3-1-1-87-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-87-06 Otsuse kuupäev

1. oktoober
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi H.N. väärteoasi liiklusseaduse §-de 7417 ja 7431 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-06-893 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. september
6. a Istungil osalenud isikud H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann ja kohtuvälise menetleja ametnik Hannes Küünarpuu RESOLUTSIOON
7. Tühistada Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a kohtuotsus H.N. väärteoasjas osas, millega jäeti rahuldamata H.N. kaebus ja muutmata kohtuvälise menetleja otsus liiklusseaduse § 7431 lg 1 järgi ja saata väärteoasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
10. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
11. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. H.N-le koostati
13. jaanuaril
14. a väärteoprotokoll selle kohta, et ta tagurdas otsa jalakäijale, kes sai liiklusõnnetuse tagajärjel tervisekahjustusi. Juht lahkus sündmuskohalt ja jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus teatamine oli kohustuslik. Sellega rikkus H.N. liikluseeskirja (LE) § 45 p 3, § 105 ja § 227 nõudeid, pannes toime väärteo liiklusseaduse (LS) §-de 7417 ja 7431 järgi. Kohtuvälise menetleja
15. veebruari
16. a otsusega karistati H.N. § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 75 trahviühikut (4500 krooni) ja 7431 lg 1 järgi rahatrahviga 135 trahviühikut (8100 krooni).
17. H.N. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Harju Maakohtusse, taotledes otsuse tühistamist LS § 7431 lg 1 kohaldamise ja selle järgi karistamise osas ning väärteomenetluse lõpetamist selles osas väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel.
18. Harju Maakohtu
19. aprilli
20. a kohtuotsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja H.N. kaebus rahuldamata. Kohus sedastas, et H.N. karistamises LS § 7417 järgi vaidlust ei ole. Kaebuse esitaja võttis õigeks, et veendumata oma tegevuse ohutuses, tagurdas ta väärteoprotokollis kirjeldatud asjaoludel jalakäijale otsa. Kohus luges aga eksitavaks ja paljasõnaliseks kaebaja väite, et ta ei märganud jalakäijale otsasõitu ja seetõttu lahkuski avariipaigast politseile teatamata. Kohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et LS § 7431 lg 1 näeb ette väärteokaristuse üksnes tahtliku teo eest. Kohus märkis, et vastavalt KarS § 15 lg-le 3 on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Arvestades kaebaja väidet, et ta ei lahkunud avariikohalt tahtlikult, tuli kohus järeldusele, et H.N. tuleb karistada ettevaatmatusega toimepandud väärteo eest LS § 7431 järgi. Kohus leidis, et karistuse määramisel on arvesse võetud kõiki seadusest tulenevaid asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku sätete rikkumisi kohus ei tuvastanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
21. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H.N. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann, kes palub otsuse tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassaator on seisukohal, et LS § 7431 lg 1 näeb vastutuse ette üksnes liiklusõnnetusest tahtliku mitteteatamise eest. Kaebuses korratakse väidet, et H.N. ei lahkunud sündmuskohalt tahtlikult. Tagurdamisel ei märganud ta jalakäijat ning teadmata, et oli põhjustanud liiklusõnnetuse, sõitis ta sündmuskohalt ära politseisse koheselt teatamata. Asja materjalidega on tõendatud, et H.N. helistas umbes viie kuni kümne minuti pärast ise politseisse, kuna oli saanud sündmust pealtnäinud tuttavalt teada, et ta oli põhjustanud liiklusõnnetuse. Sellest tulenevalt puuduvad kaitsja arvates H.N. käitumises LS § 7431 lg-s 1 kirjeldatud süüteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused.
22. Riigikohtu istungil jäi H.N. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu kohtuotsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada. Kohtuvälise menetleja ametnik leidis, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Kõnealuses väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et juhtides
24. augustil
25. a mootorsõidukit, ei veendunud menetlusalune isik tagurdamisel selle ohutuses, sõitis otsa tema juhitud sõiduauto taga viibinud jalakäijale ja lahkus seejärel liiklusõnnetuse sündmuskohalt. Menetlusalune isik on põhjendanud liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumist asjaoluga, et ei märganud tagurdamisel jalakäijat, ei tundnud otsasõitu ega teadnud seega liiklusõnnetuse toimumisest, kuid saades sellest mõned minutid hiljem telefonitsi teada oma tuttavalt, pöördus ta kohe politsei poole.
26. Liiklusseaduse § 7431 lg 1 järgi on karistatav liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumine juhul, kui selline teatamine on kohustuslik. Liikluseeskirja § 227, mille rikkumist heideti menetlusalusele isikule ette väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses, sätestab, et liiklusõnnetusest ei ole vaja politseile teatada vaid juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahju saaja(d) on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimuses ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud, nimetades kahju tekitamise eest vastutava isiku, ja sellele alla kirjutanud. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, millise kohustuse rikkumine on menetlusalusele isikule süüks arvatud. Otsuses on küll üldsõnaliselt märgitud, et menetlusalune isik rikkus liikluseeskirja nõudeid, kuid millises liikluseeskirja sättes sisalduvat nõuet rikuti, seda otsusest ei selgu. Kuigi loetletud on rida tegevusi - "vastavalt liikluseeskirja nõuetele oli kaebaja kohustatud jääma sündmuskohale, kui liiklusõnnetuses on kannatanuid, andma abivajajale esmaabi, teatama politseisse juhtunust ning ootama politsei saabumist sündmuskohale" - ei ole need sätestatud LE §-s 227, vaid §-s 226, mille rikkumist ei ole menetlusalusele isikule ette heidetud. Samuti ei ole menetlusalust isikut karistatud LS § 7432 lg 1 järgi, mis näeb ette karistuse liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise või liiklusõnnetuses kannatada saanud abitus seisundis oleva inimese abita jätmise eest.
27. Kassaatori seisukoht, mille kohaselt näeb LS § 7431 lg 1 ette vastutuse üksnes liiklusõnnetusest politseile tahtliku mitteteatamise eest, on ekslik. Karistusseadustiku § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Samas on kriminaalkolleegium
28. juunil
29. a väärteoasjas nr 3-1-1-48-05 tehtud otsuses selgitanud, et "eelnev ei tähenda, et eriosa normis ei võiks täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid, vastupidi, taunitava teo võimalikult täpseks määratlemiseks on see teatud puhkudel vältimatult vajalik. Sugugi kõigi objektiivsele väärteokoosseisule vastavate õiguserikkumiste puhul ei pruugi olla põhjendatud nende karistatavus hoolimata sellest, kas tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Veelgi enam - vajalikuks võib osutuda ka subjektiivse koosseisu määratlemine mingi konkreetse tahtluse vormiga. Sarnased täpsustused on iseloomulikud ka kuriteokoosseisudele. Näiteks süüteokoosseisudes kasutatavad formuleeringud "eesmärgil" või "motiivil" eeldavad üksnes kavatsetust, mõiste "teadvalt" aga vähemalt otsest tahtlust." (RT III 2005, 22, 221). Sellise olukorraga aga LS § 7431 lg 1 puhul tegemist ei ole. Samas märgib kriminaalkolleegium, et lahendades küsimust isiku vastutusest LS § 7431 alusel, on vaatamata eeltoodule oluline tuvastada, kas see isik teadis liiklusõnnetuse toimumisest või mitte. Juhul, kui menetlusalune isik liiklusõnnetusest ei teadnud, ei saa ka järgneda tema vastutust LS § 7431 järgi. Seda põhjusel, et isikult ei saa nõuda, et ta teataks politseile asjaolust, mis asub väljaspool tema teadmiste piire.
30. Kõnealuses väärteoasjas on menetlusalune isik kogu menetluse kestel väitnud, et ei märganud tagurdamisel jalakäijat, ei tundnud otsasõitu ega teadnud seega liiklusõnnetuse toimumisest. Maakohus leidis aga, et "paljasõnalised ja kohut eksitavad on kaebaja väited, et tema ei tundnud, et tagurdas otsa jalakäijale. Antud sündmus toimus õhtusel ajal rahvarohkes kohas, jalakäija sai nii tugeva löögi autolt, et selle löögi tagajärjel ta kukkus, sai raskelt vigastada, sündmusel oli ka tunnistajaid, kes koheselt kutsusid kohale kiirabi ja politsei. Vigastatu oli toimetatud haiglasse, kuhu oli jäetud ravile". Kriminaalkolleegium märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on kohus sellistele järeldustele jõudnud. Kohtuotsusest ei selgu, milliseid tõendeid kohus uuris, millistele neist ta oma järeldustes tugines ja millised luges mitteusaldusväärseks. Nendele küsimustele ei anna vastust ka kohtuistungi protokoll - viimasest nähtub, et peale menetlusaluse isiku ütluste ei ole kohus mitte ühtegi teist tõendit uurinud. Seega puudub kohtuotsusest põhistus, maakohus on jätnud tõendid hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata. Tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis VTMS § 175 p 2 kohaselt toob kaasa otsuse tühistamise.
31. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 150 lg 1 p-st 7, § 175 p-st 2 ja § 174 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
32. aprilli
33. a kohtuotsuse H.N. väärteoasjas osaliselt, s.o osas, millega jäeti rahuldamata H.N. kaebus ja muutmata kohtuvälise menetleja otsus LS § 7431 lg 1 järgi, ja saadab väärteoasja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Hannes Kiris