← Eesti

3-3-1-33-06

Obsah (9)§ 6§ 7§ 15§ 10§ 1§ 4§ 16§ 24§ 14

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-33-06 Otsuse kuupäev 5. oktoober 2006 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek

) § 10 lg 1 alusel põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurused, sealhulgas määrati maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi ülekandevaru suuruseks

§ 6

lg 1 alusel 2240 kg ja üleliigse laovaru suuruseks

§ 7alusel 685 kg.

Maksu- ja Tolliameti (MTA)

  1. novembri
  2. a maksuteatega nr 16.2.2-9/7 määrati XXXXXXX XX AS-ile

§ 15

lg 1 ja Maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 alusel maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru tasu 2128 krooni ning kohustati XXXXXXX XX AS-i tasuma see summa maksuhalduri kontole hiljemalt

  1. detsembriks
  2. MTA
  3. detsembri
  4. a otsusega nr 15.1-3/82 tunnistas MTA varasema maksuteate selles ilmnenud arvutusvea tõttu kehtetuks ning väljastas samal päeval XXXXXXX XX AS-ile uue maksuteate nr 16.2.2-9/46, millega määras maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru tasu suuruseks 2144 krooni.
  5. XXXXXXX XX AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA maksuteated nr 16.2.2-9/7 ja 16.2.2-9/46 ning põllumajandusministri
  6. oktoobri
  7. a käskkirja nr 305 osas, millega määrati maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru suuruseks 685 kg. Kaebuse kohaselt oli kaebaja Põllumajandusministeeriumile esitatud laovarude deklaratsioonis põhjendanud laovarude suurenemist tootmis- ja töötlemismahu kasvuga. Põllumajandusminister oleks Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi rakendades pidanud deklaratsioonis esitatud andmete ebapiisavuse korral koguma enne otsuse tegemist täiendavaid tõendeid kaebaja väidete paikapidavuse kohta.

§ 10

lg 2 kohaselt võtab Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel muu hulgas arvesse käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis- või töötlemismahu protsentuaalse kasvuga. Kui võtta ülekandevaru suuruseks käskkirjas määratud 2240 kg, oleks tulnud seda suurendada viimase aasta müügitulemuste kasvu arvestades vähemalt 52% võrra, seega 3405 kg-ni. Kuna kaebaja tegelik laovaru oli 2925 kg, siis mingit üleliigset laovaru tal seaduse tähenduses ei olnud ja tema õigusi rikuvad ka MTA vastavad maksuteated üleliigse laovaru tasu määramise kohta. Kaebaja leidis täiendavalt, et Üleliigse laovaru tasu seadus on tervikuna vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) ja seda ei tohiks vaidluses kohaldada. Üleliigse laovaru tasu seadus defineerib üleliigse laovaru tasu kui avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kuna nimetatud tasu eest ei osuta riik tasujatele ühtegi teenust ning tasu sissenõudjaks on MTA, on sisuliselt tegemist maksuga. Seejuures tuleb tasu maksta ka toodete omamise eest, mida isik oli heas usus omandanud enne Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmist. Üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu - see on õiguse üldpõhimõte, mida on toonitanud ka Riigikohus oma seisukohtades. Seadusandja käitumine Üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamisel viimasel minutil selle asemel, et seda teha kohe pärast Euroopa Liidu (EL) vastava määruse vastuvõtmist ja isikuid õigel ajal EL-iga liitumisest tulenevatest tagajärgedest informeerida, on sõnamurdlik.

  1. Põllumajandusminister ja MTA palusid kaebuse rahuldamata jätta. Põllumajandusminister leidis, et kuna kaebaja tegeleb maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi vahendustegevusega, mitte nende tootmise ja töötlemisega, ei saa kaebaja ülekandevaru suurendamist taotleda tootmis- ja töötlemismahu suurenemisele viidates. Veterinaar- ja Toiduamet ei ole tunnustanud ettevõtet, millel oleks lubatud toota või töödelda maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit. Samuti leidis põllumajandusminister, et Üleliigse laovaru tasu seadus ei ole Põhiseadusega vastuolus. MTA oli seisukohal, et küsimus Üleliigse laovaru tasu seaduse võimalikust vastuolust Põhiseadusega ei ole asjakohane, kuivõrd Üleliigse laovaru tasu seaduse näol on tegemist vaid protseduuriliste sätetega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb Euroopa Komisjoni
  2. novembri
  3. a määrusest nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ). Üleliigse laovaru tasu seadust ei võetud vastu ilma enne ühiskonnas toimunud diskussioonita. Põllumajandusministeerium avaldas juba
  4. oktoobril
  5. a üleliigset laovaru puudutava pressiteate, Valitsuse pressibüroo kajastas Üleliigse laovaru tasu seaduses toodud põhimõtete heakskiitmist
  6. veebruaril
  7. a, ajakirjanduseski ilmus vastavasisulisi artikleid. Mõistlikult käituv äriühing oleks pidanud sellega arvestama ja end kurssi viima Euroopa Liitu astumisest tingitud muudatustega tema ettevõtlusvaldkonnas.
  8. Tallinna Halduskohtu
  9. mai
  10. a otsusega nr 3-2519/2004 jäeti XXXXXXX XX AS-i kaebus rahuldamata. Kohus nõustus vastustajatega ja leidis, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Kohus märkis täiendavalt, et EL-i ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja vahendid nende eesmärkide saavutamiseks on fikseeritud Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingus. Nendest eesmärkidest tulenevalt on õigustatud Euroopa Liidu huvi sätestada liituvatele riikidele Euroopa Komisjoni määruses nr 1972/2003/EÜ üleminekumeetmed, mis jõustusid EL-iga ühinemise lepinguga samal ajal,
  11. mail
  12. aastal. Põllumajandusminister on arvestanud üleliigse laovaru suuruse kooskõlas

§ 10lg-ga 2.

Kohtuistungil tunnistas kaebaja ka ise, et tegeleb üksnes maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi vahendamisega.

§ 10

lg 2 lubab aga ülekandevaru suuruse suurendamisel arvesse võtta vaid käitlejal eelneva aasta jooksul toimunud tootmis- või töötlemistulemuste kasvu, kui see kajastub viimase poole aasta tulemustes. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid tootmise kasvu, tarnete ebakindluse ja selle kohta, et laovarud on tekkinud enne

  1. a III kvartalit. Kaebaja laovaru 2925 kg ei ole tekkinud enne
  2. a III kvartalit, kuivõrd kaebaja on ajavahemikus
  3. mai 2003 kuni
  4. aprill 2004 ostnud juurde 15 600 kg maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit.
  5. XXXXXXX XX AS esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistataks kaevatavad haldusaktid. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus oma otsuses võtnud seisukohta Üleliigse laovaru tasu seaduse Põhiseadusele vastavuse kohta, ei ole selgitanud, milliste vastustaja seisukohtadega ja miks ta nõustub. Kehtiv kohtupraktika (Riigikohtu lahend põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr III4/1-5/94) ei pea lubatavaks maksude tagasiulatuvalt kehtestamist. See on vastuolus ka Euroopa õigusruumis kehtivate üldpõhimõtetega. Üleliigse laovaru tasu on oma definitsioonilt ja olemuselt riiklik maks. Juhul, kui ringkonnakohus peaks Üleliigse laovaru tasu seadust Põhiseadusega kooskõlas olevaks lugema, on seda seadust apellandi suhtes valesti kohaldatud. Üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamise aluseks olev Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ on üldsõnaline ja annab nagu ka

§ 10asjaomasele Eesti haldusorganile laialdase diskretsiooniõiguse.

Seaduse rakendamisel ei ole põllumajandusminister pidanud silmas selle eesmärke. Üleliigse laovaru kindlaksmääramisel ei kohaldatud uurimisprintsiipi ja ei võetud arvesse muu hulgas seda, et kaebaja teiste deklareeritud kaupade laovarud olid väiksemad võimalikust ülekandevarust, et kaebajal on juba alates

  1. aastast stabiilne maltodekstriini laovaru 1800 - 1900 kg ning et seega on valdav osa laovarust tekkinud juba enne
  2. aasta III kvartalit. Kaebaja ei tegele spekulatsiooniga, vaid on soetanud varusid heas usu ja mõistlikult oma igapäevase majandustegevuse raames. Kohtu väide, et kaebaja oleks mõistlikult tegutsedes pidanud enne Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmist aimama selles kehtestatavat ülekandevaru definitsiooni ja arvutamise täpset metoodikat, ei ole mõistlik ega põhine seaduse aluseks olnud Euroopa Komisjoni määrusel nr 1972/2003/EÜ. Asjaolu, et pärast
  3. aasta kolmandat kvartalit on kaebaja ostnud ja müünud tuhandeid kilosid maltodekstriini, mistõttu kaebaja laos ei seisa enam ilmselt samad maltodekstriinikotid, mis
  4. aastal, ei muuda olematuks temal deklaratsioonist nähtuva 1900 kg suuruse laovaru olemasolu enne
  5. aasta kolmandat kvartalit. Maltodekstriin on asendatav asi Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 51 mõttes.
  6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  7. detsembri
  8. a otsusega haldusasjas nr 2-3/821/05 XXXXXXX XX AS-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse kui põhjendatu ja seadusliku jõusse. Halduskohus ei ole küll selgitanud, miks ta ei pea kaebaja väiteid Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuolust Põhiseadusega põhjendatuks, kuid on otsuses vastustajate vastavasisulisi seisukohti põhjalikult refereerinud. Täiendavalt leidis ringkonnakohus, et Põhiseaduse §-s 10 sisalduv õigusriigi printsiip ei keela igasugust ebasoodsat tagasiulatuvat mõju. Riigikohus on
  9. septembri
  10. a otsuses asjas nr III-4/1-5/94 samuti leidnud, et üldreeglina on ebasoodsa mõjuga normide tagasiulatuv kehtestamine keelatud, kuid ei ole välistanud seda täielikult. Samuti on käesoleva kaasuse asjaolud teistsugused kui viidatud lahendis. Praegusel juhul tulenesid põhimõtted üleliigse laovaru arvestamiseks Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, täpsemalt selle art 4 lõigetest 1-
  11. Määruses olid toodud ka määrusega hõlmatud toodete CN koodid. Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikka aega enne
  12. maid 2004 teada ning meedias oli korduvalt kajastatud põllumajandustoodete üleliigse laovaru kehtestamist. Seega pidi mõistlikult käituv ettevõtja üleliigse laovaru tasuga arvestama. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et üleliigne varu oleks soetatud enne Euroopa Komisjoni määruse kehtestamist. Riik ei andnud kuidagi mõista, et ta tasu ei nõua ning võtab ettevõtja kohustused enda kanda. Üleliigseid laovarusid käsitletakse Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingus riigiabina EÜ asutamislepingu art 88 lg 1 tähenduses, mille andmist ei peeta ühisturuga kokkusobivaks. Riik pidi kehtestama konkreetsed normid üleliigse laovaru tasu maksmise aluste ja korra kohta, et tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Üleliigse laovaru tasu seadus konkretiseerib üksnes Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ ja seetõttu ei saa seaduse kehtestamist aprillis 2004 lugeda kaebaja õiguspärast ootust rikkuvaks ka juhul, kui ta omandas maltodekstriini või maltodekstriinisiirupi enne seaduse jõustumist. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et haldusorgan oleks kohaldanud seadust vääralt või rikkunud diskretsioonireegleid, samuti ei rikutud menetlusreegleid ja uurimisprintsiipi. Asjaolu, et teiste põllumajandustoodete üleliigne laovaru puudus ja et ka vaidlusaluses asjas kindlaks tehtud varu oli väike, ei anna alust jätta Üleliigse laovaru tasu seadus kohaldamata. Vastasel juhul oleks tegemist ebavõrdse kohtlemisega ettevõtjate suhtes. Üleliigse laovaru eest kogutav tasu peab tagama riigile vahendid Euroopa Komisjoni määratava trahvi tasumiseks. Kaebaja põhjendus laovarude suurenemisest ei ole asjakohane, sest kaebaja ei tegelenud vaidlusaluste toodete töötlemise või tootmisega ega esitanud vastavaid tõendeid selle kohta, et varu oleks tekkinud enne
  13. aasta kolmandat kvartalit. Varude suurenemine ja müügikäibe kasv ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Kaebaja üleliigne laovaru
  14. mai
  15. a seisuga oli ka majanduskasvust tingitud kordajat arvesse võttes ligi kolmandiku võrra suurem kui varem, seega oli laovaru tingitud põllumajandussaaduste varumisest lattu enne Euroopa Liiduga ühinemist ja üleliigne varu tuli maksustada. Informatsiooni ja tõendeid laovaru kohta omas üksnes valdaja, haldusorganil ei olnud võimalik dokumente juurde nõuda ega asjaolusid täpsustada. Deklaratsiooni täideti digitaalselt ja käitlejad kuulati laovarude tekkimise asjaolude kohta ära interneti kaudu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  16. Kassatsioonkaebuses palub XXXXXXX XX AS, et Riigikohus tühistaks Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Oma seisukohti põhjendab kassaator järgmiselt: - Põhiseadus ei võimalda seadusliku tegevuse tagantjärele maksustamist. Riigikohtu seisukohad põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses asjas nr III-4/1-5/94 on kohaldatavad ka käesolevas vaidluses. Ka mitmetel muudel juhtudel on Riigikohus leidnud, et igaühel peab olema võimalus kujundada oma tegevust mõistlikus ootuses, et õiguskorraga antud õigused ja kohustused püsivad stabiilsetena; - seadusandja on Üleliigse laovaru tasu seadust andes käitunud sõnamurdlikult ja ebaadekvaatselt, kehtestanud seaduse hilinemisega, jätnud äriühingud õigeks ajaks informeerimata. Eesti riik saanuks ja pidanuks küsimust reguleerima ammu enne Euroopa Liiduga ühinemist; - Eestis puudub õiguslik alus, mis eristaks spekulatiivse kasumi teenimisele suunatud majandustegevust lihtsalt kasumi teenimisest; - ringkonnakohtul võib olla õigus, et mõistlikult tegutsev ettevõtja pidanuks olema teadlik Euroopa Liiduga ühinemise tagajärgedest, muu hulgas Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003, kuid ettevõtja ei oleks pidanud arvestama võimaliku Üleliigse laovaru tasu seadusega; - vale on väide, et Üleliigse laovaru tasu seadus vaid täpsustab Euroopa Komisjoni määrust; - ringkonnakohtu väide, et isegi vähetähtsa majanduseelise kinnimaksmine riigieelarvest ei oleks õiglane, on vastuolus

§ 1

lg-ga 3, mille kohaselt ei kohaldu seadus ettevõtjate suhtes, kelle valduses on üht põllumajandustoodet 500 kg või vähem; - ebaproportsionaalsed on Üleliigse laovaru tasu seadusega kehtestatud järgmised piirangud:

§ 6

lg 1 kohaselt arvutatakse ülekandevaru mehhaaniliselt aritmeetilise tehtega, arvestamata konkreetse käitleja võimalike varude tekkimise asjaolusid, kusjuures koefitsient 1,2 on väidetavalt tuletatud majanduse üldise kasvu suurusest, mis ei pruugi olla seotud konkreetse käitleja tegevusega;

§ 10

lg 2 seob ülekandevaru suurendamise võimaluse tootjal ja töötlejal käitlemismahu kasvuga, müüjatel ja eksportijatel aga selle vähenemisega. See on meelevaldne ega võimalda arvestada konkreetsete käitlejate eripära. Eesti seaduse alusel maksustatakse isikuid, kellel puudub üleliigne laovaru EL-i õiguse tähenduses; - Üleliigse laovaru tasu seadus rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, on ebaproportsionaalne ja vastuolus Põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata. Lähtuma peab Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003, mis on otsekohalduv. Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmine pelgalt seetõttu, et Eestis kehtestatakse maksud seadusega, ei ole põhjendatud; - kui Riigikohus siiski leiab, et Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Põhiseadusega, siis on seda seadust kassaatori suhtes valesti kohaldatud ja ringkonnakohus ei ole igakülgselt vastavaid tõendeid hinnanud. Üleliigse laovaru tasu seadust tuleb selle kehtivuse korral tõlgendada koos Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003 ja eesmärgipäraselt; - põllumajandusministri käskkirjas on ülekandevaruna ekslikult märgitud tegelik laovaru, mis ei vasta

§ 6

lg 1 nõuetele; - kassaator ei ole oma varude suurust seoses EL-iga liitumisega kunstlikult mõjutanud, ta on vahendaja, kes sõltub tootja tarnetest ja tegutses heas usus igapäevase majandustegevuse raames. Kaebajal on juba

  1. aastast iga perioodi alguses ja lõpus stabiilne maltodekstriini varu 1800-1900 kg. Maltodekstriin on asendatav asi Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 51 mõttes. Valdav osa kaebaja varust oli soetatud enne
  2. a kolmandat kvartalit; - ringkonnakohtu seisukoht, et käitleja kuulati haldusmenetluses ära deklaratsiooni esitamisel, ei ole õige. Deklaratsiooniga tutvudes pidanuks haldusorgan aru saama, et varu suurenemist ei saa põhjendada tootmis- ja töötlemismahu kasvuga. Ajavahemik deklaratsiooni esitamiseks oli lühike, samas kui seadusega oli haldusorganile jäetud menetlemiseks piisav aeg. Internetipõhine kord ei tohi välistada uurimispõhimõtte rakendamist.
  3. Vastustaja Põllumajandusministeerium palub XXXXXXX XX AS-i kassatsioonkaebuse jätta rahuldamata ja Tallinna ringkonnakohtu otsus jõusse. Põllumajandusministeerium leiab järgmist: - Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga oli teada oluliselt varem kui
  4. mail
  5. Assotsieerumisleping Euroopa Liiduga sõlmiti juba 1995, ühinemisleping 2003, hiljemalt selleks ajaks pidi olema teada, et EL-iga ühinemisel muutub Euroopa õigus Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks. Lisaks teavitati ettevõtjaid piisavalt põhjalikult, Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu ettevalmistamisele kaasati ettevõtlusorganisatsioonide esindajaid; - kuigi EL-i määrused on vahetult kohaldatavad ja nende elluviimisseadused üleliigsed, koostati Üleliigse laovaru tasu seadus selleks, et luua Euroopa Komisjoni määrustes ettenähtud üleminekumeetmete rakendamiseks vajalik süsteem; - Üleliigse laovaru tasu seadust ei võetud vastu hilinemisega, vaid seda tehti võimaliku kiireima ajaga. Seaduses reguleeritakse ka Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ), kehtestatud eesmärke, viimane võeti aga vastu alles
  6. jaanuaril 2004; - Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. septembri
  8. a otsus asjas nr III-4/15/94 ei ole kohaldatav, kuna käsitleb olukorda, kus muudatus õiguses ei olnud ettenähtav. Käesolevas asjas käsitletav EL-iga ühinemine ja sellega kaasnevad muudatused olid ettenähtavad; - Üleliigse laovaru tasu seadus on Põhiseadusega vastavuses ega riku õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid. Seda on leidnud ka õiguskantsler oma
  9. aasta detsembri kirjades nr 6-8/694; 6-8/789 ja 6-8/822; - kassaatorilt kui ettevõtjalt võib eeldada tema tegevust reguleerivate õigusaktide tundmist. Ettevõtjate puhul on oluliselt kergem kasutada ka asjakohast nõustamist (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas Sunday Times versus Suurbritannia Ühendkuningriik); - Eesti on lähtunud laovarude määramise süsteemi loomisel, kus keskmise arvutamisel võetakse aluseks eelnenud nelja aasta ühe kuupäeva andmed, Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunktis d liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korrast tulenevast põhimõttest. Sama metoodikat on kasutanud ka Läti Vabariik; - kassaatori viidatud Üleliigse laovaru tasu seaduse piiravate sätete näol on tegemist pigem soodustuste kui piirangutega.

§ 10

lg 2 ei ole vastuolus Euroopa Komisjoni määrustega, vaid tuleneb nimetatud määrusest ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-st 3, kus arvestatakse üleliigsete laovarude tuvastamisel järgmisi kriteeriume: asjaomase ettevõtja tegevuse liik, ladustamisrajatiste maht, tegevuse tase. Üleliigsete laovarude tekkimise oht on suurem kaubanduse valdkonnas kui põllumajandustoodete tootmise või töötlemise valdkonnas; - nõustuda ei saa sellega, et kuna kassaatoril puudub teiste põllumajandustoodete laovaru, tuleks laovarud sisuliselt tasaarvestada. Euroopa Liidu eelmisel laienemisel

  1. aastal sätestati EL-i õigusaktidega (Euroopa Komisjoni
  2. detsembri
  3. aasta määrus nr 3300/94/EÜ), et suhkru ja isoglükoosi koguste liitmine ja teineteisega asendamine ei ole üleliigse laovaru määramisel lubatud. Tasaarvestamise võimalust ei nähtu ka Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ. Põllumajandustooteid ei saa omavahel asendada ega käsitada ühe ühtse tootena, vaid eraldi kaubagruppidena; - suurema müügikäibe juures vähenevad laovarud kiiremini kui väiksema käibe juures ja tõenäosus, et suvalisel ajahetkel mõõdetud laovaru suurus müügikäibe kasvades hoopis väheneb, on suurem. Ratsionaalselt käituv ettevõtja ei osta müügimahu suurenedes korraga suuremat kogust kaupa, vaid suurendab tarnete sagedust. Kuid tulenevalt imporditavate põllumajandustoodete hinna tõusust pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga oli tavapärasest suuremate varude loomine tulu tõotav toiming; - igal käitlejal on õigus kavandada oma tootmismahu suurenemist ja omada vajalikke varusid, kuid tavapärasest suuremate varude eest tuleb maksta tasu või need turult kõrvaldada omaniku kulul.
  4. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus muutmata ja kohtukulud kaebaja kanda. Maksu- ja Tolliamet põhjendab oma seisukohti järgmiselt: - Üleliigse laovaru tasu seadus on Põhiseadusega kooskõlas ja seda tuleb kohaldada. Seadus ei kehtesta ise uusi materiaalõiguslikke norme, vaid tuleneb otseselt Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ja konkretiseerib üleliigse varu arvestamise põhimõtteid ning kehtestab vastavate deklaratsioonide esitamise ja menetlemise korra; - üleliigset laovaru käsitletakse Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingus riigiabina EÜ asutamislepingu art 88 lg 1 tähenduses ja seda ei peeta ühisturuga kokkusobivaks. Üleliigse laovaru tasu seadus tagab EL-i ja Eesti käitlejate võrdsed konkurentsitingimused ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Põllumajandustoodete üleliigse laovaru eest kogutav tasu tagab riigile vahendid Euroopa Komisjoni määratava trahvi maksmiseks; - kuivõrd Üleliigse laovaru tasu seadus lähtub Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, siis ei rikutud kassaatori õiguspärast ootust Eesti seaduse kehtestamisel ka juhul, kui kassaator omandas vastavad tooted enne Üleliigse laovaru tasu seaduse jõustumist. Mõistlikult tegutsev ettevõtja oleks pidanud üleliigse laovaru tasu võimalust ette nägema. Riik ei andnud mõista, et ta tasu ei nõua. Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu saadeti tutvumiseks Kaubandus-Tööstuskojale, mille liige kassaator on. Vaidlust ei ole selles, et kassaatori varud olid suuremad kui keskmiselt eelmistel aastatel ja et tal puuduvad varude tekkimise kohta usaldusväärsed tõendid; - Euroopa Kohus on
  5. jaanuari
  6. a otsuses asjas C-179/00: Weidacher samu argumente kaaludes leidnud, et üleliigse laovaru eest tasu nõudmine on kooskõlas Euroopa Liidu põhimõtetega. Istungil Riigikohtus leidsid Põllumajandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti esindajad, et Üleliigse laovaru tasu seadus vastab Euroopa Komisjoni määrusele nr 1972/2003/EÜ, et EL-i nimetatud määruse sõnastus on piisavalt selge ja Eesti õiguse EL-i õigusele vastavuse osas kahtlust ei ole, mistõttu ei ole vajadust Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse selgitavaks tõlgendamiseks eelotsust küsida. Põllumajandusministeeriumi esindajad märkisid täiendavalt, et Üleliigse laovaru tasu seadus arvestab igal konkreetsel juhul käitleja enda majandustegevust ja selle muutusi ning et seadusega loodud süsteem üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks on kooskõlas EL-i vastavate määruste eesmärkidega. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on käesoleva asja lahendamisel oluline selgitada, kas Eestis loodud süsteem Euroopa Liiduga ühinemisel põllumajandustoodete üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks vastab Euroopa Liidu õigusele ja aitab selle eesmärke võimalikult õiglaselt ja õiguspäraselt, tõhusalt ning proportsionaalselt ellu viia. Selleks käsitleb kolleegium esmalt Euroopa Komisjoni vastavate määruste, eeskätt Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ olemust ja tähendust Eesti õigusele ning sellega seoses Üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamise vajadust Eestis ja nimetatud seaduse vastuvõtmise ajastust (I). Seejärel analüüsib halduskolleegium Üleliigse laovaru tasu seaduse vastavust Euroopa Liidu õigusele (II). I
  8. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja nende saavutamise vahendid on fikseeritud Euroopa Ühenduse asutamislepingus, eelkõige selle artiklites 32 kuni
  9. Ühine põllumajanduspoliitika on osa Euroopa Liidu ühisturust ja selle eesmärgiks on muu hulgas tõsta tootlikkust, kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastiku rahuldav elatustase, stabiliseerida turud ja tagada varude kättesaadavus ning mõistlikud tarbijahinnad. Seatud eesmärkide saavutamiseks kehtestatakse ühine põllumajanduse turukorraldus, mis võib seisneda kas ühistes konkurentsieeskirjades, eri riikide turukorralduse kohustuslikus koordineerimises või Euroopa turukorralduses. Selleks on Euroopa Liit kehtestanud põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevaid määrusi (nt ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitlev nõukogu määrus nr 1258/1999/EÜ, põllumajandussaaduste ja -toodete eksporditoetuste süsteemi rakenduseeskirju käsitlev komisjoni määrus nr 800/1999/EÜ või suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitlev nõukogu määrus nr 1260/2001/EÜ). Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidest tuleneb ka Euroopa Liidu huvi sätestada liituvatele riikidele Euroopa Komisjoni määrustes üleminekumeetmed, mis jõustusid ühinemislepinguga samal ajal,
  10. mail
  11. aastal. Käesolevas asjas tuleb eelkõige kohaldada Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ, kuivõrd see reguleerib vahendeid, mis tuleb tarvitusele võtta seoses vaidlusaluste toodete (maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi) üleliigsete laovarudega. Üleliigseid laovarusid suhkrusektoris reguleeriv Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ on oluline üksnes teatud sätete ja põhimõtete tõlgendamise seisukohalt.
  12. Üleminekumeetmete kehtestamist võimaldas Eesti Euroopa Liiduga ühinemiseleping (art 2 lg 3) ja sellele lisatud ühinemisakt, mille artikli 41 kohaselt võib Euroopa Komisjon võtta vastu vahendeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt ühinemisaktis sätestatud tingimustele. Ühinemisakti IV lisa "Ühinemisakti artiklis 22 osutatud nimekiri"
  13. peatüki "Põllumajandus" punkti 2 kohaselt tuleb toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidaks pidada normaalseks ülekandevaruks, likvideerida uute liikmesriikide kulul. Normaalse ülekandevaru mõiste määratletakse iga toote suhtes vastavalt kriteeriumidele ja eesmärkidele, mis on iseloomulikud igale ühisele turukorraldusele. Ühinemisakti lisad moodustavad akti lahutamatu osa (ühinemisakti art 60).
  14. Euroopa Komisjoni määrused nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ järgivad varasematel Euroopa Liidu laienemistel välja kujunenud praktikat. Põllumajandustoodete turu stabiilsuse kaitseks ja turgu rikkuva spekulatsiooni takistamiseks võeti vastu sarnaseid õigusakte
  15. aastal seoses Hispaania ja Portugali ühinemisega ning
  16. aastal, mil Euroopa Liiduga valmistusid ühinema Austria, Soome ja Rootsi. Euroopa Kohus on neid varasemaid õigusakte tõlgendanud
  17. oktoobri
  18. a määruses kohtuasjas C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511 ja
  19. jaanuari
  20. a eelotsuses kohtuasjas C-179/00: Gerald Weidacher, EKL 2002, lk I-
  21. Nimetatud lahendites leidis Euroopa Kohus, et vastavate Euroopa Liidu määruste kehtestamine oli eesmärgipärane ja proportsionaalne ning Weidacheri kohtuasjas täiendavalt, et Euroopa Komisjonil oli pädevus kehtestada üleliigset laovaru käsitlevat määrust. Käesolevas asjas ei ole menetlusosalised vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ vastavust Euroopa Liidu esmasele õigusele. Riigikohtu halduskolleegiumil puudub niisiis, vaatamata sellele, et Poola Vabariik esitas
  22. juunil
  23. aastal Euroopa Ühenduste esimese astme kohtusse kaebuse, milles vaidlustati Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ artiklit 3, artikli 4 lõiget 3 ja lõike 5 kaheksandat taanet (kohtuasi T-257/04), tarvidus taotleda Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ kehtivuse küsimuses eelotsust ja peatada asja menetlemine seni, kuni Euroopa Kohus on nimetatud määruse kohta seisukoha võtnud.
  24. Suhkrusektoris on Euroopa Komisjon
  25. mail
  26. aastal võtnud vastu täiendava määruse nr 832/2005/EÜ, millega määratakse muu hulgas suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased kogused Eestis. Eesti Vabariik on nimetatud määruse vaidlustanud
  27. augustil
  28. aastal Euroopa Ühenduste esimese astme kohtule esitatud kaebuses kohtuasjas T-324/05 kodumajapidamises hoitava suhkru koguse osas. Kolleegiumile teadaolevalt ei ole Euroopa Komisjon ülejäänud põllumajandustoodete osas Eesti ülemääraseid koguseid kindlaks määranud. Vaidlust ei ole aga selles, et Eesti riik vastutab Euroopa Liidu ees põllumajandustoodete ülemääraste koguste kindlakstegemise korral nende koguste eest.
  29. Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ nagu ka teised Euroopa Liidu määrused, on vastavalt EÜ asutamislepingu art 249 lg-le 2 tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides, sh Eestis. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt Euroopa Kohtu
  30. veebruari
  31. a otsus kohtuasjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia, EKL 1973, lk 101 ja Euroopa Kohtu
  32. veebruari
  33. a otsus kohtuasjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap voor Siergewassen, EKL 1977, lk 137). Küll aga võib mõnel juhul olla vajalik määruse rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte selleks, et määrata kindlaks Euroopa Liidu õigust kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid Euroopa Liidu määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Euroopa Liidu määrust rakendav liikmesriigi õigus ei tohi olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab vastama Euroopa Liidu määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.
  34. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ ülesehitust ja sõnastust analüüsides on võimalik jõuda järeldusele, et nimetatud määrus on otsekohalduv Euroopa Liidu liikmesriikidele, määrates kindlaks uute liikmesriikide kohustused, kuid mitte isikute kohustused. Määruse rakendumiseks liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti. Selles osas sarnaneb määrus nr 1972/2003/EÜ Euroopa Liidu direktiiviga, mis reeglina üksikisikutele vahetult kohaldatav ei ole. Eeltoodut kinnitab ka Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1, mille kohaselt antakse liikmesriikidele pädevus teha kindlaks ettevõtjate üleliigsed varud. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (

§ 4

), mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks (

§ 16

) ja millel puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see vaadeldav riikliku maksuna vastavalt Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu mõistele. Ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri tunnistab, et tasu kehtestamisel on eeskujuks võetud MKS §-s 2 sätestatud maksu mõiste ja see tasu kuulub PS § 113 kaitsealasse. Vastavalt PS §le 113 ning MKS §-le 2 sätestatakse riiklikud maksud seadusega. Samuti kasutavad mõistet "maks" Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1 nii eesti- kui ka nt inglis-, prantsus- ja saksakeelne tekst. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ rakendamiseks oli niisiiis vajalik vastu võtta Eesti seadus.

  1. Järgmisena vajab vastust küsimus, kas Üleliigse laovaru tasu seadus, millega kehtestati Eesti õiguses EL-iga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu piisavalt aegsasti selleks, et õigusakti adressaadid saanuksid end enne seaduse jõustumist muudatustega kurssi viia ja oma tegevust vastavalt planeerida. Üleliigse laovaru tasu seadus võeti Riigikogus vastu
  2. aprillil 2004, kuulutati Vabariigi Presidendi poolt välja
  3. aprillil 2004, avaldati Riigi Teatajas
  4. aprillil 2004 ja jõustus

§ 24kohaselt 1.

mail

  1. aastal.
  2. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu hilinemisega ja jõustus kiirustades. Ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta võimalikult aegsasti enne jõustumist selleks, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks. See põhimõte tuleneb õiguskindluse üldpõhimõttest, mis on omane nii Euroopa Liidu õigusele kui ka Eesti õigusele. Euroopa Kohus on õiguskindluse põhimõttest tuletanud ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte (vt Euroopa Kohtu
  3. veebruari
  4. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on
  5. detsembri
  6. a otsuses asjas nr 3-4-120-04 PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtet selgitanud järgmiselt: "Õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja n-ö üleöö." Ka Riigikontroll on
  7. juuni
  8. a aruandes nr OSIV-2-6/05/49 "Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks" leidnud, et Üleliigse laovaru tasu seadust saanuks varem vastu võtta, mis oleks võimendanud ka ettevõtjate seas teadmist, et riik nõuab liigse varu loonud ettevõtjatelt vastavat tasu. Vastustaja Põllumajandusministeeriumi väide, et sellisel juhul ei oleks saanud Eesti õigusaktis arvestada Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ, mis võeti vastu alles
  9. jaanuaril 2004, ei ole veenev, sest Euroopa Komisjoni nimetatud määrusega kehtestatavad muudatused oleks saanud juba olemasolevasse ja üldist süsteemi käsitlevasse seadusesse lisada hiljem.
  10. Edasi vajab selgitamist, kas hoolimata sellest, et Üleliigse laovaru tasu seadus jõustati kiirustades, pidi ettevõtja juba varem nägema ette üleliigse laovaru tasu kehtestamise võimalust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsuse asjas nr 3-4-1-2004 kohaselt saab uue õigusliku olukorraga tutvumiseks jäetava aja piisavust ehk mõistlikkust hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale eeldab õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, et õiguslikud ettekirjutused oleksid selged ja kindlaksmääratud ning tagaksid ühenduse õiguse kohaldamisalasse langevate asjaolude ja õigussuhete etteennustatavuse (vt Euroopa Kohtu
  13. veebruari
  14. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20). Euroopa Kohtu praktika järgi hõlmab õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kolme eeldust. Esiteks peavad Euroopa Liit või selle institutsioonid looma õiguspärase ootuse olukorra; teiseks tuleb kindlaks teha, kas isikutel oli alust loota kehtiva õiguse püsimajäämisele, st mida "hoolikas ja mõistlik majandussubjekt" oleks võinud ette näha; kolmandaks tuleb selgitada, kas Euroopa Liidu huvid kaaluvad üles erahuvid (vt nt Euroopa Kohtu
  15. aprilli
  16. aasta otsus kohtuasjas C-22/94: Irish Farmers Association jt, EKL 1997, lk I-1809).
  17. Ei ole kahtlust, et Eesti ühinemine Euroopa Liiduga tõi kaasa vaidlust puudutavas valdkonnas ulatusliku muudatuse senises õiguslikus olustikus. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et tulenevalt õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetest ei saa selliste kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel pidada ainumääravaks seda, et nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel pressiteadete ja artiklitega ning ka seaduseelnõu tutvustamisega. Siiski leiab Riigikohtu halduskolleegium, et mõistlikult tegutseval ettevõtjal oli kehtivaid Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte arvestades võimalik ette näha, et Eesti ühinemisel EL-iga õiguslik olukord muutub (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  18. mai
  19. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05, eeskätt punkt 12). Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kuigi
  20. aprillil 2003 allkirjastatud Euroopa Liiduga ühinemislepingust tulenesid kohustused eeskätt uuele liikmesriigile Eestile, pidanuks ettevõtjale, kellel on võimalus kasutada vajadusel asjakohast nõustamist, selguma hiljemalt Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, mis võeti vastu
  21. novembril 2003 ja avaldati Euroopa Liidu Teatajas
  22. novembril 2003, et nii nagu varasematelgi Euroopa Liidu laienemistel, võtavad uued liikmesriigid ülemääraseid varusid kindlaks tehes arvesse eelkõige ühinemisele eelnevate aastate varude keskmise ja kaubanduse struktuuri ning asjaolud, mille käigus varud tekkisid, samuti, et uued liikmesriigid nõuavad
  23. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist (Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-d 1 ja 2). Kassaator ei ole vaidlustanud asjaolu, et mõistlikult tegutsev ettevõtja pidanuks olema teadlik Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ. Ei vaielda selle üle, et Euroopa Komisjoni määrus oli kassaatorile õigeaegselt kättesaadav ja et määrusest arusaamisel ei tekkinud keeleprobleeme, isegi kui vastava määruse ametlik avaldamine eesti keeles hilines.
  24. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli üldjoontes ettenähtav muudatus, kuivõrd selle muudatuse õiguslikud alused johtusid juba varem vastu võetud Euroopa Liidu õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema.
  25. Kuid selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtjal oli võimalik ette näha Üleliigse laovaru tasu seadusega sätestatud konkreetseid õiguslikke muudatusi, tuleb täiendavalt analüüsida, kas Üleliigse laovaru tasu seadus jääb Euroopa Komisjoni määrusega sätestatud piiridesse või väljub sellest, kehtestades ise materiaalõiguslikke norme, mis ei tulene nimetatud määrusest või pole sellega kooskõlas (vt käesoleva otsuse põhjendava osa II peatükk). Viimasel juhul ei olnud võimalik Üleliigse laovaru tasu seadusega kehtestatud vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevaleerimine erahuvide üle. II
  26. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu halduskolleegium, kas Üleliigse laovaru tasu seadus vastab Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ sätestatud eesmärkidele, mis tulenevad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelkäsitletud üldistest eesmärkidest. Euroopa Komisjoni määruste eesmärk on kõrvaldada Euroopa Liidu põllumajandustoodete ühisturu moonutuste oht, kusjuures Euroopa Liidu liikmesriigil on kohustus tagada selle eesmärgi elluviimine õigeaegselt, õiglaselt ja kooskõlas EL-i õigusega. Kuigi, nagu eelnevalt vaadeldud, Euroopa Liidu määrus ei välista antud juhul Euroopa Liidu eesmärgi täitmist Eesti õigussüsteemi vahenditega ja näeb ette võimaluse üleliigse laovaru tasu ettevõtjatelt sisse nõuda, ei anna liikmesriigi kohustus hüvitada Euroopa Liidule üleliigsed varud Eestile õigust ebaproportsionaalsete ja õiguspärast ootust rikkuvate siseriiklike õigusaktide kehtestamiseks. Eesti seadus peab üleliigse laovaru tasu kehtestamisel viima õiglase tulemuseni, mis on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Seega tuleb Eesti seaduse eesmärgiks pidada EÜ asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist ja spekulatsioonivastast võitlust. Seda kinnitab ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri, mille kohaselt on seaduses käsitletavate vahendite rakendamise eesmärk võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Euroopa Liidu ühisturul pärast EL-i laienemist. Turukorraldust potentsiaalselt mõjutavad kaubandushäired võivad Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ kohaselt sageli hõlmata tooteid, millega kaubeldakse laienemist silmas pidades kunstlikult, ning need tooted ei kuulu asjaomase riigi tavapäraste varude hulka. Siinkohal tuleb täheldada, et Euroopa õigus rõhutab ühisturu kui terviku - Euroopa Liidu põllumajanduse ühise turukorralduse - häirimise ohtu. Üleliigse laovaru eest kogutava tasu abil Euroopa Komisjoni määratava trahvi tasumine ei saa olla eesmärk omaette. Viimase välistab ka

§ 1

lg 3, mis sätestab, et seadust ei kohaldata käitlejate suhtes, kelle valduses oli

  1. mai
  2. a seisuga ühte liiki põllumajandustoodet 500 kg või vähem või ühte liiki teravilja 5 tonni või vähem.
  3. Vaatamata sellele, et iseenesest ei lähe Üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgid vastuollu Euroopa Liidu õigusega, on Riigikohtu halduskolleegiumil tõsiseid kahtlusi eesmärkide saavutamiseks kasutatavate vahendite proportsionaalsuse ja Euroopa Liidu õigusele vastavuse suhtes. Euroopa Kohus on
  4. oktoobri
  5. a määruses kohtuasjas C-30/00: William Hinton leidnud, et üleliigse laovaru tasu nõudmine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele ja Euroopa ühenduse õiguse üldpõhimõtetele. Kui on valida mitme sobiva vahendi vahel, tuleb valida neist kõige vähem isikute õigusi piirav vahend.
  6. Riigikohtu halduskolleegium teeb järgnevalt Üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlusaluseid sätteid tõlgendades kindlaks, kas neid on võimalik kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega või tuleb nimetatud sätted jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL-i õigusega. Kassaator leiab, et

§ 6

lg 1 kohane ülekandevaru määramine on mehhaaniline ega arvesta iga käitleja varude tekkimise asjaoludega: väidetavalt majanduse üldist kasvu arvestav koefitsient 1,2 ei pruugi olla piisav iga käitleja tegevuse eripäraga arvestamiseks. Samuti on kassaatori arvates meelevaldne, et

§ 10

lg 2 seob vaid tootjal ja töötlejal ülekandevaru suurendamise võimaluse käitlemismahu kasvuga, müüjatel ja eksportijatel aga selle vähenemisega. 26.

§ 6lg 1 kohaselt on ülekandevaru 2004.

aasta 1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. aastale eelnenud viimase nelja aasta 1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ vastavasisulise art 4 lg 2 kohaselt võtavad uued liikmesriigid selleks, et kindlaks teha omaniku ülemäärased varud, eelkõige arvesse järgmist:

  1. a)ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine,
  2. b)ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuur,
  3. c)asjaolud, mille käigus varud tekkisid. Eelnevast nähtub, et liikmesriigile on jäetud ülemääraste varude kindlakstegemisel suur diskretsioon. 27. Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja eelnenud aasta ühe kuupäeva (1. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL-i liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise nõue on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, ei tulene

§ 6

lg-s 1 esitatud kriteerium (kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda Üleliigse laovaru tasu seadus õiglast ja EL-i õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist. 28. Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri on

§ 6

lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 osas napisõnaline ja täheldab vaid, et kordaja määramisel on lähtutud töötleva tööstuse sektori kasvust sisemajanduse koguproduktis, mis moodustas

  1. aastal ajavahemikus jaanuarist septembrini võrreldes
  2. aasta sama ajavahemikuga
  3. aasta püsivhindades 8,1% (seletuskirja koostamise ajal pakuti kordajaks 1,1). Vastustaja Põllumajandusministeerium on seletuskirjale toetudes leidnud, et arvestades töötleva tööstuse kasvu sisemajanduse koguproduktis eelnevatel aastatel, on 20%-line laovarude kasv piisav, et tagada vajalikke sisendeid tootmises. Seega ei tulene Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 otseselt Euroopa Liidu õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida kolleegiumi arvates nõuab Euroopa Komisjoni määruse art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk. Asjaolu, et Euroopa Komisjon ei ole vaidlustanud Eestis kehtestatud korra vastavust Euroopa õigusele, ei takista iseenesest Eesti kohtul konkreetses menetluses tuvastamast siseriikliku õiguse vastuolu Euroopa õigusega. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast võimalikku ohtu Euroopa Liidu ühisturule tervikuna. Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada vajadusega arvestada Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt rakendatav kordaja 1,2 võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid. Kolleegium ei välista, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete asjaolude kaalumisest tulenev.
  4. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht põhineb Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ, eelkõige selle art 4 lg 2, aga ka art 4 lg-te 1 ja 4 eesmärgipärasel tõlgendamisel. Seejuures ei tekkinud kolleegiumil Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel selliseid kahtlusi, mis saaksid olla aluseks Euroopa Kohtult eelotsuse taotlemisele. Euroopa Kohtu praktika alusel esineb kaks erandit, millal liikmesriigi kõrgeim kohus ei ole kohustatud vastavalt EÜ asutamislepingu art 234 lg-le 3 Euroopa Liidu õiguse tõlgenduses Euroopa Kohtult eelotsust küsima. Need juhtumid on acte éclairé (Euroopa Kohus on varasemas kohtupraktikas õigusnormi juba selgitanud) ja acte clair (õigusnorm on üheselt mõistetav ja piisavalt selge). Käesoleval juhul on tegemist acte clair olukorraga. Vastavalt acte clair põhimõttele vabaneb liikmesriigi kõrgeim kohus eelotsuse taotlemisest, kui küsimuse vastus on ilmselge nii teiste liikmesriikide kohtutele kui ka Euroopa Kohtule sõltumata sellest, et küsimusele ei ole veel vastatud. Liikmesriigi kohus peab ilmselguses olema veendunud (vt Euroopa Kohtu
  5. oktoobri
  6. aasta otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT, EKL 1982, lk 3415). Riigikohtu halduskolleegium on veendunud, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-t 2 ja selle punkte a-c tuleb vaadelda nende kogumis ja liikmesriigid ei saa välistada art 4 lg 2 mõne alapunkti kohaldamist. Selles asjas on kolleegiumi arvates ilmne, et

ei taga Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 p-ga c sätestatud asjaolude arvessevõtmist. 30. Riigikohtu halduskolleegium märgib täiendavalt, et

§ 10

lg-s 2 sätestatud metoodika ei ole vajalikul määral läbipaistev, lubamaks ettevõtjal selle alusel oma käitumist juhtida. Täiendavaid asjaolusid võidakse arvestada pärast eelkäsitletud kordaja 1,2 automaatset rakendamist

§ 10

lg 2 kohaselt üksnes juhul, mil käitleja esitab vastavasisulised põhjendused kas deklaratsioonis või sellele lisatud taotluses. Seejuures pole ettevõtjal teavet, millised asjaolud võiksid põhjendada suuremat laovaru ja milliste tõenditega tuleb neid asjaolusid tõendada. Eesti riigil tuli vastava süsteemi väljatöötamisel käitlejatele selgitada, millised asjaolud on üleliigse laovaru määramisel olulised ning miks ja millistel asjaoludel ettevõtjaid erinevalt koheldakse. Nimelt ei ole kolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud, miks Üleliigse laovaru tasu seadusega koheldakse tootjat/töötlejat erinevalt vahendajast/müüjast. Vastustaja Põllumajandusministeeriumi selgituste kohaselt on üleliigse varu tekkimise oht suurem kaubanduses kui tootmises või töötlemises, samuti kaasneb mõistlikul ettevõtjal müügimahu suurenemisega laovaru vähenemine. Eelnimetatud väidet toetav analüüs aga puudub. Viimast ei sisalda ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri. Kolleegium pole veendunud, et Põllumajandusministeeriumi eelnimetatud väited, kui need on tõesed statistiliselt, on paikapidavad kõigi ettevõtjate puhul. Põllumajandusministeeriumi väitel tuleneb erinev kohtlemine EL-i õigusaktide preambulitest. Halduskolleegium arvab, et ebavõrdne kohtlemine ei tulene siiski üheselt Euroopa Liidu määrustest, nagu ei ole Euroopa õigusest tuletatav ka

§ 6lg-s 2 sisalduv nõue, mille kohaselt, kui käitleja ei ole enne 2004.

aastat oma tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et

  1. aasta
  2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 4 kohaselt (täiendatud
  3. veebruaril 2004), võivad liikmesriigid kasutada üleliigse laovaru hoidjate identifitseerimiseks süsteemi, mis baseerub riskianalüüsil, mis arvestab iseäranis laovaru hoidja tegevuse tüübiga, ladustamisseadmete võimalustega ja tegevuse aktiivsusega. Kolleegium leiab, et Eesti seadusandjal oleks olnud võimalik üleliigse laovaru küsimust paindlikumalt lahendada, arvestades ka konkreetse käitleja eripära.
  4. Lähtuvalt eelnevast ja vaadeldes

§ 6

koosmõjus

§ 10

lg-ga 2 on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates

§ 6

lg-s 1 sisalduv nõue arvestada ülekandevaru arvestamisel kordajaga 1,2 ilmses vastuolus Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-ga 2, eeskätt selle punktiga c. Seda vastuolu ei ole võimalik ületada ka Eesti õiguse võimalikult Euroopa Liidu õiguse konformse tõlgendamisega.

  1. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on Euroopa Liidu õigus vastuolu korral siseriikliku õigusega ülimuslik (vt Euroopa Kohtu
  2. juuli
  3. a otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs. ENEL, EKL 1964, lk 1141). Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib iga kohus konkreetses kohtuasjas jätta Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku õiguse kohaldamata. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks ka täiendavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist, kuivõrd Riigikohtu üldkogu on
  4. aprilli
  5. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-05 punktides 49 ja 50 leidnud järgmist: "Sisseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on erinevaid võimalusi ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust. Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97: Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.'90, EKL 1998, lk I-6307). /.../ Seadusandja pädevuses on otsustada, kas ta soovib reguleerida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse kehtetuks tunnistamise menetlust..."
  6. Seega tuleb käesolevas asjas jätta vastuolu tõttu EL-i õigusega

§ 6lg 1 kohaldamata.

Kohaldada ei saa ka

§ 10

lg-t 1 ja § 7, sest need viitavad

§ 6lg 1 alusel arvestatud ülekandevarule.

Põllumajandusministri

  1. oktoobri
  2. a käskkirja nr 305 aluseks on

§ 10

lg 1, mille kohaselt käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud andmete alusel

§ 6lg-s 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004.

aasta 31. oktoobriks.

§ 7sätestab, et üleliigne laovaru on 2004.

aasta

  1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades
  2. aasta
  3. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. Ülekandevaru suurus leitakse

§ 6lg-s 1 kehtestatud kordaja 1,2 abil.

Seega toetus Põllumajandusministeeriumi käskkiri õigusvastastele alustele. Vaidluse lahendamisel lähtub Riigikohtu halduskolleegium sellest, et XXXXXXX XX AS-i kaebuses on vaidlustatud käskkirja osas, millega määrati maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru suuruseks 685 kilogrammi. 34. Kolleegium leiab, et kuivõrd üleliigne laovaru on arvestatud EL-i õigusega vastuolus olevale õigusnormile toetudes, siis ei ole selles asjas vajalik analüüsida, kas Üleliigse laovaru tasu seadust kohaldaati õiguspäraselt, ega seda, kas põllumajandusministri määratud üleliigse laovaru alusel Maksu- ja Tolliameti arvestatud üleliigse laovaru tasu määrati õigesti.

§ 14

lg 1 kohaselt arvutab Maksu- ja Tolliamet laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta

§ 10lg-s 3 nimetatud haldusakti või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel.

  1. Kuivõrd Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et vaidlusaluses küsimuses on Eesti õigus vastuolus Euroopa Liidu õigusega ega ole selles osas kohaldatav, ei ole vaja analüüsida Üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlustatud sätete vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.
  2. Tulenevalt eelnevast tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a otsus haldusasjas nr 2-3/821/05 ja Tallinna Halduskohtu
  5. mai
  6. a otsus nr 3-2519/
  7. Riigikohtu halduskolleegium teeb uue otsuse, millega tühistab põllumajandusministri
  8. oktoobri
  9. a käskkirja nr 305 kaebuse ulatuses (maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit puudutavas osas) ja nimetatud käskkirjale tugineva Maksu- ja Tolliameti
  10. detsembri maksuteate nr 16.2.2-9/46 (esialgses kaebuses vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti
  11. novembri
  12. a maksuteate nr 16.2.2-9/7 on Maksu- ja Tolliamet ise Maksu- ja Tolliameti
  13. detsembri
  14. a otsusega nr 15.1-3/82 selles ilmnenud arvutusvea tõttu kehtetuks tunnistanud).
  15. Kolleegium juhib tähelepanu, et vaatamata

§ 6

lg 1 kohaldamata jätmisele selles sisalduva kordaja 1,2 regulatsiooni vastuolu tõttu EL-i õigusega ja sellele, et Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ ei ole võimalik käitleja suhtes otse kohaldada, on olemasolevat Üleliigse laovaru tasu seaduse regulatsiooni võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt.

  1. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kassatsioonkaebuse, tuleb XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS-i tasutud kautsjon 400 krooni tagastada. Tallinna Halduskohtus palus XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS jätta kõik kohtukulud vastustaja kanda. XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS on kandnud kahe algul eraldiseisva kaebuse eest (kaebus põllumajandusministri käskkirjale ja kaebus Maksu- ja Tolliameti kahele maksuteatele), mille Tallinna Halduskohus hiljem liitis, riigilõivu kaks korda 10 krooni (
  2. november ja
  3. detsember 2004, halduskohtu toimiku lk-d 4a ja 36a), täiendava riigilõivuna maksuvaidluse eest 54 krooni 32 senti (
  4. detsember 2004, halduskohtu toimiku lk 43) ning täiendavalt maksukaebuselt 64 krooni 35 senti (
  5. jaanuar 2005, toimiku lk 48a). Täiendavaid taotlusi õigusabikulude väljamõistmiseks halduskohtu toimikus ei ole. Tallinna Ringkonnakohtu menetluses tasus XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS riigilõivu 64 krooni 32 senti (
  6. juuni 2005, toimiku lk 96), mille palus vastustajalt välja mõista (kohtuistungi protokoll, ringkonnakohtu toimiku lk 118). Kokku on riigilõivu tasutud 202 krooni 99 senti (ümardatult 203 krooni). Kassatsiooniastmes ei ole XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS esitanud õigusabikulude nimekirja. Tulenevalt eelnevast tuleb kohtukulud kassaatori kasuks välja mõista Põllumajandusministeeriumilt 20 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 183 krooni. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.