RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-52-06 2

) § 12 lg 1 p 5 alusel tähtajalise elamisloa taotluse.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus
2. mai
3. a otsusega nr 20041187 O. I.-le tähtajalise elamisloa andmisest

§ 12lg 4 p 5 ja lg 9 p 3 ning § 181 alusel.

Otsuses märgiti: 1) O. I. on omanud Eestis tähtajalist elamisluba kehtivusega

1. juuni 1995-
2. juuni 2000; 2) Tallinna Linnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega on O. I. süüdi mõistetud KrK §-de 207 lg 1, 141 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 17 lg 4 järgi ning talle on mõistetud karistuseks 15 aastat vabadusekaotust, karistusaeg lõpeb
5. juulil
6. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-st 8 kustutatakse O. I. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt
7. juulil
8. Tegemist on raske vara- ning avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastase kuriteoga, mis on suunatud riigile oluliste õigushüvede vastu. Sellisele isikule võidakse

§ 12

lg 5 alusel anda tähtajaline elamisluba üksnes erandkorras kaalukate erandlike asjaolude esinemisel; 3)

§ 181

kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega ei ole põhjendatud O. I.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. Asjaolu, et O. I. soovib taotleda karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist, ei ole põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise; 4) elamisloa andmisest keeldumisel arvestatakse O. I. poolt toimepandud kuritegude liiki, raskusastet ja karistusandmete olemasolu karistusregistris, samuti seda, et taotleja ei ole väärtustanud talle antud õigushüve - elamisluba, pannes toime raske kuriteo; 5) O. I. ja L. I. abielu on sõlmitud

1. aprillil 1990 ja neil on tütar E. I., kes on Eesti kodanik. Kuna O. I. kannab karistust kinnipidamiskohas kuni
2. juulini 2010, ei mõjuta taotleja elamisloa omamine või mitteomamine kuidagi tema perekonnaelu elamise võimalust karistuse kandmise ajal. Elamisloa andmisest keeldumine ei riku O. I. perekonnaelu; 6) O. I.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste Eestis elavate inimeste õigusi, mida O. I. on oma tahtliku tegevusega rikkunud.
3. O. I. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimetatud otsus tühistada. Kaebuses väideti järgmist: 1) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei ole haldusakti andmisel teostanud diskretsiooni õiguspäraselt ning proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid järgides; 2) kaebaja on Eestis sündinud ega oma ühegi teise riigi kodakondsust. Seega pole teda elamisloast ilmajätmisel võimalik ka ühtegi teise riiki välja saata; 3) kaebajal elavad Eestis Eesti kodanikest abikaasa ja laps ning määratlemata kodakondsusega vanemad; 4) elamisloa puudumise tõttu ei saa ta taotleda vanglast tingimisi enne tähtaega vabastamist ja elada pärast vabanemist normaalset perekonnaelu; 5) elamisloa puudumisel peab kaebaja Eestist lahkuma, mis tähendab, et kooselu huvides peaksid ka kaebaja abikaasa ja laps vastu tahtmist lahkuma oma kodumaalt, või siis perekond laguneb. Elamisloa andmisest keeldumisega on rikutud Põhiseadusega tagatud õigust perekonnaelule, mis on tõsine kaebaja põhiõiguste riive; 6) tulenevalt

§-dest 11, 12 ja 14 on Kodakondsus- ja Migratsiooniametil õigus anda elamisluba ka lühemaks ajaks kui 5 aastat ning tunnistada elamisluba kehtetuks niipea, kui isik ei õigusta talle riigi poolt osutatud usaldust ning ohustab Eesti riigi julgeolekut täiendavalt mingil moel. 4. Tallinna Halduskohus jättis 15. aprilli 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-213/2004 kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: 1)

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud.

§ 12lg 5 sätestab, et selle paragrahvi 4.

lõike

1. punktis loetletud välismaalastele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba. Seega on vaidlusalusel juhul tegemist KMA kaalutlusotsustusega. KMA seisukoht, et kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus ja laad annavad alust pidada teda Eesti riigi julgeolekut ohustavaks, on põhjendatud. O. I. on süüdi mõistetud KrK § 207 lg 1 (tulirelva või laskemoona ebaseaduslik valmistamine, omandamine, hoidmine, kasutamine, vedamine, müümine või edasiandmine, samuti laskemoona ebaseaduslik kandmine või edasitoimetamine) ja §-de 141 lg 2 pde 1, 2 ja 3 ning § 17 lg 4 järgi (võõra vara röövimise organiseerimine elule või tervisele ohtliku vägivallaga isiku kallal või ähvardusega kasutada vahetult sellist vägivalda isikute grupi poolt, kui see oli toime pandud relvaga või relvana kasutatava muu esemega ja isiku poolt, kes on varem toime pannud kuriteo) ning talle on mõistetud karistuseks 15 aastat vabadusekaotust. Kuna kaebaja vabadusekaotusliku karistuse kandmise aeg lõpeb alles
2. juulil 2010, ei ähvarda teda kuni selle kuupäeva saabumiseni Eestist väljasaatmine ega ole tal võimalik elada koos perekonnaga ka siis, kui tal oleks elamisluba. Seega on asjakohatud kaebaja viited PS vastavatele sätetele; 2) elamisloa taotlemise tegelikuks põhjuseks, mida kinnitas ka kaebaja ise nii kaebuses kui kohtuistungil, on soov taotleda vabadusekaotusliku karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Võimalus vabaneda vanglast enne tähtaega ei saa olla selliseks erandlikuks asjaoluks, mis tingiks Eesti riigi julgeolekule ohtlikule isikule elamisloa andmise. Oma õigust tingimisi enne tähtaega vabaneda on kaebajal võimalik kaitsta, vaidlustades vangla direktori või kohtu otsuse, millega on keeldutud kaebaja avalduse menetlemisest või tema tingimisi enne tähtaega vabastamisest; 3) vaidlustatud otsus on motiveeritud nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning selle andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
3. O. I. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada kohtuotsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
5. mai
6. a otsuse nr
7. Ringkonnakohtu hinnangul oli elamisloa andmisest keeldumise otsus kaalutlusvigadega ja tuleb seetõttu tühistada. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebaja on isik, kellele

§ 12

lg 4 p 5 kohaselt elamisluba reeglina ei anta ja kellele sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib elamisloa anda erandina; 2) kaebaja on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud ning käesoleva ajani määratlemata kodakondsusega isik. Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu. Kaebajat tuleb käsitada ka kauaaegse sisserändajana, kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusest Rec

§ 181

kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel vaja.

§ 181

ei saa tõlgendada nii, et see sätestab kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel.

§ 181

näeb küll ette, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust, kuid eeltoodust ei saa järeldada, et kinnipeetav ei või elamisluba taotleda ja et elamisloa andmisest saab keelduda ainuüksi põhjendusega, et kinnipeetaval ei ole elamisloa olemasolu vajalik. Vanglast vabanemisel peab isikul elamisluba olema ning tähtajalise elamisloa taotlus tuleb esitada ja taotluse suhtes haldusakt elamisloa andmise kohta anda isiku kinnipidamise ajal. Kinnipeetavate elamisloa taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 7. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse ning põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt: 1) Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsusega pole otsustatud isikut välja saata. Väljasaatmine on iseseisev toiming, eeldades vastava ettekirjutuse tegemisel uue kaalutletud otsuse tegemist. Elamisloast keeldumine ei takista uue taotluse esitamist. Seetõttu pole ringkonnakohtu viited isiku väljasaatmise kohta asjakohased; 2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole

§ 181kohaldanud piirava sättena.

Viidati selle sätte sõnastusele, mille järgi kinnipeetaval ei pea tingimata olema eraldi viibimisalust. O. I. viibib karistuse täielikul ärakandmisel kinnipidamiskohas 13. juulini 2010 ja kuni selle ajani ei pea tal tingimata olema elamisluba. Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et vaidlustatud elamisloa andmisest keeldumise otsusega langeb ära O. I. viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanedes Eestist lahkuma; 3)

§ 12

lg 4 p 5 järgi keeldutakse elamisloa andmisest, kui isik on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud ega kustutatud. O. I.-le on määratud viisteist aastat vabadusekaotust. Erandit on võimalik teha üksnes siis, kui esineb väga kaalukas hüve, mis kaalub üles elamisloa andmist või pikendamist keelavad sätted. Ringkonnakohus on leidnud, et kinnipeetava elamisloa taotlus tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. O. I. taotluse menetlemisel on lähtutud võrdse kohtlemise põhimõttest; 4) kassaator on hinnanud asjaolu, et O. I. on kauaaegne sisserändaja. Kasaator on tuvastanud, et O. I.le elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud, sest kaalukam on Eesti riigi kui ka ühiskonnaliikmete turvalisus ja julgeolek. Hinnatud on isiku ohtlikkust. Isik võib vanglas oma käitumist muuta ja vabanemisel võib temast tulenev oht olla vähenenud. Samas pole seda võimalik hinnata ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas, kus on piiratud elukeskkond. Arvestatud on O. I. toimepandud kuriteo liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja karistusandmete olemasolu karistusregistris. Asjaolusid ja tõendeid kaaludes on alust järeldada, et O. I. võib jääda tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule ja tuvastatud pole erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid teha erandit üldreeglist ja anda O. I.-le tähtajaline elamisluba; 5) O. I. perekonnaelu pole rikutud, sest talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega pole talt võetud õigust elada perekonnaelu viisil, mis on võimalik kinnipidamiskohas viibides. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8. Asja materjalidest nähtuvalt taotleb O. I. tähtajalist elamisluba selleks, et esitada karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamise avaldus ja elada pärast vangistusest tingimisi enne tähtaega vabanemist normaalset perekonnaelu Eestis. O. I. väidab ka seda, et elamisloa puudumisel peab ta Eestist lahkuma, mis tähendaks tema abikaasa ja lapse vastutahtmist Eestist lahkumist perekonnaelu elamiseks või perekonna lagunemist. II 9. Asja sisu osas analüüsib kolleegium kõigepealt seda, kas elamisloa andmisest keeldumise otsus võis rikkuda O. I. õigusi. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vaidlustatud otsuses leidnud, et Välismaalaste seaduse (

) § 181 kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku alust ja seega ei ole põhjendatud O. I.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. Kassatsioonkaebuses väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et

§ 181pole kohaldatud piirava sättena.

Viidati selle sätte sõnastusele, mille järgi kinnipeetaval ei pea tingimata olema eraldi viibimisalust. Veel väidab kassaator, et O. I. viibib karistuse täielikul ärakandmisel kinnipidamiskohas

1. juulini 2010 ja kuni selle ajani ei pea tal tingimata olema elamisluba. Kolleegium ei nõustu kassaatori selle väitega.
2. O. I. on esitanud tähtajalise elamisloa taotluse selleks, et vabaneda tingimisi enne tähtaega kinnipidamiskohast.
3. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab: "Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast." Justiitsministri
4. novembri
5. a määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 näeb ette, et vastavalt Karistusseadustiku sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise nii sätestatud võimalust ei saa kolleegiumi arvates käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval Vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt.
6. VangS § 76 lg 5 sätestas kuni
7. aprillini 2006: "Välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne tähtaega vabastada, kui talle on antud elamisluba." Seega sõltus välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus oli ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval pole elamisluba. Olukorda, mis on tekkinud
8. aprillist 2006, mil tunnistati kehtetuks VangS § 76 lg 5, ja olukorda, mis tekkis
9. augustist 2006, mil jõustus VangS § 75 lg 5 kehtiv redaktsioon, kolleegium käesolevas asja põhjalikult ei käsitle.
10. Eeltoodust nähtuvalt sai elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda O. I. õigusi, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muutis ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.
11. O. I.-le on esimese astme kuriteo eest mõistetud 15 aastat vabadusekaotust ja tema karistusaeg lõpeb
12. juulil
13. Ennetähtaegse vabanemise võimalus avanes O. I.-l
14. juulil 2005, mil ta oli ära kandnud 2/3 talle mõistetud karistusest. Avalduse tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks sai O. I. esitada
15. mail
16. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis O. I. tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata
17. mail
18. Riigikohtu halduskolleegiumi
19. oktoobri
20. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-53-06 nähtuvalt antakse kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta (vt nimetatud otsuse punkt 12). Seega tehti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsus ajal, mil tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise korral oleks justiitsministri
21. novembri
22. a määrusega nr 56 vastu võetud korra § 3 lg-st 1 tulenevalt O. I.-l olnud võimalus esitada vangla direktorile avaldus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks.
23. Kuna elamisloa andmisest keeldumise üheks motiiviks oli see, et kinnipidamiskohas oleku ajal pole tulenevalt

§-st 181 O. I.-l elamisluba tarvis, siis muutis Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsus sisuliselt võimatuks esitada tingimisi enne tähtaega vabastamise avaldust. Kolleegium märgib, et O. I.-le aastase kestusega elamisloa andmine poleks garanteerinud elamisluba 13. juulil 2005, kuid kaalutlusvigadega tehtud vaidlustatud otsus tõi kaasa olukorra, kus O. I.-l polnud sisuliselt võimalust esitada avaldust tema tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. III 16.

§-st 181 kohaldamisel tehtud kaalutlusviga ei olnud ainus põhjus, miks ringkonnakohus tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse. Ringkonnakohus on leidnud, et O. I.-le elamisloa andmisest keeldumise otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamisel hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema poolt toime pandud õiguserikkumiste iseloomu ja asjaolusid ning kaebaja käitumist vanglas. Vaidlusaluses elamisloa andmisest keeldumise otsuses on üksnes kirjeldatud kaebaja toimepandud kuritegusid ja arvestatud neist lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kolleegium soostub ringkonnakohtu selle seisukohaga. O. I. kuulub

§ 12

lg 4 p-s 5 nimetatud isikute hulka ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 5 saab talle anda elamisloa üksnes erandkorras. Erandkorras elamisloa andmisel tuleb kaaluda nii isiku huve kui ka avalikku huvi, mis kinnipeetava puhul tähendab muuhulgas ka seda, et hinnata tuleb tema vabanemisest lähtuvat võimalikku ohtu. Nõustuda ei saa kassaatoriga, et isikust tulenevat ohtu ei saa hinnata ajal, mil isik viibib kinnipidamiskohas, kus on piiratud elukeskkond. Kassaatori seisukoht viiks ühele kahest järeldusest. Esiteks, kinnipidamiskohas karistust kandvale välismaalasele ei saagi erandkorras elamisluba anda, sest vabaduses temast lähtuvat ohtu pole võimalik hinnata. Teiseks, sellisele isikule antakse erandkorras elamisluba, hindamata temast vabaduses lähtuvat võimalikku ohtu. Kumbki järeldus pole kolleegiumi arvates mõistlik. Näiteks on välisriigi kodaniku puhul, keda on võimalik riigist välja saata, temast vabaduses lähtuv võimalik oht üheks asjaoluks, mida tuleb elamisloa taotluse üle otsustamisel kaaluda.

1. Kolleegium möönab, et elamisluba taotlevast kinnipeetavast vabaduses lähtuva ohu hindamine Kodakondsus- ja Migratsiooniameti poolt võib olla raskendatud. Kuid võimalik on kasutada Halduskoostöö seaduse §-st 18 tulenevat õigust taotleda ametiabi vanglalt. IV
2. O. I. on halduskohtule esitatud kaebuses väitnud ka seda, et elamisloa puudumisel peab ta Eestist lahkuma, mis kahjustab tema perekonnaelu. Ringkonnakohtu otsust võib mõista selliselt, et O. I. puhul tulnuks ringkonnakohtu arvates hinnata võimalusi saata O. I. Eestist välja. Ka on ringkonnakohus seisukohal, et O. I.-le elamisloa andmisest keeldumisega langeb ära tema Eestis viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanemisel Eestist lahkuma. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu seisukohad O. I. väljasaatmise kohta pole asjakohased.
3. Kolleegium nõustub kassaatoriga. O. I. ei pidanud elamisloa puudumise tõttu Eestist lahkuma. Küll aga võttis elamisloa puudumine temalt võimaluse taotleda ennetähtaegset vabastamist.
4. Süüdimõistva kohtuotsuse järgi lõpeb O. I.-le mõistetud karistuse kandmine
5. juulil
6. Kuna ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta, siis ei saanud sellises olukorras O. I.-le Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
7. mai
8. a otsusega elamisloa andmisest keeldumine vahetult mõjutada tema Eestis viibimist ega kuidagigi kaasa tuua väljasaatmiskeskusse paigutamist või riigist välja saatmist.
9. Käesolevaks ajaks on aga kujunenud teistsugune olukord. VangS § 76 lg 5 on alates
10. aprillist 2006 tunnistatud kehtetuks ja enam ei nõuta karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elamisloa olemasolu. Ometi ei saa siit järeldada, et uues olukorras ei saakski elamisloa andmisest keeldumise otsus rikkuda O. I. õigusi. Ilma elamisloata kinnipidamiskohast vabastatud isikule antakse
11. juulil 2006 jõustunud VangS § 761 lg 1 alusel kuuekuuse kehtivusajaga vanglast vabastamise õiend. Ilma elamisloata tingimisi vabastatud isiku õiguslikku seisundit mõjutab otseselt elamisloa puudumine, hoolimata sellest, et ta on saanud VangS § 761 lg 1 alusel vanglast vabastamise õiendi. VangS § 761 ei sätesta, et vanglast vabastamise õiendiga, erinevalt vanglas kinnipidamise õiendist (VangS § 18 1lg 3) saab isik tõendada oma riigis viibimise seaduslikkust. Ka ei võimalda

§ 51

teha järeldust, et vanglast vabastamise õiend on välismaalase Eestis viibimise seaduslikuks aluseks. Kehtiv õigus võimaldab järeldada, et vanglast vabastamise õiendit omava isiku õiguslik seisund on palju piiratum kui tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibival isikul. Järelikult võib käesoleval ajal tingimisi enne tähtaega vabastamist soovivale isikule tähtajalise elamisloa mitteandmine rikkuda tema õigusi, kui ta ennetähtaegselt vabastatakse.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on O. I. Eestis sündinud ja Eestis pidevalt elanud määratlemata kodakondsusega isik, kelle perekondlikud sidemed piirduvad Eestiga. Arvesse võttes neid asjaolusid ja seda, et rahvusvaheline õigus üldjuhul ei kohusta teist riiki vastu võtma kodakondsuseta isikut, tuleb O. I. puhul
2. a jõustunud seadusemuudatuste tagajärjel kujunenud uues olukorras elamisloa taotluse üle otsustamisel kaaluda tema Eestist väljasaatmise perspektiive. Kui isikut ei saa Eestist välja saata, siis tuleb tema viibimine Eestis legaliseerida elamisloa alusel hoolimata sellest, et

§ 12lg 4 p 5 ja lg 5 koostoimes lubavad talla elamisloa anda üksnes erandkorras.

V

1. Järgnevalt peatub kolleegium sellel, kas O. I.-le tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega võidi rikkuda tema õigust elada perekonnaelu. Halduskohtule esitatud kaebuses väidab O. I., et elamisloa puudumise tõttu ei saa ta elada normaalset perekonnaelu Eestis. Kassatsioonkaebuses väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega pole O. I. õigust perekonnaelule rikutud, sest talt pole võetud õigust elada perekonnaelu viisil, mis on võimalik kinnipidamiskohas viibides. Elamisloa andmise taotluse rahuldamata jätmise otsuses on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leidnud, et elamisloa omamine või mitteomamine ei mõjuta kinnipidamiskohas karistuse kandmise ajal O. I. perekonnaelu.
2. On tõsiasi, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Vahetult mõjutab kinnipeetava perekonnaelu süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.
3. Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamine sõltus enne
4. aprilli 2006 mitte ainult elamisloa olemasolust, vaid ka vangla direktorist, kelle otsustada on tingimisi enne tähtaega vabastamise esildise tegemine kohtule, ning kohtust, kes otsustab tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise (VangS § 76 lg 1 ja KarS § 76 lg 2). Elamisloa taotluse põhjendamatu rahuldamata jätmise sellist kaudset ja ebamäärast mõju ei saa kolleegiumi arvates pidada perekonnaelu põhiõiguse rikkumiseks. VI
5. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld