3-3-1-50-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud 3-3-1-50-06

1. oktoober 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann V. S. kaebus
2. jaanuari
3. a raieloaga tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a otsus haldusasjas nr 3-04-154 V. S. kassatsioonkaebus
6. september 2006 V. S. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Alar Eiche Riigimetsa Majandamise Keskuse esindaja vandeadvokaat Uno Feldschmidt RESOLUTSIOON Rahuldada V. S. kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
7. aprilli
8. a otsus haldusasjas nr 3-04-154 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni
10. detsembri
11. a otsusega tunnistati V. S. omandireformi õigustatud subjektiks Kõo vallas ja Olustvere vallas Uduallika-Olli 94a kinnistu nr 258 suhtes. Selle talu ja mitme teise talu ühismaa omaaegsetesse piiridesse jäi Aimla metskonna kvartali nr 20 eraldis nr 10 (3,1 ha). Kõo Vallavalitsuse
12. detsembri
13. a korralduse nr 137 alusel tagastati eraldis V. S.-le Vallavarga kinnistuna. Metsapatoloog koostas
14. detsembril 1994 akti nr 20 eelpoolviidatud eraldise kohta. Aimla metskonna metsaülem väljastas
15. jaanuaril 1995 kasvava metsa raieloa nr
16. Sama aasta jaanuaris teostati eraldisel lageraie. V. S. taotles raieloa väljaandmisega tekitatud kahju hüvitamist Riigimetsa Majandamise Keskuselt (edaspidi RMK), millest viimane keeldus.
17. V. S. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus välja mõista raieloa väljaandmisega tekitatud kahju 307 544 krooni.
18. Tallinna Halduskohtu
19. detsembri
20. a otsusega haldusasjas nr 3-1712/2004 jäeti kaebus rahuldamata. Kaebajalt mõisteti välja kohtukulud 12 272 kr. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Aimla Metskonna poolt
21. jaanuaril 1995 Kõo Vallavalitsusele antud raieloaga ei tekitatud kaebajale kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
22. juuni
23. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa peakasutusraied kuni maa tagastamise otsustamiseni. Vabariigi Valitsuse
24. märtsi
25. a määruse nr 94 p-ga 1 peatati raied sellel metsa- või põllumajandusmaal, mille endised omanikud või nende õigusjärglased esitasid taotluse maa tagastamiseks. Ülemnõukogu
26. juuni
27. a otsuse p-st 13 ei nähtu, et metskonnad olid kohustatud peatama raielubade andmise. Peatati raiete teostamine. Raieloa andja ei pidanud kontrollima, kas tegemist on õigusvastaselt võõrandatud maaga ja kas selle tagastamiseks oli esitatud taotlus; 2) ei ole selge, millal raie teostati ja kes oli teostajaks. Metskond ei teostanud raiet ega ole seega kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kahju ja metskonna tegevuse vahel. RMK on Metsaameti ja Keskkonnaministeeriumi hallatud metskondade õigusjärglane.
28. V. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldataks.
29. Tallinna Ringkonnakohtu
30. aprilli
31. a otsusega jäeti V. S. kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised: 1) asjaolu, et kaebaja tunnistati
32. detsembril
33. kinnistu nr 258 suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, kinnitab, et nimetatud maa suhtes oli esitatud maa tagastamise või kompenseerimise taotlus. Seega toimus raieloa andmine maal, mille kohta oli esitatud tagastamise taotlus; 2) nii Ülemnõukogu
34. juuni
35. a otsuse p 13 kui ka Vabariigi Valitsuse
36. märtsi
37. a määruse p 1 olid vähemalt muuhulgas suunatud ka metskondadele ning see hõlmas nii metskonna enda kui ka teiste isikute poolt raieloa alusel teostatavaid raieid. Metskonnad pidid tagama õigusvastaselt võõrandatud maadel asuva metsa säilimise ega tohtinud anda haldusakte, mille sisuks on seadusele mittevastava subjektiivse õiguse andmine metsa raiumiseks. Kuna raieloa andmisel rikuti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu
38. juuni
39. a otsuse p 13 ja Eesti Vabariigi Valitsuse
40. märtsi
41. a määruse nr 94 p 1, on vaidlusalune raieluba õigusvastane ja rikkus kaebuse esitaja õigusi; 3) võib eeldada, et ilma raieloata ei oleks kahju tekkinud. Sellele vaatamata ei ole kahju tekkimine raieloa tagajärjel tõendatud. Kuna vaidlusalune metsamaatükk asus enne õigusvastast võõrandamist mitme talu ühismaal, ei olnud kaebajal õigust nõuda just selle metsamaatüki tagastamist.
42. a maakorralduskava alusel maid konkreetsete talude juurde kinnistada ei jõutud. Ka kaebaja ise on halduskohtule esitatud kaebuses nentinud, et kinnistusraamatukandeid maakorralduskava alusel enne õigusvastast võõrandamist ei tehtud. Vastustaja väitel oli kaebajale võimalik kunagise ühismaa arvel tagastada muid samaväärseid maatükke. Seda kinnitab
43. novembri
44. a maakorralduskava, millel Olli 94a maaüksusena on tähistatud oluliselt suurem metsatükk kui tänane Vallavarga kinnistu. Seda kinnitab ka kaebaja enda poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et Vallavarga kinnistut ümbritsevad kahjustamata metsad. Seega ei ole alust eeldada, et kaebajale pakutud maa koos metsaga oleks olnud vähem väärt kui Vallavarga kinnistu koos raiutud metsaga. Vastustaja väitel nõudis kaebaja järjekindlalt just Vallavarga maatüki tagastamist, ehkki ta oli teadlik sellel toimunud lageraiest. Selle üle, et kaebaja sai juba tagastamismenetluse ajal lageraiest teada, ei ole vaidlust. Kaebaja järjekindlat soovi saada just Vallavarga kinnistu omanikuks kinnitab Tartu Ringkonnakohtu
45. aprilli
46. a otsus haldusasjas nr II-3-26/
47. Lisaks selgitas kaebaja ringkonnakohtu istungil, et ta ei olnud muude maatükkide tagastamisest Vallavarga kinnistu asemel huvitatud, "sest siis oleks vald vabanenud kõikidest probleemidest". Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see kaebaja enda seletus ilmekalt vastustaja väidet, et kaebaja jättis teadlikult kasutamata tal olnud reaalse võimaluse kahju ärahoidmiseks, eesmärgiga vältida tema ja valla vahelise konflikti lahenemist, esitades hiljem kahjunõue lageraie eest. Kahju vältimise asemel asus kaebaja teadlikult vältima olukorda, kus tal ei oleks kahju tekkinud. Ainuüksi soov saada maa tagasi
48. aasta maakorralduskavast lähtudes ei ole mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal nõustuda teiste pakutud maadega. Teise vähemalt samaväärse maa tagastamise korral ei oleks kaebaja jäänud ilma tulust, mille hüvitamist ta nüüd nõuab. Kaebaja on sekkunud sündmuste kulgemisse viisil, mis välistab põhjusliku seose raieloa ja kahju vahel. Põhjusliku seose puudumise tõttu puudub alus kahju hüvitamiseks ning vajadus kahju suuruse tuvastamiseks; 4) arvestades asjaolusid, et RMK esines menetluses vaidlusaluse raieloa andnud metskonna õigusjärglasena ja et kaebaja oli ise haldusasja arutamisel esindatud mitme advokaadi poolt, samuti vaidluse keerukusastet, ei piira kaebajalt põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine vastustaja kasuks ebaproportsionaalselt kaebeõigust. Halduskohtu poolt väljamõistetud summa 12 272 kr on mõõdukas. Puue ja töövõimetus ei tähenda igal juhul, et isikul puuduksid varalised võimalused väljamõistetud õigusabi eest tasumiseks. Piisava vara olemasolu kinnitavad kaebaja enda kulutused õigusabile käesolevas asjas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
49. V. S. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse märgitakse: 1) ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes ei ole võimalik V. S. nõudeid rahuldada. Väide, et V. S. on sekkunud sündmuste kulgemisse viisil, mis välistab põhjusliku seose raieloa ja kahju vahel, on meelevaldne. 3,14 ha suurune tänane Vallavarga maaüksus ei asunud eraldi teistest tagastatavatest maaüksustest, vaid asus V. S.-le Kõo Vallavalitsuse
50. jaanuari
51. a korraldusega nr 12 tagastatud 44,24 ha suuruse Uduallika Olli maaüksuse küljes. Mõlemad maatükid tagastati
52. aasta maakorralduskava alusel. Mingeid ettepanekuid 3,14 ha suuruse maa asendamiseks vald teinud ei ole; 2)
53. mail 1997 esitas V. S. Kõo Vallavolikogule avalduse, milles ta palus teha maade tagastamiseks uus maakorralduskava Olli 94a talumaade osas, kuna esialgsel maakorralduskaval olid vahetusse läinud Olli 94a ja naabertalu Olli 94b asukohad. Kõo Vallavalitsus jättis V. S. avalduse rahuldamata, mille V. S. vaidlustas kohtus. Kohtud jätsid V. S. kaebuse rahuldamata. Pärast Olli 94a talumaade
54. a maakorralduskava väljailmumist
55. a detsembris sai võimalikuks V. S.-le maa tagastamine endistes piirides
56. a maakorralduse alusel.
57. aprillil 1998 esitas V. S. vallavalitsusele uue avalduse maa tagastamiseks, milles palus maa tagastamist
58. a maakorralduse plaani alusel. Seega oli ringkonnakohtu otsuses viidatud Tartu Ringkonnakohtu
59. aprilli
60. a otsus seotud
61. aasta maakorralduskavaga, mille lähtematerjalides oli ekslikult ära vahetatud endised Olli 94a (V. S.-le tagastamisele kuuluvad) ja naabri Olli 94b maad (õigustatud subjekt K. L.). Mingeid asendusmaid või ettepanekuid maade asendamiseks V. S.-le kunagi tehtud pole, tema sooviks oli, et endist Olli 94a kinnistut ei vahetataks ära endise Olli 94b kinnistuga, mida nõudis ka K. L.; 3) V. S.-l ei olnud mingit võimalust talle kahju tekkimist ära hoida, kuna ta sai temale tekitatud kahju olemasolust teada pärast talle tagastamisele kuuluva maa lõplikku määramist. Omandireformi õigustatud subjekt ei saa suvaliselt valida ja nõuda mistahes asukohas paiknevat maad. V. S. tunnistati õigustatud subjektiks Olli 94a talumaade osas ja seega sai ta taotleda vaid endise Olli 94a talumaade tagastamist; 4) sõna "asendusmaa" on võetud kasutusele eksitavalt ja kasutatud kohtuistungitel ütlustes, mis on loonud asjaoludest väärmulje. V. S. kasutas ringkonnakohtu istungil sõna "asendusmaa" naaber Olli 94b maade kohta, sest Kõo Vallavalitsus leidis, et kuna maakorralduskaval on talumaade nimetused vahetusse läinud, võiks V. S.-le tagastatava maa asendada endise Olli 94a maaga ja Olli 94a maad Olli 94b maadega. V. S. sellise Kõo Vallavalitsuse kavatsusega nõus ei olnud ning see tingiski kohtuvaidlused
62. a maakorralduskavade ümber; 5) V. S. sai talle kahju tekitamise kohta kinnituse
63. septembril 2001 tehtud kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest. Sealt nähtub, et kuigi V. S.-l oli temale tagastataval maal toime pandud ebaseadusliku raie toimumise kahtlus juba varem, kinnitas Kõo valla konstaabel talle, et väited ebaseadusliku raide kohta ei pea paika. Selle eksituse põhjustas asjaolu, et R. V. Kõo Vallavalitsusest ütles konstaablile, et raie ei ole toimunud V. S.-le tagastamisele kuuluval maal; 6) vastustaja kohtukulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Haldusasi oli vastustaja jaoks erialane ega olnud juriidiliselt keeruline.
64. RMK kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et V. S. kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Vastuses märgitakse, et ei ole tõendatud, et metsa raiuti maatükilt, mis oli V. S. või tema eellaste ainuomandis
65. juunil 1940, kuna praegune Vallavarga kinnistu asus 18-l lahustükil ja 3-l ühismaatükil. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
66. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et raieloa väljastamine oli õigusvastane ning möönis ka kahju tekkimist V. S.-le. Kuid ringkonnakohus leidis, et V. S. jättis kasutamata võimaluse kahju vältimiseks ning seetõttu kahju talle hüvitamisele ei kuulu. Ringkonnakohus pidas V. S.-le etteheidetavaks käitumiseks seda, et ta ei nõustunud mõne muu maatüki tagastamisega Vallavarga kinnistu asemel. Muu maa tagastamise võimalust kinnitab ringkonnakohtu hinnangul
67. novembri
68. a maakorralduskava. Kohus leidis, et ainuüksi soov saada maa tagasi
69. aasta maakorralduskavast lähtudes ei ole mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal nõustuda teise pakutud maatükiga.
70. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Maa tagastamisel Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduse alusel on tagastamise üheks põhieesmärgiks endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest eesmärgist tuleneb nõue, et maa tagastataks võimalikult endistes piirides. Ka MRS § 6 lg 1 esimene lause sätestab, et maa tagastatakse endistes piirides, kui Maareformi seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Seega on õigustatud subjektil õigus nõuda maa tagastamist endistes piirides, kui see on võimalik.
71. Antud juhul oli maa tagastamine endistes piirides
72. a maakorralduskava järgi võimalik. Seda kinnitab asjaolu, et selle maakorraldusava järgi maa V. S.-le ka tagastati. Halduskolleegium leiab, et V. S. ei ole maa endistes piirides tagastamist nõudes osalenud endale kahju põhjustamises. Kehtivast õigusest tulenevalt saab omandireformi õigustatud subjekt nõuda eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides ning seda V. S. ka tegi. Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava. Õigusaktidest ei tulene, et järgides seda seadusest tulenevat õigust, minetab isik oma teise seadusest tuleneva õiguse - õiguse nõuda kahju hüvitamist, kui talle tagastatud maad on õigusvastaselt kahjustatud. Isiku kohustus vältida endale kahju tekkimist ning kahju tekkimisele mitte kaasa aidata ei tähenda seda, et isik peaks selleks loobuma oma teistest samaväärselt kaitstud seaduslikest õigustest. Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks on määrav seega asjaolu, et ebaseaduslik raie oli teostatud maatükil, mis V. S.-le tagastati.
73. Riigikohtu halduskolleegium rahuldab eeltoodud põhjustel V. S. kassatsioonkaebuse ja tühistab vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning saadab selle ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, ei võta halduskolleegium seisukohta kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete osas. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada kahju suurus ning otsustada selle väljamõistmine. V. S. kassatsioonkaebuses taotletakse asja uueks läbivaatamiseks saatmist teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuses ei ole välja toodud põhjendusi, miks soovitakse asja uut läbivaatamist teise ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu halduskolleegium ise asja teisele ringkonnakohtule läbivaatamiseks saatmiseks põhjust ei näe. Seetõttu jääb V. S. taotlus rahuldamata. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kautsjon tagastatakse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann