RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-3-1-53-06 16. oktoober 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salma

) § 12 lg 4 p-le

1. Keeldumist põhjendati vaidlustatud käskkirja põhjendavas osas järgmiselt: 1) Välismaalaste seadus välistab üldjuhul tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele, kes kannab üle ühe aasta pikkust vabadusekaotust. A. A. on süüdi kriminaalkoodeksi § 100 järgi (tahtlik tapmine) ja talle määrati karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 pst 8 kustutatakse A. A. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt
2. juunil
3. A. A. puhul pole tuvastatud

§ 12

lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolusid, mis välistavad talle sama paragrahvi 5. lõike alusel erandina tähtajalise elamisloa andmise; 2)

§ 12

lg 9 p 3 järgi keeldutakse elamisloa andmisest, kui elamisloa taotlus pole põhjendatud.

§ 181reguleerib erinormina vanglas viibivate välismaalaste elamisloa küsimusi.

Nimetatud paragrahvi kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks elamisluba. A. A. kannab kinnipidamiskohas karistust

1. veebruarist 2001 ja tema karistusaeg lõpeb
2. juunil
3. Seega ei ole põhjendatud A. A.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks; 3) karistuse kandmise ajal on A. A. kohustatud viibima Eesti vanglas, sõltumata elamisloast. Elamisloa omamine või mitteomamine ei mõjuta kuidagi perekonnaelu elamise võimalust karistuse kandmise ajal; 4) karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine pole subjektiivne õigus. Seega ei vasta sellele riigi kohustust tagada võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega. Tingimisi ennetähtaegse vabastamise eesmärgiks pole kinnipeetavale perekonnaelu võimaldamine, vaid kiirema ühiskonda sulandumise võimaldamine isikule, kelle osas vangistus on täitnud eesmärgi. Seega ei oma ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tähtsust, kas taotleja elab Eestis perekonnaelu; 5) A. A., kes Välismaalaste seaduse kohaselt võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku turvalisust, kõlblust või teiste isikute õigusi ja huve, tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei täidaks oma eesmärki. Talle saab anda elamisloa üksnes erandlikel asjaoludel. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib elamisloa andmise; 6) A. A. on toime pannud raske kuriteo ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee
4. septembri
5. a soovituse Rec

§ 12

lg 5 järgi võidakse sama paragrahvi lg 4 p-s 5 nimetatud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba. Selleks peavad esinema kaalukad erandlikud asjaolud. Tulenevalt

§-st 181 ei pea vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema elamisluba. Kaebuse esitaja viibib Eestis kohtuotsuse alusel, millega talle on mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja talle ei ole seadusest tulenevalt vaja elamisluba anda; 2) elamisloa andmise eesmärgiks ei ole isikut tõendava dokumendi saamine, abiellumise võimaldamine ja kinnipidamisasutusest ennetähtaegselt vabanemise taotlemine. Elamisluba antakse selleks, et välismaalane saaks seaduslikult Eestis viibida õppimise, töötamise, ettevõtlusega tegelemise või oma perekonnaga kooselamise eesmärgil. Vanglas viibiva välismaalase puhul tuleb vaadata, kas isikul on reaalne võimalus elamisluba Eestis viibimise alusena kasutada ehk kas kinnipeetava karistusaeg lõpeks antava elamisloa kehtivusaja jooksul. Siseministril ei ole võimalik reaalselt hinnata, kas taotlus ennetähtaegselt kinnipidamisasutusest vabanemiseks kuulub rahuldamisele, vaid ta saab hinnata, kas võimalik elamisloa kehtivusaeg ületab isiku karistusaja lõpptähtpäeva. Tähtajaliste elamislubade väljastamise praktikast lähtudes ei anta välismaalasele esmalt elamisluba maksimaalse kestvusajaga, vaid reeglina üheks aastaks. Kaebuse esitajal oli kaevatava haldusakti andmise ajal jäänud karistusaja lõppemiseni ligi 2,5 aastat. Seega ei oleks elamisluba täitnud selle andmise eesmärki, s.o kaebuse esitaja ei oleks saanud elamisloa alusel asuda elama oma perekonna juurde; 3) kaebuse esitaja perekonnaelu elamine on raskendatud tema poolt toime pandud kuriteo tõttu. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine perekonnaelu elamise õigust ei riku. Ka abiellumise võimaluse edasilükkamine ei too kaasa kaebuse esitaja perekonnaelu elamise võimatust. Seni on ta elanud perekonnaelu, olemata seaduslikus abielus. Põhjendamata on, miks perekonnaelu elamine ilma abielus olemata on käesoleval ajal raskendatud; 4) kaevatav haldusakt ei too kaasa riigist väljasaatmist, mida võiks käsitada perekonnaellu ebaproportsionaalse sekkumisena, vaid sellega on keeldutud kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa andmisest kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Tähtajalise elamisloa andmise eesmärgiks ei ole kinnipeetavale vanglast ennetähtaegse vabanemise võimaldamine. Kui kinnipidamisasutuses viibiv isik taotleb elamisluba ja tema karistusaeg lõpeb enne elamisloa võimaliku kehtivusaja lõppemist, võib olla vajalik tähtajalise elamisloa andmine, et tagada vanglast vabanemisel isikule koheselt seaduslik viibimisalus. Kui eelkirjeldatud olukorras jäetakse elamisluba andmata, võib see kaasa tuua perekonnaelu puutumatuse rikkumise. Kaebuse esitajal on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba ilma, et esineks takistus, mis tõi käesoleval juhul kaasa elamisloa andmisest keeldumise. 4. Apellatsioonkaebuses palus A. A. halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. 5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas siseministri vaidlustatud käskkirja ja kohustas siseministrit vaatama A. A. elamisloa taotluse läbi mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vaidlustatud haldusakt on antud kaalutlusõiguse alusel. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kui ametnik on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas vastustaja on haldusmenetluse läbi viinud menetlusreegleid järgides ja järginud haldusakti andmisel proportsionaalsuse põhimõtet, kaaludes avalikku huvi ja kaebuse esitaja põhiõigusi; 2) HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega saab kohus hinnata siseministri käskkirja õiguspärasust, võttes arvesse käskkirja andmise ajal esinenud asjaolusid; 3) nähtuvalt vaidlustatud otsusest ja vastusest kaebusele on vastustaja lähtunud elamisloa andmisest keeldumisel muuhulgas ka sellest, et kaebajal ei ole elamisluba

§ 181

kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel vaja.

§ 181

sätestab, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema seaduslikku alust Eestis viibimiseks; 4) Karistusseadustiku § 76 lg 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Lääne-Viru Maakohtu otsuse kohaselt alustati vanglakaristuse tähtaja arvestamist

1. juunil
2. Kaks kolmandikku mõistetud seitsmeaastasest karistusest möödus apellandil
3. a veebruaris. Kuigi tähtajalise elamisloa taotluse esitas apellant
4. detsembril 2002, mil ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli jäänud üle kahe aasta, anti vaidlustatud haldusakt
5. juulil 2004, kui ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli aega alla kaheksa kuu; 5) vastustaja esindaja selgituste kohaselt antakse ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta. Seega oleks elamisloa saamisel üheks aastaks avanenud apellandile võimalus taotleda vanglast ennetähtaegselt vabastamist; 6)

§ 181

ei saa tõlgendada nii, et see sätestab kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel. Kuigi kinnipeetaval ei ole vaja elamisluba, peab tal Eestis elamiseks vanglast vabanemisel olema elamisluba. Seetõttu tuleb tähtajalise elamisloa taotlus esitada ja haldusakt elamisloa andmise kohta anda kinnipidamise ajal. Käesoleval juhul on taotlus elamisloa saamiseks esitatud oluliselt enne vanglast ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimist. Siiski ei tähenda see, et haldusorgan peab haldusakti andmisel lähtuma üksnes neist asjaoludest, mis olid olemas taotluse esitamise ajal. Kui haldusmenetluse kestusest tingitult on taotluse esitajaga seotud asjaolud muutunud, peab haldusorgan arvesse võtma neid asjaolusid, mis on tekkinud haldusakti andmise ajaks; 7) kinnipeetavate taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute või vanglast peatselt vabanevate isikute taotlustega. Kui elamisloa taotluse esitaja saaks elamisloa alusel vanglast vabaneda ja Eestis õiguslikul alusel viibida, siis ei saa elamisloa taotluse sisulisel läbivaatamisel jätta taotlust rahuldamata üksnes sellel põhjusel, et taotluse esitajal on Eestis viibimiseks õiguslik alus kinnipidamiskohas viibimisel. Seega on siseminister asja otsustamisel võtnud muuhulgas aluseks asjaolu, mis on asjasse puutumatu. Tegemist on kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist apellandi kahjuks. Selline kaalutlusviga on aluseks otsuse tühistamisele; 8) vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja hindas taotluse läbivaatamisel kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud õiguserikkumise iseloomu ja asjaolusid ning kaebuse esitaja käitumist vanglas. Vaidlusaluses otsuses on üksnes arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kaebuse esitaja on määratlemata kodakondsusega isik. Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu. Kodakondsuse puudumine võib raskendada isiku väljasaatmist. Kui isik on pikka aega elanud Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebuse esitajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja saata äärmiselt piiratuks. Käesoleval juhul ei ole apellandil praktilist võimalust mõnda teise riiki elama asuda; 9) esmakordselt kuriteo eest karistatud isik võib vanglas viibides käitumist muuta ning vanglast vabanemise järel ei pruugi temast lähtuv oht riigi julgeolekule olla kuigi suur. Kaebaja oli haldusakti andmise ajaks elanud Eestis umbes 17 aastat. Kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine võib kujutada tõsist riivet eraelu puutumatusele (PS § 26). Seadusliku aluse eraellu sekkumiseks annab käesoleval juhul

§ 12lg 4.

Samas peab sekkumine olema proportsionaalne, s.t piirangute tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus ning toiming peab olema õigustatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede. Seega eeldatakse haldusorganilt ka taotleja õiguste ja Põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Kuna otsusest ei nähtu, et siseminister oleks kaalunud, kas kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga, on ka see asjaolu aluseks otsuse tühistamisele; 10) elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb koostöös vanglaga välja selgitada apellandi käitumine kinnipidamise ajal ning hinnata toimepandud kuriteo asjaolusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. Siseminister palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo asjaolusid ja selgitada A. A. käitumine kinnipidamise ajal, sest esmakordselt kuriteo eest karistatud isik võib vanglas oma käitumist muuta. Kohus on juba hinnanud toimepandud kuriteo asjaolusid ja siseministril puudub õigus asuda jõustunud kohtuotsusega antud hinnangust teistsugusele seisukohale; 2) siseminister ei saa hinnata A. A. ohtlikkust riigi julgeolekule, kuna

§ 12

lg 6 loetleb ammendavalt riigi julgeolekut ohustavaid asjaolusid.

§ 12

lg 4 p 5 selles loetelus pole; 3) see, kas isikul on või pole vanglas probleeme käitumisega, ei tähenda, et vabas ühiskonnas, kus isik pole allutatud kinnipidamisasutuse reeglitele, ta jätkab samasugust käitumist; 4) A. A. puhul ei saa rääkida esmakordselt kuriteo eest karistatud isikust. Lääne-Viru Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on loetelu A. A. varasematest karistustest. Kuna A. A. varasem karistatus on kustunud, siis ei saanud siseminister käskkirja andmisel tugineda karistusregistri arhiivi andmetele. Kuid see ei tähenda, et A. A. on esmakordselt karistatud isik. Karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a lahend asjas nr 3-4-1-7-01); 5) A. A.-le mõistetud seitsmeaastane karistusaeg lõpeb
3. juunil
4. Siseministri vaidlustatud käskkiri anti
5. juulil 2004, kui A. A.-l oli karistusest kantud veidi üle poole ehk neli aastat. Ka siis, kui elamisluba oleks antud, poleks A. A. saanud kasutada elamisloast tulenevaid õigusi. Elamisluba antakse, et välismaalane saaks Eestis seaduslikult viibida töötamise, õppimise, ettevõtlusega tegelemise või perekonnaga koos elamise eesmärgil; 6) A. A.-le elamisloa andmine vanglas viibimise ajal poleks garanteerinud elamisloa olemasolu vanglast vabanemisel. Elamisluba ei garanteeri ka tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud avalduse rahuldamist. Samas ei saa elamisloa taotluse rahuldamiseks olla üksnes asjaolu, et isikul avaneks võimalus esitada tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotlus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
6. Käesolevas asjas peab kolleegium vajalikuks keskenduda kõigepealt küsimusele, kas tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine võis takistada A. A. tingimisi enne tähtaega vabastamist. Taotles ju määratlemata kodakondsusega A. A. tähtajalist elamisluba sellepärast, et ta soovis taotleda kinnipidamisasutusest ennetähtaegset vabanemist (vt käesoleva otsuse punkt 2).
7. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab: "Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast." Justiitsministri
8. novembri
9. a määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 näeb ette, et vastavalt Karistusseadustiku sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. VangS § 76 lg 3 sätestab, et enne tähtaega vabastamise esildise rahuldamata jätmisel kohtu poolt võib seda korrata mitte varem kui poole aasta pärast. Vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise nii sätestatud võimalust ei saa kolleegiumi arvates käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval Vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. VangS § 76 lg 5 sätestab: "Välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba." Seega sõltub välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus on ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine teatud tingimustel siiski rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte anda elamisluba võib kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju esitamise nõue Eesti riigi vastu. Et vältida kinnipeetava õiguste võimalikku rikkumist, oleks seadusega vaja täiustada kinnipeetavate elamisloataotluste menetluskorda. Asjaolu, et elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei tähenda, et tema elamisloa taotlus tuleb jätta rahuldamata või Välismaalaste seaduse (

) § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada. Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Isiku õigused ja avalik huvi ei saaks kahjustatud, kui Välismaalaste seadust rakendataks mõistlikul moel. Kolleegium on seisukohal, et ka kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja teeks kaalutletud otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamist. Selline lähenemine oli esitatud Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-606 punktides 24, 25 ja 26. Kolleegium ei näe põhjust muuta seda seisukohta. 9. A. A.-le on esimese astme kuriteo eest mõistetud seitsmeaastane vabadusekaotus ja tema karistusaeg lõpeb 23. juunil 2007. Siseminister keeldus A. A.-le elamisloa andmisest 6. juulil 2004. Keeldumise üheks motiiviks oli, et A. A.-l pole tulenevalt

§-st § 181 elamisluba kinnipidamiskohas viibimise ajal vaja.

§ § 181 sätestab: "Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust."

1. Ringkonnakohus leidis, et kuigi tähtajalise elamisloa taotluse esitas A. A.
2. detsembril 2002, mil ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli jäänud üle kahe aasta, anti vaidlustatud haldusakt
3. juulil 2004, kui ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli aega alla kaheksa kuu. Vastustaja esindaja selgituste kohaselt antakse ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta. Seega oleks elamisloa saamisel üheks aastaks avanenud apellandile võimalus taotleda vanglast ennetähtaegselt vabastamist (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunktid 4 ja 5). Veel leidis ringkonnakohus, et kui elamisloa taotluse esitaja saaks elamisloa alusel vanglast vabaneda ja Eestis õiguslikul alusel viibida, siis ei saa elamisloa taotluse sisulisel läbivaatamisel jätta taotlust rahuldamata üksnes sellel põhjusel, et taotluse esitajal on Eestis viibimiseks õiguslik alus kinnipidamiskohas viibimisel. Seega on siseminister asja otsustamisel võtnud muu hulgas aluseks asjaolu, mis on asjassepuutumatu. Tegemist on kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist apellandi kahjuks. Selline kaalutlusviga oli ringkonnakohtul aluseks vaidlustatud haldusakti ja halduskohtu otsuse tühistamisele (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunkt 7).
4. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu arutluskäigu ja järeldusega.
5. Kolleegium märgib, et Välismaalaste seadus ei sätesta lühimat tähtaega, milleks võib anda tähtajalise elamisloa. Selle kindlaksmääramisel, kas elamisloa andmisest keeldumise otsus võib takistada kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, saab kolleegiumi arvates lähtuda kinnipeetavatele elamislubade andmise tavalisest praktikast. Käesolevas asjas on halduskohtu istungil siseministri esindaja kinnitanud, et ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta. Kolleegium ei võta siin seisukohta, kui pikaks ajaks tuleb isikule anda tähtajaline elamisluba. Kuid kolleegium on seisukohal, et kaalutlusviga elamisloa andmisest keeldumise otsuses rikub igal juhul kinnipeetava õigust esitada vangla direktorile avaldus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks, kui elamisloa andmisest keeldumisest kuni nimetatud avalduse esitamise võimaluse avanemiseni on jäänud aega vähem kui üks aasta. Siiski ei saa kolleegiumi sellest seisukohast teha järeldust, et kinnipeetava õigusi ei saa rikkuda kaalutlusviga, mis tehti elamisloa taotluse üle otsustamisel näiteks kümme kuud enne sellise avalduse esitamise võimaluse avanemist. Ka selline otsus võib, sõltuvalt asjaoludest, rikkuda kinnipeetava õigusi. Kolleegium rõhutab veelkord haldusasjas nr 3-3-1-6-06 esitatud seisukohta, et ka kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja teeks kaalutletud otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimisi ennetähtaega vangistusest vabastamiseks.
6. Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord, kus A. A. elamisloa taotluse suhtes tehtav mis tahes sisuga otsustus mõjutab A. A. õiguslikku seisundit ka pärast
7. juunit 2007, mil lõpeb talle mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg. Haldusasjas nr 3-3-1-6-06 tehtud otsuses käsitles kolleegium ka elamisloa andmata jätmise ning isiku riigist väljasaatmise ja väljasaatmiskeskusse paigutamise seost. Kolleegium leidis, et elamisloa andmise otsustamine ja väljasaatmise otsustamine toimub tõepoolest eraldi menetlustes ning elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. Kuid arvesse tuleb võtta VangS § 75 lg-t 5, mis sätestab täiesti ühemõtteliselt järgmist: "Välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik, paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse." Lähemalt reguleerib väljasaatmist ja väljasaatmiskeskusse paigutamist, samuti seadustamisettekirjutuse tegemist Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus. Kolleegium märkis, et kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega on problemaatiline. Riikide pädevuses on immigratsioonireeglistiku kehtestamine ja üldjuhul ei kohusta rahvusvaheline õigus andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab ka kaua aega Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib paraku kaasa tuua olukorra, kus väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma (vt nimetatud otsuse punkt 28). Haldusasjas nr 3-3-1-6-06 käsitles kolleegium läbi inimväärikuse sellise kinnipeetava väljasaatmiskeskusesse paigutamist, kelle väljasaatmine on perspektiivitu. Kolleegium märgib, et ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata ka läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest riigist väljasaatmise eesmärgil. Kolleegium on seisukohal, et inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive ning esitada elamisloa andmisest keeldumise korral põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta. Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad. Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, siis tuleb elamisluba anda, hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras. II
8. Järgnevalt vastab kolleegium kassatsioonkaebuse üksikutele väidetele.
9. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo asjaolusid ja selgitada A. A. käitumine kinnipidamise ajal, sest esmakordselt kuriteo eest karistatud isik võib vanglas oma käitumist muuta. Kassaatori arvates on kohus juba hinnanud toimepandud kuriteo asjaolusid ja siseministril puudub õigus asuda jõustunud kohtuotsusega antud hinnangust teistsugusele seisukohale (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 1). Kolleegium on seisukohal, et kuriteo toimepanemise asjaolude hindamine elamisloa taotluse üle otsustamisel ei tähenda jõustunud kohtuotsusega antud hinnangu revideerimist. Elamisloa taotluse üle otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised isiku taotluse lahendamiseks. Otsus elamisloa andmise või elamisloa andmisest keeldumise kohta ei muuda olematuks kuritegu ja sellele kohtu poolt kriminaalmenetluses antud hinnangut.
10. Kassaator väidab, et siseminister ei saa hinnata A. A. ohtlikkust riigi julgeolekule, kuna

§ 12

lg 6 loetleb ammendavalt riigi julgeolekut ohustavaid asjaolusid.

§ 12lg 4 p 5, mida rakendati A.

A. suhtes, selles loetelus pole (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 2).

§ 12

lg 6 loetleb asjaolusid, mida selle seaduse mõttes käsitatakse ohuna riigi julgeolekule. Nimetatud säte ei viita

§ 12lg 4 p-le 5, mida kohaldati A.

A. suhtes. Ringkonnakohtu otsuses (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunkt 8) on tõepoolest kirjutatud, et vaidlusaluses otsuses on üksnes arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kolleegiumi arvates on viitamine riigi julgeoleku ohule ebatäpsus ringkonnakohtu otsuses, mis aga ei mõjuta otsuses võetud lõppseisukoha õigsust.

1. Kolleegiumi arvates on iseenesest õige ka kassaatori väide, et see, kas isikul on või pole vanglas probleeme käitumisega, ei tähenda, et vabas ühiskonnas, kus isik pole allutatud kinnipidamisasutuse reeglitele, ta jätkab samasugust käitumist. Sellise iseenesest õige väitega nõustumine ei saa aga tingida ringkonnakohtu otsuse, millega vaidlustatud käskkiri tühistati käskkirja andmisel tehtud kaalutlusvea tõttu, tühistamist. Kolleegium märgib, et kinnipeetava elamisloa taotluse üle otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.
2. Siseminister ei nõustu kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukohaga (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunkt 9), et A. A. on esmakordselt kuriteo eest karistatud isik, sest Lääne-Viru Maakohtu otsuse sissejuhatavas osas on loetelu A. A. varasematest karistustest, mis on küll kustunud. Viitega Riigikohtu üldkogu
3. oktoobri
4. a otsusele asjas nr 3-4-1-7-01 leiab siseminister, et karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on siseminister kassatsioonkaebuses mõistnud vääralt Riigikohtu üldkogu
5. oktoobri
6. a otsust asjas nr 3-4-1-7-
7. Nimetatud otsuse punktis 18 leidis üldkogu tõepoolest, et karistamise fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Üldkogu ei piirdunud aga selle tõdemusega. Kolleegiumi arvates tuleb üldkogu otsusest järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on Karistusregistri seaduse järgi õigustatud saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (üldkogu otsuse punktid 21 kuni 24).

§ 12lg 4 p 8 sätestab käesoleval ajal ja sätestas ka A.

A. elamisloa taotluse üle otsustamise ajal, et tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Seega lubab nimetatud säte tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Kolleegiumi arvates võimaldab kehtiv regulatsioon jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest

§ 12lg 5 lubab sama paragrahvi 4.

lõike punktis 8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras. Lahendamist vajab aga see, kas A. A. oli võimalik üldse käsitada tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud isikuna. Käesoleval ajal annab 8. juulil 2006 jõustunud Karistusregistri seaduse § 22 lg 1 p 21 õiguse saada karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid Vabariigi Valitsusele, Siseministeeriumile, Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ning Kaitsepolitseiametile Kodakondsuse seaduses, Välismaalaste seaduses, Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Ajal, mil otsustati A. A. elamisloa taotluse üle, Karistusregistri seaduses sellesisulist sätet ei olnud. Järelikult ei ole võimalik A. A. käsitada kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud isikuna. Ka kassatsioonkaebuses väidab siseminister, et vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei saanud minister tugineda karistusregistri arhiivile, sest A. A. varasem karistus oli kustunud (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4). Elamisloa andmisest keeldumisel viitas minister

§ 12lg 4 p-le 5, mitte aga sama lõike punktile 8.

Seega pidas ringkonnakohus A. A. õigesti isikuks, keda on tahtliku kuriteo eest kriminaalkorras karistatud esmakordselt. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht, et A. A. on esmakordselt kuriteo eest karistatud isik, oli kohtuotsuses sugugi mitte esmatähtis vaidlustatud käskkirja ja halduskohtu otsuse tühistamise põhjendus. Ringkonnakohtu see seisukoht esitati käsitluses, milles ringkonnakohus leidis, et siseminister pole kaalunud, kas kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

1. Kassaator väidab, et ka siis, kui elamisluba oleks antud, poleks A. A., kelle karistusaeg lõpeb
2. juunil 2007, saanud kasutada elamisloast tulenevaid õigusi (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 5). Elamisluba antakse, et välismaalane saaks Eestis seaduslikult viibida töötamise, õppimise, ettevõtlusega tegelemise või perekonnaga koos elamise eesmärgil.

§ 12

lg 1 p-d 1, 11, 2 ja 3 sätestavad tõepoolest, et tähtajaline elamisluba antakse töötamiseks, ettevõtluseks, õppimiseks või elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde. Nendes sätetes peetakse silmas tähtajaliste elamislubade erinevaid liike, mis on sätestatud sama seaduse §-des 122, 123, 133 ja

1. Neid elamisloa liike tuleb eristada eesmärkidest, mida isik soovib elamisloa abil taotleda. Kolleegium on seisukohal, et elamisloa saamise korral oleks A. A. saanud kasutada elamisloast tulenevat õigust, s.o õigust, et menetletaks tema avaldust tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamiseks.
2. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et A. A.-le elamisloa andmine vanglas viibimise ajal poleks garanteerinud elamisloa olemasolu vanglast vabanemisel, et elamisluba ei garanteeri ka tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud avalduse rahuldamist ning et elamisloa taotluse rahuldamise põhjenduseks ei saa olla üksnes asjaolu, et isikul avaneks võimalus esitada tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotlus. Kassaatori nende iseenesest õigete väidetega nõustumine ei ole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.
3. Siseministri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann