← Eesti

3-1-1-68-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-68-06 Otsuse kuupäev 25. oktoober 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Ker

§ 199

lg 2 p 4 ning § 266 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

  1. veebruari
  2. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik O. N. kaitsja Leelo Viil, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  3. august
  4. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Linnakohtu
  6. detsembri
  7. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
  8. veebruari
  9. a kohtuotsus O. N. süüditunnistamises ja tema karistamises KarS §

§ 199lg 2 p 4 ning § 266 järgi, samuti O. Nle Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule alates kohtulikust eelmenetlusest. 2.Vähendada O. N-le KarS § 113 järgi mõistetud 10 aasta pikkust vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ning karistada teda vangistusega 6 aastaks ja 8 kuuks.

  1. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka ajavahemikes
  2. november
  3. a kuni
  4. aprill
  5. a ja
  6. juuni
  7. a kuni
  8. detsember
  9. a eelvangistuses viibitud aeg kokku 11 kuud ja 22 päeva ning lugeda ärakandmisele kuulvaks karistuseks 5 aastat 8 kuud ja 8 päeva arvates
  10. detsembrist
  11. aastast.
  12. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  13. Välja mõista vandeadvokaat Leelo Viili kasuks riigi õigusabi tasu 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. Tallinna Linnakohtu
  15. detsembri
  16. a kohtuotsusega tunnistati O. N. lühimenetluse korras süüdi ja teda karistati KarS § 113 järgi vangistusega 10 aastaks, KarS §

§ 199lg 2 p 4 järgi vangistusega 8 kuuks ning Kar

S § 266 lg 1 järgi vangistusega 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti O. N-le 10 aastat vangistust. Vähendades seda karistust KrMS § 238 lg 4 alusel ühe kolmandiku võrra, määrati lõplikuks karistuseks 6 aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 11 kuud ja 19 päeva ning O. N. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 5 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust alates 9. detsembrist 2005. a. O. N. tunnistati KarS § 113 järgi süüdi selles, et ta 3. novembril 2003. a kella 15.00 paiku lõi Tallinnas X tn N-N paiknevas korteris L. Ž. rusikate ja jalgadega korduvalt näkku ja kehasse ning köögikirvega kehatüve piirkonda. Kannatanu suri saadud vigastustesse kohapeal. Karistusseadustiku §

§ 199lg 2 p 4 järgi tunnistati O.

N. süüdi selles, et tema, varem varguse toimepannud isikuna, püüdis

  1. aprillil
  2. a kella 19.00 ajal varastada Tallinnas VP Marketi müügisaalist kaupa kokku 40 krooni ja 80 sendi väärtuses. Karistusseadustiku § 266 lg 1 järgi tunnistati O. N. süüdi selles, et ta
  3. oktoobril
  4. a tungis omavoliliselt Tallinnas X tn N asuva Kaitseliidu Tallinna maleva X malevkonna hallatavale territooriumile ja magas seal.
  5. Apellatsioonis vaidlustas O. N. enda süüditunnistamise kõikides loetletud kuritegudes. Tema hinnangul viidi uurimine tapmise süüdistuses läbi ühekülgselt ja mitmed olulised tehiolud jäid välja selgitamata. O. N. tunnistas, et kannatanu peksmist käte ja jalgadega, kuid väitis et tegi seda enesekaitseks, sest kannatanu ründas teda noaga. Varguse katses palus O. N. end õigeks mõista põhjendusega, et tema süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti eitas O. N. tahtlikku ebaseaduslikku tungimist võõrale piirdega alale, kuna kõnealuses kohas on tegemist suure parkmetsaga, milles puuduvad nii märgatavad piirded kui ka hoiatavad sildid. Lisaks eeltoodule märkis apellant, et linnakohus on rikkunud KarS § 68 lg 1 sätteid ja jätnud kolm eelvangistuses viibitud päeva karistusaja hulka arvamata.
  6. Tallinna Ringkonnakohtu
  7. veebruari
  8. a kohtuotsusega jäi linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et käesoleva kohtuasja arutamine linnakohtus toimus lühimenetluse reegleid järgides - seega tingimustes, mil süüdistatav oli andnud nõusoleku tõendite uurimiseks vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Linnakohtu kohtuistungi protokolli pinnalt tõdes ringkonnakohus, et O. N. ei tunnistanud end süüdi vaid varguse episoodis ja väitis, et poes käis ja andis varastatuks osutunud kauba talle üle hoopis tema tuttav A. K. Ülejäänud süüdistustes tunnistas O. N. end süüdi ega pidanud vajalikuks kohtus ütlusi anda. Seetõttu lähtuski linnakohus tõendite uurimisel kriminaaltoimiku materjalidest ja ringkonnakohtu arvates on seda tehtud O. N-le süüksarvatud kuritegude tõendatuseks piisava põhjalikkusega. Tõendeid uurides jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kannatanu poolne eelnev rünne noaga on O. N. poolt välja mõeldud selleks, et vabaneda vastutusest. Ringkonnakohus leidis, et vastupanu mitteosutava kannatanu korduva jalgadega löömisega möönis O. N. mistahes raskusastmega kehavigastuse tekitamist, millele järgneb kriminaalvastutus faktiliselt põhjustatud tagajärje eest. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega ka vargusekatse osas. Samuti leidis ringkonnakohus, et avatud või aimatava värava kaudu territooriumile sisenemine valdaja nõusolekuta on käsitatav omavolilise sissetungina KarS § 266 lg 1 mõttes. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  9. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. veebruari
  11. a kohtuotsuse on kassatsiooni korras vaidlustanud O. N. kaitsja Leelo Viil. Kassaator märgib, et juhindudes O. N. apellatsioonis esitatud seisukohtadest loeb ta O. N. süüditunnistamise põhjendamatuks ja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et nii kohtueelne kui ka kohtulik uurimine oli puudulik ja ühekülgne. O. N. on süüdistuses KarS § 113 järgi süüdi tunnistatud vastuoluliste tõendite põhjal. Nõustudes linnakohtu põhjendamata otsusega, ei ole ringkonnakohus ise piisavalt põhjendanud, miks tema poolt käsitletud tõendid välistavad hädakaitse. Ringkonnakohus ei ole kaalunud ka hädakaitse piiride ületamist ja sellest tulenevat O. N. karistuse kergendamist. Varguse katse luges kohus tõendatuks üksnes O. N. poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlustele tuginevalt. Kassaator leiab, et ka sellega rikuti oluliselt kriminaalmenetluse õigust. Süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ei saa uskuda O. N. väidet, et tal puudus soov tungida ebaseaduslikult süüdistuses märgitud alale. O. N. oli väitnud, et ta oli tugevas alkoholijoobes lihtsalt leidnud parkmetsas majajäetud hoone ning soovis end seal välja puhata.
  12. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör leiab oma kassatsioonivastuses, et kassatsioon on põhjendamata ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  13. Kohtuistungi protokollist (IV kd, tl 21) nähtuvalt oli O. N. antud lühimenetluse raames kohtu alla süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 ning § 113 järgi, üldmenetluse raames aga süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi. Kohtuistungi rakendamisel esitas O. N. kaitsja enda kaitsealuse poolt allkirjastatud taotluse kohaldada lühimenetlust ka KarS § 266 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo arutamisel. Kohus rahuldas selle taotluse, ühendas kriminaalasjad ja kohaldas lühimenetlust kõigi O. Nle süüksarvatud kuritegude kohtulikul arutamisel.
  14. Tulenevalt põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest teostatakse riigivõimu, sealhulgas ka kohtuvõimu, üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna kohtuvõim realiseerub kohtumenetluste raames, siis saavadki seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt kohtumenetlustes üldjuhul olla aktsepteeritavad vaid seaduses otseselt ette nähtud menetluslikud sammud. Menetluslike sammude all tuleb siinjuures mõista nii üksikuid menetlustoiminguid, kui ka üldmenetlusega võrreldes lihtsustatud menetluste erinevaid vorme, aga ka teisi erimenetlusi. Seaduslikkuse põhimõte mitte ei välista vaid eeldab, et ka kohtumenetlust reguleerivate seaduste kohaldamisel kasutatakse kõiki üldtunnustatud õiguse tõlgendamise klassikalisi viise - nii grammatilist, süstemaatilis-loogilist, ajaloolist kui ka objektiiv-teleoloogilist. Kuid mõistetavalt tuleb ka kohtumenetlusõiguse tõlgendamisel arvestada piiridega, millest alates ei saa enam rääkida olemasoleva õiguse tõlgendamisest vaid seaduslikkuse põhimõttest hälbivast uue õiguse loomisest. Eesti tänases kriminaalmenetluse õiguses ei ole aga selline uue õiguse loomine õiguse rakendaja poolt välistatud. Nimelt võivad KrMS § 2 p-s 4 sätestatu kohaselt küsimustes, mida muudes seadustes ei ole lahendatud, kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, olla erandlikult kriminaalmenetlusõiguse allikateks ka Riigikohtu lahendid. Riigikohtu kõnealune õigusloomeline pädevus on selgelt subsidiaarse iseloomuga ja lähtub vältimatust vajadusest liikuda edasi kriminaalmenetluses tekkivates menetluslikes situatsioonides, mil on tegemist sellise ehtsa seaduslüngaga, mida ei ole võimalik õigusanaloogia pinnalt täita. Riigikohtu kõnealusesse õigusloomelisse pädevusse ei kuulu põhiseaduse §-s 11 sätestatu mõttest tulenevalt menetlusliku sunni kohaldamiseks või põhiõiguste muul viisil riivamiseks uute võimaluste loomine. Lihtmenetluste puhul kohaldatakse menetlusõiguslikke tagatisi alati piiratumas mahus kui üldmenetluses. Seetõttu on ka üleminek üldmenetlusest lihtmenetlusse käsitatav uue täiendava põhiõiguste riivena ja seega vältimatult ka kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena KrMS 339 lg 2 mõttes.
  15. Kriminaalmenetluse seadustiku IX peatükis sätestatud lihtmenetlusi alustatakse üldjuhul kohtueelses menetluses. Samas aga on KrMS §-des 250 ja 256 otsesõnu sätestatud võimalus alustada kas kokkuleppemenetlust või käskmenetlust ka kohtulikul arutamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku IX peatüki
  16. jaos - seega lühimenetlust käsitlevas osas aga kahe ülalnimetatud paragrahviga võrreldav säte puudub. Kõnealuse sätte puudumist saab kolleegiumi arvates mõista vaid selliselt, et seadusandja ei ole soovinud ette näha võimalust alustada lühimenetlust kohtuliku arutamise staadiumis. Sellist järeldust ei saa kummutada ka asjaolu, et seadusandja ei ole kriminaalmenetluse seadustiku muude sätete sõnastamisel olnud piisavalt järjekindel. Nii on KrMS § 225 lg-s 5 ja § 234 lg-s 1 märgitud, et lühimenetluse kohaldamist saab lisaks kahtlustatavale taotleda ka süüdistatav, samal ajal kui KrMS §-st 35 ilmneb, et süüdistatava menetlusseisund saab tekkida alles siis, kui kohtueelne menetlus on lõpule viidud. Arvestades seda, et KrMS §-s 225 sätestatud taotluste esitamine ja lahendamine eelneb vältimatult süüdistusakti koostamisele, tuleb asuda seisukohale, et selle paragrahvi viiendas lõikes, aga ka KrMS § 234 lg-s 1 on seadusandja ekslikult märkinud, et lühimenetluse taotluse esitajaks saab olla ka süüdistatav.
  17. Arvestades seda, et kooskõlas eelnevalt p-s 7 märgituga on lühimenetluse kohaldamine olukorras, milles seadusandja ei ole seda ette näinud, käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tuleb Tallinna Linnakohtu
  18. detsembri
  19. a kohtuotsus, samuti Tallinna Ringkonnakohtu
  20. veebruari
  21. a kohtuotsus O. N. süüditunnistamises KarS § 266 lg 1 järgi tühistada. II
  22. Kassatsioonis vaidlustatakse O. N. süüditunnistamist KarS § 266 lg 1 järgi ka sisuliselt. Kõnealusesse süüdistusse puutuvalt on maakohtu otsuses kirjas vaid järgmine tekst. "O. N. oli eeluurimisel andnud ütlusi selle kohta, et
  24. 04 hommikul liikus ta Hiiu jaama poolt Pääsküla poole, eesmärgiga kusagil magada, kuna oli purjus. Ta leidis mingi kuuri, mille uksed olid lahti ning jäi sinna 1-2 tunniks magama. Ta pääses territooriumile avatud värava kaudu. Mees kes dokumente kontrollis ütles, et see on sõjaväe territoorium, kuid N. ei lahkunud, kuna oli purjus ja tahtis magada. Tunnistaja H. P. tunnistab, et
  27. a kell 10.25 avastas ta X tn N X Malevkonna territooriumil klubihoone taga võõra isiku. Hoonete kontrollimisel avastati sissemurdmise jälgi ning kutsuti politsei. N. leiti politsei saabudes ühes ruumis magamas." (IV kd, tl 37). Ringkonnakohtu otsuses aga märgitakse, et "avatud või aimatava värava kaudu territooriumile ja avatud ukse kaudu kuuri sisenemine valdaja nõusolekuta kujutab omavolilist sissetungi KarS § 266 lg 1 tähenduses. Asjas ei oma tähendust, kas kõnesolev territoorium oli valvatav või mitte." (IV kd, tl 64). Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsustest tsiteeritu pinnalt ei saa teha järeldust selle kohta, milles täpselt seisnes O. N-le KarS § 266 lg 1 järgi süüksarvatava teo objektiivne ja subjektiivne koosseis, millistele tõenditele tuginevalt on need loetud tuvastatuiks ja millised tõendid on arvestamata jäetud. Muuhulgas on kohtud karistusseadustiku kõnealuse paragrahvi dispositsiooniga mittearvestavalt jätnud võtmata seisukoha küsimuses, kuidas määratleda "piirdega ala" ja kas kõnealuse ulatusliku territooriumi näol oli tegemist piirdega alaga või mitte. III
  28. Puutuvalt O. N. süüdistusse KarS § 113 ning § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on esmalt põhjendatult toonitatud, et kuna kohtulik arutamine toimus süüdistatava taotlusel lihtmenetluses, siis lahendati kriminaalasi täiesti põhjendatult vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Seejärel märgib ringkonnakohus, et linnakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei tunnistanud O. N. end süüdi vaid varguse katses. Edasiselt märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et "muus osas tunnistas O. N. ennast süüdi ega pidanud vajalikuks sellega seoses selgitusi anda. Seetõttu lähtus linnakohus kriminaaltoimiku materjalidest, neis kajastuvad tõendid on apelleeritud kohtuotsuses piisava üksikasjalikkusega nimetatud ja nende veelkordseks kordamiseks käesolevas kohtuotsuses puudub vajadus." Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib esmalt, et linnakohtu istungi protokoll on koostatud hooletult ja sellest arusaamine tekitab raskusi. Nii on protokolli kantud järgmised süüdistatava sõnad: " süüdistus on. Tunnistan, ei tunnista ennast süüdi varguse episoodis. Olen ole nõus asja lahendamisega lühimenetluses...... ma pole poes käinud, tuttav läks süüa ja õlut ostma, tõi kauba välja. Andis kauba minu kätte ja käskis oodata, et toob veel saia, leiba. Minu juurde tuli turva võttis kinni, inimene oli siis veel sees. Vaatasime turvamehega kooslinti. ....Välisukse juurse, sees ei käinud. Inimene tõi, ja ütles et hoia. Soovin enda ülekuulamist. Ma tean, kes tegelikult selle teo sooritas." Kohtuistungiprotokollist tsiteeritu pinnalt on üheselt selge, et O. N. taotles enese ülekuulamist. Tulenevalt KrMS § 237 lg-st 5 tuleb ka lühimenetluses asetleidval süüdistatava ülekuulamisel järgida kõiki ristküsitluse reegleid. Kohtuistungi protokollist aga ei selgu, milliseid küsimusi küsiti ja milliseid vastuseid andis O. N. esmas- ja teisesküsitlusel. Linnakohtu otsuses on aga kõnealuse süüdistusega seoses märgitud, et O. N. on eeluurimisel oma süüd varguse katses tunnistanud, kuid on kohtuistungil asunud enese süüd eitama. Seetõttu on kohus jätnud arvestamata O. N. poolt kohtuistungil antud ütlustega. Selliselt toimides on aga linnakohus sattunud vastuollu kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga ja toiminud seega vääralt. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) märkinud, et ristküsitluse nõuet saab lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti. Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lgst 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Käesoleval juhul - O. N-le süüksarvatud varguskatse arutamisel - aga ei ole kohus järginud ristküsitluse reeglistikku ja on jätnud kõrvale süüdistatava kohtus antud ütlused just nimelt põhjendusega, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Selline kohtu tegevus on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  29. Analüüsides Tallinna Linnakohtu
  30. detsembri
  31. a kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli pinnalt O. N-le KarS § 113 järgi süüksarvatava teo kohtulikku arutamist lühimenetluses nõustub Riigikohtu kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  32. veebruari
  33. a kohtuotsuses märgituga, et selles osas ei ole asetleidnud kohtuotsuse tühistamist tingivat kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Tuginedes kriminaaltoimiku materjalidele on linnakohus piisava põhjalikkusega lugenud tuvastatuks L. Ž. tapmise O. N. poolt. Nõustuda tuleb ka ringkonnakohtu otsuses märgituga, et tõendite kogumi pinnalt ei tõusetu kahtlusi, mis annaks alust tõsimeelselt kaaluda seda, kas O. N. võis kannatanu ründamise eelselt olla hädakaitseseisundis. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul, kui L. Ž. oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud O. N-i, oleks olnud põhjust oletada, et O. N. oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel ülekuulamisel. IV
  34. Kassatsiooni piiridest väljuvalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et oma apellatsioonis on O. N. õigesti leidnud, et linnakohus on eksinud eelvangistuses viibitud aja arvestamisel. Eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikus
  35. november
  36. a kuni
  37. aprill
  38. a moodustab 5 kuud ja 26 päeva, mitte 5 kuud ja 23 päeva, nagu on ekslikult märgitud linnakohtu otsuse resolutiivosas. Seega tuleb O. N-le mõistetud karistusest täiendavalt maha arvata 3 päeva. V
  39. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes KrMS § 339 lg-s 2 ja § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Linnakohtu
  40. detsembri
  41. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
  42. veebruari
  43. a kohtuotsuse O. N. süüditunnistamises ja tema karistamises KarS §

§ 199

lg 2 p 4 ning § 266 järgi ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.