Obsah (7)

§ 289§ 339§ 105§ 106§ 107§ 63§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-88-06 Otsuse kuupäev 12. oktoober 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kiv

§ 289

lg 1 nõudeid, kuid leiab, et see ei ole käesolevas kriminaalasjas kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt.

1. Kassaatori väitel on maakohus ilma kohtumenetluse poole vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtuistungi protokolli ja maakohtu otsuse alusel leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kohtuotsuses nimetanud uuritud tõenditena nelja tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202) selgitanud, et kohtuistungi protokollis on vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Ka kohtuotsus tuleb vormistada nii, et oleks võimalik eristada, millised ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud kohtueelses menetluses ning avaldatud kohtuistungil.
2. Kohtueelses menetluses antud tunnistaja või süüdistatava ütluste, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud, kasutamine kohtuotsuse tegemisel tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks üksnes siis, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (

§ 339lg 2).

Eelkõige võib sellega olla tegemist juhul, kui tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on omavahel vastuolus ning kohus on ilma vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel kohtueelses menetluses antud ütlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas selliseid rikkumisi ei esine. Kuigi maakohus on vormiliselt avaldanud ja uurinud süüdistatava ja nelja tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, nähtub kohtuotsusest, et neist kolme tunnistaja (D.K., S.S. ja O.L.) ütluste sisu ei ole kohtuotsuses kajastatud ja neid ütlusi ei ole kasutatud kohtuotsuse motiveerimisel. Seega on nende ütluste sisu jäänud kohtu poolt sisuliselt tähelepanuta ja need ütlused ei ole olnud kohtuotsuse tegemisel aluseks. Ainukesena on kohus enda seisukohtade motiveerimisel tuginenud tunnistaja R.K. ja süüdistatava ütlustele, kes on aga mõlemad üle kuulatud ka kohtuistungil. Nii selle tunnistaja kui ka süüdistatava S.O. kohtuistungil antud ütlused kattuvad aga ütlustega, mida kohus on kajastanud õigeksmõistva otsuse motiivides. Seega tuleb tõdeda, et kohus on kohtuotsuse rajanud kohtuistungil saadud ütlustele. Seetõttu tuleb kohtu poolt tunnistajate ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine käesoleval juhul lugeda kohtumenetlust mittekahjustavaks. Kui kohtueelses menetluses antud ütlused ühtivad tõendi allika poolt kohtus antud ütlustega, siis ei too kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine vältimatult kaasa ebaõiget kohtulahendit. Samuti ei ole prokurör apellatsioonis ega ka kassatsioonis näidanud, kas ja millises osas on väidetav kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine viinud ebaõige kohtulahendini.

1. Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05 - RT III 2006, 9, 82). Maakohus on leidnud, et S.O. ei rikkunud hoolsuskohustust ning õnnetuse põhjustas mitmetes parameetrites nõuetele mittevastav teelõik. Seda nõuetele mittevastavust sisustas kohus kui "lokaalset juhtidele mittemärgatavat probleemi". Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu järeldustega, leidis täiendavalt, et kõrvaldatud ei ole ka kahtlus õli võimaliku olemasolu kohta õnnetuskohas. Prokurör leiab, et viimast asjaolu ei kinnita kriminaalasjas ükski tõend.
2. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus ei ole saabunud tagajärge pannud põhjuslikult sõltuvaks üksnes võimalusest, et teel oli õli. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus leidnud, et õnnetuse primaarseks põhjuseks oli tee äärmiselt halb seisund - ning nimetatud asjaolu ei ole prokurör enda kassatsioonis vaidlustanud. Ringkonnakohus on ainult täiendavalt maakohtule lisanud, et täielikult ei ole kõrvaldatud ka kahtlus õli võimaliku esinemise kohta. Vastavalt

§-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama, kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kohtu argumentatsioon ja arutluskäik peab tõendite hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele. Esmalt tuleb tunnistada, et sündmuskoha vaatluse protokoll ja fototabel ei kinnita õli võimalikku olemasolu sõiduteel. Kuid tunnistada tuleb sedagi, et nimetatud aine esinemist sõiduteel ei ole kriminaalmenetluse käigus teadvalt ka otsitud, mis on tinginud ka vastavasisulise etteheite tegemise ringkonnakohtult. Vaieldamatult tuleb tunnistada fakti, et ühel piiratud ulatusega alal toimus lühikese ajavahemiku jooksul kaks sarnast liiklusõnnetust. Tunnistaja R.K., kelle autoga juhtunud avariikohta päästeauto sõitis, on algusest peale - sh ka kohtus kinnitanud, et tema teada oli varasemast õnnetusest nimetatud teelõigule valgunud õli. Vaatamata asjaolule, et tunnistaja R.K. suhtes puudus alus süüteomenetluse läbiviimiseks, oleks kirjeldatud asjaoludel olnud mõistetav, et uuritakse ka selle autoga juhtunud liiklusõnnetuse põhjusi, mille tõttu päästeauto välja kutsuti. Need kaks õnnetust erinesid välisel vaatlusel vaid selle poolest, et ühel juhul kaasnesid õnnetusega sõitjate kehavigastused, teisel juhul aga mitte. Nimetatud asjaoludel oli ringkonnakohtul täielikult alus tõsikindlaks kahtluseks, et tee halvale olukorrale võis lisanduda täiendav asjaolu, nimelt teele valgunud õli. Tekkinud kahtlust on ringkonnakohus olemasolevatele tõenditele tuginevalt ka motiveerinud. Seejuures kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06 (RT III 2006, 20, 183) väljendatud seisukohta, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel.
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab järgnevalt ka enda seisukohta käesolevas kriminaalasjas teostatud teekatte ekspertiisi eksperdiarvamuse osas. Kriminaalasjas teostatakse ekspertiis olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu. Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (

§ 105

lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (

§ 106

). Käesolevas kriminaalasjas on eksperdile muuhulgas esitatud järgmine küsimus: "Kas teekatte defektid võisid normaalsel juhtimisel kutsuda esile juhitavuse kaotuse?". Ekspert on küsimusele vastates märkinud, et kuna teekattes olnud defektide arv ja nende tõsidus on sündmuskoha vaatluse protokollis määramata, ei ole võimalik antud küsimusele otseselt vastata. Kohe seejärel on ekspert aga öelnud: "Arvestades seda, et antud kohas toimus lühikese ajavahemiku sees kaks praktiliselt sarnast õnnetust, võib siiski eeldada, et mingi lokaalne juhtidele mittemärgatav probleem sai olla nende õnnetuste põhjuseks". Nimetatud järeldusega on ekspert Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ületanud enda pädevust ning asunud vastust sisustama oletuslikult - olgu veelkord märgitud, et ka eksperdi enda sõnul puudus tal vajalik lähteandmestik esitatud küsimusele vastamiseks. Ekspertiisiakt peab esmajoones kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust (

§ 107lg 3).

Seega peavad eksperdi järeldused tuginema faktilistele asjaoludele, mis on arvamuse andmise aluseks. Küsimusele, mis asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud süüteokoosseisu tähenduses, peab vastama ainult kohus ning seda pädevust ei saa delegeerida eksperdile, seda enam, kui puuduvad viimasele otsustamise aluseks olevad lähteandmed. Nimetatud osas ei saanud eksperdi järeldus olla seega tõendiks

§ 63lg 1 tähenduses.

Küll sai selliseks tõendiks olla eksperdi järeldus, et vaatluse all olnud teelõik ei vastanud nõutavatele parameetritele. Selle asjaolu ongi kohtud võtnud aktsepteeritavalt aluseks õnnetuse esmase põhjusena. Tõendite kogumi alusel oli kohus õigustatud tegema järelduse, et teel võis esineda veel täiendav, juhtidele märkamatuks jäänud probleem. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht väljendanud p-des 11 ja 12. 14. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi