Obsah (8)

§ 43§ 119§ 12§ 45§ 193§ 42§ 109§ 102

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 43lg 1 p 1 ja § 43 lg 2 alusel ning 150 000 krooni tagastamiseks T.

T pankrotivarasse kehtiva

§ 119lg 1 alusel.

1. Hagiavalduse kohaselt algatati Harju Maakohtu
2. novembri
3. a määrusega füüsilise isiku T. T pankrotimenetlus. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandamise ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega kuulutati välja T. T pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Peeter Allikvere. Pankrotimenetluse käigus selgus, et pärast pankrotimenetluse algatamist sõlmis pankrotivõlgnik T. T kostjana tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 hagejaks oleva T. V
6. novembril
7. a kokkuleppe, mille kohaselt T. T kohustus hüvitisena tasuma T. V kokku 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni kohtu deposiitarve kaudu kohe pärast kokkuleppe kinnitamist, ja taotles kohtult menetluse lõpetamist kohtumäärusega. Nimetatud kohustuse täitmiseks kandis T. T
8. oktoobril
9. a Tallinna Linnakohtu deposiitarvele 150 000 krooni. Tallinna Linnakohus kinnitas
10. novembri
11. a määrusega poolte kokkuleppe ja kandis T. V arveldusarvele 150 000 krooni.

§ 12

lg 3 kohaselt on tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud, tühine. Tühise tehingu alusel saadu tuleb pankrotivarasse tagastada nagu alusetult omandatud vara. Hageja leidis, et TsMS § 73 lg 3 ja § 182 alusel kokkuleppe kinnitanud kohtumäärus ei ole õiguslikuks takistuseks hagi rahuldamisel, kuna kohtumäärusega ei lahendatud asja sisuliselt, vaid sellega tõendati, et määruses nimetatud kokkulepe on sõlmitud. Kostjaga kohtuliku kokkuleppe sõlmimisega kahjustas pankrotivõlgnik teiste võlausaldajate huve.

1. Kostja hagi ei tunnistanud. Kohtulikku kokkulepet on võimalik vaidlustada üksnes protsessiõiguse normidega ettenähtud alustel ja korras. Kohtuvaidluses kohtuliku kokkuleppe sõlmimist ei saa lugeda võlgniku vara võõrandamiseks. Kohtulik kokkulepe ei ole tehing, seega ei saa kohaldada tagasivõitmist. Kohtuliku kokkuleppe kinnitamise määrust oli pooltel võimalik edasi kaevata, esitades erikaebuse. Jõustunud määruse alusel kostjale üleantud 150 000 krooni ei saa lugeda õigusliku aluseta saaduks.
2. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi
3. novembri
4. a otsusega, millega tunnustas T. T ja T. V
5. novembril
6. a sõlmitud kohtuliku kokkuleppe tühisust ja mõistis kostjalt hageja pankrotivarasse välja 150 000 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tuvastatud, et Harju Maakohtu määrusega
7. novembrist
8. a tsiviilasjas nr 2/1-1257/03 algatati T. T pankrotimenetlus, ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Peeter Allikvere. Sama määrusega keelas kohus pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Harju Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega kuulutati välja T. T pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Peeter Allikvere. Asja juurde liidetud Tallinna Linnakohtu tsiviiltoimiku nr 2/243-2053/03 materjalidega on tõendatud asjaolu, et Tallinna Linnakohtu menetluses oli alates
11. märtsist
12. a T. V hagi OÜ T, T. T ja OÜ N vastu 1 595 000 krooni saamiseks. Menetlus nimetatud tsiviilasjas lõpetati poolte
13. novembril
14. a vormistatud kokkuleppe kinnitamisega kohtu poolt
15. novembril
16. a. Nimetatud kokkuleppe kohaselt kohustus T. T tasuma T. V kahju hüvitamiseks 418 000 krooni, millest 150 000 krooni kohustus T. T tasuma Tallinna Linnakohtu deposiitarvele enne kokkuleppe kinnitamist. Nimetatud summa tuli kanda T. V arveldusarvele pärast kokkuleppe kinnitamise kohtumääruse jõustumist. Sõlmitud kokkuleppe täitmiseks kandis T. T
17. oktoobril
18. a Tallinna Linnakohtu deposiitarvele 150 000 krooni. Seega sõlmis pankrotivõlgnik T. T kolm päeva pärast pankrotimenetluse algatamist kokkuleppe T. V 150 000 krooni ülekandmiseks pärast kokkuleppe kinnitamist kohtu poolt. Enne
19. jaanuari
20. a kehtinud pankrotiseaduse § 12 lg 3 kohaselt on tühine tehing, mille võlgnik on teinud ajutise halduri nõusolekuta, kui kohus on selle tegemise ajutise halduri nõusolekuta keelanud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 88 lg 1 järgi kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Eeltoodust tulenevalt tunnustas kohus
21. novembri
22. a kohtuliku kokkuleppe tühisust. TsÜS § 84 lg 1 järgi ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotimenetluses haldurile esitatud nõuetega on tõendatud, et seisuga
23. august
24. a olid T. T kohustused OÜ E suhtes 1 023 022 krooni 22 senti ja AS-i H ees 10 185 krooni 2 senti. Samas oli võlgnik varatu. Seega on kohatud kostja väited, et vaidlustatud kokkuleppega ei kahjustatud võlausaldajate huve. Vaidlustatud kokkulepe on käsitatav tehinguna, mille alusel rahuldati ühe võlausaldaja nõue, eelistades teda teistele ja kahjustades sellega teiste võlausaldajate huve. Õige on hageja seisukoht, et pankrotivara on igasugune võlgniku omandis olev vara, sealhulgas ka raha, samuti varalised õigused. Raamatupidamislikult käsitletakse raha kui käibevara. VÕS § 1027 kohaselt peab isik teisele isikule alusetu rikastumise alusel temalt õigusliku aluseta saadu välja andma. VÕS § 1028 lg l sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kostjalt tuleb välja mõista 150 000 krooni T. T pankrotivarasse.
25. Kostja esitas Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks ja lahendamiseks esimese astme kohtule teises koosseisus. Kostja palub hagejalt enda kasuks välja mõista nii esimese kui teise astme kohtus kantud kohtukulu, sealhulgas kulud advokaadi õigusabile. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
26. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
27. aprilli
28. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega tunnustati kokkuleppe tühisust, ja tegi asjas uue otsuse, millega tunnistas kokkuleppe kehtetuks. Ringkonnakohus mõistis kostjalt tagasivõitmise korras hageja kasuks välja 150 000 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hageja vaidlustanud pooltevahelist kokkulepet, s.o võlaõiguslikku tehingut punkti 2 osas, mille kohaselt T. T kohustus tasuma T. V 418 000 krooni, sellest 150 000 krooni tasus T. T Tallinna Linnakohtu deposiitarvele ja ülejäänud summa 268 000 krooni tuli maksta maksegraafiku kohaselt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-148-04 kohaselt on kohtumenetluses oleva vaieldava kohustuse osas kokkuleppe sõlmimine käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna. Seega asjaolu, et tsiviilasjas nr 2/243-2053/03 sõlmiti vaidlusalune poolte kokkulepe ja see kinnitati Tallinna Linnakohtu
29. novembri
30. a määrusega, ei võta pankrotihaldurilt õigust vaidlustada pooltevahelist kokkulepet, s.o võlaõiguslikku tehingut. Asjaolu, et linnakohtu määrus on jõus, ei takista samuti tehingu vaidlustamist. Hageja on õigesti märkinud, et kohtumäärus on täitedokumendiks tsiviilasjas nr 2/243-2053/
31. Dispositiivsuse põhimõtte kohaselt kuulub isikule õiguskaitsevahendi valikuõigus, st ta ise otsustab, millise nõude ta esitab või kas ta peab üldse vajalikuks vaidlustada kohtulahendit. Toimiku materjalide kohaselt tehti tehing ajal, mil T. T suhtes oli algatatud pankrotimenetlus ning tema õigusi vara käsutamise osas oli piiratud. Ringkonnakohus nõustus kostja väitega, et tsiviilkohtumenetluses sõlmitud kokkulepe ei ole tühine ning kokkuleppega ei võõrandatud vara. Tallinna Linnakohtu
32. novembri
33. a määrusega algatati T. T suhtes pankrotimenetlus ning keelati pankrotivõlgnikul vara võõrandada ajutise pankrotihalduri nõusolekuta. Toimikust ei ilmne, et vaidlustatud kokkuleppega võõrandati vara. Selle kokkuleppega kohustus võlgnik hüvitama kahju. Seega on linnakohus hagi rahuldanud ekslikult tühise tehingu ja alusetu rikastumise sätete alusel. Hagi tuleb rahuldada alternatiivse nõude alusel. Teises tsiviilkohtumenetluses sõlmitud tehingut on võimalik vaidlustada pankrotivara tagasivõitmise korras. Tulenevalt pankrotiseaduse mõttest ei saa võlgnik teha kokkuleppeid, mis kahjustavad teiste võlausaldajate huve, seda ka sellisel juhul, kui kohtumäärusega ei ole võlgniku õigusi piiratud.

§ 43

lg 1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku tehingu, mis oli tehtud pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Seejuures eeldatakse

§ 43

lg 2 järgi eeltoodud perioodil tehtud tehingu korral, et võlgnik teadlikult kahjustas võlausaldajate huve. Linnakohus tuvastas, et tehing tehti pärast pankrotimenetluse algatamist ning enne pankroti väljakuulutamist ning sellega kahjustati teiste võlausaldajate, sealjuures OÜ E ja AS-i H, huve. Linnakohus on seda seisukohta põhjendanud, ringkonnakohus nõustus eeltooduga ning ei korranud otsuses olevat põhjendust tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Kuivõrd tehing on kehtetu, siis oli hageja õigustatud tagasi nõudma kostjale ülekantud 150 000 krooni pankrotivarasse

§ 119lg 1 järgi.

Kandes 150 000 krooni linnakohtu deposiitarvele, vähendas võlgnik sellega oma vara. Samal ajal oli tal ka teisi võlgnevusi, mistõttu ta eelistas ühte võlausaldajat teistele. Seega oli pankrotihaldur õigustatud nõudma võlgniku valdusest välja läinud vara raha näol tagasi pankrotivarasse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtute otsused vastuolulised, kuna nendes on ühelt poolt tunnistatud kehtetuks
2. novembril
3. a sõlmitud kokkulepe, teiselt poolt on aga jõus Tallinna Linnakohtu
4. novembri
5. a määrus, millega kokkulepe kinnitati. Pärast kokkuleppe kinnitamist reguleerib pooltevahelisi suhteid vaid kokkulepet kinnitanud kohtumäärus ning
6. novembri
7. a kokkuleppe õiguslik kehtivus on lõppenud. Tallinna Linnakohtu
8. novembri
9. a määrust erikaebusega vaidlustatud ei ole, teises kohtuasjas seda enam vaidlustada ei saa. Ringkonnakohus oleks pidanud analoogia alusel (tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast

§ 45

kohta lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04)

§ 43

õigeks kohaldamiseks kontrollima ja tuvastama, kas vaidlusalune tehing on aluseks vara võõrandamisele, kas tehinguga kahjustati teadlikult võlausaldajate huve ning kas võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult. Ringkonnakohus on paljasõnaliselt üksnes viidanud

§ 43lg-le 2.

Ringkonnakohus oleks pidanud otsust tühistades arvestama kostja poolt esimeses kohtuastmes esitatud väiteid tehingu kehtetuks tunnistamise nõude kohta. Kohtud on jätnud käsitlemata küsimuse, kas pärast kokkuleppe kehtetuks tunnistamist kohtumenetlus jätkub. Seaduses ei ole reguleeritud, millised on õiguslikud tagajärjed juhuks, kui võlausaldaja on kohtuliku kokkuleppega loobunud enam kui 3 miljoni krooni suurusest nõudest, kuid kohtulik kokkulepe tunnistatakse kehtetuks. Pankrotiseaduses nõuete esitamise tähtajad on aga möödas.

1. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid hageja ja kostja esindajad kassatsioonkaebuses ja selle vastuses esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.
4. Kolleegiumi arvates on põhjendatud kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pidi ringkonnakohus asjas uut otsust tehes analüüsima kostja poolt Tallinna Linnakohtus hageja alternatiivse haginõude - tehingu kehtetuks tunnistamise nõude- kohta esitatud väiteid. Tallinna Linnakohus tunnustas kohtuliku kokkuleppe tühisust. Seejuures tugines linnakohus enne
5. jaanuari
6. a kehtinud

(edaspidi varasem

) § 12 lg-le 3 ja TsÜS §-le 88 ning leidis, et võlausaldajate huve on kahjustatud üht võlausaldajat teisele eelistades. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas hagi aga alternatiivse nõude alusel, tuginedes varasema

§ 43lg 1 ple 2 ja lg-le 2.

Seega on sisuliselt väär ringkonnakohtu nõustumine esimese astme kohtu põhjendustega võlausaldajate huvide kahjustamise kohta. Nendele erinevatele õigusnormidele tuginedes asja lahendades ei saa kohtute põhjendused olla identsed, sest nende õigusnormide koosseisulised tunnused on erinevad. Kolleegium kordab asjas nr 3-2-1-58-03 (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus, RT III 2003, 21, 210) märgitut, et ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Riigikohus on mitmes oma lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta. Vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-03 (RT III 2003, 35, 364),
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-03 (RT III 2003, 34, 356) ja
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-03 (RT III 2003, 12, 118). Ka vaidlusaluses asjas tehtud ringkonnakohtu otsus ei vasta selles osas seaduse nõuetele. Alates
9. jaanuarist
10. a kehtiva TsMS § 654 lg 4 kohaselt tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.
11. Eespool (p-s 11) toodu tõttu tuleb asi saata tagasi uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus peab andma hinnangu kostja esitatud vastuväidetele võlausaldajate huvide kahjustamise kohta (eelkõige tld 20, 41-43).
12. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide analoogia alusel varasema

§ 43õige kohaldamise vajaduse kohta.

Varasema

§ 43

lg 2 nägi ette eelduse, mille kohaselt eeldatakse võlgniku poolt teadlikult võlausaldajate huvide kahjustamist, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist taotletakse, on sõlmitud 10 päeva jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Kohtud on tuvastanud, et tehing sõlmiti pärast pankrotimenetluse algatamist, st varasema

§ 43

lg 2 eelduse kohaldamise tingimused on täidetud ning hageja ei pea tõendama võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist. Eelduse ümberlükkamine on praegusel juhul kostja ülesanne. Otsuse p-des 11-12 juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on jätnud vääralt kostja vastavad väited hindamata. 14. Ringkonnakohus on kolleegiumi arvates õigesti leidnud, et poolte sõlmitud kohtulikku kokkulepet on võimalik pankrotiseaduses sätestatud alustel ja korras tagasi võita, ning õigesti kohaldanud tehingu kehtetuks tunnistamise alusena varasema

-i norme, mitte kehtivat pankrotiseadust.

§ 193lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1.

jaanuari

1. a] alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus üksnes
2. jaanuarist
3. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele, mitte aga võlgniku varem tehtud tehingute kehtetuks tunnistamise alustele. Enne
4. jaanuari
5. a kehtinud TsMS § 73 lg 3 esimese lause järgi võisid pooled menetluse lõpetada kokkuleppega, kui kokkulepe ei olnud seadusega vastuolus. TsMS § 182 lg 4 esimese lause kohaselt kinnitas kohus sellisel juhul poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetas asja menetluse. Sama tulenes ka TsMS § 217 p-st
6. Vastavalt TsMS § 211 lõikele 1 oli määrus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustatud. Varasema

§ 42

lg 1 järgi tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse paragrahvides 43, 44, 47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistis pankrotivarasse nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning paragrahvides 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku omandist väljaläinud vara. Kolleegium märgib, et alates 1. jaanuarist 2004. a reguleerib sarnast olukorda

§ 109

lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus

§-des 110?114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Asjaolu, et poolte kokkulepe kinnitati kohtu määrusega, ei tähenda seda, et nimetatud kokkulepe ei ole tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes. Kohtumäärusega TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel kinnitatud kokkuleppe tehingulist iseloomu on kolleegium tunnistanud ka oma

1. detsembri
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04 (RT III 2005, 3, 29), kus märkis, et kohtumenetluses oleva vaieldava kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 578 sätestatud kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka täitedokumendiks täitemenetluses (kohtuliku kokkuleppe dualistlik iseloom). Seega oli TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel poolte kokkuleppe määrusega kinnitamisel kohtu poolt üksnes protsessuaalne tähendus.
3. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamise tagajärgede kohta märgib kolleegium järgmist. Kohtuliku kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei tähenda kokkulepet kinnitanud kohtumääruse kehtetuks muutumist. Iseenesest õige on kassaatori arusaam, et teises kohtuasjas ei saa enam jõustunud kohtumäärust vaidlustada (seda oleks võimalik teha üksnes teistmise kaudu), kuid asjas ei olegi vaidlustatud kohtumäärust, vaid kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet. Küll võib osutuda võimatuks selle kohtumääruse sundtäitmine, sest võlgnik saab esitada selle vastu vastuväite alates
4. jaanuarist
5. a kehtiva täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 2 kohaselt võib kohtulahendi korral vastuväite esitada vaid siis, kui alus, millel vastuväide põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul võib alus tekkida pärast kokkuleppe kinnitanud kohtumääruse jõustumist, juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et võlausaldajate huve peaks olema kahjustatud. Sellisel juhul ei oleks õigustatud kohtumääruse sundtäitmine, sest selle alus - kokkulepe - on ära langenud ning puudub mõistlik põhjendus siduda kokkuleppe pooli kohtumääruses kinnitatud kokkuleppe tekstiga, kui kokkulepet ennast õiguslikus mõttes enam ei eksisteeri.
6. Järgmisena vastab kolleegium küsimusele, milline õiguslik tagajärg on kokkuleppe kehtetuks tunnistamisel kostja võimalikule nõudeõigusele hageja vastu. Kolleegium näeb võimaliku lahendusena

§ 102

regulatsiooni nõude esitamise tähtaja ennistamise kohta.

§ 102

lg 1 kohaselt, kui nõue on mõjuval põhjusel esitatud pärast § 93 lg-s 1 nimetatud tähtaja möödumist, kuid enne viimast nõuete kaitsmise koosolekut, ennistab üldkoosolek võlausaldaja taotlusel nõude esitamise tähtaja. Kui seda regulatsiooni ei peaks olema võimalik kohaldada, on kostjal võimalus esitada oma nõue

§-s 167 sätestatud alustel ja korras pärast pankrotimenetluse lõppemist. Kolleegium märgib, et olukord kostja nõudeõiguse osas oleks samasugune, kui kehtetuks oleks tunnistatud kokkulepe, mida kohus pole kinnitanud. Kolleegium möönab, et seadusandja poolt pankrotiseaduses kehtestatud tehingu tagasivõitmise regulatsioon ei ole kõige õnnestunum selles mõttes, et see võimaldab küll tagasi võita kohtulikku kokkulepet selle tehingulise iseloomu tõttu, kuid ebaselge on nt hagi õigeksvõtu tagasivõitmine, mis võib samuti võlausaldajate huve kahjustada. Varasema

§ 42

lg 1 kohaselt võis lisaks võlgniku tehingutele tagasi võita ka muid õigustoiminguid, mille hulka võiks kuuluda ka nt hagi õigeksvõtmine.

1. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et
2. novembril
3. a sõlmitud kokkuleppe kehtivus lõppes kokkuleppe kinnitamisega ning edasi reguleeris pooltevahelisi suhteid vaid kohtumäärus. TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel oli poolte kokkuleppe määrusega kinnitamisel kohtu poolt eelkõige protsessuaalne tähendus - menetluse lõpetamine. Kohtulik kokkulepe ei saa tekkida enne selle kinnitamist kohtu poolt ning samuti ei lõpeta kohtumäärus kokkuleppe kinnitamise kohta selle kui kompromissi õiguslikku jõudu. Seega, kui ringkonnakohus peaks asja uuel läbivaatamisel jõudma järeldusele, et hagi tuleb rahuldada, tuleb kehtetuks tunnistada
4. novembriga
5. a dateeritud kokkulepe, mille kohus kinnitas
6. novembril
7. a.
8. Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides märgib kolleegium, et alates
9. jaanuarist
10. a kehtiva TsMS § 430 lg-s 8 sätestatud kohtuliku kompromissi vaidlustamise alused ei piira kompromissi tagasivõitmist pankrotiseaduse alusel. TsMS § 430 lg 8 üksnes avardas kohtuliku kokkuleppe vaidlustamisvõimalusi. Ka varasem tsiviilkohtumenetluse seadustik ei takistanud kohtuliku kokkuleppe tagasivõitmist pankrotiseaduse järgi. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa