RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-65-06 Otsuse kuupäev 9. oktoober 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

§ 203lg-te 2 ja 3 ning Kar

S § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuse formulatsioonist tulenevalt on käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks, mida mõista kuriteo tulemusena saadud vara turustamise all süüdistuses märgitud kuriteokoosseisude mõttes. Kuivõrd KarSRS § 3 lg 5 järgi kvalifitseeritakse samaliigilised kuriteod, millest vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, tervikuna Karistusseadustiku järgi, siis analüüsis ringkonnakohus seda küsimust üksnes KarS § 202 kontekstis. Ringkonnakohus asus seisukohale, et lisaks kuriteo läbi saadud vara vahetule võõrandajale on turustajaks KarS § 202 lg 1 mõttes ka isik, kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat. Vahendades kuriteo läbi oma autodest ilmajäänud kannatanuid ja isikuid, kes selliseid autosid tasu eest võõrandasid, tegeles T. L. ringkonnakohtu hinnangul neile sõidukitele uute valdajate leidmisega. Seejuures rõhutas kohtukolleegium, et süüteokoosseisu realiseerimise seisukohast pole oluline, kelle initsiatiivil kuriteoga saadud vara üleminek aset leiab. Nimetatud kuriteokoosseisu jaoks mitterelevantseks luges ringkonnakohus ka linnakohtu õigeksmõistva otsustuse põhistuse, et kannatanud olid eelnevalt nõustunud oma sõidukite tagasisaamise eest T. L-le tasuma - süüdistatava tasustamine kannatanute poolt kinnitab, et T. L. ei piirdunud pelgalt kuriteo läbi saadud varale uute valdajate vahendamisega, vaid ka teenis selle pealt isiklikult. Ringkonnakohus märkis, et kuna prokuröri apellatsioonis taotleti T. L. süüditunnistamist KrK 203 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, seega enam mitte KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, nagu varasemas süüdistuses, tuleb KarSRS § 3 lg-s 5 sätestatust tulenevalt subsumeerida T.

§ 203lg-te 2 ja 3 ning Kar

S § 202 lg 2 p 1 järgi omistatud teod KarS § 202 lg 1 järgi. Kohtukolleegium leidis esmalt, et T. L. käitumises puudusid KarS § 202 lg 2 p-s 1 sätestatud grupi ehk kaastäideviimise tunnused, sest süüdistuse kohaselt pani T. L. kõnealused teod toime koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, kelle osas ei ole välistatud, et see võib olla sama isik, kes pani toime kuriteo, mille tulemusena läksid süüdistuses märgitud sõidukid välja nende omanike valdusest. Viimatinimetatud isik ei saa aga olla KarS §-s 202 sätestatud kuriteokoosseisu täideviijaks ega kaastäideviijaks. Kuna vastupidist kinnitavaid tõendeid kriminaalasja menetlemise käigus kogutud ei ole, siis tuleb nimetatud asjaolu kõrvaldamata kahtlusena tõlgendada süüdistatava kasuks. Ka leidis ringkonnakohus, et T. L-le süüksarvatud tegevust ei saa vaadelda jätkuva kuriteona ja seetõttu puudub alus kvalifitseerida seda suures ulatuses kuriteo tulemusena saadud vara turustamisena. Olgugi, et T. L-le omistatud teod on olemuslikult sarnased ja neid lahutab lühike ajavahemik, ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid, et need oleksid kaetud T. L. ühtsest tahtlusest. Seega tuleb T. L-le omistatud kuritegusid käsitleda eraldi üksikepisoodidena ja kogumis korduvusena. Eraldivõetuna ei täida aga ükski T. L-le omistatud kuriteoepisood KarS § 202 lg 2 p-s 3 ega KrK § 203 lg-s 3 ette nähtud ja konkreetse episoodi toimepanemise ajal kehtinud suure ulatuse määra KarSRS § 8 p 2 ja KrKRS § 9 p 2 mõttes. Puutuvalt T.

§ 142

lg 2 p-de 4 ja 5 järgi esitatud süüdistusse märkis ringkonnakohus, et väljapressimise koosseisu moodustab võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara. Seega on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita aga, et T. L. ähvardas kannatanuid ning nõudis neilt sõidukite tagasisaamise eest raha. Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb aga T. L-le süüdistusega KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi omistatud kuriteoepisoodid kvalifitseerida ümber KrK § 203 lg 1 järgi, sest need on olemuslikult sarnased talle KrK § 203 ja KarS § 202 järgi omistatud episoodidega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni T. L. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kati Maitse. Meidra ja Põhja
2. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja T. L. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et T. L. tegutsemine kannatanutele neilt varastatud autode kohta teabe hankimisel ja autode tagastamise vahendamisel pole käsitatav turustamisena KarS § 202 mõttes. T. L. tegutses alati üksnes selle järgselt, kui autost ilmajäänud isik ta omal eestvõttel üles otsis ja abi palus. T. L. ei müünud mitte varastatud autosid tagasi, vaid teavet selle kohta, kuidas neid tagasi oleks võimalik saada.
3. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o T. L. süüditunnistamises KarS § 202 lg 1 järgi ja talle KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimise osas KarS § 202 lg 1 järgi ning kriminaalasja saatmist selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et V. K. ja I. P. sõidukite vahendamise episoodides tuleb T. L. käitumine kvalifitseerida väljapressimisena KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, sest kriminaalasjas on tema arusaamist mööda tõendamist leidnud, et T. L. ähvardas kannatanuid nende autode hävitamisega, kui nad ei soorita varalist enesekahjustust talle autode tagastamise eest rahasummat makstes. Kassaatori arvates oli esitatud ähvardus konkreetne ja objektiivselt tõsiseltvõetav ning just see ähvardus motiveeris I. P. ja V. K. tegutsema. Prokuröri hinnangul on väär pidada T. L. ähvardust sõidukite lammutamise kohta pelgalt fakti konstateeringuks. Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, nagu oleks ta apellatsioonis loobunud T. L. süüdistamisest KarS § 202 lg 2 pde 1 ja 2 järgi kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara korduvas turustamises. Kassaatori arvates nähtub apellatsioonist selgelt, et selles osas süüdistusest loobutud ei ole. Kassaatori arvates on vastuoluline, et ringkonnakohus, olles ka ise tuvastanud T. L. tegevuses korduvuse, tunnistas ta materiaalõigust ebaõigesti kohaldades siiski süüdi üksnes põhikoosseisu alusel.
4. T. L. kaitsja vandeadvokaat T. Meidra esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja hinnangul käsitleb prokurör meelevaldselt T. L. käitumist I. P. ja V. K. kui autode lammutamisega ähvardamist ja raha nõudmist. Kaitsja ei nõustu kassaatoriga, et T. L. tuleks süüdi tunnistada kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara korduvas turustamises KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, sest tema käitumises ei sisaldu selle kuriteo koosseisulisi tunnuseid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Käesoleva kriminaalasja keskseteks küsimusteks kassatsioonimenetluses on küsimused sellest, mida tuleb mõista kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise all ja kas T. L. tegevuses sisalduvad kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnused, samuti küsimused KarSRS § 3 lg 5 kohaldamisest ning T.

§ 142lg 2 pde 4 ja 5 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimisest Kr

K § 203 lg 1 järgi. I

1. Käsitledes kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamist, on kohtud asunud põhjendatult seisukohale, et turustamise all KarS § 202 mõttes tuleb mõista kuritegelikul teel saadud vara võõrandamist mistahes tehingu vormis. Seejuures on märkimisväärne, et turustamine ei eelda vara eelnevat omandamist. Seega on KarS § 202 tähenduses turustajaks isik, kes vahetult ise võõrandab kuriteo läbi saadud vara kolmandale isikule, andes selle vara üle ja saades selle eest tasu, aga ka isik, kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat. Kõnealuses kriminaalasjas on tuvastatud, et T. L. vahendas kuriteo läbi oma sõidukitest ilma jäänud kannatanuid ja isikuid, kes soovisid selliseid sõidukeid tasu eest võõrandada. Ringkonnakohus tegi sellest järelduse, et seega tegeles T. L. võõrandajate jaoks sõidukitele uue valdaja leidmisega. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu sellise järeldusega ning märgib, et kohus on seda järeldust ka piisavalt põhjendanud.
2. Vastuseks kaitsja kassatsioonis sisalduvatele väidetele märgib kriminaalkolleegium, et KarS § 202 koosseisu olemasolu ei sõltu sellest, kellelt, kas turustajalt või ostjalt, tuleb initsiatiiv kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamiseks. Seetõttu ei ole tähtsust ka asjaolul, et T. L. ei pöördunud ise kannatanute poole ega teadnud sõidukite vargustest enne, kui kannatanud temaga ühendust võtsid. T. L. tegevus sõidukite tagastamisel kannatanutele, nagu ka ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, on vaadeldav müügina, sest kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt liikusid sõidukite tagastamise eest tasutud rahasummad just T. L. vahendusel. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu aspektist ei ole oluline kellega ja kas üldse turustaja raha jagab. Ka ei ole oluline, et varastatud sõidukite ostjateks olid nende sõidukite omanikud - tehingud (varastatud sõiduki tagastamine teatud kindla rahasumma eest) reaalselt ju toimusid. Seetõttu on asjakohatu kaitsja väide selle kohta, et kuna omaniku valdusest kuriteo läbi välja läinud asja valdajal ei teki Asjaõigusseaduse § 92 kohaselt sellise asja käsutamisõigust, ei saanud T. L. sellist asja ka turustada.
3. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et osas, mis puudutab kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise täideviimistunnuste sisaldumist T. L. tegevuses, on ringkonnakohtu otsus põhjalikult motiveeritud ja kohtu põhjendused veenvad. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega ning leiab, et kaitsja kassatsioonis sisalduvad väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. II
4. T. L. süüdistati KrK § 203 lg-te 2 ja 3 järgi teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamises süstemaatiliselt (lg 2) ja suures ulatuses (lg 3). Süüdistuse kohaselt seisnesid talle etteheidetavad teod selles, et ajavahemikus
5. aasta veebruarikuust kuni
6. aasta augustikuuni müüs või üritas ta müüa mitmele isikule sõiduautot, mille kohta ta teadis, et sõiduk oli sellelt isikult varem varastatud. Samasuguse teo toimepanemises
7. aasta oktoobrikuus (seega pärast Karistusseadustiku jõustumist
8. septembril
9. a) süüdistati teda KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamises isikute grupi poolt (lg 2 p 1) ja vähemalt teist korda (lg 2 p 2). T. L. tegevuse kvalifitseerimiseks nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku eriosa paragrahvide järgi andis aluse KarSRS § 3 lg 2, mille kohaselt tuli enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku järgi, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.
10. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuses, et prokuröri apellatsioonis taotletakse T. L. süüditunnistamist KrK § 203 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Sellest tegi ringkonnakohus järelduse, et erinevalt T. L-le esimese astme kohtumenetluses esitatud süüdistusest on prokurör loobunud apellatsioonimenetluses tema süüditunnistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Kassatsioonis märgib prokurör, et prokuröri apellatsiooni lõpuosas on jäänud märkimata taotlus T. L. süüditunnistamiseks ka KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, samas nähtub apellatsiooni sisust selgelt, et vaidlustatud on kogu esimese astme kohtuotsust, sealhulgas T. L. õigeksmõistmist ka KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, samuti on prokurör apellatsioonis märkinud, et uurimisega on leidnud tuvastamist T. L. süü KarS § 202 lg 2 p-des 1 ja 2 ettenähtud kuritegude toimepanemises. Prokuröri kassatsioonis väidetakse, et ka ringkonnakohtu istungil rõhutas prokurör T. L. poolt temale süüksarvatud kuritegude korduvat toimepanemist ja palus ta süüdi mõista kuritegude korduva toimepanemise eest.
11. Seoses prokuröri eeltoodud väidetega märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaal-menetluse seadustiku § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2 p 4). Kõnealusel juhul oli apellandi nõudeks tühistada maakohtu otsus T. L. õigeksmõistmises KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Samasuguse taotluse on prokurör esitanud ringkonnakohtus nii kirjalikult (kd 2, lk 25) kui ka suuliselt (kd 2, lk 27). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et sellises olukorras oli ringkonnakohtu järeldus prokuröri loobumisest süüdistatava süüditunnistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ainuõige - vastasel korral väljunuks ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes apellatsiooni piirest. III
12. Vaatamata käesoleva otsuse punktis 15 märgitule leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on alusetult jätnud vaagimata T. L. tegevuse kvalifitseerimise KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Seda järgmisel põhjusel. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 5 sätestab, et karistuse mõistmisel samaliigiliste kuritegude eest, millest vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, kvalifitseeritakse kõik toimepandud teod ja mõistetakse karistus Karistusseadustiku järgi, raskendamata kohtualuse karistust. Sellest sättest tulenevalt tuli ringkonnakohtul kvalifitseerida kõik T. L-le nii KrK § 203 kui ka KarS § 202 järgi süüksarvatud teod Karistusseadustiku järgi.
13. Karistusseadustiku §-s 202 ei sisaldu sellist kvalifitseerivat tunnust, nagu kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamine süstemaatiliselt. Samas eeldas KrK § 203 lg-s 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste igal juhul mitme põhikoosseisus kirjeldatud teo toimepanemist, ehk korduvust. Seda, et kuriteo süstemaatiline toimepanek on rangelt järjekindel, pidevalt korduv tegevus, on Riigikohus selgitanud ka ringkonnakohtu enese poolt viidatud lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-22-97 (RT III 1997, 12, 128). Seetõttu pidanuks ringkonnakohus, tuvastades, et T. L. pani KrK § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime korduvalt, andma nendele tegudele hinnangu Karistusseadustikust lähtuvalt. Jättes sellise hinnangu andmata ja kvalifitseerides T. L. tegevuse KarS § 202 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust. IV
14. Kriminaalkoodeksi § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdistati T. L. selles, et ta nõudis kahelt isikult raha üleandmist nendelt varastatud autode tagastamiseks, ähvardades neid raha üleandmisest keeldumisel auto hävitamisega, s.o ütles kannatanule, et auto lammutatakse, kui ta raha ei maksa. Ringkonnakohus märkis otsuses õigesti, et KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Samas leidis ringkonnakohus üldsõnaliselt, et kogutud tõendid ei kinnita, et T. L. nõudis kannatanutelt sõidukite tagasisaamise eest raha ning pole kogutud tõendeid, nagu oleks ta kannatanuid ähvardanud. Samuti soostus kohtukolleegium linnakohtuga, et T. L. seletused kannatanutele, et sõiduki tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, on hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku saatuse kohta. Nimetatud põhjendusel eitas ringkonnakohus T. L. tegevuses KrK § 142 lg 2 p-des 4 ja 5 märgitud kuriteokoosseisu esinemist ja kvalifitseeris tema käitumise ümber KrK § 203 lg 1 järgi.
15. Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib, et ringkonnakohtus ei olnud vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Küll tuli ringkonnakohtul prokuröri apellatsioonist tulenevalt lahendada küsimus sellest, miks ei anna tuvastatud asjaolud alust väita nii raha nõudmise kui ka ähvarduse esinemist T. L. tegevuses. Selles osas puuduvad aga ringkonnakohtu otsusest põhjendused. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 p 7 mõttes.
16. Kriminaalkolleegium leiab, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha, on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha. Riigikohtu hinnangul ei ole varalise kasu üleandmise nõudmine KrK § 142 mõttes välistatud ka näiteks sellises olukorras, kus sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle - nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka kohtute seisukohaga, nagu oleks T. L. seletused kannatanutele selle kohta, et sõidukite tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku saatuse kohta. Asjaolu, et varastatud sõiduk lammutatakse, kui raha ei saada, võib olla küll üldteada, kuid konkreetse kannatanu jaoks on see kurjategijate üldteada praktika kohaldumine tema jaoks. Üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine kannatanule on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul vaadeldav ähvardusena. Seejuures ei pea ähvardus esinema ilmtingimata räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena, sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku protsessi kulgu. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata kogutud tõendite alusel, kas T. L. täitis KrK § 142 lg 2 p-des 4 ja 5 sisalduva kuriteokoosseisu, ja esitada kohtuotsuses vastav põhistus.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
18. veebruari
19. a kohtuotsuse ning saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi