← Eesti

3-3-1-48-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-48-06

  1. oktoober 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann A. O. kaebus Viimsi Vallavalitsuse
  2. oktoobri
  3. a korralduse nr 740 ja
  4. septembri
  5. a korralduse nr 600 tühistamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
  6. märtsi
  7. a otsus haldusasjas nr 3-04-84 A. O. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada A. O. kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  8. veebruari
  9. a otsus haldusasjas nr 3-1426/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  10. märtsi
  11. a otsus haldusasjas nr 3-04-
  12. Teha uus otsus, millega rahuldada A. O. kaebus ning tühistada Viimsi Vallavalitsuse
  13. oktoobri
  14. a korraldus nr 740 ja
  15. septembri
  16. a korraldus nr
  17. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt A. O. kasuks välja menetluskulud 6740 krooni. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  18. A. O. omandas
  19. augusti
  20. a ostu-müügi lepinguga aiamaja, kuuri ja kasvuhoone tehnovõrkude ühistus "Maardu" (TVÜ Maardu) asukohaga Kallasmaa tee 25, Muuga küla, Viimsi vald, Harjumaa.
  21. novembril 1997 esitas A. O. Viimsi Vallavalitsusele avalduse (registreeritud vallavalitsuses
  22. novembril 1997) maa ostueesõigusega erastamiseks nende ehitiste juurde. Avalduses märgiti taotletava maa kohta käivate andmete juures maa suurusena 915 m
  23. Viimsi Vallavalitsuse
  24. juuni
  25. a korraldusega nr 1727 peeti võimalikuks erastada A. O.-le ostueesõigusega maaüksus suurusega 2368 m
  26. Viimsi Vallavalitsuse
  27. oktoobri
  28. a korraldusega nr 740 määrati A. O. aiamaja, kuuri ja kasvuhoone juurde kuuluva maaüksuse suuruseks 959 m2 ning otsustati talle erastada maatükk asukohaga Kallasmaa tee 25, Muuga küla, Viimsi vald, Harjumaa. Nimetatud korralduse punkti 9 kohaselt tühistati Viimsi Vallavalitsuse
  29. novembri
  30. a korraldus nr 2023 "Maa ostueesõigusega erastamise võimalikkusest". Viimsi Vallavalitsuse
  31. septembri
  32. a korraldusega nr 600 tunnistati kehtetuks Viimsi Vallavalitsuse
  33. juuni
  34. a korraldus nr
  36. A. O. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse
  37. oktoobri
  38. a korralduse nr 740 tühistamiseks. Haldusasja juurde liideti ka A. O. kaebus kohtumenetluse kestel välja antud Viimsi Vallavalitsuse
  39. septembri
  40. a korralduse nr 600 tühistamiseks. Kaebuse esitaja väitis, et tal oli õigus erastada ostueesõigusega maad vastavalt Viimsi Vallavalitsusele esitatud
  41. novembri
  42. a avaldusele 915 m
  43. Kuna ühistu territooriumil oli vabu maid, siis pakkus tolleaegne ühistu esimees
  44. a lõpus ühistu liikmetele võimalust erastada aiamajade juurde senisest maakasutusest suuremas osas maad.
  45. a lõpus esitas kaebaja uue avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks 2350 m2 ulatuses, mille andis üle ühistu esimehele Viimsi Vallavalitsusele esitamiseks. Ühistu esimees soovis kaebaja käest asjaajamistasu 8000 krooni, millest kaebaja maksis talle 4000 krooni, kuna hetkel tal rohkem raha ei olnud. Kui mõne aja pärast selgus, et 2350 m2 maa erastamise avaldus on kadunud, esitas kaebaja ühistu esimehele uue avalduse. Kaebaja küsis, millal saavad valmis maa erastamise dokumendid, millele ühistu esimees vastas, et kaebajal tuleb enne tasuda võlgnevus 4000 krooni. Nimetatud summa jättis kaebaja tasumata, kuna erastamise dokumentide vormistamine venis.
  46. a mais sai kaebaja Viimsi Vallavalitsuselt teatise, et tuleb tasuda maa ostueesõigusega erastamisel erastamisväärtpaberitega ettemaks 2350 m2 eest summas 28 200 EVP krooni. Kaebaja tasus nimetatud summa
  47. a septembris. Kuna teatisel oli näidatud maa suuruseks 2350 m2, oli kaebaja kindel, et tema avaldus suuremas ulatuses maa erastamiseks on valda edastatud ja maa erastatakse kaebaja poolt soovitud suuruses. Samuti oli selleks ajaks maa 2350 m2 ulatuses välja mõõdetud ja katastritoimik koostamisel. Vallavalitsuse korraldus nr 740 rikub kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastamisele 2350 m2 ulatuses, samuti kaebaja vallavalitsuse käitumisel rajanevat ootust, et talle erastatakse maad kokku 2350 m
  49. oktoobri
  50. a korralduse nr 740 punktis 9 viidatud korraldust kaebajale väljastatud ei ole. Korraldus nr 740 on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata.
  51. septembri
  52. a korraldusega nr 600 tühistati põhjendusteta ja õiguskindluse põhimõtet rikkudes kehtetuks andmise ajal õiguspärane kaebaja suhtes soodustav haldusakt.
  53. Tallinna Halduskohtu
  54. veebruari
  55. a otsusega haldusasjas nr 3-1426/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel tuleb juhinduda MRS §-st 7, mis on kohaldatav tiheasustusalal maa ostueesõigusega erastamisel. TVÜ Maardu juhatuse
  56. juuli
  57. a koosoleku protokolli väljavõtte p III kohaselt otsustas juhatus lubada ühistu liikmetele välja anda olemasolevate kruntide laiendamiseks täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel vastavalt sooviavaldustele. Samas on toimikus ühistu juhatuse esimehe
  58. oktoobril 1999 vallavalitsusele saadetud kiri, mille kohaselt vastavalt TVÜ Maardu juhatuse otsusele palutakse teha katastriüksus aadressil Viimsi vald, Muuga küla, Kallasmaa tee 25 ümbervormistamine ilma lisamaata, kuna Kallasmaa tee 25 ehitiste omanik on hõivanud ühistu maad ilma ühistuga kooskõlastamata. Kuna viidatud kiri on hilisema kuupäevaga, tuleb järeldada, et kaebaja suhtes ei ole ühistu teinud individuaalset otsust maaeralduse kohta. Seega puuduvad tõendid, mis tõendaksid, et kaebajal oli õiguslik alus kasutada maad suuremas ulatuses kui
  59. augusti
  60. a ehitiste ostu-müügi lepingus;
  61. novembri
  62. a hooneregistri tõendil nr 1675 ja kaebaja
  63. novembri
  64. a avalduses märgitud 915 m2; 2) Vabariigi Valitsuse
  65. novembri
  66. a määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" p 7 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada hiljemalt
  67. jaanuariks
  68. Korra alates
  69. maist 1998 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole avalduse esitajal õigust muuta maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala. Kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avaldusest, mis registreeriti vallavalitsuses
  70. novembril 1997, nähtub üheselt, et kaebaja esitas vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks senise maakasutuse suuruses (915 m2), seega pole õige kaebaja väide, et taotletava maa suurust pole ta muutnud, vaid üksnes täpsustanud. Kohtutoimikusse on esitatud kaebaja
  71. novembri
  72. a avaldus, mille adressaadiks on Viimsi Vallavalitsus ning milles kaebaja palub lubada täiendavalt erastada maad tema krundiga Kallasmaa tee 25 piirneva vaba maa arvel umbes 0,2 ha, mis asub TVÜ Maardu maa-aladel. Pole tõendatud, et kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks suuruses 2350 m2 jõudis vallavalitsusse kaebaja või muu isiku esitatuna enne
  73. maid 1998, kuigi Viimsi Vallavalitsuse
  74. juuni
  75. a korraldusest nr 1727 nähtuvalt pidi vähemalt selle korralduse andmise ajaks vallavalitsusse olema jõudnud kaebaja avaldus esialgses avalduses märgitust suurema maatüki erastamiseks; 3) kas kaebaja nõuetekohane avaldus oli vallavalitsuse valduses enne
  76. maid 1998, ei oma määravat tähtsust, kuna
  77. juuni
  78. a korraldus nr 1727 ei hakanud kehtima enne kaebajale teatavakstegemist. Kaebaja märkis, et korraldus puudus Kallasmaa 25 maa ostueesõigusega erastamise toimikust ja leiti kohtuistungiks ettevalmistumise käigus maamõõdubüroo toimikust. Kohtule esitati korraldus kaebaja esindaja poolt
  79. septembri
  80. a kohtuistungil. Korralduse teatavakstegemise ajaks võib lugeda aja, mil kaebaja leidis nimetatud korralduse maamõõdubüroost, s.o mitte enne
  81. a algust. Kuna puudus kehtiv haldusakt, millega Viimsi Vallavalitsus oleks siduvalt määranud kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse, oli
  82. oktoobri
  83. a korraldusega nr 740 ostueesõigusega erastatava maa suuruse (959 m2) määramine õiguspärane. Maa suhtes, mida kaebaja soovis täiendavalt ostueesõigusega erastada, on tagastamise nõue ning sellel ei asu kaebajale kuuluvaid hooneid või rajatisi. Kuna sellel maal ei asunud kaebajale kuuluvaid hooneid või rajatisi, pole MRS § 6 lg 2 p 3 kaebaja suhtes kohaldatav, vaatamata sellele, et maatükk asub aiandusühistu ringpiiri sees. Kaebajal oli õigus ostueesõigusega erastada vaid tema õiguspärases kasutuses olnud maatükk suurusega 915 m2 (vastustaja selgituse kohaselt kujunes erastatava maa lõplikuks suuruseks 959 m2 seoses maakorralduslike nõuete järgimise vajadusega); 4) Viimsi Vallavalitsuse
  84. oktoobri
  85. a korralduse nr 740 p-s 9 viidatud
  86. novembri
  87. a korralduse nr 2023 osas on usutavad vastustaja esindaja selgitused, et viimatinimetatud korraldust vastu ei võetud, kuna vastustaja esindaja ei saanud ka kohtuistungil aru, et haldusakti eelnõu, mille vastuvõtmist on planeeritud ja mille rekvisiidid on ära toodud vallavalitsuse istungi päevakorra eelnõus, ei ole veel vastu võetud haldusakt. Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid, et vallavalitsus oleks eelnimetatud haldusakti kunagi vastu võtnud ja kaebajale teatavaks teinud. Seega ei riku ka korralduse nr 740 p 9 kaebaja subjektiivseid õigusi; 5) kuigi maa ostueesõigusega erastamise menetlust ei ole läbi viidud korrektselt, tuleks asja uuel läbivaatamisel välja anda samasisulise resolutiivosaga haldusakt; 6) Viimsi Vallavalitsuse
  88. septembri
  89. a korraldus nr 600 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna sellel puudub kaebaja suhtes regulatiivne toime.
  90. A. O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks.
  91. Tallinna Ringkonnakohtu
  92. märtsi
  93. a otsusega jäeti A. O. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavalitsuse
  94. oktoobri
  95. a korralduse nr 740 andmise ajal kehtinud MRS § 22 lg-st 1 ning § 6 lg 2 p-st 3 tulenevalt ei ole neis loetletud ühistute liikmetel täiendavaid õigusi ühistu ringpiiri sisse jääva maa erastamise osas, kui sellel maal ei asu ühistu liikmele kuuluvaid ehitisi. MRS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub selgelt, et maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks ühistu ringpiiri sisse jääva ja liikmete ühiskasutuses oleva maa osas on neis sätetes nimetatud ühistud kui juriidilised isikud. Kaebuse esitaja endise aiandusühistu liikmena nende hulka ei kuulu. Seega sai kaebuse esitaja ostueesõigusega erastada MRS § 6 lg 2 p 3 tähenduses "maad, millel asuvad temale kuuluvad ehitised". Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et pole tõendatud, et kaebajal oli õiguslik alus kasutada maad suuremas ulatuses 915 m
  96. TVÜ Maardu juhatuse
  97. juuli
  98. a koosoleku protokolli p-s III tehtud otsus lubada ühistu liikmetele välja anda olemasolevate kruntide laiendamiseks täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel ei ole enne Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse jõustumist pädeva organi poolt vastu võetud otsus maa kasutamiseks andmise kohta. Õiguspärast maakasutust ei tõenda ka apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud TVÜ Maardu tõend nr 120 maamaksu tasumise kohta aastatel 1996-1999, millest nähtub, et alles
  99. aastal on apellant tasunud maamaksu 2368 m2 eest, varem on maamaksu tasutud 915 m2 eest. Seega puudus kaebuse esitajal õigus maad erastada suuremas ulatuses, kui Viimsi Vallavalitsuse
  100. oktoobri
  101. a korralduses nr 740 sätestatud. Korraldus ei saanud seetõttu rikkuda kaebuse esitaja õigust maa ostueesõigusega erastamiseks. Protsessiosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Viimsi Vallavalitsuse
  102. juuni
  103. a korraldus nr 1727 ei olnud maa ostueesõigusega erastamise suhtes vastu võetud lõplik haldusakt. Kaebuse esitaja väidab üksnes, et tegemist on eelhaldusaktiga, millega on maa suurus järgneva menetluse jaoks õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, ning mille alusel on tehtud rida toiminguid (koostatud maamõõdubüroo poolt katastritoimik, väljastatud erastamisväärtpaberite ettemaksu tasumise teatis). Maa ostueesõigusega erastamise korra p 23 alap 4 järgi võtab maa erastamise korraldaja Maareformi seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise lõpliku otsuse selles alapunktis loetletud kohustuslike andmetega. Viimsi Vallavalitsuse
  104. juuni
  105. a korraldus nr 1727 sellise otsusena käsitatav ei ole. Isegi kui asuda seisukohale, et Viimsi Vallavalitsuse
  106. juuni
  107. a korralduse nr 1727 alusel tekkis kaebajal põhjendatud ootus, et maa ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena erastatakse talle maad selles korralduses näidatud suuruses, ei ole ainuüksi maa ostueesõigusega erastamise menetluses tekkinud kaebaja lootus sellises suuruses maa ostueesõigusega erastamiseks piisav, et sundida haldusorganit langetama sisuliselt õigusvastast maa ostueesõigusega erastamise lõppotsust. Seepärast puudub alus Viimsi Vallavalitsuse
  108. oktoobri
  109. a korralduse nr 740 ja
  110. septembri
  111. a korralduse nr 600 kehtetuks tunnistamiseks ka kaebaja usalduse kaitse motiivil. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  112. A. O. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et MRS § 6 lg 2 p-st 3 ja § 22 lg-st 1 tulenevalt on endisel aiandusühistu liikmel õigus erastada tema kasutuses olevat maatükki, millel asuvad tema ehitised ja sellega piirnevat maad, mis asub aiandusühistu ringpiiri sees. Ühistu juhatus lubas TVÜ Maardu liikmetele välja anda olemasolevate kruntide laiendamiseks täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel vastavalt sooviavaldustele. A. O. oli sooviavalduse esitanud. Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud kirja lisaks olevalt aerofotolt on vallavalitsuse maa-ameti juhataja poolt allkirjastatud plaanil selgelt näha A. O.-le erastatava maa-ala plaan koos täiendava vaba maaga. See viitab Viimsi Vallvalitsuse
  113. juuni
  114. a korraldusega nr 1727 arvestamisele. Kaebaja
  115. novembril 1997 täiendavalt esitatud avaldus oli igati õiguspärane ja selle alusel anti ka välja
  116. juunil 1998 korraldus nr 1727 maa erastamise võimalikkusest 2368 m2 ulatuses, vallavalitsuse poolt esitati ka teatis
  117. mail 1998 erastatava maa hinna tasumiseks, alustati erastamistoimiku koostamist ja maa mõõdistamist. Kassaatoril oli õiguspärane ootus loota temale maa erastamist suuremas ulatuses, kuna tema suhtes oli vastu võetud korraldus 1727 ning selle alusel oli alustatud maa mõõdistamist ja oli antud teatis maa eest ettemaksu tasumiseks.
  118. Viimsi Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta A. O. kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt tuleneb MRS § 22 lg 1 tekstist selgesti, et aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad saab ostueesõigusega erastada aiandusühistu kui juriidiline isik, aga mitte mõni selle ühistu liige. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  119. Viimsi Vallavalitsuse
  120. juuni
  121. a korraldusega nr 1727 otsustati võimaldada erastada A. O.-le ostueesõigusega Kallasmaa tee 25 asuv maaüksus suurusega 2368 m
  122. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et nimetatud korraldus ei olnud erastamismenetluses lõplik haldusakt. Kuid ka eelhaldusakt on haldusorganile siduv ning võib tekitada akti adressaadil õiguspärase ootuse, et menetluses vastu võetav lõplik haldusakt on kooskõlas eelhaldusaktiga.
  123. Viimsi Vallavalitsuse
  124. oktoobri
  125. a korraldusega nr 740 määrati A. O. hoonete juurde kuuluva maa suuruseks 959 m2 ja otsustati see talle erastada. Vallavalitsuse
  126. septembri
  127. a korraldusega nr 600 tunnistati kehtetuks
  128. juuni
  129. a korraldus nr
  130. Seega määras vallavalitsus
  131. aastal erastamisele vähem maad, kui oli ette näinud
  132. aastal, ning tunnistas
  133. aastal A. O.-le soodsama haldusakti hoopis kehtetuks.
  134. Haldusakti muutmine ja kehtetuks tunnistamine on reguleeritud HMS §-des 64-
  135. HMS § 67 lg 1 kohaselt peab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestama peale HMS § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.
  136. oktoobri
  137. a korraldus nr 740, millega vallavalitsus määras erastamisele vähem maad kui
  138. juuni
  139. a korralduses nr 1727, muutis sisuliselt viimatinimetatud korraldust. Korraldusest nr 740 ega ka muudest haldusasja materjalidest ei nähtu, et vallavalitsus oleks juhindunud HMS § 67 lg-test 1 ja 2 ning kaalunud A. O. usaldust talle soodsama korralduse kehtimajäämise suhtes. Sellist kaalumist ei nähtu ka vallavalitsuse
  140. septembri
  141. a korraldusest nr 600, millega korraldus nr 1727 kehtetuks tunnistati.
  142. Ringkonnakohus on märkinud, et ainuüksi maa ostueesõigusega erastamise menetluses tekkinud kaebaja lootus maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole piisav, et sundida haldusorganit langetama sisuliselt õigusvastast maa ostueesõigusega erastamise lõppotsust ning seetõttu puudub alus vaidlustatud korralduste tühistamiseks kaebaja usalduse kaitse motiivil. Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus on ainsa kaalumist vääriva asjaoluna toonud välja vaid A. O. lootuse soovitud suuruses maa erastamiseks. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks. Kuid HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muuhulgas ka siis, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Ringkonnakohus ei ole käesolevas asjas selliste asjaolude esinemist kontrollinud.
  143. Viimsi Vallavalitsuse
  144. juuni
  145. a korraldus nr 1727 kehtis kuni ebasoodsama korralduse nr 740 andmiseni rohkem kui viis aastat. Asja materjalidest nähtuvalt on A. O.-le saadetud
  146. mail 1998 vallavalitsusest teatis erastamisväärtpaberitega ettemaksu tasumiseks maa ostueesõigusega erastamisel. Teatise kohaselt on erastatava maa hind "2350m x 24 kr/m = 56 400", mis esmakordse erastamise tõttu korrutati läbi koefitsiendiga 0,5 ja vähenes seetõttu 28 200 kroonile (toimiku leht 11). Seega nõudis vallavalitsus A. O.-lt erastamishinna tasumist 2350 m2 maa eest. Nõutud summa on A. O. tasunud
  147. septembril 1998 (toimiku leht 46-47). Harju Maakatastrile on
  148. augustil 1998 esitatud katastriüksuse moodustamise toimik A. O.-le erastatava maa kohta. Erastatava maaüksuse pindalaks on teatises märgitud 2368 m2 (toimiku leht 151). TVÜ Maardu poolt antud tõendi järgi on A. O.-le arvestatud maamaksu kuni
  149. aastani 915 m2 suuruse maa alusel ning
  150. aastast alates 2368 m2 alusel (toimiku leht 160). A. O. on märkinud, et pärast teadet katastriüksuse moodustamise toimiku vastuvõtmise kohta hakkas ta vaidlusalust maad koristama ning rajas sinna piirdeaia ja sõidutee. Eeltoodud asjaoludest kogumis nähtub, et A. O. on Viimsi Vallavalitsuse
  151. juuni
  152. a korralduse nr 1727 kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma vara käsutamiseks. Sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku kahjuks.
  153. HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes. Käesolevas asjas ei ole välja toodud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi, mida kahjustaks vallavalitsuse
  154. juuni
  155. a korralduse nr 1727 kehtimajäämine. Seetõttu leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Viimsi Vallavalitsuse
  156. oktoobri
  157. a korraldus nr 740 ja
  158. septembri
  159. a korraldus nr 600 on õigusvastased, kuna need korraldused muudavad ja tunnistavad kehtetuks A. O. suhtes soodustava haldusakti (
  160. juuni
  161. a korralduse nr 1727), mis eelmärgitud asjaoludel oli HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt keelatud.
  162. Kehtetuks tunnistamine sellises olukorras on keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on õigusvastane või õiguspärane. Küsimus, kas
  163. juuni
  164. a korraldus nr 1727 oli õigusvastane või mitte, ei oma seetõttu tähtsust. Kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks tunnistamine keelatud, tuleb kehtima jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks kohustuslik igaühele.
  165. A. O. on muutnud korralduse nr 1727 kehtimajäämist usaldades oma elukorraldust ning teinud sellest aktist tulenevalt tehinguid oma vara käsutamiseks ning ülekaalukaid avalikke huve või kolmandate isikute õigusi, mis nõuaksid akti kehtetuks tunnistamist sellest hoolimata, asjas ei esine. Seetõttu tuleb A. O. kaebus rahuldada ning Viimsi Vallavalitsuse
  166. oktoobri 2003 korraldus nr 740 ja
  167. septembri
  168. a korraldus nr 600 tühistada. Viimsi Vallavalitsusel tuleb A. O.-le maa erastamist jätkata
  169. juuni
  170. a korraldusest nr 1727 lähtudes.
  171. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Tallinna Halduskohus leidis oma otsuses, et
  172. juuni
  173. a korraldus nr 1727 ei hakanud kehtima enne A. O.-le teatavakstegemist ning et teatavakstegemise ajaks võib lugeda aja, mil kaebaja leidis nimetatud korralduse maamõõdubüroost, s.o mitte enne
  174. a algust. Halduskohus leidis, et seetõttu puudus kehtiv haldusakt, millega oleks Viimsi Vallavalitsus siduvalt kindlaks teinud erastatava maa suuruse. Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuses märgib A. O., et ta oli korraldusest nr 1727 teadlik, kuid selle koopia oli maamõõtjate valduses ning et talle oli korraldust tutvustatud. Halduskolleegium ei näe põhjust neis A. O. väidetes kahelda, kuna hilisem asjade käik viitab sellele, et A. O. tegutses korraldusest nr 1727 juhindudes ja selle alusel. Seega pidi ta olema korraldusest teadlik ning korraldus oli kehtiv ja õigusjõudu omav. Seepärast tuli selle korralduse muutmise ja kehtetuks tunnistamise suhtes rakendada HMS §-s 67 sätestatud reegleid.
  175. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab A. O. kaebuse ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude küsimus. Halduskohtus on A. O. taotlenud õigusabikuludena ja riigilõivuna 6730 krooni väljamõistmist ning esitanud kohtukulude nimekirja ja kviitungid (toimiku lehed 119-120). Apellatsioonimenetluses on A. O. esitanud arve õigusabikulu eest summas 9440 krooni (toimiku leht 161), kuid ei ole sellele lisanud dokumente, mis tõendaksid arve tasumist. Ringkonnakohtu istungil selgitas A. O., et seda arvet ta tasunud pole. Kuni
  176. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1 järgi mõisteti poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Halduskolleegium on olnud seisukohal, et nimetatud säte võimaldab välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt
  177. detsembri
  178. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-00,
  179. aprilli
  180. a otsus haldusasjas nr 3-3-128-03,
  181. märtsi
  182. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-06). Alates
  183. septembrist 2006 kehtib HKMS § 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kuid kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud menetluskulude kohta. Mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s
  184. Neil põhjustel jääb halduskolleegium oma senise praktika juurde ning leiab jätkuvalt, et halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik on juba tasunud. Kuna A. O. ei ole tõendanud apellatsioonimenetluses kasutatud õigusabi eest tasumist, siis seda summat A. O. kasuks välja mõista ei ole võimalik. A. O. kasuks tuleb Viimsi Vallavalitsuselt välja mõista riigilõivud mõlemas kohtuastmes ning esimese astme õigusabikulud, kokku 6740 krooni. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.