3-1-1-75-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-75-06 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi R.L. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a otsus väärteoasjas nr 4-05-325 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.L. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a Istungil osalenud isikud R.L. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. veebruari
9. a otsus R.L. väärteoasjas liiklusseaduse § 7417 järgi ja saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.
10. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Põhja Politseiprefektuuri
12. septembri
13. a otsusega karistati R.L. liiklusseaduse (LS) § 7417 järgi rahatrahviga 10 trahviühikut (600 krooni). Otsuse kohaselt seisnes R.L. õiguserikkumine selles, et tema, juhtides
14. augustil
15. a kell 14.56 Tallinn-Narva mnt X km-l kütuseveokit Volvo FH 12 (X), ei kohandanud sõiduki kiirust selliseks, mille puhul, arvestades teeolusid, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, oleks olnud võimalik peatada sõiduk eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Sellise minetuse tõttu sõitis ta otsa vasakpööret sooritanud Volkswagen Transporterile.
16. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Harju Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat K. Namm, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses korrati menetlusaluse isiku väärteoprotokolli kantud väidet, et liiklusõnnetuse põhjustas hoopis Volkswageni juht sellega, et ei lülitanud õigeaegselt sisse suunatuld. Liiklusõnnetuse põhjuseks ei saanud kaitsja arvates olla ebaõigesti valitud sõidukiirus, sest R.L. sõitis lubatud kiirusega ühtlaselt kulgevas sõidukikolonnis, ilm oli selge ja nähtavus ideaalne.
17. Harju Maakohus jättis
18. veebruari
19. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata. Kohus märkis, et sündmuskoha skeemile on kantud kütuseveoki esirataste lohisemisjälg (pidurdusjälg), mis algab skeemi kohaselt pärisuunavööndist. Seega tekkis liiklusoht juba ajal, kui nii Volkswagen kui kütuseveok liikusid pärisuunavööndis ning tegelikkusele ei vasta R.L. väited, et kokkupõrke tingis ohutu vasakpöörde nõuete eiramine Volkswageni juhi poolt. Samuti leidis kohus, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukite kiirused ei saanud olla sellised, nagu väidab R.L., vaid kõnealuste sõidukite kiiruste vahe pidi olema suurem. Suure kiiruste vahe võis tingida see, et Volkswageni juht oli pidurdanud hoo pöörde tegemiseks maha ja kütuseveoki kiirus oli suurem kui 80 km/h. R.L. võis ja pidi aimama takistust ja oleks pidanud tekkinud liiklussituatsioonis vähendama kiirust või peatuma. Seda, et R.L. ei olnud valinud sobivat sõidukiirust, näitab kohtuotsuse kohaselt asjaolu, et ta blokeeris pidurdades auto esirataste pidurid ja keeras kütuseveoki vastassuunavööndisse.
20. Maakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis taotleb R.L. kaitsja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kassaator leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud LE § 123 sätestatut. Nimetatud sätte kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et arvestades sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid, oleks tal võimalik peatada sõiduk eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Seega oleks kohus pidanud hindama loetletud tingimusi ning näitama ära, kas ja kuivõrd R.L. sõidukiirus ei vastanud neile tingimustele. Kohus on ilma igasuguse põhjenduseta ja ühelegi tõendile viitamata väitnud, et kui eessõitva Volkswagen Transporteri kiirus oleks olnud 50-60 km/h ja tagant läheneva kütuseveoki kiirus 80 km/h, poleks liiklusohtlikku olukorda tekkinud ning õnnetuse põhjustas kütuseveoki liiga suur kiirus. Kohtu seisukoht R.L. juhitud auto kiiruse kohta ei põhine ühelgi tõendil, samas kui R.L. on ise andnud kohtus ütlusi, et tema juhitud auto kiirus ei saanud olla suurem kui 85 km/h, sest sellele on paigutatud kiirusepiiraja. Lisaks ei ole kohtuväline menetleja ega kohus, heites R.L-le ette, et ta ei valinud sobivat sõidukiirust, selgitanud, milline oleks olnud sobiv kiirus. Lisaks märgitakse kassatsioonis, et LS § 7417 kohaldamiseks R.L. suhtes ei ole alust, kuna tuvastatud ei ole, et just tema põhjustas tekkinud kahju. Ühtlasi analüüsitakse erinevaid tõendeid, näitamaks, et liiklusõnnetust ei põhjustanud R.L., vaid Volkswagen Transporteri juht. Lõpetuseks leiab kassaator, et kohus on lisaks materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust. Kuna R.L. ei ole pannud toime LS § 7417 koosseisule vastavat tegu, oleks tulnud tema suhtes väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kohtuväline menetleja ega maakohus seda ei teinud, rikkudes sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 50 lg 1 p 1 tähenduses.
21. Riigikohtu istungil jäi R.L. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu otsuse tühistada ning väärteomenetluse lõpetada. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
22. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuse väited, mille kohaselt liiklusõnnetuse põhjustas R.L. juhitud veoki liiga suur kiirus ning liiklusoht tekkis juba ajal, kui mõlemad sõidukid olid alles pärisuunavööndis, tuginevad oletustele. Maakohtu otsuse kohaselt pidi sõidukite kiiruste vahe olema suurem kui R.L. väidetu, s.o VW Transporter liikus aeglasemalt ning R.L. juhitud Volvo omakorda väidetust kiiremini. Taolise väitega luges kohus ebausaldusväärseks mitte ainult R.L., vaid mõlema liiklusõnnetuse osapoole ütlused sõidukite kiiruse kohta: andmed VW liikumiskiiruse kohta tulenevad VW juhi kohtuvälises menetluses antud ütlustest (kohtuvälise menetluse materjalid, leht 6); R.L. on aga väitnud seda, et tal ei olnud võimalik kiiremini sõita, kuna auto tippkiirus on piiratud (tl 13). Seejuures ei viita kohus ühelegi tõendile, mis lükkaks ümber menetlusaluse isiku väited sõidukite kiiruse kohta. Samuti väidab kohus, et R.L. ei saanud olla ees liikunud Vokswagenist möödasõidul, sest Volvo pidurdusjäljed algavad pärisuunavööndis. R.L. ei osanud kohtuistungil öelda, milliste rataste jälgedega võis tegemist olla, kuid avaldas arvamust, et tegemist oli järelkäru pidurdusjälgedega ning arvestades autorongi pikkust (18 m), võis järelkäru olla pidurdamise alustamisel veel pärisuunavööndis, kuigi auto oli juba vastassuunavööndis (tl 13, 14). Kohus leidis aga, et tegemist oli veoki esirataste pidurdusjälgedega, näitamata ära tõendeid, mis selliseks väiteks alust annavad. Seega on kohus konstrueerinud sündmuse käigu ja leidnud selle alusel, et liiklusõnnetuse põhjustamises on süüdi just R.L., oletustele tuginedes. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus aga tugineda otsuse tegemisel üksnes asjaoludele, mille ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. On ilmne, et kui otsuse tuginemine tõendamata väidetele võib suure tõenäosusega kaasa põhjendamatu kohtuotsuse, mistõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
23. Eelnevast tulenevalt tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse VTMS § 175 p 2 alusel ning saadab väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg