Obsah (5)

§ 234§ 232§ 222§ 233§ 2

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-46-06 Otsuse kuupäev 12. oktoober 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtua

) § 234 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse

1. jaanuari
2. a määruses nr 16 ""Maareformi seaduse" §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord" (Kord) sätestatud vaba metsamaa erastamise toimingud maatükkide nr 2 ja nr 10 osas. Kaebuse esitaja leidis, et kui ta on

§ 234lg-s 7 sätestatud aja jooksul Sonda Vallavolikogu 1.

märtsi

1. a otsuse alusel kantud vaba metsamaa erastajate nimekirja, siis nimetatud haldusakti jõustumisel tekkis kaebuse esitajal õigus erastada vaba metsamaad. Kaebuse esitaja oli registreerinud füüsilisest isikust ettevõtjaks Lääne-Viru Maakohtu registriosakonnas juba
2. juulil
3. Seoses töötuks jäämisega kustutas ta oma registreeringu äriregistris. Kuna füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse algus ja lõpp ei ole erinevalt äriühingutest seotud äriregistri kannetega, on olenemata erinevast registrikoodist tegemist ühe ja sama füüsilise isikuga. Sellest tulenevalt oli põhjendatud Sonda Vallavolikogu
4. juuni
5. a otsusega varem kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja muutmine. Seadusandja ei ole Maareformi seaduses sätestanud sõnaselgelt, et isik kaotab õiguse vaba metsamaa erastamiseks, kui kustutab ennast äriregistrist pärast erastamise nimekirja kandmist. Äriregistri kande olemasolu on kohustuslik üksnes avalduse esitamise hetkel. Kaebuse esitaja kanti äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana uuesti
6. aprillil 2005, sellest tulenevalt vastab kaebuse esitaja

§ 234lg-s 2 sätestatud nõuetele.

Füüsilisest isikust ettevõtja õigusvõime ei lõpe äriregistrist kustutamisega, sest Äriseadustiku § 76 järgi kohaldatakse füüsilisest isikust ettevõtjale ettevõtja kohta käivaid sätteid sõltumata sellest, kas ta on kantud äriregistrisse. N. M. registrikoodiga nr XXXXXXXX ja

1. aprillil 2005 äriregistrisse kantud N. M. LM registrikoodiga nr XXXXXXXX on üks ja sama füüsiline isik, kelle õigused ja kohustused jäävad samasugusteks olenemata sellest, millal ja millise registrikoodiga nad äriregistrisse on kantud. Maavanem leiab ebaõigesti, et kaebuse esitaja õigused vaba metsamaa erastamiseks lõppesid registrikande kustutamisega
2. jaanuaril
3. Kaebuse esitaja on Sonda Vallavolikogu
4. mai
5. a kirja nr 17-5/314 alusel tellinud erastatava metsamaa katastermõõdistamise ja selle eest tasunud. Ida-Viru maavanem asus
6. märtsil 2005 Sonda Vallavolikogule saadetud kirjas seisukohale, et äriregistrikanne peab olema kehtiv nii avalduse esitamisel kui ka lepingu sõlmimisel. Kaebuse esitaja on ka selle nõude täitnud ning on käesoleval ajal kantud äriregistrisse.
7. Tartu Halduskohus jättis
8. jaanuari
9. a otsusega haldusasjas nr 3-05-700 N. M. kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et

§ 232

lg 4 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest, kuid

§ 222

lg-s 1 sätestatu kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud (sama on sätestatud Korra §s 2). Sonda Vallavalitsus tegi vaidlustatud maa erastamise eeltoimingud, ta ei otsustanud selle maa erastamise küsimust. Maa erastamise otsustab maavanem ja kuni erastamise otsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et nad on erastajad. Erastajate nimekirja tuleb käsitleda kui ühte võimalikku paljudest erinevatest erastamise eeltoimingutest, millel ei saa aga üldjuhul lõppresultaadi suhtes pöördumatut tähendust olla. Korra § 6 lg 1 sätestab, et pärast katastripidaja poolt Korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist kontrollib erastamise korraldaja veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust

§ 233

lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Tulenevalt

§ 234

lg-st 7 pidi vallavolikogu kinnitama metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt

1. a
2. aprilliks. Sonda Vallavolikogu
3. juuni
4. a otsus ei ole kooskõlas

§ 234lg-tega 2 ja 7.

Halduskohus asus seisukohale, et Ida-Viru maavanema

1. märtsi
2. a,
3. aprilli
4. a ja
5. augusti
6. a kirjades väljendatud seisukohad vastavad seaduse sättele ja mõttele ning maa erastamise korralduse andmisest keeldumine on põhjendatud ja õiguspärane. Üksnes Sonda Vallavolikogu otsuste alusel, mis olid tehtud erastamise eeltoimingute läbiviimise käigus, ei saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust sellele, et maavanem sõlmibki temaga erastamise ostumüügilepingu just sellisele maale ja selles ulatuses, mis on märgitud Sonda Vallavolikogu otsustes. Seega Sonda Vallavolikogu
7. märtsi
8. a otsusega Uljaste külas asuva maatüki nr 2 ja Satsu külas asuva maatüki nr 10 erastajaks kinnitatud FIE N. M. (registrikood nr XXXXXXXX) õigused vaba metsamaa erastamiseks lõppesid tema äriregistrist kustutamisega
9. jaanuaril
10. FIE N. M. LM (registrikood nr XXXXXXXX), kes registreeriti
11. aprillil 2005, ei oma õigust eelnimetatud vaba metsamaa erastamiseks. Maareformi seaduse sättest ja mõttest tulenevalt peab vaba metsamaa erastamist taotlev isik olema kogu erastamismenetluse kestel registreeritud äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana, et isik saaks ka järjepidevalt legaalselt tegeleda metsamajandusega.
12. N. M. esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu
13. jaanuari
14. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant ei nõustunud halduskohtuga, et tema õigused vaba metsamaa erastamiseks lõppesid registrikande kustutamisega
15. jaanuaril
16. N. M. kanti

§ 234lg-s 7 sätestatud tähtaja jooksul Sonda Vallavolikogu 1.

märtsi

1. a otsuse alusel vabade metsamaade erastamise nimekirja ning nimetatud haldusakti jõustumisel tekkis apellandil õigus erastada vaba metsamaa. Eelnimetatud haldusakti alusel tekkinud õigust ei saa muuta ega tühistada äriregistri kande kustutamine. Füüsilisest isikust ettevõtja õigusvõime ei lõpe äriregistrist kustutamisega. Registrikoodide erinevus ei oma vaba metsamaa erastamise protsessis tähtsust. Sonda Vallavolikogu
2. juuni
3. a otsus on kooskõlas

§ 234lg-tega 2 ja 7 ning tegemist on kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga.

Vastustaja on rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta. Käesoleval juhul on apellant erastatava metsamaa katastrimõõdistamise tellinud, selle eest tasunud, seega on apellandil tekkinud õiguspärane ootus vastava erastamismenetluse lõpuleviimiseks. 9. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. aprilli 2006. a otsusega N. M. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt

§ 234

lg-le 2 on vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt Eesti kodanik ning vaba metsamaa erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega

§ 233lg 2 tähenduses või metsamajandusega.

Seadusandja sätestas vaba maa erastajale konkreetsed tingimused eesmärgil, et nõuetele mittevastaval isikul ei oleks võimalik erastada vaba metsamaad. Vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse tervikliku menetlusena, mille kohaselt need isikud, kes teatud menetluse etapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Üheks tingimuseks on seaduses kehtestatud, et isik oleks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja. Vaba metsamaa erastaja pidi vastama

§ 234

lg-s 2 sätestatud kõikidele tingimustele nii avalduse esitamise, eeltoimingute teostamise, erastamisotsuse vastuvõtmise kui ka maa ostumüügilepingu sõlmimise ajal. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka Korra § 6 lg 1, mille kohaselt kontrollib erastamise korraldaja pärast katastripidaja poolt § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust

§ 233

lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Järelikult, kui äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja kustutab end registrist mistahes erastamise etapis, tähendab see sisuliselt seda, et isik ei vasta enam

§ 234lg-s 2 sätestatule ning kaotab subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et avalduse esitamise ajal ning Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsuse tegemise ajal vastas kaebaja

§ 234lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimusele.

Äriregistri elektroonilisest teabesüsteemist nähtuvalt kustutati N. M. füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist

1. jaanuaril
2. Kustutades end äriregistrist füüsilisest isikust ettevõtjana, pidi N. M. aru saama, et selle toimingu tulemusena ei vasta ta enam

§ 234lg-s 2 sätestatud tingimustele ja kaotab õiguse erastada vaba metsamaad.

Seadusandja on sidunud isiku subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad vastava kandega äriregistris, mitte aga füüsilise isiku õigusega olla ettevõtja. Füüsilise isiku kandmine äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ei ole mitte formaalne toiming, vaid füüsilisest isikust ettevõtja staatuse omandamisega deklareerib isik, et ta on asunud tegelema ja tegeleb jätkuvalt ettevõtlusega, mis on tema püsivaks tegevuseks ja mille eesmärgiks on tulu saamine. N. M., kustutades end vabatahtlikult füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist, deklareeris sellega üheselt, et ta ei tegele enam ettevõtlusega, sh metsamajandusega.

§ 234

lg 7 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest, kuid

§ 222

lg-s 1 sätestatu kohaselt korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maa erastamise otsustab maavanem ja kuni erastamisotsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et nad on erastajad. Isiku erastajate nimekirja kandmine ei ole lõplik haldusakt ning selle alusel ei toimu veel vahetult maa erastamist. Maavanemal on Korra § 6 lg-st 1 tulenev kohustus kontrollida enne ostu-müügilepingu sõlmimist muu hulgas erastaja vastavust

§ 234

lg-s 2 sätestatud tingimustele ning vaatamata sellele, et on olemas kehtivad eelhaldusaktid (antud juhul Sonda Vallavolikogu

1. märtsi
2. a otsus ja selle muutmise otsus
3. juunist 2005), ei saa maavanem käituda õigusvastaselt ning erastada vaba metsamaad isikule, kes ei vasta seaduses sätestatud tingimustele (kuigi eelhaldusaktide tegemise ajal vastas). Maavanemal on õigus keelduda vaba metsamaa erastamisest olenemata sellest, kas eelhaldusaktid on kehtivad või mitte. Alusetu on kaebaja väide, et on rikutud tema õiguspärast ootust. Ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud haldusaktid ei anna reeglina isikule veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse vaba metsamaa ostu-müügileping. Samas võib volikogu poolt nimekirja kinnitamisest tekkida nimekirja kantud isikul ootus, et ta on loetud erastamise õigust omavaks ja ilma kaaluka põhjuseta taotleja nõuetele vastavuse küsimust uuesti ei otsustata. Asjaolu, et tegemist on eelhaldusaktiga, usaldusele tuginemist iseenesest ei välista. Kui isik käitub ise õiguspäraselt, siis võib ta usaldada, et ilma mõjuva põhjuseta talle soodsaid eelhaldusakte ümber vaatama ei hakata. Käesoleval juhul on kaebaja enda käitumine toonud kaasa selle, et kuigi talle soodsad eelhaldusaktid on kehtivad, reaalselt talle lubatut ei täideta, s.o talle ei erastata tema poolt soovitud vaba metsamaad. Kuna kaebaja enda käitumine on põhjustanud selle, et eelhaldusakte ei ole võimalik täita, siis ei ole rikutud ka tema õiguspärast ootust. Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kaebaja väide, et ta on juba tellinud metsamaa katastrimõõdistamise ja selle eest tasunud. Tema poolt tehtud kulutustel ei ole asjas määravat tähtsust, sest need kulutused on väikesed võrreldes erastada soovitava vaba metsamaa väärtusega ning samuti tuleb arvestada asjas avalikku huvi. Ülekaalukaks avalikuks huviks on see, et avalikku võimu teostataks seaduslikkuse põhimõtteid järgides ning Maareformi seadusest tulenevaid soodustusi saaksid kasutada isikud, kellele need on mõeldud. Seega oleks avalikes huvides pigem võimaliku varalise kahju hüvitamine kui vaba metsamaa erastamine isikule, kes ei vasta seaduses sätestatud tingimustele. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud N. M. füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud
4. jaanuarist 2005 kuni
5. aprillini 2005 ega ka
6. aprillist 2005 kuni
7. juulini 2005 (andmed pärinevad Ida-Virumaa Tööhõiveameti
8. novembri
9. a kirjast nr 1-7.3/1025). Järelikult nii IdaViru maavanema
10. märtsi
11. a kirja saatmise ajal Sonda Vallavolikogule (koopia N. M.-le) kui ka
12. aprilli
13. a vastuse saatmise ajal N. M. vastuväidetele (koopia Sonda Vallavolikogule), ei olnud N. M. reaalselt kantud füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse. Asjaolu, et alates
14. juulist 2005 on kaebaja kantud registrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tähenda seda, et alates sellest ajast ta vastab uuesti seaduses nõutud tingimustele ja seetõttu oleks pidanud maavanem talle erastama vaba metsamaa. Seega on Ida-Viru maavanem õiguspäraselt keeldunud vaba metsamaa erastamise otsust vastu võtmast ja erastamislepingut sõlmimast. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
15. N. M. esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, kohustades Ida-Viru maavanemat viima läbi vaba metsamaa erastamise toimingud. Kassaator on seisukohal, et kohtud on meelevaldselt sidunud

§ 234

lg-st 2 tuleneva nõude äriregistris registreerituse kohta kogu erastamismenetlusega, kuigi seadusest tulenevalt peab see nõue olema täidetud vaid kohalikule omavalitsusele avalduse esitamise hetkel. Kohus ei ole viidanud konkreetsele seaduse sättele, millest selline nõue tuleneb. Kuigi seadus seda otseselt ei nõua, olnuks kassaatori puhul registreerituse nõue täidetud ka erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused kordavad sõna-sõnalt Maa-ameti kui kaasatud isiku kirjalikku vastust, mis osundab, et kohus ei ole tõendeid vahetult uurinud. Seda kinnitab ka asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses on ära toodud ka Maaameti ekslik informatsioon nagu oleks N. M. pärast uut registreerimist 12. aprillil 2005 ennast 19. aprillil 2005 veelkord äriregistrist kustutanud ning 6. juulil 2005 taas registreerinud.

§ 234

lg 7 kohaselt loetakse isik vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt metsamaa erastajate nimekirja kinnitamisest alates. Sellist seadusega antud õigust ei saa alamal seisva õigusaktiga muuta ega piirata, mistõttu on põhjendamatud kohtute viited Korra § 6 lg-le 1, sest Korra § 1 järgi reguleerib see vaid menetlustoimingute läbiviimist, mitte ei sätesta erastajale esitatavaid tingimusi. Kassaator leiab, et tal ei olnud võimalik aru saada, et äriregistrist kustutamise tulemusena ta kaotab maa erastamise õiguse, sest

§ 234

sellist tagajärge ette ei näe.

ei sätesta vaba metsamaa erastamisel, et äriregistri kanne peab kehtima kogu erastamismenetluse kestel. Kassaator oli kindel, et Sonda Vallavolikogu haldusakti alusel tekkinud õigust ei saa muuta ega tühistada äriregistrist kustutamine, vastasel korral poleks ta end äriregistrist kustutanud. Ka ei tähenda füüsilisest isikust ettevõtja vabatahtlik äriregistrist kustutamine deklareerimist, et isik ei tegele enam ettevõtlusega. Füüsilise isiku õigus tegelda ettevõtlusega (üldiselt ja ka metsamajandusega konkreetselt), ei ole seotud äriregistri kandega. Kohus on ebaõigesti ja paljasõnaliselt järeldanud, et N. M. deklareeris enda äriregistrist kustutamisega, et ei tegele enam ettevõtlusega. Kassaator esitas kohtule ka tõendid, et tegeles metsa majandamisega muu hulgas perioodil, mil ta ei olnud äriregistrisse kantud. Kassaator on seisukohal, et vallavolikogu kinnitatud nimekiri on haldusakt, mille alusel nimekirja kantud isikutele maa erastamine toimuma hakkab ning nimekirja kandmisest tekivad õigused ja õiguspärane ootus.

§ 234

lg 7 kohaselt ei ole tegemist eelhaldusaktiga, erastamine on sisuliselt otsustatud juba vallavolikogu otsusega ning see seaduse (

§ 234

lg 7) alusel vastuvõetud haldusakt prevaleerib hilisema maavanema otsustuse üle, mille aluseks on Korra § 6 lg

1. Sonda Vallavolikogu on kogu menetluse kestel nõustunud vaba metsamaa erastamisega kassaatorile ja tunnistanud tema õigust selleks. Vallavolikogu kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekiri kehtib ning maavanem ei ole järelevalve korras taotlenud nende tühistamist, mistõttu tuleb lähtuda, et need on seaduslikud ja peavad andma isikule võimaluse talle seadusega antud õiguse realiseerimiseks. Kassaatori arvates ei saa kohus kunagi asuda seisukohale, et kahju tekitamine isikule (N. M. on kandnud taotletavate maatükkide katastrimõõdistamise kulud) on õiguspärane ja aktsepteeritav.
2. Ida-Viru maavanem vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning kohtute otsused muutmata. Vastustaja on seisukohal, et Tartu Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ta nõustub täielikult otsuse põhjenduste ja resolutsiooniga.
5. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised asjas varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Sonda Vallavolikogu peab N. M. kaebust õigeks ja Maa-amet vaidleb kaebusele vastu. Maa-ameti esindaja möönis, et Maa-ameti arvamuses sisaldunud informatsioon N. M. teistkordse äriregistrist kustutamise kohta pärast uut registreerimist
6. aprillil 2005, oli ekslik. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isik peab erastamise õiguse säilimiseks olema kogu erastamismenetluse kestel registreeritud äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana ning kas vahepealne äriregistrist kustutamine tähendab automaatselt erastamise õiguse kaotamist. Samuti on vaidlus selle üle, kas kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega, millega kinnitatakse vaba metsamaa erastajate nimekiri, on vaba metsamaa erastamine juba sisuliselt otsustatud või võib erastamist korraldav maavanem täiendavalt kontrollida nimekirja kantud isikute vastavust erastajale esitatavatele nõuetele ning puuduse ilmnemisel jätta volikogu kinnitatud nimekirja kantud isikule taotletud maa erastamata.
8. Maareformi seaduse (

) § 234 lg 2 kohaselt on vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt Eesti kodanik. Vaba metsamaa erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega

§ 233lg 2 tähenduses või metsamajandusega.

Metsamajandusega tegeleja Maareformi seaduse tähenduses on isik, kes maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on teostanud selles metsas Metsaseaduse §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama seaduse §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust.

§ 222lg-st 1 tulenevalt korraldab maa erastamist üldjuhul maavanem.

Sama sätte kohaselt teeb kohalik omavalitsus maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Sama näeb ette ka Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruse nr 16 ""Maareformi seaduse" §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord" (Kord) § 2.

§ 234

lg 7 näeb ette, et vallavolikogu kinnitab metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt

1. aasta
2. aprillil ning isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest alates. Vastavalt Korra §-le 6 kontrollib erastamise korraldaja pärast katastripidajalt Korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist veelkord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute vastavust

§ 233

lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku tingimustele ja

§ 234

lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. 15. Kohtud on asjas leidnud, et eelviidatud sätetest tulenevalt peab isik vastama vaba metsamaa erastajale esitatavatele tingimustele kogu tervikliku erastamismenetluse kestel ning juhul, kui isik mõnes menetluse etapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotab ta automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses. Üheks tingimuseks on kehtestatud, et isik oleks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja. Järelikult, kui äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja kustutab end mistahes erastamise etapil registrist, ei vasta ta enam

§ 234lg-s 2 sätestatule ning kaotab subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad.

Kassaator on seisukohal, et kohtud on meelevaldselt sidunud

§ 234

lg-st 2 tuleneva nõude äriregistris registreerituse kohta kogu erastamismenetlusega, kuigi seadusest tulenevalt peab see nõue olema täidetud vaid vaba metsamaa erastamise avalduse esitamise hetkel. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles küsimuses madalama astme kohtutega ja peab kassaatori tõlgendust ebaõigeks. Seaduse sätete tõlgendamisel tuleb lisaks sätte sõnastusele arvesse võtta ka seaduse eesmärki.

§ 2

kohaselt on selle seaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ja luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Viimatinimetatud aspektist on lähtutud ka

§-s 234 vaba metsamaa erastaja suhtes nõuete kindlaksmääramisel. Kolleegium leiab, et vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul kogu erastamismenetluse kestel. Sellest tulenevalt vastab seadusele ka Korra § 6 lg-s 1 ettenähtud erastamist korraldava maavanema õigus ja kohustus veelkord kontrollida erastamisavalduse esitanud ja vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isiku jätkuvat vastavust Maareformi seaduses vaba metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Erastamist korraldav maavanem ei saa vaba metsamaad erastada isikule, kes ei vasta

§ 234lg 2 nõuetele.

Samas on kolleegium seisukohal, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega

§ 234

lg 7 alusel kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud erastamise õigustatud subjekti seaduse nõuetele vastavuse hindamisel peab erastamist korraldav maavanem formaalsete tunnuste kontrollimisel lähtuma ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. Maavanem peab esitama sisulised kaalutlused, miks ta leiab, et erastamisavalduse esitanud isik ei vasta Maareformi seaduse nõuetele, seda eriti olukorras, kus kohaliku omavalitsuse volikogu on muutnud vaba metsamaa erastajate nimekirja, lugedes taotleja jätkuvalt vaba metsamaa erastamise õigustatud subjektiks. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga. 16. Käesoleval juhul leidis Ida-Viru maavanem, et N. M.-l puudub õigus vaba metsamaa erastamiseks põhjusel, et ta ei olnud 5. jaanuarist 2005 kuni 12. aprillini 2005 kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, mistõttu ei vasta ta

§ 234lg 2 nõuetele.

Maavanem ega kohtud ei ole omistanud tähtsust asjaoludele, mis tingisid N. M. ajutise mittevastavuse

§ 234lg-le 2.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et õiglase ja haldusmenetluse põhimõtetele rajaneva otsustuse tegemiseks ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et N. M. on tegutsenud ja tegutseb jätkuvalt metsamajandusega. Arvestades maareformi eesmärki kujundada olukord, kus üldjuhul on maa eraomandis ning seda kasutatakse efektiivselt, ei ole põhjendatud N. M.-le vaba metsamaa erastamata jätmine üksnes põhjusel, et ta ei olnud ajavahemikul

1. jaanuar 2005 kuni
2. aprill 2005 kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana. N. M. oli füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistris registreeritud alates
3. juulist
4. Asjas ei ole seatud kahtluse alla kaebuse esitaja väidet, et
5. jaanuaril 2005 kustutas N. M. oma andmed äriregistrist seoses põhitöökohalt koondamisest tuleneva sooviga saada töötuskindlustushüvitist. Äriregistrist kustutamise ajal kehtinud Töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 1 p 1 kohaselt oli tõepoolest töötuskindlustushüvitise saamise üheks eelduseks, et isik on töötuna arvele võetud vastavalt Töötu sotsiaalse kaitse seaduse §-le
6. Tollal kehtinud Töötu sotsiaalse kaitse seaduse § 3 lg 4 p 2 kohaselt ei võetud isikut aga töötuna arvele, kui ta tegutseb ettevõtjana. Samasugune regulatsioon kehtib ka praegu. N. M. eesmärk enda füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist kustutamisel ei olnud deklareerida, et ta lõpetab majandustegevuse (sealhulgas metsamajanduse). Pärast Ida-Viru maavanema
7. märtsi
8. a kirjast nr 1.2-25/1243 äriregistrist kustutamise tagajärgede teadasaamist parandas N. M. viivitamata oma eksimuse ning registreeris end
9. aprillil 2005 äriregistris uuesti füüsilisest isikust ettevõtjana. Menetlusosaliste vahel ei ole enam vaidlust, et
10. aprilli
11. a äriregistri kanne on jätkuvalt kehtiv.
12. Kolleegium leiab, et kirjeldatud erandlikke asjaolusid ja N. M. poolt puuduste viivitamatut kõrvaldamist arvestades ei olnud erastamist korraldaval maavanemal pärast
13. aprilli 2005 alust keelduda N. M.-le taotletud vaba metsamaa erastamisest põhjusel, et ta ei ole kantud äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana. Tähtsust ei oma asjaolu, et äriregistris
14. juulil 2000 registreeritud ja
15. jaanuaril 2005 registrist kustutatud füüsilisest isikust ettevõtja N. M. ning
16. aprillil 2005 registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja N. M. LM äriregistri koodid on erinevad. Vaidlust ei ole selle üle, et erinevatele registrikoodidele vaatamata on tegemist ühe ja sama isikuga. Seetõttu ei või N. M.-le taotletud vaba metsamaa erastamisest keelduda ka põhjendusega, et Sonda Vallavolikogu
17. märtsi
18. a otsusega kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja on kantud N. M. kehtetuks muutunud äriregistri koodiga ning kuna nimekiri pidi

§ 234lg 7 kohaselt olema kinnitatud hiljemalt 1.

aprillil 2004, oli õigusvastane selle hilisem muutmine Sonda Vallavolikogu

1. juuni
2. a otsusega.
3. Õige on kohtute ja vastustaja seisukoht, et ainuüksi kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei tulene nimekirja kantud isikule veel õiguspärast ootust vaba metsamaad erastada. Volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamine on eeltoiming vaba metsamaa erastamise menetluses. Nimekirja kinnitamise otsus on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses, millega otsustatakse, et nimekirja kantud isik vastab tingimustele, mis on Maareformi seaduse järgi vaba metsamaa erastamise õiguse olemasolu eelduseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et nimekirja kandmisest ei teki isikul veel subjektiivset õigust nõuda, et erastamist korraldav maavanem sõlmiks isikuga vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Samas võib nimekirja kantud isikul tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01 ning
6. märtsi
7. a otsus haldusasjas nr 33-1-81-05, p-d 13-14).
8. Eeltoodut arvestades tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab N. M. kaebuse ja kohustab Ida-Viru maavanemat vaatama uuesti läbi N. M. avalduse vaba metsamaa erastamiseks. Kuigi N. M. taotles halduskohtule esitatud kaebuses kohustada Ida-Viru maavanemat viima läbi temale vaba metsamaa erastamise toimingud vastavalt Sonda Vallavolikogu
9. märtsi
10. a otsusega kinnitatud ja
11. juuni
12. a otsusega muudetud nimekirjale maatükkide nr 2 ja nr 10 osas, ning Riigikohtu halduskolleegium käesolevas asjas sellist otsust ei tee, tuleb kaebus siiski lugeda kogu ulatuses rahuldatuks. Kolleegium asus asjas seisukohale, et erastamist korraldaval maavanemal oli õigus täiendavalt kontrollida kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kuuluvate isikute vastavust erastajatele esitatavatele nõuetele ja järelikult ei saa kohus ise langetada haldusorgani eest kaalutlusotsust ning kohustada Ida-Viru maavanemat erastama N. M.-le taotletud vaba metsamaad. Maavanem peab erastamisavalduse uuel läbivaatamisel arvestama käesolevast otsusest tulenevate seisukohtadega. Kuna kaebuse esitaja tahe ei saa olla suunatud kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda, tuleb kaebuse taotlust tõlgendada viisil, mis tagaks isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
13. jaanuari
14. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-4-04, p 15). Käesolevas asjas ei ole N. M. õiguste kaitseks võimalik rakendada efektiivsemat õiguskaitsevahendit kui erastamise korraldaja kohustamine vaadata kaebuse esitaja avaldus uuesti läbi. Selle taotluse rahuldas kolleegium täielikult, mistõttu tuleb kaebus lugeda tervikuna rahuldatuks.
15. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab N. M. kaebuse ilma asja madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 kohaselt lahendada menetluskulude küsimus. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Riigikohus rahuldas N. M. kaebuse, tuleb Ida-Viru Maavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kõik kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohtu istungil taotles N. M. esindaja 10 krooni riigilõivu (kviitung riigilõivu tasumise kohta tl 8) ja kokku 15 812 krooni õigusabikulu vastustajalt väljamõistmist ning esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid (advokaadibüroo arved ja tõendid arvete tasumise kohta tl 74-79). Õigusabikulude väljamõistmist taotletakse kolme Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ arve alusel:
16. mai
17. a arve nr 5161 summas 4248 krooni,
18. augusti
19. a arve nr 5257 summas 5900 krooni ning
20. novembri
21. a arve nr 5392 summas 5664 krooni. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et
22. mai
23. a arve alusel kantud 4248 krooni õigusabikulude väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud, sest neid ei saa pidada kantuks käesolevas kohtuasjas. Arve selgitusel on märgitud, et see on esitatud jooksva õigusteeninduse eest, pealegi esitati kaebus halduskohtusse alles kolm kuud hiljem -
24. augustil
25. Kaebuse koostamise eest on advokaadibüroo esitanud arve
26. augustil 2005 ja sellele vastava kulutuse vastustajalt väljamõistmist on kaebuse esitaja samuti taotlenud. Ringkonnakohtus esitas N. M. esindaja taotluse menetluskulu väljamõistmiseks ühes kulude nimekirjaga (tl 125), paludes mõista välja riigilõiv 10 krooni (kviitung riigilõivu tasumise kohta tl 99) ja õigusabikulud apellatsiooniastmes summas 8850 krooni (advokaadibüroo arve ja tõend selle tasumise kohta tl 126-127). Riigikohtu istungil esitas N. M. esindaja taotluse mõista N. M. kasuks välja kantud õigusabikulu seoses kassatsioonkaebuse koostamisega summas 5310 krooni ning lisas advokaadibüroo asjaomase arve ning tõendi selle tasumise kohta. Halduskolleegium leiab, et kantud menetluskulude suurus on põhjendatud ning kulude kandmine tõendatud, mistõttu tuleb need vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Arvestades eeltoodut mõistab Riigikohtu halduskolleegium Ida-Viru Maavalitsuselt N. M. kasuks välja vajalike ja põhjendatud menetluskuludena 20 krooni riigilõivu ning 25 724 krooni õigusabi eest. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann