3-1-1-89-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-89-06 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest ning liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe Kohtuasi Kriminaalasi R.S. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-384 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.S. kaitsja vandeadvokaat Mall Saar, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a kohtuotsus R.S. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 356 lg 1 järgi ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
10. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. R.S-le esitati süüdistus KarS § 356 lg 1 järgi ebaseadusliku metsaraie toimepanemises. Süüdistuse kohaselt kasutas R.S. ajavahemikul 1.-
12. november
13. a P maakonnas asuval kinnistul viie raietöölise abi ning teostas eraldustel 5 ja 12 ebaseadusliku metsaraie, raiudes nimetatud eraldustel metsa hõredamaks metsaseadusega lubatust. Sisuliselt teostati eraldustel lageraie ning tekitati looduskeskkonnale kahju 33 623.- krooni.
14. Tartu Maakohtu
15. jaanuari
16. a otsusega mõisteti R.S. talle esitatud süüdistuses õigeks. Kohus luges tuvastatuks KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu. Raie ebaseaduslikkus tulenes sellest, et eraldistel, kus raiet teostati, ei olnud lubatud raiuda ühtegi puud - nimetatud eraldistel oli juba varasemate raiete käigus viidud metsa täius lubatud alammääradest madalamale. Samas leidis kohus, et selles ei saa süüdistada R.S.. Vastavalt tuvastatule oli kõnealuse kinnistu omanikuks alates
17. detsembrist
18. a I.E.. Kinnistu omandas ta S.S-lt, keda tehingutes esindas pankrotihaldur Ene Ahas. Viimane esitas
19. oktoobril
20. a keskkonnateenistusele metsateatise kavandatavate raiete kohta müüdaval kinnistul. Keskkonnateenistus tegi esitatud metsateatise alusel
21. oktoobril
22. a kavandatud raiete osalise keelamise kohta otsuse. Sealhulgas keelati täielikult lageraie metsaeraldistel 5 ja
23. Seepeale sõlmiti
24. oktoobril
25. a S.S. esindaja E. Ahase ja I.E. vahel eralduste 5 ja 29 suhtes kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping. Kohtus uuritud tõendite alusel selgitati, et raie vahetuteks teostajateks olid J.L., J.R., A.L., O.S. ja J.M.. Neist esimesed kolm teostasid raie eraldusel 12, O.S. ja J.M. aga eraldusel
26. Seega pidi R.S. ebaseadusliku metsaraie vahendlikuks täideviimiseks soovima või vähemalt möönma, et raietöölised teostaksid ebaseadusliku raie ning olema suuteline nende tegevust ülekaalukalt valitsema. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud aga isegi asjaolu, et R.S. oli teadlik raiet keelavast otsusest. Kuigi I.E. väitis, et ta andis kogu asjassepuutuva dokumentatsiooni üle R.S-le, samuti asjaolu, et viimane sellega üksikasjalikult tutvus. Kohtu arvates puudus tal ka vastav kohustus, sest tõendamist ei leidnud raie seaduslikkuse kontrollikohustuse üleminek I.E-lt kui raieõiguse omajalt süüdistatavale. R.S. ülesanne oli vastavalt kokkuleppele küll raie korraldamine, kuid raie seaduslikkuse eest pidid vastutama ikka töö reaalsed teostajad. Nemad aga juhindusid metsateatisest, kus olid märgitud ka eraldised, millel hiljem raie keelati. Kohus järeldas, et raiete seaduslikkuse eest oli vastutav I.E., kellele raieõiguse võõrandaja poolt oli teatavaks tehtud ka raiete osaline keelamine. Seejuures kinnitas J.L., et eraldistel 5 ja 12 raiet lubava metsateatise sai tema I.E. käest, ülejäänud töölised tegutsesid juba temalt saadud juhiste alusel. Töölisi ei informeeritud raiet keelavast otsusest ja kohus asus seisukohale, et nad ei olnud kohustatud ega ka võimelised konkreetses olukorras hindama raie seaduslikkust. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et R.S. ei olnud teostatud raie üldjuht, kellel lasunuks kontrollkohustus raie seaduslikkuse üle, mistõttu ei saanud ta vahendlikult toime panna ka KarS § 356 lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu.
27. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör Ülle Hõrak apellatsiooni, milles taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning R.S. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 356 lg 1 järgi. Sarnase apellatsiooni esitas maakohtu otsuse peale ka Keskkonnainspektsiooni esindaja M. Lehiste.
28. Tartu Ringkonnakohtu
29. märtsi
30. a otsusega tunnistati R.S. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära, so 15 000.- krooni. Samuti mõisteti süüdistatavalt välja 33 623.- krooni tekitatud keskkonnakahju katteks. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et R.S. ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest. I.E. ütluste kohaselt andis ta kogu raiet puudutava dokumentatsiooni üle R.S-le, sh ka raiet keelava otsuse, samuti oli raie keelamine kirjas kinnitatud metateatisel. Ühtlasi oli R.S. raiet organiseerima hakates kohustatud eelnevalt veenduma raie seaduslikkuses. Tunnistaja J.L. ütluste kohaselt näitasid I.E. ja R.S. talle metsa plaani ja soovisid lageraiet muuhulgas eraldiselt
31. Kuna mets oli seal suhteliselt hõre, keeldus tema sealt puid lõikamast. Küll lõikas ta vastavalt R.S-lt saadud metsateatisele maha eraldisel 12 asunud kasesalu. Seejuures käis S.S. metsas ja teadis, kust töölised puid lõikavad. Eeltoodu kinnitas kohtu arvates, et R.S. oli teadlik raie ebaseaduslikkusest. Kahtlus oleks tal pidanud tekkima vähemalt pärast seda, kui J.L. keeldus langetamast puid eraldusel
32. Vaatamata sellele organiseeris R.S. sinna puid langetama O.S. ja J.M., andes neile kinnitamata metsateatise, mille kohaselt oli seal raie lubatud. Kuna töölisi juhendas ja neile maksis töötasu R.S., leidis kohus, et tema oli raietööde üldjuht, kellel oli ka kohustus kontrollida raie seaduslikkust. Alusetud on väited, et seda pidanuks tegema töid vahetult teostanud isikud, kuna R.S. kinnitas neile antud raiedokumentide õigsust. Kohus ei nõustunud seetõttu ka seisukohaga, et raie seaduslikkuse kontrollimiseks oli kohustatud I.E.. Kuna tema andis kõik dokumendid üle R.S-le, oli tal alus ka eeldada, et viimane kui raie organiseerija kontrollib ka selle seaduslikkust. Kohtu hinnangul pani R.S. süüteo toime vahendlikult, valitsedes töölisi ülekaaluka teadmisega. Ta tekitas töölistele ettekujutuse, et tegemist on seadusliku raiega. Samas pidi ta pärast J.L. keeldumist eraldusel 5 raiet tegemast vähemalt möönma, et sellel eraldusel on tegemist ebaseadusliku raiega, tegutsedes seega vähemalt kaudse tahtlusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
33. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas R.S. kaitsja vandeadvokaat M. Saar kassatsiooni, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja R.S. esitatud süüdistuses õigeks mõista. 5.1 Kassaatori arvates on ringkonnakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust. Nii ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et R.S. ei olnud teadlik raiet keelavast otsusest. Selle väite kinnituseks on kohus viidanud R.S. ja I.E. vastastamise protokollile, mida maakohtus ei uuritud ega avaldatud ning tegemist on KrMS § 15 lg 2 rikkumisega. Ja isegi kui eeldada, et R.S. oli raie organiseerija, kes jättis raie seaduslikkuses veendumata, on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega ettevaatamatusest. 5.2 Samuti on kohus tunnistaja J.L. ütlusi vääralt tõlgendades jõudnud järeldusele, et raiedokumendid andis talle R.S.. Tegelikkuses tunnistaja selliseid ütlusi andnud ei ole ja kohus on J.L. ütlusi tõlgendanud põhjendamatult R.S. süüstavatena. Millegagi ei ole tõendatud, et R.S. oli raietööde üldjuht. Töid teostati metsateatiste alusel ning raha maksis töölistele tegelikkuses I.E., tehes seda R.S. kaudu. Tasu maksmine kui teojärgne käitumine ei saa aga realiseerida süüteokoosseisu. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta on andnud tunnistajate ütlustele maakohtust sedavõrd erineva hinnangu. Kohus on vaid märkinud, et ei nõustu maakohtuga ning esitanud enda seisukohad, jättes märkimata, milles seisnesid esimese astme kohtu vead tõendite hindamisel. 5.3 Kassaator märgib, et vastavalt süüdistusele pani R.S. ebaseadusliku metsaraie toime tööliste "abi kasutades". Alles poolte vaidlustes maakohtus taotles prokurör R.S. süüdimõistmist põhjendusega, et ta pani kuriteo toime vahendlikult, viies raietöölised eksitusse. Kassatsiooni kohaselt on "abi kasutamine" ja "eksitusse viimine" karistusõiguslikult aga täiesti erinevad mõisted, mis eeldanuks uue süüdistuse esitamist. Seda aga ei tehtud. Tunnistades R.S. süüdi kuriteo vahendlikus täideviimises, on tegemist süüdistusaktis esitatud ja maakohtus arutatud süüdistuse radikaalse muutmisega. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
34. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Ü. Hõrak jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. 6.1 Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus piisava täpsusega selgitanud, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel. Tõendite kogum kinnitab üheselt, et R.S. oli raietööde üldjuht, kellel lasus kohustus kontrollida raie seaduslikkust. Tõendite hindamisel ja uurimisel ei ole ringkonnakohus rikkunud KrMS § 15 lg 2 sätteid. 6.2 Eksitud ei ole ka R.S. käitumise käsitlemisel vahendliku täideviimisena. Vastavalt KarS § 21 lg-le 1 on kuriteo täideviija isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. R.S-le esitatud süüdistusaktis on ära toodud vahendliku täideviimise tunnused - kuriteo toimepanemine teisi isikuid ära kasutades ning uue süüdistuse esitamine ei olnud vajalik. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
35. Käesolevas kriminaalasjas on üheks esmaseks küsimuseks, kas R.S. oli teadlik raiet keelavast otsusest ning kas I.E. andis tema kätte kogu raietöödesse puutuva dokumentatsiooni. Kui maakohus on andnud sellele eitava vastuse, siis ringkonnakohtu arvates on nimetatud fakt tõendatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selle fakti tuvastamisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust. See toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise alljärgnevail põhjustel.
36. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas 3-1-1-67-06 märkinud, et KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (p 7.1). Seega on selgepiiriliselt määratletud ka tõendid, millele tuginevalt saab kohus ühe või teise faktilise asjaolu lugeda tõendatuks. Nii on kohtuotsuses keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sellist seisukohta selgesõnaliselt väljendanud otsuses nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202), märkides, et täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (p 7).
37. Kirjeldatud nõue ei laiene mitte üksnes ülekuulamisel, vaid ka vastastamisel saadud ütlustele. Ringkonnakohus on enda seisukohtade motiveerimisel aga lubamatult tuginenud kohtueelsel uurimisel toimunud I.E. ja R.S. vastastamise protokollile. Seda tõendit ei ole kohtuistungitel avaldatud ega ka vahetult uuritud. Seega on tegemist KrMS § 15 lg 2 nõuete eiramisega, millega rikuti R.S. kaitseõigust.
38. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt ega ole kõrvaldanud nendevahelisi vastuolusid. Kriminaalkolleegium osundab varasemalt korduvalt väljendatud seisukohale, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Silmas tuleb pidada sedagi, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-52-06 - RT III 2006, 28, 254).
39. Seega tuleneb eeltoodust, et määrava tähendusega on kohtu jaoks just kohtuistungil antud ütlused. Kirjeldatu valguses suhtub Riigikohtu kriminaalkolleegium kriitiliselt ringkonnakohtu väitesse, nagu tuleneks tunnistaja I.E. ütlustest üheselt, et ta andis kogu raiet puudutava dokumentatsiooni, sh raiet keelava otsuse, üle R.S-le. Jääb arusaamatuks, kas kohus peab siinkohal silmas I.E. kohtueelses menetluses või kohtuistungil antud ütlusi. Tema kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised ning ei ole seega hinnatavad otseselt R.S. süüstavatena (tl 192 jj). Neist ütlustest ei tulene tõsikindlalt, et kõik metsalõikuseks vajalikud paberid anti R.S. kätte. I.E. peab võimalikuks, et ta võis need anda ka saemehele. Sellises olukorras peab kohus vältimatult lahendama ka tunnistaja usaldusväärsuse küsimuse. Märkigem siinkohal, et I.E-l, kui kasvava metsa raieõiguse lepingu sõlmijal ning raieõiguse subjektile dokumentatsiooni üleandjal on tugev puutumus edaspidiselt R.S-le inkrimineeritud tegudega. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlus ei tunne nn potentsiaalse kahtlustatava kategooriat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-67-06), ei tähenda see, et kõik tunnistajad oleksid tõendusväärtuselt võrdväärsed. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293).
40. Järeldust, et I.E. andis kõik dokumendid üle R.S-le, on ringkonnakohus põhistanud ka viitega tunnistaja J.L. ütlustele: "tema kätte andis R.S. metsateatise ja muud paberid ja kinnitas, et metsateatis on registreeritud" (tl 243). Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et kohtueelses menetluses on J.L. andnud võrreldes kohtus antud ütlustega oluliselt erinevaid ütlusi, kusjuures J.L. on muutnud oma ütlusi ka kohtueelse menetluse erinevates staadiumites selliselt, et need välistavad teineteist. Seega on ringkonnakohus rajanud oma otsuse tunnistaja J.L. ühtedele kohtueelses menetluses antud ütlustele, jättes täiesti tähelepanuta, kas kriminaalmenetluse erinevatel etappidel pidevalt oma ütlusi muutnud tunnistaja on üldse tõendiallikana usaldusväärne. Viidates veel kord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-52-06 (vt p 10), märgib kohtukolleegium, et avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.
41. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub ka kassaatori hinnanguga süüdistuse ebakonkreetsusest. Ringkonnakohus on süüdimõistvat otsust motiveerides leidnud, et R.S. pani süüteo toime vahendlikult, valitsedes vahetuid täideviijaid teadmisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab siinkohal, et R.S-le vastavalt KrMS § 154 lg 3 p-le 2 esitatud süüdistuses ei ole teo toimepanemise vormi määratletud. Seega ei ole ülaltoodud järelduse tegemine süüdistusaktis toodud süüdistuse alusel võimalik. Karistusõigus eristab rangelt täideviimist ja osavõttu. Kuna menetlusõiguslikult pole võimalik nn alternatiivse süüdistuse esitamine, peab süüdistuses olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-3-9-00 - RT III 2000, 20, 220). R.S-le esitatud süüdistus kasutab formulatsiooni "(tööliste) abi kasutades", mis viitab üheselt R.S-le kui vahetule täideviijale ja raietöölistele kui kaasaaitajatele. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu järeldus, et R.S. pani teo toime vahendlikult, lugeda süüdistuse piiridest väljumiseks ja R.S. kaitseõiguse rikkumiseks.
42. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, mida tähendab süüteo vahendlik täideviimine valitsemisel ülekaaluka teadmisega. Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-64-05 - RT III 2005, 26, 272). Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses määratletud. Ehk teisisõnu - süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-83-01 - RT III 2001, 25, 268). Süüteo vahendlik toimepanemine tuleb seega süüdistuses konkreetselt sisustada. Kohtukolleegium kordab kohtuotsuses 3-1-1-130-05 (RT III 2005, 44, 429) väljendatud seisukohta, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Tähele tuleb panna sedagi, et teo valitsemine ülekaaluka teadmisega on vaid üheks süüteo vahendliku täideviimise võimaluseks. Kohtupraktika kohaselt saab see toimuda ka ülekaaluka tahte või teatud võimuaparaadi abil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-17-03 - RT III 2003, 17, 159).
43. Kriminaalmenetluse seadustiku § 361 p 6 kohaselt toob kriminaalmenetluse olulise rikkumise tuvastamine kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kohtule, kes on menetlusõigust rikkunud. Seetõttu tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
44. märtsi
45. a kohtuotsuse R.S. süüdimõistmises ja karistamises ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe