RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 3p-de 3 ja 4 alusel rahuldamata.

Otsuse põhjendustel toimus laadimine kaubasaatja jõudude ja vahenditega, kütuse puudujääk avastati tsisternis, millel olid korras saatja paigutatud plommsulgurid ning plommsulgurite paigutamisel oli saatja rikkunud tsisterni plommimise eeskirja. Seega ei ole riiklik äriühing OAO RŽD, mille üheks struktuuriüksuseks on Oktoobriraudtee, süüdi puudujäägi tekkimises. Lisaks sellele jättis hageja arvestamata kauba loomuliku kao 2% (1352 kg 67 580 kg-st), mille eest kostja SMGS art 24 § 1 p 1 järgi ei vastuta. Kostja kui vedaja ei ole kauba puudujäägi tekkimises süüdi, sest veose laadinud saatja rikkus vagunite plommimise eeskirju. Tulenevalt SMGS art 9 § 8 p-st 3 kehtestab lähteraudtee oma siseeeskirjadega, kas vaguneid plommib raudtee või saatja. Lähtejaam Tatjanka asub Venemaal. Vene Föderatsiooni teedeminister kehtestas 12. aprillil 1999. a käskkirjaga nr 22Ц vagunite ja konteinerite plommimise eeskirja, mille p 1.4 järgi paigaldab plommi raudtee, kui kauba laadis raudtee, ning kui kauba laadis saatja, paigaldab plommi saatja. Kuna vaguni laadis saatja, paigaldas ta ka plommi ja vastutab selle õigesti paigaldamise eest. Kostja vabaneb vastutusest hagejal tekkinud puudujäägi eest tulenevalt

§ 4p-st 3 ja § 3 p-st 13.

Ka ei ole hageja tõendanud kahju reaalset tekkimist. Hageja on registreeritud kütuse hoiuteenuse osutajana, seega on ta laopidaja, kelle omandisse saabunud kaup ei läinud. Kahju hüvitamise nõude saaks esitada kauba omanik. Hageja ei ole tõendanud, et ta on kauba omanikule puudujäägi hüvitanud. Hageja viidatud eeskirjad vedamise ajal ei kehtinud.

1. Tallinna Linnakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt veeti diislikütust SMGS-i sätete järgi. Oktoobriraudtee Petseri-Pihkva jaamas
4. aprillil
5. a koostatud üldvormiakt tõendab, et rongi saabumisel avastati, et vagunil nr 51530467 ei ole saatja plommsulguri korpus korras, plommsulguri tross ei tule korpusest välja, plommsulguri number vastab veodokumentidele, kaubale juurdepääsu ei ole, ning et kauba säilivuse kindlustamiseks pandi peale plomm, vagun tuli edasi saata ja võeti valve alla. Maardu jaamas
6. aprillil
7. a koostatud kommertsakti p 38 kohaselt vagunil (konteineril) lahtimurdmise või plommide vigastuse kohta andmeid ei ole. Vagun (konteiner) osutus tehniliselt korras olevaks (p 41), kauba laadis peale kaubasaatja (p 42). Akti p-s 59 märgitud kontrollimise tulemuse kohaselt oli kütust saatekirjas märgitust 23 344 kg vähem. Kommertsakti p-s 66 on märgitud, et saatja plommsulgur on pandud viisil, mis võimaldas aasa suuruse tõttu juurdepääsu kaubale kuni Petseri-Pihkva jaama poolt oma plommi panemiseni. SMGS art-st 22 tuleneb hageja õigus esitada hagi kostja vastu, kuna kostja võttis kauba koos saatekirjaga Oktoobriraudteelt veoks üle.

§ 1

alusel vastutab raudtee kindlaksmääratud tingimuste ulatuses kauba kohaletoimetamisega viivitamise ning kauba täieliku või osalise kaotsimineku, riknemise, vigastamise või muul põhjusel kvaliteedi halvenemise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni selle väljastamiseni sihtjaamas.

§ 3

sätestab, et raudtee vabaneb vastutusest veoks vastuvõetud kauba täieliku või osalise kaotsimineku, vaegmassi, vigastamise, riknemise ja muul põhjusel kauba kvaliteedi halvenemise eest, kui kauba täielik või osaline kaotsiminek, vaegmass, vigastamine, riknemine või muul põhjusel kauba kvaliteedi halvenemine toimus: asjaolude tõttu, mida raudtee ei saanud ära hoida ja mille kõrvaldamine ei sõltunud temast (p 1); saatja või saaja süül või nende nõudmiste tagajärjel, mis vabastavad raudtee süüst (p 3); kauba peale- ja mahalaadimisega seotud põhjustel, kui peale- või mahalaadimist tegi saatja või saaja (p 4); selle tõttu, et saatja, saaja või nende esindaja ei täitnud või täitis puudulikult tolli- või muid halduseeskirju (p 13). Sama artikli § 4 alusel vabaneb raudtee vastutusest kauba massi ja kaubakohtade arvu puudujäägi eest, kui saatja poolt vagunisse või konteinerisse, autorongi, teisaldatavasse furgooni või poolhaagisesse paigutatud kaup anti saajale üle saatja või lähtejaama korras plommidega või plommsulguritega vastavuses SMGS art 9 §-ga 8 ja lisa 21 §-dega 8 ja 10, samuti kauba kallal käimise väliste tunnusteta, mis võinuks olla vaegmassi ja veosekohtade puudujäägi põhjuseks (p 3). Kohaldada ei saa hageja viidatud Vene Föderatsiooni teedeministri

1. juuni
2. a käskkirjaga nr 28 kehtestatud eeskirju, kuna need kehtivad alates
3. juunist
4. a. Kohaldada tuleb Vene Föderatsiooni teedeministri
5. detsembril
6. a kinnitatud rongide ja vagunite kommertsülevaatuse eeskirju, mille p 1.1 kohaselt kehtestavad nimetatud eeskirjad korra rongide ja vagunite kommertsülevaatuseks kommertspuuduste väljaselgitamise eesmärgil rongide ohutu liikumise ja veetavate kaupade säilimise tagamiseks. Eeskirjade lisas 2 märgitud kommertspuuduste loetelus, mille olemasolu korral on keelatud vagunite jaamast väljasaatmine, on märgitud ühe asjaoluna vigastatud plommid, st, et jaamast ei tohi välja saata vigastatud plommidega vagunit. Vaadeldaval juhul ei olnud plommid vigastatud, vaid valesti paigaldatud. Sellest järeldub, et raudtee ei rikkunud rongi Tatjanka jaamast välja saates ülalmärgitud eeskirju. Oktoobriraudtee Petseri-Pihkva jaamas
7. aprillil
8. a koostatud üldvormiakt tõendab, et vaatamata plommide valele paigaldamisele puudus juurdepääs kaubale. Maardu jaamas
9. aprillil
10. a koostatud kommertsakti p 38 kohaselt vagunil (konteineril) lahtimurdmise või plommide vigastuse kohta andmeid ei ole. Hagi tuleb jätta rahuldamata, sest kostja süü diislikütuse puudujäägi tekkimises on tõendamata. Ülalmärgitud kaks akti tõendavad, et puudujääk ei saanud tekkida diislikütuse vedamise ajal Vene Föderatsiooni raudteel ega ka selle vedamisel kostja poolt. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, puudub vajadus analüüsida SMGS art-ga 24 seonduvat (kauba massi vähenemine loomulike eriomaduste tõttu).
11. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kostja palus jätta kaebuse esitamise tähtaja ületamise tõttu läbi vaatamata või rahuldamata ja linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 78 028 krooni 2 senti, samuti kohtukulude katteks 13 901 krooni 40 senti. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus esitati tähtaegselt. Linnakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti SMGS art 22 § 1 ja 2, kui tuvastas, et hagejal on õigus esitada hagi kostja vastu, sest kostja võttis kauba koos saatekirjaga Oktoobriraudteelt veoks üle. Ekslikud on kostja vastuväited, et hageja oli üksnes kauba hoidja, kes ei tõendanud endal kahju tekkimist. Raudteesaatelehe järgi oli kauba saajaks hageja ning seega tuli vedajal saatelehel märgitud koguses kaup üle anda hagejale. Hageja õigussuhted teise isikuga ning see, kas ta kauba eest tasus, ei oma vedaja vastutuse korral tähendust. Tuvastatud ei ole vedaja vastutusest vabastamise alust kostja märgitud asjaoludel ning seda ka tema viidatud Vene Föderatsiooni teedeministri
13. aprilli
14. a käskkirja alusel. Linnakohus leidis ekslikult, et vedaja vabaneb vastutusest

§ 4alusel.

Vedaja ei vabane sel alusel vastutusest, sest vaguni plommsulgur ei vastanud SMGS art 9 § 8 nõuetele. Selle sätte järgi peab vaguni plommimiseks kasutama plomme või plommsulgureid, mida ei saa neid vigastamata ära võtta ning plommid ja plommsulgurid tuleb panna nii, et oleks välistatud kaubale ligipääs neid vigastamata. Venemaal asuv raudteejaam võttis saatjalt vastu kauba vedamiseks, ilma et oleks kontrollinud plommsulguri korrasolekut. Samuti jättis linnakohus tähelepanuta, millal kommertsakt üldse koostatakse. SMGS art 18 § 1 järgi koostatakse kommertsakt ainult sel juhul, kui sättes toodud puudused, milleks on ka erinevus kauba massis, võisid tekkida üksnes ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni. Seega aktsepteeris vedaja kommertsakti koostades, et kauba puudujääk võis tekkida veo ajal. Eeltoodut arvestades ei olnud linnakohtul alust jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et linnakohus pidi võtma seisukoha kauba loomuliku kao kohta. SMGS art 24 § 1 p-s 1 toodud loomuliku kao 2% mahavõtmine puuduoleva kauba kogusest ei ole põhjendatud, sest kauba puudujääk ületas kauba loomuliku kao protsendi ning tulenevalt SMGS-i rakendusjuhendist art 24 kohta ei ole sel juhul alust haginõude vähendamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et hagi on põhjendatud ainuüksi seetõttu, et kostja on märgitud SMGS-saatelehele kauba saajana. Hageja peab tõendama oma nõude aluseks olevaid asjaolusid (kahju tekkimist ja selle suurust). Seejuures tuleb kohaldada ka võlaõigusseaduse (VÕS) kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid. Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5, kui jättis kostja sellekohastele põhjendustele vastamata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt kostja vastutusest vabastamise aluseid.

§ 4

p 3 järgi kontrollitakse raudtee vastutusest vabastamise küsimuse puhul eeskätt seda, kas plommid on rikutud ning kas vagunitel on kauba kallal käimise väliseid tunnuseid. Plommid peavad olema paigaldatud SMGS art 9 § 8 sätete kohaselt, kuid see ei oma asjas tähtsust, sest raudtee plomme ei paigaldanud. Ringkonnakohus ei vastanud ka kostja sellekohastele põhjendustele, rikkudes TsMS § 654 lg-t

1. Samuti sisustas ringkonnakohus vääralt SMGS art 18 § 1, kui käsitas kommertsakti koostamist kostja omaksvõtuna, et kauba puudujääk tekkis veo käigus. Sellekohaseid tõendeid ei ole esitatud ning hoolimata kommertsakti koostamisest on võimalik kohaldada SMGS raudtee vastutust välistavaid sätteid. Isegi juhul, kui kostja vastutab hagejal tekkinud puudujäägi eest, tuleb arvestada SMGS art 24 § 1 p 1 järgi kauba loomuliku kao määra ja selle võrra hüvitist vähendada. Ringkonnakohus kohaldas viidatud sätet vääralt.
2. Hageja ei ole vandeadvokaadi vahendusel kaebusele vastanud.
3. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning esitas taotluse mõista hagejalt kostja kasuks välja õigusabikuludena 41 677 krooni 60 senti ja tasutud kassatsioonikautsjonina 780 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et TsMS § 691 p 5 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni ja osaliselt ka põhjendusi, kuna ringkonnakohus on otsuses tuvastatud asjaoludele andnud osaliselt väära õigusliku hinnangu, rikkumata seejuures oluliselt menetlusõiguse norme.
5. Kohtud tuvastasid järgmist: 1) kostja vedas raudteel hagejale Vene Föderatsioonist saadetud diislikütust; 2) lähtejaamas (Privolžki Raudtee Tatjanka raudteejaam) laaditud veos läbis Oktoobriraudtee PetseriPihkva jaama, kus koostati akt selle kohta, et vaguni nr 51530467 plommsulguri korpus ei olnud korras ja plommsulguri tross ei tulnud korpusest välja, ning vagunile paigaldati uus plomm ja vagun võeti valve alla; 3) sihtjaamas (Maardu jaam) koostati kütuse 23 344 kg suuruse puudujäägi kohta kommertsakt, mille järgi paigaldas saatja vagunile nr 51530467 plommsulguri nii, et trossi sõlme pikkus võimaldas juurdepääsu veosele kuni Petseri-Pihkva jaamas plommi paigaldamiseni.
6. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja kui kauba vedaja on kohustatud hüvitama hagejale kütuse puudujäägi maksumuse ning kas kahjusummast tuleks maha arvestada kütuse loomulik kadu 2%. Pooled ei vaidle puudujäägi suuruse 23 344 kg ja selle maksumuse 78 028 krooni 2 sendi üle. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks, leides, et kostja vastutab puudujäägi eest. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et loomuliku kao 2% mahaarvestamine puuduoleva kauba kogusest ei ole põhjendatud.
7. Kohtud tuginesid vaidluse lahendamisel
8. novembrist
9. a-st kehtivale rahvusvahelisele raudteekaubaveo kokkuleppele (SMGS) ning pooled selle üle ei vaidle. Täidetud on ka SMGS art 2 tingimused SMGS-i kohaldamiseks. Hageja on esitanud oma nõude kohta kohtuvälise pretensiooni, mis jäi rahuldamata, st täidetud on ka SMGS art 30 tingimused kostja vastu hagi esitamiseks. Kolleegium märgib, et SMGS-is vastava regulatsiooni puudumisel kohalduvad lisaks Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vastavad õigusaktid. See tuleneb SMGS art-st 36, mis sätestab, et rahvusvahelises raudteekaubaveo kokkuleppes, kohaldatavais tariifides ja kokkuleppe rakendusjuhendis vajalike sätete puudumise korral kohaldatakse selle riigi seadusi ja muid õigusakte, mille raudtee on kokkuleppe osaline.
10. Kostja märgib kassatsioonkaebuses õigesti, et hagejal tuleb tõendada oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh kahju tekkimist ja selle suurust. SMGS art 30 § 1 järgi võib veolepingust tuleneva hagi esitada isik, kellel on õigus esitada raudteele pretensioon. Veolepingust tulenevate pretensioonide esitamise õigus on SMGS art 29 § 1 järgi kauba saatjal või saajal. Raudtee vastutab saatja või saaja ees

§ 1

järgi mh kauba täieliku või osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni selle väljastamiseni sihtjaamas. Kuna kostja võttis hagejale saadetud kauba koos saatekirjaga veoks vastu Oktoobriraudteelt, vastutab ta SMGS art 22 järgi veolepingu täitmise eest kogu veose liikumistee ulatuses. SMGS art 25 § 1 sätestab, et kui raudtee on kohustatud hüvitama saatjale või saajale kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekitatud kahju, arvutatakse hüvitise suurus hinna järgi, mis on märgitud välismaise hankija arvesse või sellest arvest tehtud ja pretensiooni esitamise riigis kehtestatud korra kohaselt tõestatud väljavõttesse. Eelneva põhjal on veose saajal õigus nõuda raudteelt kaotsiläinud kauba väärtuse hüvitamist ning see nõue ei ole seotud kauba kuuluvusega ega saatja või saaja õiguste või kohustustega kolmandate isikute suhtes. Seega nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostjal tuli kaup üle anda raudteesaatelehel saajana märgitud hagejale saatelehel märgitud koguses ning kostja vastutuse seisukohalt ei ole tähtsust hageja võimalikel suhetel kolmandate isikutega. Ka tugines hageja kahju suuruse tõendamisel õigesti saatja arvele. Kuna hüvitise arvestamise kord on SMGS-is reguleeritud, puudub praegusel juhul SMGS art-st 36 tulenevalt võimalus ja vajadus kohaldada täiendavalt võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätteid. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida, et ka võlaõigusseaduse veolepingut reguleerivate sätete järgi võib kauba kaotsimineku korral esitada vedaja vastu nõudeid nii kauba saatja kui saaja (VÕS § 788 lg 4) ning hüvitamisel lähtutakse kaotsiläinud kauba või selle osa väärtusest (VÕS § 794). 14. Ringkonnakohus kohaldas asjas õigesti SMGS art-t 23 vedaja vastutuse ja sellest vabanemise aluste kohta. Tuvastades, et kostja ei vabane vastutusest

§ 4p 3 alusel, ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme.

Kõnealuse sätte kohaselt vabaneb raudtee vastutusest kauba massi ja kaubakohtade arvu puudujäägi eest, kui saatja poolt vagunisse või konteinerisse, autorongi, teisaldatavasse furgooni või poolhaagisesse paigutatud kaup anti saajale üle saatja või lähtejaama korras plommidega või plommsulguritega vastavuses SMGS art 9 §-ga 8 ja lisa 21 §-dega 8 ja 10, samuti ilma kauba kallal käimise väliste tunnusteta, mis võinuks olla vaegmassi ja veosekohtade puudujäägi põhjuseks. Seega sai kostja viidatud sätte alusel vastutusest vabaneda juhul, kui on tuvastatud, et kütusetsistern anti saajale üle korras plommidega või plommsulguritega ja kauba kallal käimise väliste tunnusteta. SMGS art 9 § 8 sätestab mh, et plommimiseks peab kasutama plomme või plommsulgureid, mida ei saa neid vigastamata ära võtta, ning plommid või plommsulgurid tuleb panna nii, et oleks välistatud kaubale ligipääs neid vigastamata. 15. Kohtud tuvastasid, et sihtjaama saabunud vagunil ei olnud plommsulgurid õigesti paigaldatud ega vastanud seega SMGS art 9 § 8 nõuetele. Kostja järeldab kassatsioonkaebuses ekslikult, et eeltoodul ei ole asjas tähtsust, kuna vedaja plomme ei paigaldanud.

§ 4

p-st 3 tuleneb, et vastutusest vabanemiseks peab raudtee tagama, et saatja või lähtejaama korras plommidega või plommsulguritega vagun jõuaks sihtjaama puudusteta (korras plommide või plommsulguritega ning kauba kallal käimise väliste tunnusteta). Selle eelduseks on, et raudtee peab lähtejaamas kaupa saatjalt vedamiseks vastu võttes kontrollima ka vaguni plommide või plommsulgurite korrasolekut. Kostja leiab ekslikult, et raudtee kohustused piirduvad vaid veo käigus plommide rikkumise ja vagunitel kauba kallal käimise väliste tunnuste kontrollimisega. Vaidlusaluses asjas nähtub, et lähtejaamas võttis kostja kauba saatjalt vedamiseks vastu, kontrollimata plommsulguri korrasolekut. Seega ei ole alust vabastada teda vastutusest

§ 4

p 3 alusel, aga ka mitte kostja viidatud

§ 3p-de 1, 3, 4 ega 13 järgi.

Plommsulguri korrasoleku kontroll ei piirdu üksnes ülevaatamisega, et plommsulgur ei ole defektne, vaid ulatub ka sellele, et plommsulgur oleks paigaldatud kaubale ligipääsu välistaval viisil, st selliselt, et see täidaks oma funktsiooni. Asjaolu, et saatja paigaldas plommsulguri valesti, ei vähenda raudtee vastutust saaja ees, kuid võib anda alust vedaja nõuete esitamiseks saatja vastu. Kostja väidet, et raudteel ei olnud lähtejaamas plommsulguri korrasoleku kontrollimise kohustust, ei kinnita ka hageja viidatud Vene Föderatsiooni teedeministri asetäitja 29. detsembril 1995. a kinnitatud rongide ja vagunite kommertsülevaatuse eeskirjad. Hageja viitas põhjendatult sellele aktile, sest SMGS art 9 § 8 raudtee kohustusi seoses vagunite plommimise kontrolliga lähemalt ei käsitle. Viidatud sätte viimases lõikes märgitakse, et muus osas plommitakse vagunid ja konteinerid lähteraudtee või ümberlaadimisraudtee sise-eeskirjade järgi. 16. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga kommertsakti koostamise tähenduse osas. Ringkonnakohus leidis nimelt, et kommertsakti koostades aktsepteeris vedaja, et kauba puudujääk võis tekkida veo ajal. Seejuures tugines ringkonnakohus SMGS art 18 § 1 eelviimasele lõikele, mille kohaselt koostatakse kommertsakt ainult sel juhul, kui puudused võisid tekkida üksnes ajavahemikul kauba veoks vastuvõtmisest selle saajale väljastamiseni. Sellest sättest ei tulene üldise tõendamiskoormise jaotuse muutust kommertsakti koostamise korral, st ainuüksi kommertsakti koostamisest ei teki vedaja vastutuse eeldust kauba puudujäägi eest. Kommertsakti esmane funktsioon on kauba puudujäägi vm puuduste fikseerimine. Raudtee vastutus puudujäägi tekkimise eest tuleb tuvastada esitatud tõendite alusel, tuginedes SMGS-i V osa sätetele. Ringkonnakohtu põhjendused kommertsakti koostamise tähenduse kohta tuleb jätta otsusest välja. 17. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtul tuli SMGS art 24 § 1 p 1 järgi arvestada kauba loomuliku kao määraga ja selle võrra vähendada kostjalt väljamõistetud hüvitist. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et haginõude vähendamiseks ei ole alust. Ringkonnakohtu viitest SMGS-i rakendusjuhendile sellist järeldust ei tulene ning pealegi kehtib rakendusjuhend SMGS art 35 lg 2 järgi ainult raudteede suhtes ega reguleeri ühelt poolt saatja ja saaja ning teiselt poolt raudteede vahelisi õigussuhteid. SMGS art 24 § 1 p 1 järgi ei vastuta raudtee, olenemata läbitud tee pikkusest, kauba (mis kauba enda loomulike omaduste tõttu teel olles väheneb) massi puudujäänud osa eest, mis ei ületa vedelkauba puhul 2% selle massist. Selle sätte kohaselt ei ole kauba loomuliku kao määra arvestamisel tähtsust, kui suur oli kauba kogupuudujääk ning kas see ületab kauba loomuliku kao määra. Loomuliku kao määra arvestamine kauba puudujäägi korral sõltub aga SMGS art 24 §-s 2 sätestatud asjaoludest. Selle sätte järgi ei kohaldata sama artikli §-s 1 ette nähtud piiratud vastutust, kui saatja või saaja tõendab, et kauba massi vähenemise ei põhjustanud kauba loomulikud eriomadused. Praegusel juhul ei ole hageja tõendanud kütuse kaotsimineku põhjust ega seda, et kütus ei võinud tsisternis väheneda ka selle loomulike eriomaduste tõttu. Seega tuli ringkonnakohtul arvestada asjas tuvastatud loomuliku kao määraga ja kostjalt välja mõistetavat hüvitist vastavalt vähendada. Asjas on tuvastatud, et ühe tonni diislikütuse hind oli veose riigipiiri ületamise päeval (26. aprillil 2003.

1. a)Eesti Panga kursi kohaselt 3342 krooni 53 senti. Tsisternis olnud kütuse saatekirjajärgsest massist 67 580 kg moodustab 2%-line loomulik kadu 1351,6 kg, mis tuleb tuvastatud puudujäägist (23 344
2. kg)maha arvata. Loomuliku kao maksumus on 4517 krooni 76 senti, mille võrra tuleb hüvitist (78 028 krooni 2 senti) vähendada. Kolleegium muudab vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ja resolutsiooni, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 73 510 krooni 26 senti. 18. Seadus ei näe ette võimalust rahuldada kostja taotlus mõista hagejalt välja kostja tasutud kassatsioonikautsjon. Tulenevalt TsMS § 149 lg-st 4 tagastatakse kassatsioonkaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon Riigikohtu lahendi alusel. Kuna kassatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb kautsjon tagastada. 19. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-st 11, muudab kolleegium pooltevahelist kohtukulude jaotust. Kokkuvõttes rahuldatakse hagi 73 510 krooni 26 sendi ulatuses, mis moodustab taotletud 78 028 kroonist 2 sendist ca 94,2%. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 5000 krooni (toimiku I kd lk 7) ning sama summa riigilõivuna ka apellatsioonkaebuse esitamisel (toimiku I kd lk 137), kokku seega 10 000 krooni, mille ringkonnakohus hagi rahuldades ka kostjalt välja mõistis. Lähtudes enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 teisest lausest mõistetakse hagi osalisel rahuldamisel hagejale kohtukulud kostjalt välja võrdeliselt rahuldatud nõude suurusega ning kostjale võrdeliselt selle osaga, milles hagi jäeti rahuldamata. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 94,2% ulatuses, tuleb vastavas osas, s.o 9420 krooni ulatuses, kostjalt hageja kasuks välja mõista ka riigilõiv. Vastavalt tuleb muuta ka ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni. Hageja palus esimese astme kohtus mõista kostjalt õigusabikuludena välja 3901 krooni 40 senti (toimiku I kd lk 127). Apellatsioonimenetluses ega kassatsioonimenetluses hageja täiendavate õigusabikulude väljamõistmist kostjalt ei taotlenud. Kostja ei taotlenud õigusabikulude hüvitamist esimeses kohtuastmes ega apellatsioonikohtus. Küll taotles kostja kassatsioonimenetluses õigusabikuludena kantud 41 677 krooni 60 sendi väljamõistmist hagejalt. Lähtudes enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 1, saab kohus mõista teiselt poolelt välja õigusabikuludena kuni 5% hagi rahuldatud osast hagejale ja kuni 5% hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kolleegium mõistab hageja kasuks kostjalt õigusabikuludena välja 3675 krooni 51 senti (5% 73 510 kroonist 26 sendist) ning hagejalt kostja kasuks välja 225 krooni 89 senti (5% 4517 kroonist 76 sendist). Tasaarvestuse tulemusena tuleb kostjalt hageja kasuks õigusabikuludena välja mõista 3449 krooni 62 senti ning vastavalt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Villu Kõve