← Eesti

3-3-1-57-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-57-06 Otsuse kuupäev 23. oktoober 2006 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek

§ 257

ei kuulu kohaldamisele, ei sõltu lahend deklarandi heausksusest; - kuivõrd ringkonnakohus on tuvastanud, et haldusaktis esitatud põhjused, miks maksusumma määramine on lubatav, ei ole seaduslikud, siis on tuvastatud ka haldusakti õigusvastasus; - mis puudutab ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamist, siis ringkonnakohtu põhjendused viivad olukorrani, kus järelarvestuskannet välistavat tolliviga ei saagi esineda, kuna maakler peab vastutama veatu deklaratsiooni eest. Kui deklarant käitub heauskselt ja toll teeb ise vea (vaidlusalusel juhul veel korduvalt), siis ei tohiks järelarvestuskannet teha.

  1. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Maksu- ja Tolliamet põhjendab oma seisukohti järgmiselt: - Tolliseadustiku §-s 257 esitatud uus asjaolu ei kujuta endast lisatingimust, millal järelarvestuskannet ei tehta, ilmselt on normi eeskujuks olnud ÜTS art 78 lg 3 ebaõnnestunud tõlge; - Riigikohtu halduskolleegiumi otsuseid asjades nr 3-3-1-06-04 ja nr 3-3-1-07-04 ei saa praegusel juhul kohaldada, sest nendes asjades oli tegemist tõlgenduse muutmisega. Kuivõrd vaidlusalusel juhul tekkis tollil veendumus selles, et kaubad ei oma sooduspäritolu, alles pärast seda, kui kauba saaja ja tollimaakler ei tõendanud kauba sooduspäritolu, siis ei ole toll oma seisukohti protokolli 3 tõlgendamisel muutnud; - deklaratsiooni aktsepteerimine tolliametniku poolt ei saa tekitada tollimaakleris õiguspärast ootust, et seda deklaratsiooni hiljem ei kontrollita. Nii on leidnud ka Riigikohus
  2. mai
  3. a otsuses asjas 3-3-1-66-05; - kassaator kui tollimaakler peab spetsialistina tollieeskirju tundma; - Tolliseadustiku § 257 asemel tuleb kohaldada sama seadustiku § 259 lg 2 p 2 (ka ÜTS art 220 lg 2 p b, vt Tolliseadustiku seletuskiri); - praegusel juhul ei ole täidetud järelarvestuskande tegemata jätmise eelduseks olevad Tolliseadustiku § 259 lg 2 p-s 2 ja ÜTS art 220 lg 2 p-s b toodud tingimused. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tehta järelarvestuskannet juhul, kui on täidetud kõik neli kumuleerivat tingimust: 1) esines tolli viga; 2) seda viga ei olnud tasumise eest vastutaval isikul võimalik avastada vaatamata professionaalsetele kogemustele ja vilumusele, mida talt eeldatakse; 3) isik käitus heauskselt; 4) isik järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid (vt ka Riigikohtu
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05). Ringkonnakohtu arvates ei ole täidetud tingimused 2 ja
  6. Vastustaja nõustub sellega. Kassaator, kes on tegutsenud professionaalse tollimaaklerina juba
  7. aastast, on rikkunud hoolsuskohustust, sest oleks pidanud avastama, et kliendi esitatud arvetel puudub nõutav tekst. AS XXX XXXXX XXXXXXX ei järginud tollideklaratsiooni kohta käivaid sätteid, sh rahandusministri
  8. oktoobri
  9. a määrust nr 78 ja Vabariigi Valitsuse
  10. aprilli
  11. a määrust nr
  12. Euroopa Kohus on leidnud, et isik peab esitama deklaratsioonis kõik tolliprotseduuri kohaldamiseks vajalikud andmed. Samas ei ole õige kassaatori väide, et kui ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamise eelduseks on deklarandi esitatud veatu deklaratsioon, puudub regulatsioonil mõte. Näiteks juhul, kui deklarant on esitanud ebaõiged või mittetäielikud andmed, kuid võib arvata, et ta võis ebatäielikku infot põhjendatult omada või saada järeldusega, et see on piisav, on ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldatav (vt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-153/94 ja C-204/94: Faroe Seafood jt lahendid).
  13. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. AS XXX XXXXX XXXXXXX esindaja rõhutas järgmisi asjaolusid: 1) vahe deklaratsiooni aktsepteerimise ja järelkontrolli tegemise vahel oli pikk; 2) samal ajal aktsepteeris toll kuue kuu jooksul viiel korral samalaadseid deklaratsioone; 3) vähemalt kolme deklaratsiooni sõnastus vastas osaliselt sisu poolest protokolli 3 lisas IV kehtestatud sõnastusele; 4) ringkonnakohus on tuvastanud, et tollimaakler ei toiminud deklaratsiooni esitades pahauskselt. Maksu- ja Tolliameti esindaja arvates ei saanud seadusandja eesmärgiks olla,

§ 257

kaitseks ka pahauskse võlgniku usaldust selliselt,

§ 259

lg 2 p 2 kohalduks ainult juhul, kui toll avastab vea, mida ta ei saanud avastada järelkontrolli käigus. Sellega kitsendataks põhjendamatult maksuhalduri õigusi maksude sissenõudmisel. Tolliseadustiku eesmärgiks oli viia Eesti õigus vastavusse Euroopa Liidu (EL) õigusega. Maksu- ja Tolliameti esindaja möönis, et tolliametnik oli teinud vea, kuid probleem sai alguse sellest, et kogenud tollimaakler, kelle puhul tuleb eeldada õigusaktide tundmist, esitas valeandmeid. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et AS-i XXX XXXXX XXXXXXX esitatud deklaratsioonides deklareeriti soodustus ja toll aktsepteeris need deklaratsioonid. Vaidlust ei ole ka selles, et kaubadeklaratsioonidele ei lisatud nõuetekohaseid arvedeklaratsioone, mis oleksid saanud olla soodustuse aluseks. Vaidlus on aga selles, kas tollil oli pärast deklaratsioonide aktsepteerimist õigus järelkontrolli käigus täiendavat maksusummat määrata. Selleks, et vaidlusalusele küsimusele vastata, tuleb Riigikohtu halduskolleegiumil esmalt leida, millist õigusakti tuleb vaidluses kohaldada, ja kohaldatavat õigust tõlgendades analüüsida tollideklaratsiooni aktsepteerimise olemust ning deklaratsiooni üle järelkontrolli tegemise lubatavust, sh maksusumma korrigeerimise ja järelkande tegemise aluseid. Küsimus tolliveast on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates eraldiseisev problemaatika, mida tuleb analüüsida üksnes juhul, kui esinesid alused maksusumma korrigeerimiseks ja järelkande tegemiseks.
  2. Juhtumi asjaolud langevad ajavahemikku, mil õiguslik regulatsioon muutus ja kehtisid vastavalt Tolliseadus, Tolliseadustik, (uus) Tolliseadus või Ühenduse tolliseadustik.
  3. jaanuaril 1998 jõustunud Tolliseadus kehtis kuni
  4. juulini 2002, s.o AS-i XXX XXXXX XXXXXXX deklaratsioonide esitamise ajal, mis toimus ajavahemikul
  5. jaanuarist kuni
  6. juunini
  7. Ka deklaratsiooni aktsepteerimisele esitatavaid nõudeid tuleb seega tõlgendada kuni
  8. juulini 2002 kehtinud Tolliseadusest lähtuvalt. Tolliseadustik hakkas kehtima
  9. juulil 2002 ja kehtis kuni
  10. maini
  11. Sellesse ajavahemikku jääb tollipoolse järelkontrolli alguse aeg (veebruar 2004). Uus, praegu kehtiv Tolliseadus hakkas kehtima
  12. mail 2004, s.t kehtis sel ajal, kui lõpetati järelkontroll ja tehti maksuotsus (august 2004). Tolliseadus kehtib üksnes EL-i õigusega reguleerimata osas, muus osas kohaldatakse alates
  13. maist 2004 Ühenduse tolliseadustikku. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaidlusaluses asjas tuleb järelkontrollile, sh järelkande tegemisele, kohaldada
  14. juulist 2002 kuni
  15. maini 2004 kehtinud Tolliseadustikku. HMS § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et menetluse kestel ei saa muutuda menetlemise põhimõtted. Lisaks näeb alates
  16. maist 2004 kehtiva Tolliseaduse § 106 lg 3 ette järgmist: "Kaubale, mille tollideklaratsioon on aktsepteeritud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse tollideklaratsiooni menetlemisel kuni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud tolliseadustikku." Seega tuleb kohaldada
  17. jaanuarist 1998 kuni
  18. juulini 2002 kehtinud Tolliseadust deklaratsioonide aktsepteerimise osas ja
  19. juulist 2002 kuni
  20. maini 2004 kehtinud Tolliseadustikku järelkontrolli õiguspärasuse hindamise osas.
  21. Deklaratsioonide esitamise ja aktsepteerimise ajal kehtinud Tolliseaduse § 44 lg 2 kohaselt aktsepteerib toll esitatud tollideklaratsiooni pärast selles sisalduva informatsiooni ammendavuse ning tollieeskirjades ettenähtud lisadokumentide olemasolu kontrolli, kui on tagatud kauba esitamine tollile. Sellest tuleneb, et deklaratsioonis sisalduva informatsiooni ammendavuse ja lisadokumentide kontroll peab toimuma enne deklaratsiooni aktsepteerimist. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates kujutab deklaratsioonidele lisatud arvete sõnastuse protokolli 3 IV lisas kehtestatud sõnastusele vastavuse kontroll endast kontrolli, mida on võimalik teha enne deklaratsiooni aktsepteerimist tavapärasest põhjalikuma kontrollita. Riigikohus jagab ringkonnakohtu seisukohta, et Maksu- ja Tolliameti väited sellest, et toll usaldas maaklerit ja et kaubavahetuse intensiivsus ei lubanud kohe põhjalikku kontrolli teha, ei ole õigusaktidega kooskõlas ega kontrollitavad. Tollil oleks olnud juhul, kui ta ei jõudnud kõiki kahtlusi enne deklaratsiooni aktsepteerimist põhjaliku kontrolli teel kõrvaldada, võimalik nõuda Tolliseaduse § 49 lg 1 alusel tekkiva või tekkida võiva tollivõla tagamiseks teda rahuldavat tagatist. Toll seda aga ei teinud. Toll ei märganud deklaratsioonis esinevaid vigu ja aktsepteeris deklaratsiooni, millele lisatud arved ei vastanud seadusest ja protokollist 3 tulenevatele nõuetele.
  22. Deklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda siiski seda, et järelkontroll ja selle tulemusena maksusumma korrigeerimine oleksid välistatud. Tolliseaduse § 44 lg 3 kohaselt võis pärast tollideklaratsiooni aktsepteerimist toll nõuda täiendavate dokumentide esitamist tollideklaratsioonis toodud andmete täpsustamiseks, teha tolliläbivaatust ning võtta kaubast proove ja näidiseid. Tolliseaduse § 63 lg 6 kohaselt kehtestas impordi- ja ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise korra rahandusminister. Rahandusministri
  23. oktoobri
  24. a määrusega nr 80 kinnitatud "Impordija ekspordimaksude tasumise ning korrigeerimise korra" p 43 kohaselt korrigeeritakse maksusummat täiendavate asjaolude ilmnemisel tolli algatusel või asjassepuutuva isiku taotlusel kolme aasta jooksul arvestuskande tegemise päevast arvates ja korrigeerimisel tehakse järelarvestuskanne või paranduskanne.
  25. juulil 2002 jõustunud Tolliseadustiku § 114 lg 1 sätestas, et toll võib tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse või deklareerimata andmete kindlakstegemiseks pärast kauba vabastamist, samuti deklareerimata tehingu toimumise kahtluse korral kontrollida äri- või haldusdokumente ja asjassepuutuva kaubaga seotud sissevedu, väljavedu või neile järgnevaid äritehinguid puudutavaid andmeid, raamatupidamise kandeid ning finantsolukorra muutust bilansis. Tolliseadustiku § 257 kohaselt on tollil täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks õigus korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksu määramise päevast arvates. Vaidlusalusel juhul saatis Tallinna Tolliinspektuur
  26. veebruaril 2004 Hadleri Hulgikaubanduse ASile kutse nr 16.3-1/1306, milles paluti järelkontrolliks deklaratsioonide juurde esitada kauba originaalarved ja kauba päritolu tõendavad dokumendid. Seega oli järelkontroll põhimõtteliselt võimalik, kuid maksusummat oli tollil õigus korrigeerida üksnes juhul, kui selleks ilmnesid täiendavad asjaolud.
  27. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu Maksu- ja Tolliameti seisukohaga,

§-s 257 sätestatud tingimus täiendavast asjaolust ei ole täiendavaks aluseks järelarvestuskande tegemata jätmisel. Kolleegium leiab, et järelarvestuskande tegemine täiendava asjaolu puudumisel ei olnud kuni

  1. maini 2004 kehtinud Tolliseadustiku § 257 sõnastuse kohaselt õiguspärane. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et vastavalt kehtivale õigusele annab ÜTS art 78 võrreldes varem kehtinud õigusega tollile märksa ulatuslikuma diskretsiooniõiguse järelkontrolli tulemusel järelkande tegemiseks, mida kasutades on tollil põhjendamise kohustus, et vajadusel saaks kohtus diskretsiooni teostamise õiguspärasust kontrollida. Samuti on EL-i õigusega reguleerimata osas alates
  2. maist 2004 kohaldatava Tolliseaduse rakendamise korral tollil õigus omal algatusel või deklarandi taotlusel teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi või tunnistada tollideklaratsioon kehtetuks (§ 49) ning tollideklaratsiooni järelkontrolli käigus võib tolliametnik kasutada ÜTS art-s 78 sätestatud õigusi (§ 50). Tollideklaratsiooni järelkontrolli tehakse ning deklareeritud kauba sooduspäritolu tõendavaid dokumente kontrollitakse Maksukorralduse seaduses sätestatud korras. Kuid tuleb täheldada, et juhtumi aluseks olevad sündmused toimusid enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga, see tähendab enne õigusliku keskkonna vastavat muutumist. Õigusloome eesmärk võis enne EL-iga ühinemist Poolaga sõlmitud vabakaubanduslepingu kehtimise ajal ja pärast Eesti Euroopa Liiduga ühinemist olla vaidlusaluses küsimuses põhimõtteliselt erinev.
  3. Maksu- ja Tolliameti väide,

§ 257

eeskujuks on olnud ÜTS art 78 lg 3 halb tõlge, ei tulene õigusaktidest ega ole kontrollitav. Kuigi Tolliseadustiku seletuskirjas on märgitud, et eelnõu koostamisel lähtuti Ühenduse tolliseadustikust ja sellele Euroopa Komisjoni määrusega nr 2454/93/EÜ kehtestatud rakendussätetest, ei ole välistatud, et teisel lugemisel eelnõusse lisandunud § 257 maksusumma korrigeerimisest, mida seletuskiri ei kajasta, võis omada hoopis teisi kaalutlusi. Tollialane materiaalõigus võis enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist olla deklarandile soodsam. Riigikohtu halduskolleegium peab sellist olukorda õiguspäraseks. Kuigi Eestil oli kohustus viia oma õigus Euroopa Liidu õigusega vastavusse enne Euroopa Liiduga ühinemist ja soovitavalt ka Eesti õigust vastavalt kohaldada ning tõlgendada, ei saa enne Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud Eesti õigust tõlgendada automaatselt ja konkreetsest juhtumist sõltumata Euroopa Liidu õigusest lähtuvalt, väljudes seejuures Eesti ja Euroopa Liidu vaheliste, parasjagu kehtinud lepingute (nt assotsiatsioonileping) raamidest. Õiguslikult siduvaks muutus siseriikliku õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlas tõlgendamine pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga. See on tuletatav ka Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt Euroopa Kohtul puudub pädevus kohtuasjades, mille asjaolud leidsid aset pärast kolmanda riigi poolt Euroopa Ühendusega assotsiatsioonilepingu sõlmimist ja enne nimetatud riigi Euroopa Liiduga ühinemist ja käsitlevad sel ajavahemikul juba kehtinud ja EL-i direktiiviga vastavusse viidud siseriiklikke õigusnorme (vt näiteks Euroopa Kohtu suurkoja

  1. jaanuari
  2. a otsus kohtuasjas C-302/04: Ynos kft vs. J?nos Varga, EKL 2006, lk I-371, vt ka Euroopa Kohtu
  3. veebruari
  4. a määrus kohtuasjas C-261/05: Lakép jt, ELT C 154,
  5. juuli 2006, lk 4). Riigikohtu halduskolleegium saab praegusel juhul lähtuda kirjutatud õigusest, mitte võimaliku, eeskujuks olnud õigusnormi heast või halvast tõlkest ja järeldab eeltoodust, et enne Eesti Euroopa Liiduga ühinemist kehtinud õigusruumis olid järelkande tegemise alused deklarandi suhtes sätestatud soodsamalt. Seetõttu ei saa antud asjas kohaldada ka Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsuseid asjades nr 3-3-1-65-05 ja 3-3-1-66-05, kuivõrd need käsitlevad muutunud õigusruumis toimunud sündmustele kohaldatavat õigust.
  8. Riigikohtu halduskolleegium on juba varasemates lahendites
  9. märtsist
  10. a asjades nr 3-31-06-04 ja nr 3-3-1-07-04 tõlgendanud ka praeguses asjas kohaldatavat Tolliseadustiku §
  11. Kolleegium on leidnud Tolliseadustiku §-s 257 esitatud "täiendavalt ilmnenud asjaolu" kohta järgmist: "Uus asjaolu saab olla faktiline asjaolu, mis ei olnud kaubadeklaratsiooni (tollideklaratsiooni) aktsepteerimise ajal tollile teada. Maksusumma korrigeerimisel peab toll põhjendama, mil viisil uus asjaolu talle teatavaks sai ning miks see asjaolu ei olnud teada esialgse maksusumma määramise ajal. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et uue asjaoluna ei saa käsitada halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Kui deklarant tegi kõik tema käsutuses olevad andmed maksu koheseks õigeks määramiseks tollile kättesaadavaks, ning toll määras nende andmete alusel maksusumma, kuid muudab hiljem oma seisukohta (näiteks kauba klassifitseerimisreeglite rakendamise osas), siis ei ole tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks maksusummat korrigeerida." Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks oma varasemat tõlgendust muuta.
  12. Vaidlustatavas Tallinna Tolliinspektuuri haldusaktis ei ole välja toodud maksusumma korrigeerimist õigustavat asjaolu. Samuti ei ole põhjendatud, mil moel sai võimalik uus asjaolu tollile teatavaks. Maksu- ja Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri
  13. augusti
  14. a maksuotsuses nr 16.2.29/96 on öeldud: "Antud juhul ilmnes kontrollimise käigus asjaolu, et impordi kohaldamiseks deklarandi poolt koos kaubadeklaratsiooniga esitatud kauba päritolu tõendavad dokumendid ei vastanud protokollis 3 kehtestatud tingimustele. Järelkontrolli käigus tehti kindlaks, et esitatud dokumentidele ei olnud märgitud nõuetekohast Protokolli 3 IV lisas toodud sõnastust..." Asjaolu, et deklareeritud kaubal puuduvad nõuetekohased arvedeklaratsioonid, ei saa olla uueks asjaoluks. Info deklaratsioonile lisatud kaubadeklaratsiooni nõuetele mittevastavusest oli tollil olemas juba maksusumma määramise ajal. Toll tegi vea nõuetele mittevastavat deklaratsiooni aktsepteerides. Sealjuures aktsepteeris toll kuue kuu vältel viiel korral samalaadseid deklaratsioone. Järelkontrolli alustati ligi kaks aastat pärast deklaratsiooni aktsepteerimist. Uueks asjaoluks ei saa olla varem teadaolevat asjaolu ümberlükkava info mittesaamine - deklarandi ja kauba saaja poolt tolli korraldustele reageerimata jätmine ja arvedeklaratsioonide esitamata jätmine. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et puudus täiendavalt ilmnenud asjaolu, mis oleks õigustanud maksusumma korrigeerimist ja seega järelkande tegemist. Järelikult oli tolli järelkande tegemine õigusvastane, mistõttu on õigusvastane ka Maksu- ja Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri
  15. augusti
  16. a maksuotsus nr 16.2.2-9/
  18. Kuivõrd järelkanne ei olnud õigustatud, ei vaja täiendavat analüüsi see, kas AS-il XXX XXXXX XXXXXXX tulnuks endal tolli viga avastada, s.t kas esinesid Tolliseadustiku § 259 lg 2 p-s 2 sätestatud alused, mil toll järelkannet ei tee. Ringkonnakohus on tuvastanud, et AS XXX XXXXX XXXXXXX ei olnud pahauskne, kuid et ta oleks piisavalt kogenud maaklerina pidanud kehtivat õigust tundma ja tolli vea ise avastama. Ringkonnakohus on deklarandi järelkandest vabanemise aluste, hindamisel toetunud ÜTS art 220 lg 2 p-le b, mitte tol ajal kohaldada tulnud Tolliseadustiku § 259 lg 2 p-le
  19. Ringkonnakohus on sellega, et analüüsis, kas tolli vea olemasolul esinevad deklarandi vastutusest vabastamise alused, kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusenorme, sest Tolliseadustiku §-s 257 sätestatud täiendavalt ilmnenud asjaolude puudumine välistab ka Tolliseadustiku § 259 kohaldamise.
  20. Eeltoodud asjaoludel leiab Riigikohtu halduskolleegium, et AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tallinna Ringkonnakohtu
  21. aprilli
  22. a otsus haldusasjas nr 304-350 ja Tallinna Halduskohtu
  23. jaanuari
  24. a otsus haldusasjas nr 3-2435/2004 tuleb tühistada ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kaebus. Tühistada tuleb Tallinna Tolliinspektuuri
  25. augusti
  26. a maksuotsus nr 16.2.2-9/
  27. Riigikohtu halduskolleegium teeb ettekirjutuse tühistatud maksuotsuse tagasitäitmiseks.
  28. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kassatsioonkaebuse, tuleb lahendada ka menetluskulude küsimus. Tallinna Halduskohtus esitas AS XXX XXXXX XXXXXXX õigusabikulude nimekirja
  29. jaanuarist 2005 (toimiku lk 129), mille kohaselt on õigusteenuse kulude katteks AS-i XXX XXXXX XXXXXXX esindajale laekunud 19 824 krooni. Tallinna Halduskohtu istungil palus vastustaja õigusabikulusid vähendada, kuivõrd esialgu planeeritud kohtuistung jäi ära kaebaja AS-i XXX XXXXX XXXXXXX taotlusel ja selleks kahekordne ettevalmistamine on kaebajast endast tulenenud (toimiku lk 134). Riigilõivu tasus AS XXX XXXXX XXXXXXX halduskohtu menetluses 3340 krooni 68 senti (toimiku lk-d 46 ja 54). Tallinna Ringkonnakohtu istungil palus AS XXX XXXXX XXXXXXX jätta menetluskulud riigilõiv 3340 krooni 68 senti (maksekorraldus toimiku lk 151) ja õigusabikulud 6195 krooni (kulude nimekiri
  30. jaanuarist 2006 toimiku lk 196) - vastustaja kanda. Vastustajal vastuväiteid ei olnud (ringkonnakohtu istungi protokoll, toimiku lk 199). Riigikohtu istungil esitas AS XXX XXXXX XXXXXXX taotluse kassatsioonimenetluse katteks laekunud õigusabikulude 27 258 krooni väljamõistmiseks. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet ei vaielnud taotlusele vastu, leides, et summa on arvestades asja keerukust mõistlik. Seega on AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kantud menetluskulud kokku 59 958 krooni 36 senti, millest õigusabikulud moodustavad 53 277 krooni ja riigilõiv 6681 krooni 36 senti. Riigikohus aktsepteerib halduskohtu menetluses vastustaja esitatud vastuväidet kantud õigusabikulude kohta ja peab sellest tulenevalt põhjendatuks väljamõistetavaid õigusabikulusid vähendada ning mõista vastustajalt Maksu- ja Tolliametilt AS-i XXX XXXXX XXXXXXX kasuks välja 50 000 krooni. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.