← Eesti

3-1-1-86-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-86-06 Otsuse kuupäev

  1. oktoober
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi L.G. väärteoasi Alkoholiseaduse § 67 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  3. aprilli
  4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-06-716 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L.G. kaitsja Ljudmila Tamari kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  5. september
  6. a Resolutsioon
  7. Tühistada Pärnu Maakohtu
  8. aprilli
  9. a kohtuotsus ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.
  10. Rahuldada kassatsioon osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. L.G-le koostati
  12. jaanuaril
  13. a väärteoprotokoll selle kohta, et tema, rikkudes Alkoholiseaduse (AS) § 47 lg-s 2 sätestatut, müüs
  14. detsembril
  15. a Pärnus kaupluses "T" alaealisele 0,5 liitrise pudeli viina "Monopol" ja pani toime AS § 67 lg-s 1 ettenähtud väärteo. Kohtuvälise menetleja
  16. veebruari
  17. a otsusega karistati L.G-t selle rikkumise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 1200 krooni. L.G. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Pärnu Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist. Kaebaja leidis, et väärteoprotokollis märgitud tõendid on vastuolulised ega kinnita alaealisele alkoholi müümist väärteoprotokollis märgitud asjaoludel. Kaebuses märgiti, et alaealiste tunnistajate ülekuulamise juures ei viibinud lastekaitse töötaja, sotsiaaltöötaja ega psühholoog, nagu seda nõuab KrMS §
  19. Pärnu Maakohus jättis
  20. aprilli
  21. a kohtuotsusega kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja L.G. kaebuse rahuldamata. Kohus kuulas ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja, samuti tunnistaja E.R. ütlused, vaatas läbi asjas kogutud kirjalikud materjalid ning tuli järeldusele, et L.G. väärtegu AS § 67 lg 1 järgi on tõendatud, teo õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning mõistetud karistus on seaduslik. Väärteomenetlusõiguse rikkumisi kohus ei tuvastanud. Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et alla neljateistaastaste tunnistajate ülekuulamisel rikuti KrMS § 70 sätteid. Väärteomaterjalidest nähtub, et alaealiste tunnistajate ülekuulamise juures viibis Pärnu Ohvriabikeskuse töötaja Agne Susi, kes on kohtule hästi teada ja kes on eelnevalt viibinud sotsiaaltöötajana alla neljateistaastaste tunnistajate ülekuulamisel. Kohus ei olnud nõus kaebaja väitega, et väärteoasja otsustamisel ei saa tugineda alaealiste H.K., M.V. ja P.R. kohtuvälises menetluses antud ütlustele, kuna neid tõendeid ei ole kohtus vahetult uuritud. Kohus selgitas, et nii noorte isikute kohtusse kutsumine ja eksimuse taas meeldetuletamine oleks olnud kasvatuslikult ebaõige. Kohus avaldas tunnistajate H.K., M.V. ja P.R. kohtuvälises menetluses antud ütlused ja leidis, et need on omavahel kooskõlas ning menetluslikult korrektselt vormistatud. Kohtu hinnangul ei lükka kohtuvälise menetleja järeldust L.G. poolt väärteo toimepanemise kohta ümber ka tunnistaja E.R. kohtus antud ütlused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  22. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.G. kaitsja L. Tamar, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja kordab väidet KrMS § 70 rikkumise kohta alaealiste tunnistajate ülekuulamisel. Ta leiab, et kohus tugines otsuse tegemisel kohtus vahetult uurimata tõenditele ja rikkus sellega L.G. kaitseõigust.
  23. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta kassatsioon rahuldamata ja maakohtu kohtuotsuse muutmata. Vastusele on lisatud ka Agne Susile
  24. juunil
  25. a väljastatud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse eriala diplomi koopia. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  26. Vastupidiselt kassatsioonis esitatule, nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et kohtuvälises menetluses on alaealised tunnistajad H.K. ja P.R. üle kuulatud KrMS § 70 nõuete kohaselt sotsiaaltöötaja osavõtul. Selle seisukoha kinnituseks on kohtuvälise menetleja kassatsioonivastusele lisatud diplomi koopia (nr X, väljastatud
  27. juunil
  28. a), millest nähtub, et H.K. ja P.R. ülekuulamisel osalenud Agne Susi on täitnud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö korralduse diplomiõppekava. Järelikult on tema käsitamine sotsiaaltöötajana põhjendatud. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kassatsioonimenetluse poolte võrdsuse tagamiseks tuleb VTMS § 158 lg 2 p-s 5 sisalduvat kassaatori õigust esitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise küsimuse selgitamiseks Riigikohtule lisadokumente, laiendada ka kassatsioonivastuse koostajale.
  29. Samas osundab Riigikohtu kriminaalkolleegium asjaolule, et väärteomenetluses alaealise tunnistajana käsitatud M.V-lt on kohtuvälises menetluses võetud alaealise seletus, kuid tunnistajana, KrMS § 70 nõudeid järgides, ei ole teda üheski menetluse staadiumis üle kuulatud. Tunnistaja ütlus üldisemas tähenduses on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme asjaolude kohta. Seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku omapoolne hinnang või arvamus tajutule. Menetleja ülesandeks ongi välja selgitada, kas seletuses sisalduv teave on puutumuses tõendamiseseme asjaoludega ja kas isik on võimeline seda ka adekvaatselt esitama. Kohtukõlbuliku tõendusmaterjali saamiseks tuleb seletuse andnud isik seaduses ettenähtud korras üle kuulata ja saadud teave tunnistaja ütlusena vormistada. Arvestades seda, et alla neljateistaastase lapse tajumis- ja edastamisvõime võib olla täisealise isikuga võrreldes piiratum, näebki menetlusseadus ette tema ülekuulamist lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul. Seetõttu kriminaalkolleegium leiab, et menetlejatel ei olnud õigust käsitada M.V. alaealise seletust tunnistaja ütlusena ega seda otsuse tegemisel tõendina arvesse võtta.
  30. Kassatsiooni kohaselt on menetlusõigust oluliselt rikutud ka sellega, et L.G. väärtegu kinnitavad tunnistajad jäeti kohtusse kutsumata ning kohus tugines otsuse tegemisel nende poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustele. Käesoleva väärteomenetluse raames ei pidanud kohus tõepoolest vajalikuks kutsuda kohtusse L.Gudrinši väärteo toimepanemist kinnitavaid tunnistajaid, tuues põhjuseks nende tunnistajate alaealisuse ja soovi säästa neid ebameeldiva sündmuse meenutamisest kohtus. VTMS §-s 92 on sätestatud, et kui tunnistaja või ekspert ei ole ilmunud kohtuasja arutamisele, otsustab maakohtunik asja arutamise võimalikkuse pärast kohtumenetluse poolte arvamuste ärakuulamist, VTMS § 99 lg 8 kohaselt on aga kohtul õigus avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud. Kuid nendest sätetest ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi selle kohta, et tunnistajate kohtusse kutsumata jätmine väärteoasja kohtulikule arutamisele, samuti kutsumata või ilmumata tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine kohtumenetluses võiks olla kohtu suvaotsus. Kohtuasjas nr 3-1-1-98-02 (RT III 2002, 26, 300) tehtud otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtinud tähelepanu sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. (Vt näiteks Kohtu lahendid Delta vs Prantsusmaa
  32. 1990; Lüdi vs Šveits
  34. 1996; Luca vs Itaalia
  36. 2001; P. S. vs Saksamaa
  38. 2001; S. N. vs Rootsi
  40. 2002). Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta vs Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. (Kohtu lahendid Doorson vs Holland 26.03.1996; Van Mechelen ja teised vs Holland 23.
  41. 1997; P. S. vs Saksamaa 20.12.2001). Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal (X vs Denmark
  43. 1981). Samas on Kohus rõhutanud, et EÕIK art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega (P.S. vs Saksamaa 20.12.2001). M.K. ja A.P. süüdistusasja kontekstis tuleb märkida Kohtu poolt mitmetes lahendites rõhutatut, et juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (A.M. vs Itaalia 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P.S. vs Saksamaa 20.12.2001). Käesoleva väärteoasja materjalide hulgas puuduvad viited asjaoludele, mida oleks Kohtu praktika pinnalt võimalik käsitada tunnistajate kohtusse kutsumata jätmise aktsepteeritavate alustena.
  44. Eelmises punktis kirjeldatuga samasugused järeldused tulenevad aga ka Eesti siseriikliku õiguse analüüsi pinnalt. Esmalt ei erine VTMS § 70 kohaselt saadud alaealise tunnistaja ütlused millegi poolest teistest ütlustest ja kehtivas kriminaal- ega väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette alaealisuse tõttu tunnistaja kohtusse kutsumata jätmise võimalust. Tulenevalt VTMS §-st 2, aga ka § 31 lg-s 1 ja §-s 64 sätestatust, on alust väita, et KrMS §-s 291 sätestatud tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise tingimusi tuleb arvestada ka väärteoasja kohtulikul arutamisel (vt siinjuures ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-107-04 - RT III 2004, 34, 356 märgitut). Käesoleva väärteoasja kontekstis on oluline märkida sedagi, et KrMS §-s 290 on sätestatud mitmed täiendavad eritingimused, mida tuleb alaealise ülekuulamisel kohtus järgida.
  45. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium VTMS § 150 lg-st 2 lähtuvalt, et Pärnu Maakohus, jättes seadusliku aluseta kohtusse kutsumata tunnistajad, ning avaldades kohtulikul uurimisel seadusliku aluseta kohtuvälises menetluses antud tunnistajate ütlused, on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Tuginedes VTMS § 175 p-le 2 ja § 174 p-le 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.