3-1-1-78-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-78-06 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi R.P. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-154 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.P. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna ja R.P. kaitsja vandeadvokaat Paul Järve RESOLUTSIOON
7. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a otsus R.P. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi sisuliselt muutmata.
10. Teha kohtuotsusesse täpsustus, millega jätta R.P. süüdimõistmisest KarS § 199 lg 2 p 4 järgi välja asjaolu, et R.P. pani varguse toime kütuseautomaadiga manipuleerides.
11. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUS KÄIK
12. Kohtueelses menetluses esitati R.P-le süüdistus KarS § 199 lg 2 p 4 järgi selles, et tema, olles varasemalt karistatud varguste eest, võttis Neste ettemaksukaardiga N AS automaattanklast kaardisüsteemi tarkvara rikkudes välja 17 357.76 krooni väärtuses kütust. Nimetatud ettemaksukaardil olid seejuures rahalised vahendid ainult 50.- krooni väärtuses kütuse omandamiseks.
13. Järva Maakohtu
14. detsembri
15. a otsusega tunnistati R.P. süüdi KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks kümme kuud vangistust. Karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Valga Maakohtu
16. veebruari
17. a otsusega mõistetud karistuse - kuus kuud vangistust - võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti üks aasta neli kuud vangistust. Kohus luges tuvastatuks, et R.P. tellis N AS ettemaksukaardi, sai selle kätte ja kasutas seda kütuse tankimisel. Süüdistatav ei eitanud ka ise, et ta süüdistuses nimetatud ajal ja koguses võttis kütust nii endale kui ka sõbrale, küll aga eitas ta kaardisüsteemi tarkvara rikkumist. Bensiini sai ta kaardi ühekordse sisestamise järel nn vabajooksuna. Samas oli ta teadlik, et tema kasutada olnud kaardil oli bensiini omandamiseks ettemaksu ainult 50.- krooni. Kohus märkis, et KarS §-ga 199 kaitstavaks õigushüveks on omand ning objektiivsest küljest eeldab vargus võõra vallasasja, käesoleval juhul N AS-ile kuulunud kütuse, äravõtmist. Lepingu kohaselt oli süüdistatavale teada, et maksimaalne summa, mida ta saab kasutada tankimisel, on krediidilimiit (antud juhul 50.- krooni). Sooritatud ostude summa võrra limiit väheneb ja osta ei saa rohkem, kui raha on kaardile kantud. R.P. võttis aga kütust kahel järjestikusel päeval viieteistkümnel korral kokku enam kui 17 000.- krooni väärtuses. Kannatanu kaotas valduse kütusele ja viimane omastati süüdistatava poolt. Kohus leidis samuti, et varguse pani R.P. toime kavatsetult.
18. Maakohtu otsuse peale esitas R.P. kaitsja P. Järve apellatsiooni, milles palus materiaal- ja kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise tõttu kohtualune õigeks mõista.
19. Tallinna Ringkonnakohtu
20. märtsi
21. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et R.P-l oli õigus tankida kütust vaid 50.- krooni väärtuses. Sellisest tankla poolt seatud tingimusest ta aga kinni ei pidanud ja kütus, mida ta tankis iseenda poolt seatud limiiti ületades, oli tema jaoks võõras. Samuti leidis kohus, et kütuse üleminek tankla valdusest süüdistatava valdusesse sai toimuda üksnes kütuseautomaadiga manipuleerides kliendikaarti korduvalt automaati sisestades. Kuigi R.P. seda ise eitas, ei näinud kohus põhjust kahelda tunnistaja I.K. kohtueelses menetluses antud ütlustes, milles kirjeldati kaardisüsteemi tarkvara rikkumise võimalusi. Seejuures väitis R.P. ka ise, et ta oli kütuse saamise sellisest viisist teadlik. Kohus asus ka seisukohale, et varguseks piisab sellest, kui isikule oli asi võõras hõivamistoimingu alustamise hetkel. Kütuseautomaadiga manipuleerimine toob kaasa kütuse ülemineku tankla valdusest tankijale. Valdustõke on tankla poolt seatud selles mõttes, et automaat kontrollis, kas arvel oli piisavalt raha. Seega oli tanklapidaja valduse üleminekuga nõus ainult tingimusel, et klient on maksevõimeline ja maksmisvalmis. Eelnevast järeldub omakorda, et R.P. kehtestas enda valduse kütusele seadusliku valdaja nõusolekuta ja pani seega toime varguse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
22. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R.P. kaitsja vandeadvokaat P. Järve kassatsiooni, milles palub süüdistatav talle esitatud süüdistuses õigeks mõista materiaal- ja kriminaalmenetlusõiguse normide rikkumise tõttu. 5.1 Kassaator märgib, et ringkonnakohus on enda otsuses lubamatult tuginenud tunnistaja I.K. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tunnistaja I.K. ei ole kohtuistungitel osalenud ja tema ütlusi ei ole vahetult kontrollitud, samuti ei ole kohtuistungil avaldatud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi ega tuvastatud KrMS §-s 291 sätestatud asjaolusid. Kassaatori arvates on tegemist KrMS § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 rikkumisega, st ringkonnakohus on tuginenud otsuses kontrollimata tõendile. Seega on tõendamata R.P. poolt kütuseautomaadi tarkvara rikkumine. 5.2 Kaitsja ei nõustu ka ringkonnakohtu poolt R.P. käitumise objektiivsele küljele antud hinnanguga. Käesoleval juhul oli tegemist olukorraga, kus automaat mingil põhjusel ei kontrollinud, kui palju on raha arvel ja kütus jooksis piiramatult paaki. Järelikult oli valdustõke seadmata ja tankijal ei olnud kütuse saamiseks vaja valdust murda varguse objektiivse koosseisu tähenduses. Tegemist oli mõlemapoolse eksimusega ja sellist tsiviilõiguslikku vahekorda ei saa käsitleda kriminaalõiguslikult. Nii näiteks ei vastuta tanklaomanik ju kriminaalkorras võõra raha kasutamise eest, kui raha on küll ette makstud, kuid tankimisautomaat ei ole töökorras. Seega ei saa olla õige väide, et tegemist on kuriteoga, kui kliendi käitumine ei vasta automaadi väljapanekust tulenevale kasutusettepanekule ja valdus asjale läheb üle tanklaomaniku poolt soovimatul viisil. 5.3 Samuti ei ole tõendatud, et R.P. oleks talle süüksarvatud teo pannud toime tahtlikult. Kohtualune ei ole eitanud, et ta võttis lubatust rohkem kütust, kuid tema seletuste kohaselt soovis ta selle eest maksta hiljem. Arvestada tuleb sedagi, et R.P. ei teinud kütust võttes midagi enda isiku varjamiseks.
23. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Merike Lugna, et süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus. Prokurör märgib, et ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul. Nii ongi ringkonnakohus tunnistaja I.K. ütlused avaldanud, sh uurinud ja selle menetlustoimingu käigu ning tulemused ka protokollinud. Kuna tõendite uurimine on lubatud ka ringkonnakohtus, ei ole tegemist menetlusõiguse rikkumisega. Ka muus osas soostub prokurör ringkonnakohtu seisukohtadega ning palub jätta need muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
24. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et tuginedes kohtuotsuses I.K. poolt eeluurimisel tunnistajana antud ütlustele ei ole ringkonnakohus järginud kohtuliku arutamise võistlevuse põhimõttest tulenevaid nõudeid. Kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt KrMS §-st 14 lähtutakse kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel võistlevuse printsiibist ja et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetod on ristküsitlus. Edasiselt nenditakse Riigikohtu kõnealuses lahendis, et ka tänases kriminaalmenetluses ei ole kohtulikul uurimisel teatud tingimustel välistatud kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja (ja kannatanu) poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui nad on avaldatud KrMS §-s 291 sätestatud tingimustel. Veel tuleneb Riigikohtu sellest otsusest, et KrMS § 155 lg 2 p-dest 6 ja 7 lähtuvalt saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi lugeda järgituks vaid siis, kui kõike isikuliste tõendite uurimisega seonduvat on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Kooskõlas KrMS § 331 lg-s 1 sätestatuga juhindutakse ka apellatsioonimenetluses kohtulikul arutamisel KrMS X peatükis sätestatust niivõrd, kuivõrd KrMS XI peatüki
25. jaos ei nähta ette mingeid erisusi. Selliseid isikulisete tõendite uurimise reegleid puudutavaid erisusi seadustiku viimatinimetatud osas ei sisaldu.
26. Kriminaaltoimiku materjalidest (tl 134) nähtub, et I.K. on põhjendanud enda kohtusse ilmumata jäämist "vältimatute tööülesannetega". Ringkonnakohus, tuginedes enda otsuses I.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele, on paraku jätnud märkimata, millisele KrMS §-s 291 loetletud alusele tuginevalt on ta lugenud lubatavaks ja põhjendatuks tunnistaja ütluste avaldamise. Ilmselt oleks käesoleval juhul olnud ringkonnakohtul alust kaaluda vaid KrMS § 291 p-s 5 nimetatud aluse olemasolu - seda, kas tegemist oli kohtusse ilmumise muu kõrvaldamatu takistusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtumenetluse võistlevuse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa lugeda seda, kui kohus loeb sisuliselt ilma igasuguse omapoolse põhjenduseta tunnistaja poolt väidetavad edasilükkamatud tööülesanded kohtusse ilmumata jäämise kõrvaldamatuks takistuseks. Just selliselt on aga ringkonnakohus toiminud. Kokkuvõtvalt nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatoriga selles, et ringkonnakohtu otsuses on ebaseaduslikult tuginetud I.K. poolt kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütlustele ja need ütlused tuleb tõendite hulgast välja jätta. II
27. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et R.P. on kogu kriminaalmenetluse vältel eitanud kütuseautomaadiga manipuleerimist. Kuna ringkonnakohus on nimetatud asjaolu tuvastanud üksnes lubamatule tõendile - I.K. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele - tuginevalt, ei saa kütuseautomaadiga manipuleerimist lugeda tõendatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et vaatamata selle asjaolu tõendamatusele on kohtute poolt tuvastatu pinnalt R.P. tegevus siiski kvalifitseeritav vargusena ja seda järgnevatel põhjustel.
28. Kriminaalasjas on vastuvaidlematult tõendatud, et võõras valdus asjale (bensiinile) lõpetati ja selle suhtes kehtestati uus valdus. Kassaatori vastuväiteks ringkonnakohtu seisukohtadele on, et uue valduse kehtestamine ei toimunud valduse murdmisega ehk senise valdaja nõusolekuta. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei soostu sellise seisukohaga.
29. Varguse klassikaliseks juhtumiks on tõepoolest olukord, kus isikult võetakse asi ära (ehk tema valdus murtakse) ilma tema teadmise ja nõusolekuta. Samas on täiesti võimalikud olukorrad, kus valduse vähemalt esialgne üleandmine leiab aset senise valdaja näilisel nõusolekul (näiteks nn trikkvarguste korral). Sellistel juhtudel rakendatakse toimepandu karistusõigusliku analüüsi puhul nn faktilissotsiaalset valdusemõistet, mille kohaselt ei kaota isik valdust asjale siis, kui ta annab selle näiliselt küll vabatahtlikult enda valdusest välja, kuid seda üksnes tingimusel, et ta saab valdusest väljaantu eest kindlaksmääratud ulatuses vastutasu. Senise valdaja nõusolek saab olla antud ka tingimuslikult. Sellisel juhul on aga senise valdaja nõusolek vargust välistavaks asjaoluks vaid siis, kui uue valduse kehtestaja selle tingimuse ka täidab. On mõistetav, et tanklapidaja loobub valdusest teatud kütuse kogusele vaid maksmisvõimelise ja maksmisvalmis isiku kasuks. Kui üks nimetatud tingimustest on kliendi poolt täitmata, ei saa rääkida ka senise valdaja nõusolekust valdusest loobumiseks. Eriti juhtumitel, mil on tuvastatud, et uue valduse kehtestaja ei olnud algusest peale ei maksmisvõimeline ega maksmisvalmis ja tegutses seega algusest peale ebaausate kavatsustega, on tegemist vara hõivamisega senise valduse murdmise näol ja seega vargusega.
30. Eeltoodu pinnalt ei tuleks teha järeldust, et juhtudel, mil isik saab rohkem kütust kui tema kaardilimiit seda võimaldaks, on alati vältimatult tegemist kuriteoga. Kui isik ei kasutanud teadlikult ära kaardisüsteemis olevat viga, kuid sai kaardi sisestamisel alusetult rohkem kütust, on üldjuhul tegemist tsiviilõigusliku vahekorraga tanklapidaja ja kliendi vahel. Isikul on üldiselt õigus tugineda õiguspärasele ootusele, et programm, mis kontrollib temal piisavate vahendite olemasolu kaardil, teeb seda veatult. Ehk teisisõnu - risk lasub sellistel juhtudel tanklapidajal, mitte aga kliendil.
31. Küll aga on tegemist kuriteoga siis, kui isik on eelnevalt teadlik automaadi defektsusest ja ta soovib tankima asumisel kasutada seda defekti enda huvides. Selline isik võib väliselt küll käituda automaadi kasutamistingimustele vastavalt, kuid tegelikult kasutab ta teadlikult ära mingit programmis esinevat defekti, mis toimib valdustõkke puudumisena. Valdusest loobumise vabatahtlikkus on sellisel juhul ainult näilik ega vasta automaadi kasutamisettepaneku peamisele nõudele, milleks on pakkuja ja kliendi kahepoolne sooritus - üks pool pakub teatud kaupa või teenust ja teine pool maksab selle eest nõutava summa.
32. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab R.P. käitumine otsuse p-des 11-13 kirjeldatud tingimustele. Süüdistatav on maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt omaks võtnud, et tehes ettemaksu vaid 50.- krooni ulatuses, võttis ta kahel järgneval päeval kütust viieteistkümnel korral, seejuures aru saades, et tankla poolt seatud limiit on kordades ületatud. Tähelepanu väärib, et R.P. enda ütluste kohaselt soetas ta ettemaksukaardi just sõprade soovitusel ja eesmärgiga saada tasuta bensiini. Seega oli juba kaardi tellimise eesmärgiks n-ö "tasuta" kütuse saamine ning asjaolu, et erinevalt oma sõpradest ei pidanud R.P. enda väite kohaselt ettemaksukaarti mitmeid kordi sisestama, ei oma tähendust. R.P. eiras seega teadlikult talle tankla poolt seatud kaardi kasutamistingimusi ja kehtestades omastamise eesmärgil valduse võõrale asjale, realiseeris KarS § 199 lg 2 p 4 koosseisu.
33. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata. Ringkonnakohtu otsusest tuleb välja jätta asjaolu, millega tunnistati R.P. süüdi varguse toimepanemises kütuseautomaadi manipuleerimisega. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi