RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 56 lg 3 sel ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt jäi kinnistusraamatu kandele tuginedes omandatud asjaõigus kehtima vaid siis, kui omandaja oli heauskne.

1. jaanuaril
2. a sõlmis V. K OÜ-ga T korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, mille p-st 3.6 nähtub, et ostja oli teadlik, et hageja valdab vaidlusalust korterit. Ostja ei ole tegelikult korterisse pääsenud, mistõttu on väär lepingus märgitud kinnitus, et ostja on lepinguobjekti põhjalikult üle vaadanud. Seega saab OÜ-d T pidada korteriomandi omandamisel pahauskseks, kuna ta teadis või vähemalt pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Analoogiline olukord on ka OÜ T poolt korteriomandi võõrandamisel kostjale. Nimetatud äriühingute vahel
3. aprillil
4. a sõlmitud kinnisasja müügilepingu ja asjaõiguslepingu p-dest 1.3.2, 1.4.2, 1.4.3 ja 1.5 ilmneb, et ostja oli teadlik hageja otsesest valdusest ja kohtuvaidlusest võõrandatud korteriomandi suhtes. Eeltoodust tulenevalt on ka kostja toiminud pahauskselt ning kinnistusraamatu kanne on ebaõige.
5. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt oli kostja lepingu sõlmimisel heauskne omandaja, kes tugines kinnistusraamatu kandele, mille kohaselt oli korteriomandi omanik OÜ T. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kanne on väidetavalt ebaõige. V. K ja OÜ T olid kuni Tartu Maakohtu
6. märtsi
7. a määruse jõustumiseni vaidluses kostjad. V. K oli omandamise ajal korteri kui vallasasja omanik, seega kanti ta õiguslikul alusel omanikuna kinnistusraamatusse. Hageja ei ole vastavalt

§ 65

lg-le 1 pöördunud kinnisasja praeguse omaniku poole nõusoleku saamiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks. Sellest tulenevalt on järgimata vaidluse kohtuvälise lahendamise kord, mistõttu ei saa isegi kande ebaõigsuse tuvastamise korral hageja nõuet rahuldada.

1. Kolmandad isikud vaidlesid hagile vastu.
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. novembri
4. a otsusega hagi ja tunnustas hageja omandiõigust vaidlusalusele korteriomandile ning määras, et senine kanne omaniku kohta tuleb kustutada ning teha tuleb uus kanne, millega kanda omanikuna sisse hageja. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tunnustati Tartu Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsusega hageja omandiõigust Tartus asuvale korterile kui vallasasjale. Samas asjas on kohtud tuvastatud, et V. K omandit korterile kui vallasasjale ei tekkinud. V. K kanti elamu korteriomandite kinnistamisel omanikuna kinnistusraamatusse
7. jaanuaril
8. a.
9. jaanuaril
10. a võõrandas V. K korteriomandi OÜ-le T, kes omakorda võõrandas selle
11. aprillil
12. a sõlmitud lepingu alusel kostjale. OÜ T ei tegutsenud heauskselt eelkõige seetõttu, et ta ei vaadanud ostetavat korterit, s.o korteriomandi olulist osa eelnevalt üle. Samas avaldas ta notariaalses lepingus, et on lepingu objekti põhjalikult üle vaadanud. Järelikult ei avaldanud OÜ T notariaalse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel tõeseid asjaolusid tehingu kohta, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et tegemist oli heauskse ostjaga. Heas usus käitumist eeldatakse vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §le
13. Ei saa eeldada heas usus tegutsemist isikult, kes ostetava korteriomandi tegeliku seisukorra ja korteris elavate isikute seisukoha väljaselgitamiseks midagi ei tee. Pahauskne on isik, kes oleks pidanud teadma käsutamise puudustest (pooleliolevast kohtuvaidlusest). Seetõttu oli ostja OÜ T raskelt hooletu võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 kohaselt. Teiseks asjaoluks on korteriomandi ebatavaliselt madal müügihind. Ebatavaliselt madalal müügihinnal peab olema konkreetne põhjendus, vastasel korral ei ole tegemist heauskse omandamisega. Ükskõik milline teine isik samaväärses olukorras oleks küsinud müüjalt või korteris elavatelt isikutelt, kes olid näidatud müügilepingus, miks võõrandatakse korteriomand hinnaga, mis on kordades alla turuväärtuse. Kostja heausksuse välistab kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 1.
14. Notar on selgitanud võimalust lükata lepingu sõlmimine edasi kuni täiendavate asjaolude väljaselgitamiseni, kuid vaatamata sellele nõudsid müüja ja ostja lepingu sõlmimist. Kui kostjale sai teatavaks asjaolu, et ostetava objekti osas on pooleli kohtuvaidlus, siis ei saa kostja enam hea usu eeldusele tugineda. Ta kaotas selle õiguse notariaalsele lepingule alla kirjutamisel. Kinnistusraamatu väljavõttest, esitatud lepingutest ja hageja seletusest nähtub, et kõik tehingud alates esmakinnistamisest kuni teise võõrandamiseni toimusid vähem kui nelja kuu jooksul, kusjuures ükski ostja ei tutvunud omandatava eluruumiga. OÜ T ega ka kostja ei tegutsenud heas usus korteriomandi omandamisel, mistõttu nad ei ole korteriomandit vastavalt

§ 56lg-le 3 omandanud.

Kinnistusraamatu ebaõige kanne tuleb vastavalt

§ 65lg-le 1 kustutada.

Kostja sai hagiavalduse kätte

1. oktoobril
2. a ning ei ole kuni praeguse ajani, s.o kahe aasta jooksul nõustunud kandma hagejat kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Seetõttu on asjakohatud kostja esindaja vastuväited selle kohta, et hageja oleks pidanud eelnevalt läbima kohtueelse menetluse.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha uus otsus. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus tühistas
5. aprilli
6. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna eluruumide erastamise seaduse § 211 ja § 214 lg 5 järgi isik, kes oli vallasasjast korteri omanik. Kuna V. Kle korterit kui vallasasja üle ei antud, siis ei saanud ta ka korteri kui vallasasja omanikuks ja kinnistusraamatu kanne tema kohta on ebaõige. Seega tuleb kindlaks teha, kas OÜ T ja kostja on heausksed. Maakohus on vääralt tõlgendanud

§-s 56 sätestatud põhimõtteid ning sellest tulenevalt andnud tõenditele ebaõige hinnangu. Kuivõrd OÜ T on äriühing, kes ostis korteriomandi ärilistel eesmärkidel, ei saa talle ette heita, et ta oleks pidanud välja selgitama korteris elavate isikute seisukohad tehingu kohta. OÜ T nõustus müüja kinnitusega, et isikud valdavad korterit õigusliku aluseta ning sellest võis olla tingitud ka korteriomandi tavapärasest madalam müügihind. Asja materjalidest ei tulene, et ostja oli raskelt hooletu, kuna ta oleks pidanud teadma käsutamise puudustest. Pealegi on hageja vastuses apellatsioonkaebusele kinnitanud, et puuduvad tõendid, millest nähtuks, et OÜ T teadis vaidlusest V. K ja hageja vahel. Heauskse omandamise eelduseks on kehtiv asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus ning omandaja mitteteadmine võõrandajal kehtiva käsutusõiguse puudumisest. Nimetatud eeldused on OÜ T puhul korteriomandi omandamisel täidetud. Seega omandas OÜ T korteriomandi kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt ning maakohtu vastupidine järeldus on ekslik. OÜ T, kellel oli omanikuna käsutusõigus ja kes oli kantud omanikuna kinnistusraamatusse, võõrandas korteriomandi kostjale. Kuna kostja omandas korteriomandi omanikult kinnistusraamatu kandele tuginedes, siis ei saa tekkida küsimust omandaja pahausksusest. Asja materjalidest nähtub, et OÜ T suhtes ei olnud pooleli kohtuvaidlust seoses korteriomandiga ja järelikult ei saanud ka kostja eeldada, et kinnistusraamatu kanne on müüja suhtes ebaõige. Kinnistusraamatus puudus ka märge korteriomandi käsutamise keelamiseks. Kostja heausksust ei välista asjaolu, kui tehingu tegemise ajal oli pooleli kohtuvaidlus seoses korteri kui vallasasjaga tehtud tehinguga. Asjas puuduvad tõendid, millest nähtuks, et OÜ-l T kui müüjal ei olnud õigust korteriomandit käsutada ja kostja pidi seda ostjana teadma. Eeltoodust nähtub, et kostja on omandanud korteriomandi heauskselt ja seetõttu on õige ka kinnistusraamatusse tehtud kanne tema kui korteriomandi omaniku kohta. Omandi taastamise võimatuse tõttu on hagejal õigus esitada võlaõiguslik nõue kinnisasja tema omandiõigust rikkudes võõrandanud isiku vastu hüvitise nõudmiseks.

§-st 56 tuleneb, et omandaja hea- või pahausksuse hindamisel tuleb lähtuda konkreetsest tehingust ja isikust, kes selle tehingu alusel kinnisasja omandas. Asjaolu, millise perioodi jooksul tehingud toimusid, ei oma isiku pahausksuse kindlakstegemisel iseenesest tähtsust. Maakohus eksis, kui märkis, et tehingud alates esmakinnistamisest kuni teise võõrandamistehinguni toimusid vähem kui nelja kuu jooksul. Kinnistusraamatu väljavõttest (tl 63) nähtub, et V. K kanti omanikuna kinnistusraamatusse

1. jaanuaril
2. a ning võõrandamistehingud tehti
3. jaanuaril
4. a ja
5. aprillil
6. a. Viide TsÜS §-le 138 on väär, kuna kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on leitud, et OÜ T ja kostja toimisid oma õiguste teostamisel seadusvastasel viisil. Maakohus on õigesti leidnud, et kuigi hageja ei olnud pöördunud enne hagi esitamist huvitatud isiku poole, ei ole ta sellega kaotanud õigust vaidlustada kande muutmist kohtus.

§ 65

lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 kohaselt saab hageja nõuda kostjalt tema omandiõigust tunnustava lahendi alusel nõusoleku andmist kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna ebaõigesti kantud kostja kustutamiseks ja hageja sissekandmiseks omanikuna. TsÜS § 68 lg 5 järgi võib kostja nõusolekut asendada selle andmiseks kohustav kohtuotsus. Kostja esitas ringkonnakohtu istungil väite, et maakohus on rikkunud protsessiõiguse norme ka sellega, et tuvastas asjaolusid V. K ja OÜ T suhtes, kuigi nimetatud isikud osalesid protsessis kolmandate isikutena. Selline väide ei ole põhjendatud. Hageja esitas nõude kostja vastu ja maakohus tegi ka otsuse kostja suhtes. Hagi rahuldava kohtuotsuse jõustumisel saaks hageja nõuda kohtuotsuse täitmist ainult kostjalt. Maakohtu vaidlustatud otsus ei riku V. K ja OÜ T õigusi ning maakohus ei ole neid kolmandate isikutena protsessi kaasates rikkunud protsessiõiguse norme. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt oli OÜ T korteriomandi omandamisel pahauskne. Ringkonnakohus ei ole kõikidele vastavatele tõenditele hinnangut andnud, rikkudes seega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 4, § 639 lg-t 1 ja § 442 lg-t
2. Samuti pidi OÜ T kui äriühing näitama üles äris tavapärast hoolsust ning selgitama välja, millisel alusel elab tema ostetavas korteris kaks inimest, kellel müügilepingu kohaselt ei ole korteri kasutamiseks õiguslikku alust. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Esmalt on leitud, et kostja omandas korteriomandi selle omanikult. Kuid seejärel on analüüsitud kostja pahausksust ja leitud, et kostja omandas korteriomandi heauskselt. Kohtud pole kaalunud erinevaid huve ? ühelt poolt õiguskindlust ja teiselt poolt kodu puutumatust. Tegemist võib olla põhiseaduse § 33 põhjendamatu kohaldamata jätmisega. Hageja elab siiani korteris.
3. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata.
6. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna V. Kle korterit kui vallasasja üle ei antud, siis ei saanud ta ka korteri kui vallasasja omanikuks ja kinnistusraamatu kanne tema kui korteriomandi omaniku kohta oli ebaõige ning seetõttu tuleb kindlaks teha, kas OÜ T või kostja on heauskselt korteriomandi omandanud. Riigikohus on oma
7. juuni
8. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-41-06 ((RT III 2006, 23, 210) p 17),
9. aprilli
10. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ((RT III 2006, 14, 132) p 11) ja
11. septembri
12. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-04 ((RT III 2004, 23, 251) p 18) märkinud, et ainuüksi käsutusõiguse puudumine (s.o asjaõiguslepingu sõlmimine isiku poolt, kes ei ole õigustatud eset käsutama) ei too kaasa kinnisasja üleandmiseks sõlmitud asjaõiguslepingu tühisust, st asjaõiguslepingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Kui asjaõigusleping kehtib, kuid selle sõlminul puudus käsutusõigus, on võimalik kinnisasja heauskselt omandada. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Ringkonnakohus on tuvastanud, et asjaõigusleping V. K ja OÜ T vahel on kehtiv.
13. Kinnisasja heauskset omandamist reguleeris enne
14. maid
15. a (st nii vaidlusaluste asjaõiguslepingute sõlmimise kui ka kinnisturaamatu kande tegemise ajal)

§ 56

lg 3, mille järgi jäävad isiku heauskselt omandatud õigused kehtima, kui isik omandab kinnistusraamatu andmetele tuginedes heauskselt kinnisasja või piiratud asjaõiguse. Sama sätte järgi on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige. Praegusel ajal reguleerib kinnisasja heauskset omandamist

§ 561

.

§ 56

lg 3 kohaselt oli ja

§ 561lg 1 kohaselt on oluline üksnes omandaja heausksus kinnistusraamatu kannete ebaõigsuse suhtes. Lähtudes Ts

ÜS §-st 139, tuleb heausksust eeldada, st vastupidist väitev isik peab seda tõendama. Kolleegiumi arvates pidi hageja järelikult tõendama seda, et OÜ T teadis või pidi teadma, et V. K on kantud ebaõigesti omanikuna kinnistusraamatusse. Selleks pidi ta praegusel juhul tõendama vähemalt, et OÜ T teadis või pidi teadma V. K ja hageja vahelisest omandivaidlusest. Ringkonnakohus on ekslikuks pidanud maakohtu järeldust, et OÜ T oli raskelt hooletu, kuna ta oleks pidanud teadma käsutamisõiguse puudustest. Seega on ringkonnakohus esitatud tõendeid erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust siiski hinnanud ning jõudnud järeldusele, et OÜ T omandas korteriomandi heauskselt. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3, 4 ja 5 järgi ise uurida tõendeid ega tuvastada asjaolusid muudes kui üksnes menetlusküsimustes. Kolleegium märgib siiski, et OÜ T poolset kinnistusraamatusse omaniku kohta kantud andmete ebaõigusest teadma pidamist

§ 56

lg 3 tähenduses ei saa jaatada ainuüksi selle tõttu, et müügilepingus oli märgitud, et kaks isikut kasutavad ostetavat korterit ilma õigusliku aluseta. Asja lahendust ei mõjuta, kui kohtuvaidlusest oli teadlik kostja. OÜ T ja kostja vahelise lepingu ps 1.5 oli nimelt märgitud, et "...ostja on teadlik, et ...kinnistusosakonna poole on pöördunud isik väitega, et kohtus on pooleli vaidlus lepingu eseme eelmise võõrandamistehingu vaidlustamiseks..." Kuna on tuvastatud, et OÜ T oli heauskne omandaja, omandas kostja kinnisasja temalt kui omanikult ning heausksuse küsimust enam ei teki.

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuses märgitud vastuolu ringkonnakohtu otsuses ei ole iseenesest kaasa toonud ebaõiget kohtulahendit.
2. Kolleegium juhib tähelepanu, et hagejal on õigus VÕS § 1037 lg 1 alusel esitada nõue V. K vastu. Nimetatud sätte kohaselt peab õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit käsutamisega rikkunud isik õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Samuti on hagejal õigus V. K käest nõuda hüvitist kahju tekitamise eest VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, kui täidetud on ka muud kahju hüvitamise eeldused.
3. Kolleegiumi arvates ei ole asjakohane kassatsioonkaebuse väide põhiseaduse § 33 alusetu kohaldamata jätmise kohta, sest see norm ei ole praegusel juhul asjakohane. Käesolevas asjas vaieldakse omandi üle. Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa