitte. Seega saab viidatud sätte alusel tunnistada tagasivõtmise korras kehtetuks ka lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, kui võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus. Kolleegium märgib, et eelöeldud seisukoht kehtib ka

§ 112lg 1 suhtes.

17. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel hageja lähikondlane, kuivõrd abielu oli selleks ajaks lahutatud. Kostja viidatud

§ 117

lg 1 p 1 ei saa kohaldada (vt

§ 193lg 1).

Kolleegium märgib, et

§ 117

lg 1 p 1 omab tähtsust tagasivõitmise üldnõuete (

§ 110

) ning kinkelepingu ja täidetud rahaliste kohustuste tagasivõitmise puhul (

§-d 111 ja 113). 18. Kuigi ringkonnakohus on õigesti leidnud, et poolte ühisvara jagamise kokkulepe tuleb kehtetuks tunnistada, on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks vara pankrotivarasse tagasimõistmise nõude osas. Ekslik on hageja arusaam, et kogu ühisvara jagamise kokkuleppe alusel kostja omandisse läinud vara tuleb ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise järel tagastada

§ 119alusel pankrotivarasse.

Kui kohus tunnistab võlgniku tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on tehingu teine pool

§ 119

lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. See säte on kohaldatav muudel tagasivõitmise alustel tehingu kehtetuks tunnistamisel, kuid mitte abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral. Abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes alus, millega jagatud ühisvarast anti või kohustuti andma osa või kogu vara ühe või teise poole vara hulka, kuid sellega ei teki alust arvata kogu jagatud ühisvara võlgniku pankrotivarasse. Ka varasema

§ 51

, mis sätestas tagasivõitmise tagajärjed, ei näinud ette ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral kogu ühisvara arvamist pankrotivara hulka.

1. Kuna pankrotihaldur ei esitanud linnakohtule nõuet poolte ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa eraldamiseks pankrotivarasse, ei saanud linnakohus selle nõude kohta seisukohta võtta ilma hagi piire ületamata. TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sama tulenes ka TsMS § 229 lõikest
3. Väär on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara pankrotivarasse mõistmine ei kahjustaks kostja huve, sest kostja saaks nõuda ühisvara jagamist

§ 122lg 4 alusel.

Kolleegium leiab, et see säte on rakendatav olukorras, kus haldur on õigusvastaselt (kas tahtlikult või hooletusest) pankrotivara hulka arvanud ühisvara. Ühisvara olemasolu korral on haldur kohustatud esitama ühisvara jagamise hagi

§ 122alusel.

Seega on kostjal kui ühisvara omanikul õigus jääda passiivseks olukorras, kui ühisvara teine omanik pankrotistub.

1. Eeltoodu alusel (käesoleva otsuse p-d 18�20) tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks vara pankrotivarasse tagastamise küsimuse lahendamiseks. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab rahuldamata hagi vara pankrotivarasse tagastamiseks. Hageja oleks saanud esitada ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagiga koos hagi ühisvara jagamise ja hagejale jääva vara pankrotivara hulka mõistmiseks. Samas ei ole välistatud neid nõudeid menetleda eraldi menetlustes.
2. Kuna kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel ise uue otsuse asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, otsustab ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt ka kohtukulude jagamise poolte vahel. Arvestades asjaolu, et hagi rahuldati osaliselt, jätab kolleegium kummagi poole kohtukulud varasema TsMS § 60 lg 1 kolmanda lause kohaselt poolte endi kanda.
3. Kuna hagi jääb ühisvara pankrotivarasse tagasimõistmise osas rahuldamata, tühistab kolleegium TsMS § 386 lg 4 alusel Tallinna Linnakohtu
4. oktoobri
5. a määruse, millega seati hagi tagamiseks kostjale kuuluvatele kinnistutele käsutamise keelumärked ning arestiti kostja pangakontod. Kolleegium jätab TsMS § 445 lg 2 alusel hagi tagamise abinõud jõusse kuni
6. oktoobrini
7. a (kaasa arvatud), sest hagi tagamise abinõude tühistamise edasilükkamine on ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude osas tehtud hagi rahuldava otsuse täitmise tagamiseks vajalik, kuivõrd hagejal on sellest otsusest tulenevalt õigus esitada hagi ühisvara jagamiseks ning talle jääva vara arvamiseks pankrotivara hulka. Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu