Obsah (8)

§ 32§ 69§ 3§ 26§ 28§ 247§ 249§ 31

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 32 lg 2 alusel 12 000 krooni suuruse rahatrahviga.

1. detsembril
2. a saatis linnakohus avaldajale kutse tulla kohtudokumentidele järele
3. detsembril
4. a kell 14.
5. Ühtlasi hoiatas linnakohus, et avaldaja suhtes on võimalik rakendada sundtoomist. Selle kohtukutse võttis vastu avaldaja ema. Avaldaja jättis linnakohtusse ilmumata.
6. detsembri
7. a määrusega karistas linnakohus avaldajat

§ 32

lg 3 alusel kohtu korralduse täitmata jätmise eest 32 280 krooni suuruse rahatrahviga.

1. detsembri
2. a kohtukutsega kohustas linnakohus avaldajat tulema kohtudokumentidele järele
3. jaanuaril
4. a.
5. Avaldaja lepinguline esindaja esitas
6. detsembril
7. a linnakohtule taotluse avaldaja trahvist vabastamiseks. Taotluse kohaselt ei anna
8. a Haagi tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise konventsioon (edaspidi konventsioon) kohtule pädevust dokumentide kätteandmiseks. Dokumente saab kätte anda Justiitsministeerium. Avaldaja ei ole saanud kätte kohtukutseid. Kohtukutsed on vastu võtnud tema vanemad, kellega avaldaja koos ei ela. Avaldaja viimane teadaolev elukoht oli mujal. Määratud rahatrahv on ülemäära suur ja linnakohus ei ole arvestanud, et avaldajaga on töösuhe peatatud, mistõttu tal puudub sissetulek.
9. Harju Maakohus jättis
10. märtsi
11. a määrusega avaldaja taotluse rahuldamata. Maakohus leidis, et tulenevalt konventsiooni artiklitest 2 ja 5 ning konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 pdest 1 ja 2 on konventsiooni täitmisega tegeleval keskasutusel, milleks on Justiitsministeerium, õigus korraldada dokumentide kätteandmist seaduse alusel ka muul moel kui keskasutuse kaudu. Maakohtu otsuse kohaselt kasutatakse sõna "seadus" konventsioonis õigusakti tähenduses. Eesti Vabariigi kohtute ja välisriigi kohtute suhtlemise korra määras kindlaks justiitsministri
12. juuni
13. a määrus nr 26, mille p 4.1 järgi on Eesti Vabariigi kohtud pädevad andma kätte välisriigi kohtute ja justiitsasutuste dokumente. Dokumente antakse kätte korra p 1 ja konventsiooni art 5 järgi Eesti Vabariigi seaduste alusel. Maakohus leidis veel, et vastavalt

§ 69

lg-le 1 võis kohus trahvida isikut, kelle käitumine takistab asja õigemat ja kiiremat läbivaatamist. Linnakohus käsitas asja läbivaatamisena kohtudokumentide kätteandmist, mida ta menetles vastavalt hagita menetluse kohta käivatele sätetele. Asjaolu, et kohtudokumentide kättetoimetamine ei olnud enne

1. jaanuari
2. a eraldi menetlusena sätestatud, ei tähenda, et kohus ei oleks saanud seda hagita menetluses menetleda. Avaldaja on aadressil Tallinn, Aasa 8-1 linnakohtu
3. novembri
4. a kirja isiklikult kätte saanud ega ole linnakohtule teatanud muud aadressi. Aadressi muutusest teatati linnakohtule alles
5. detsembril
6. a. Linnakohus luges neil asjaoludel õigesti kohtukutse avaldajale kättetoimetatuks kohtule teadaoleval aadressil. Avaldaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma väiteid trahvi ülemäärase suuruse kohta. Ainuüksi töösuhte peatamine ei tähenda seda, et isikul puudub vara või sissetulek. Avaldaja on kolme äriühingu juhatuse liige ja ta on endale palganud esindajaks kõrgelt tasustatava advokaadi.
7. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja enda trahvist vabastamist. Avaldaja jäi oma varem esitatud põhjenduste juurde, lisades, et tsiviilasjal puudub õiguslik alus, kuna Justiitsministeeriumi taotlus ja justiitsministri määrus ei saa olla aluseks tsiviilasja algatamisele.

§ 3lg-d 1 ja 2 ei andnud alust asja menetlemiseks tsiviilasjana.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt Haagi
4. a konventsioonist, selle konventsiooniga ühinemise seaduse § 2 p-dest 1 ja 2 ning enne
5. detsembrit
6. a kehtinud justiitsministri
7. juuni
8. a määruse nr 26 p-st 4 olid Eesti kohtud pädevad andma üle välisriigi kohtute ja justiitsasutuste dokumente. Ringkonnakohus märkis, et välislepingus võib sõna "seadus" tõlgendus olla laiem ja hõlmata ka muid õigusakte peale Riigikogu poolt seadusandlikus korras vastu võetud õigusaktide. Siseriiklikult sätestasid kohtudokumentide kätteandmise korra

§ 26

lg 2 ja § 166 lg 1, mille kohaselt tuleb kohtudokumendid toimetada adressaadile kätte isiklikult. Selleks võis maakohus kutsuda avaldaja dokumentide isiklikuks üleandmiseks kohtusse. Maakohus leidis õigesti, et avaldajale oli vähemalt üks kord teatatud menetlusest isiklikult ja pärast seda ei teatanud ta oma väidetavast elukoha vahetusest. Tulenevalt

§ 28

lg-st 7 on linnakohus õigesti lugenud kohtukutse avaldajale kätteantuks temaga koos elavatele isikutele kutse kätteandmise tõttu. Pärast seda, kui avaldaja lepinguline esindaja oli esitanud maakohtule taotluse avaldaja trahvist vabastamiseks, ei ilmunud avaldaja ikkagi dokumente vastu võtma ega volitanud seda tegema ka oma esindajat. Eeltoodu tõttu leidis ringkonnakohus, et avaldaja trahvimine oli

§ 32ja § 69 lg 1 järgi kohtu antud kohustuse täitmata jätmise eest põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis veel, et linnakohus määras trahvi

§ 32lg-st 2 lähtudes õigesti.

Ringkonnakohtu arvates ei olnud põhjendatud avaldaja väited trahvi ülemäärase suuruse kohta. Avaldaja ei ole esitanud kohtule dokumente, mis tõendaksid tema varanduslikku seisundit ja sissetulekuid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tühistada ning vabastada avaldaja trahvi tasumisest. Määruskaebuse kohaselt puudub seadus, mis võimaldaks kohtul välisriigi kohtudokumente kätte toimetada. Justiitsministri määrus ei saa olla aluseks tsiviilasja algatamisele. Linnakohtul ei olnud õigust kutsuda avaldajat dokumentide kätteandmiseks kohtusse, sest tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta sellist dokumentide edastamise viisi. Rahatrahvi suurus on põhjendamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb alates
3. jaanuarist
4. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 691 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Kohtud leidsid õigesti, et avaldajat trahviti hagita asja menetluses.

§ 247lg 1 sätestas hagita asjade loetelu.

Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt vaatas kohus hagita menetluses läbi ka teisi asju, mis seadusega olid antud kohtu pädevusse ja mis tuli läbi vaadata hagita menetluses. Konventsiooni artikli 5 järgi annab adressaatriigi keskasutus välisriigi kohtudokumendi ise kätte või korraldab selle kätteandmise asjakohase asutuse poolt adressaatriigi seadustega siseriiklikes protsessides tema territooriumil olevatele isikutele dokumentide kätteandmiseks ettenähtud korras.
2. detsembril
3. a võttis Riigikogu vastu konventsiooniga ühinemise seaduse, mis jõustus
4. jaanuaril
5. a. Seda seadust tuleb pidada

§ 247

lõikes 2 nimetatud seaduseks, millega antakse kohtu pädevusse asju, mida vaadatakse läbi hagita menetluses. 9. Väär on avaldaja seiskoht, et linnakohtul ei olnud õigus teda kohtusse kutsuda. Vastavalt

§ 249

lõikele 1 vaatas kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

§ 249

lg 2 esimese lause järgi vaatas kohus avalduse hagita asjas läbi kohtuistungil avaldaja ja huvitatud isiku osavõtul. Kolleegiumi arvates ei olnud viimati nimetatud säte kohtule kohustuslik välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamise hagita menetluses, kuivõrd välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamine on menetlustoiming, mis seisneb kättetoimetamise adressaadi isiku tuvastamises ja temalt allkirja võtmises välisriigi kohtudokumendi saamise kohta. Samas võis kohus, kui ta ei määranud välisriigi kohtudokumendi kättetoimetamiseks kohtuistungit, kutsuda kättetoimetamise adressaadi kohtusse selleks, et välisriigi kohtudokument anda adressaadile üle isiklikult allkirja vastu. 10.

§ 31

lg 1 järgi oli protsessiosaline kohustatud kohtule teatama, kui tema aadress asja menetluse kestel muutus. Kolleegium jääb varasemates lahendites avaldatud seisukoha juurde, et kui protsessiosaline jätab kohtule teatamata igast oma aadressi (viibimiskoha) muutusest, mis võib takistada talle kohtukutse kättetoimetamist, siis vastutus sellest tuleneda võivate negatiivsete tagajärgede eest lasub temal endal (vt kolleegiumi 15. oktoobri 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1107-03 (RT III 2003, 33, 107) ja 12. märtsi 1999. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-99 (RT III 1999, 11, 112)). Kuna avaldaja ei informeerinud linnakohut oma elukoha aadressi muutusest, siis kohaldas linnakohus õigesti

§ 28

lõiget 7, lugedes kohtukutse avaldajale kätteantuks selle üleandmisega avaldaja varem avaldatud elukohas elavatele isikutele. 11. Kuna avaldaja jättis kahel korral kohtusse ilmumata, vaatamata temale kohtukutsete kättetoimetamisele ning trahvihoiatustele, oli linnakohtul õigus teda kahel korral trahvida kohtu antud kohustuse täitmata jätmise eest

§ 32lg 3 alusel.

Iseenesest on õige ka maakohtu viide

§ 69

lõike 1, mille järgi võis kohus trahvida asja õiget ja kiiret läbivaatamist pahatahtlikult takistavat protsessiosalist. 12. Kolleegium ei nõustu avaldaja väitega, et trahvide suurused on põhjendamata. Ringkonnakohus märkis, et avaldaja ei ole esitanud kohtule dokumente, mis tõendaksid tema varanduslikku seisundit ja sissetulekuid. Neid tõendeid ei ole esitatud ka määruskaebuse juurde koos põhjendusega, et neid ei olnud võimalik esitada varem. Avaldajale määratud trahvid vastavad

§ 32lõikes 2 lubatud suurusele.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu