Obsah (14)

§ 480§ 479§ 426§ 427§ 477§ 476§ 434§ 29§ 422§ 423§ 39§ 38§ 482§ 481

RIIGIKOHUS TSIVIVILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 476 lg 1 kohaselt peab kostja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule tekkinud kahju.

§ 480

lg 3 kohaselt ei loeta eelnevalt määratud kokkuleppelist kindlustusväärtust kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi ajal ning sellisel juhul lähtutakse tegelikust kindlustusväärtusest. Seega tuleb kahju arvestamisel lähtuda seadmete osas kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi ajal vastavalt

§ 479lõikele 1.

Kuna hageja loovutas nõude 14 916 000 krooni ulatuses inkassofirmale OÜ T, on hagejal kostja vastu 498 881 krooni 84 sendi suurune nõue. 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja väited turuväärtuse kohta on ainetud, kuna igasugused väljamaksed olid piiratud kindlustussummaga. Turuväärtust kohaldatakse vaid juhul, kui see jääb alla ülempiiriks oleva kindlustussumma. Kindlustuslepingu oluliseks osaks oleva kindlustuspakkumise eritingimuste kohaselt määratakse seadmete ja inventari kindlustussumma ehk väljamakstava summa ülempiir bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Pooled ei vaidle bilansilise soetamismaksumuse üle. Kindlustuse üldtingimuste p 24.1.1 järgi on kindlustussumma hüvituspiiriks. Üldtingimuste p 32.4 järgi on võimalik vara kindlustada kas varanimekirja alusel või ilma varanimekirjata. Viimasel juhul loetakse kindlustussummaks põhivahendite nimekirjas kajastatud bilansiline soetamisväärtus. Kui tegelik kahju ületab kindlustussumma, siis lähtutakse kindlustussummast kui ülempiirist.

§dest 477 ja 426 tuleneb, et juhul, kui kindlustusväärtus on madalam kui kindlustussumma, siis lähtutakse mitte kindlustussummast kui maksimumsummast, vaid kahjust kui tegelikust väärtusest. Arvestades amortisatsiooni, on soetamisväärtus reeglina kõrgem kui harilik väärtus. Juhul, kui seadmed ja vara on kindlustatud ilma kindlustatava vara nimekirjata, loetakse ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 32.4.2 kohaselt kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt bilansi põhivahendite nimekirjale. Bilansi põhivahendite nimekirja iga üksikeset loetakse omaette kindlustuse objektiks ning kindlustussumma on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Kahju hüvitamise metoodika on seega kindlustuslepingus välja toodud. Kostja hüvitas hagejale 14 902 360 krooni 95 senti, millest masinate ja seadmete arvestuslik kahju oli 9 065 398 krooni 16 senti, hoone 3 arvestuslik kahju 3 328 260 krooni 87 senti, hoone 4 arvestuslik kahju 609 803 krooni 92 senti, tegelikud koristuskulud 622 530 krooni ja kaubakahju 1 323 849 krooni. Kahjusummast arvati maha omavastutus 30 000 krooni ja tasumata kindlustusmakse osa 17 481 krooni. Masinate, seadmete ja inventari kahju suurus on piiratud kindlustussummaga. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 24.8 järgi ei hüvitata käibemaksuseaduse alusel kindlustusvõtjale tagastatavat käibemaksu osa. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 22 kohaselt andsid poolte kokkuleppel eksperdi arvamuse hävinud vara (masinad, seadmed ja inventar) turuväärtuse kohta MTG Eesti AS ja Trekken OÜ. Eksperdi arvamuse koostamisel lisati hageja põhivarade registri nimekirjale parempoolne äärmine tulp, kuhu eksperdid märkisid turuväärtused iga objekti kohta eraldi. Kindlustushüvitise arvestuse tabeli parempoolne tulp, mille kohaselt kujunes hävinud masinate, seadmete ja inventari kindlustushüvitiseks 9 065 398 krooni 16 senti, on koostatud sellest lähtudes, et iga üksikeseme väljamaksu piir on bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikeseme bilansiline soetamismaksumus. Hageja on ajanud segi mõisted kindlustusväärtus ja -summa. Kindlustuslepingu sõlmimisel on hageja esitanud andmed, millise bilansilise väärtuse ulatuses ta soovib kindlustuskaitset. Hageja esitatud andmed vara väärtuse kohta on ka kindlustuslepingu tingimuseks. Hüvitist ei ole võimalik saada suuremas kindlustussummas, kui seda on kindlustatud vara bilansiline väärtus. Sõlmitud kindlustusleping ei anna alust saada vara hävimisel rohkem hüvitist kui konkreetse kindlustatud objekti kindlustussumma ehk suurim väljamaksupiir. Hageja esitatud 29. augusti 2003. a eksperdi arvamus tuleb jätta tähelepanuta, kuna pooled on kokkuleppel juba objekte hinnanud ning selles arvamuses antud hinnad on toodud üksnes orienteeruvalt. Hageja tugineb hagis

§ 426

lg-le 1, § 476 lg-le 1 ja § 480 lg-le 3, mis on

§ 427

lg 1 järgi dispositiivsed normid, millest pooled võivad kokkuleppel kõrvale kalduda. Kindlustuslepingu tõlgendamisel on tähtsus eelkõige kindlustuslepingu tingimustel.

1. Iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel protsessi kaasatud T OÜ (pankrotis) toetas hagi.
2. Tallinna Linnakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 498 881 krooni 84 senti, samuti 26 000 krooni riigilõivu ja 11 800 krooni õigusabikulu katteks. Pooled sõlmisid
5. juunil
6. a ettevõtte vara kindlustuse lepingu (poliis nr 414536), mille kohaselt on kindlustussumma 41 500 000 krooni ja omavastutus 30 000 krooni. Kindlustuse objektiks olid kõik hageja hooned, seadmed, kogu inventar ning kaup ja rajatis.
7. juunil
8. a toimus kindlustusjuhtum, mille tagajärjel hävisid muu hulgas kõik hageja seadmed ja kogu inventar. Kostja kindlustuspakkumise nr R33005/2 kohaselt oli seadmete ja inventari osas vastavalt põhivahendite nimekirjale tuleriski korral kindlustussummaks 27 400 000 krooni. Kindlustuspakkumise märkuste lahtris oleva selgituse kohaselt on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetusmaksumusena. Kindlustuse objektiks loetakse kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt põhivahendite nimekirjale, v.a ehitised ja kaup. Kokkulepitud kindlustusmakse on 69 930 krooni. Varakindlustuse kahjutoimiku nr 305320284 hüvitamise otsuse kohaselt oli hagejale väljamakstavaks summaks 14 902 360 krooni 95 senti, millest masinate, seadmete ja inventari arvestuslik kahju oli 9 065 398 krooni 16 senti. Hageja soovib tulekahju tagajärjel hävinud seadmete ja inventari hüvitamiseks nende põhivahendite osas hävinud vara tegelikku kindlustusväärtust aluseks võttes tõendada, et tema nõutav kindlustushüvitis on väiksem kui kokkulepitud maksimaalne väljamaksusumma, s.o 41 500 000 krooni. Poolte vaidlus taandub

§ 426lg 1 tõlgendamisele.

Kindlustuslepingus on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Ilmne on asjaolu, et kostja pädev esindaja vaatas hageja hoonetes asuvad seadmed ja inventari üle koos hageja muu varaga, hindas selle bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilist soetamismaksumust aluseks võttes ning tegi hagejale kindlustuspakkumuse nende esemete osas kindlustussummale 27 400 000 krooni. Tulenevalt

§ 479

lg 1 mõttest saab nimetatud summa olla selle vara kindlustusväärtuseks ka kahjujuhtumi toimumise ajal. Pooled ei vaidle, et kindlustatud seadmed ja inventar hävisid tulekahjus täielikult. Samuti ei ole pooled tõstatanud vaidlust selle üle, kas vara oli ala- või ülekindlustatud. Puuduvad andmed selle kohta, et lepingu sõlmimisel seadmete ja inventari osas oleks kindlustussumma määramisel aluseks võetud eksperdiarvamus. Kindlustuslepingu kohaselt võrdus seadmete ja inventari kindlustussumma nende asjade kui põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusega, milleks oli 27 400 000 krooni. Lepinguvabaduse põhimõttest lähtudes oli pooltel õigus sellises kindlustussummas kokku leppida. Võttes arvesse kostja kindlustushüvitisena väljamakstud summat 14 902 360 krooni 95 senti, millest masinate, seadmete ja inventari eest maksti 9 065 398 krooni 16 senti, on seadmete ja inventari lepingulise kindlustusväärtuse ehk kindlustussumma ja väljamakstud kindlustushüvitise vahe 18 334 602 krooni. Hagejal oli kahjujuhtumist tulenev hüvitisenõue 15 414 881 krooni 84 senti. Kuna hageja loovutas T OÜ-le

1. juunil
2. a poolte kindlustuslepingust tuleneva nõude 14 916 000 krooni ulatuses, on hagejal kostja vastu nõue 498 881 krooni 84 senti. Võlaõigusseaduse § 490 lg 2 alusel tuleb tähelepanuta jätta hageja esitatud eksperdi hinnang tulekahjus hävinud vara turuväärtuse/taastamisväärtuse kohta, kostja esitatud hageja põhivarade registrid ning MTG Eesti AS-i ja Trekken OÜ
3. juuni
4. a arvamus, sest osundatud dokumendid on koostatud pärast hinnatava vara täielikku hävimist. Asjas esitatud tõenditest tuleneb, et pooled leppisid kokku seadmete ja inventari kindlustussummas 27 400 000 krooni, võttes aluseks kõigi üksikesemete põhivahendite nimekirjas arvele võetud bilansilise soetamismaksumuse. Selles summas määrasid pooled ka kindlustusväärtuse. Kuna kostja hindas
5. juunil
6. a masinate, seadmete ja inventari kindlustusväärtuseks 27 400 000 krooni, tehes hagejale lepingu sõlmimiseks vastava kindlustuspakkumise, ning vaid 10 päeva hiljem toimunud tulekahju järel pidas kostja võimalikuks hüvitada hagejale täielikult hävinud esemete eest vaid 9 065 398 krooni 16 senti, ei saa seda pidada õiglaseks hüvitiseks. Kindlustusandja käitumine ei vasta kindlustusvõtja õiguspärasele ootusele saada kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud varalise kahju korvamiseks kindlustusandjalt õiglast hüvitist, mis võimaldaks kindlustusvõtjal materiaalses mõttes ennistada toimunud kindlustusjuhtumile eelnenud olukord.
7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata, sest linnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt menetlusnorme ning jätnud analüüsimata asjas tähtsust omavad tõendid. Linnakohus jättis analüüsimata tõendid ja tuvastamata

§-de 426 ja 477 asjaolud. Linnakohus leidis ekslikult, et kindlustussumma on kindlustusväärtus. Samas jättis linnakohus tuvastamata, milline põhivarade registris olev vara hävis, milline mitte. Kuna kohus jättis tõendina arvestamata hageja põhivarade registrid, jääb arusaamatuks, kuidas määrati hävinud üksikesemete koosseis ning bilansiline soetusmaksumus ja väärtus, ning milliste tõendite alusel mõisteti kostjalt välja 498 888 krooni. Linnakohus jättis lahendamata kostja vastuväite käibemaksu kohta ja arvutas väljamõistetava summa matemaatiliselt valesti. Linnakohus jättis analüüsimata enamiku toimikus sisalduvatest tõenditest, mis kinnitavad, et hagi on põhjendamata. Linnakohus jättis tähelepanuta kostja väited selle kohta, et pooled valisid kindlustamiseks variandi, mille kohaselt kindlustati vara ilma nimekirjata. Linnakohus on tõenditele tuginemata teinud oletuse vara väärtuse lepingueelse fikseerimise kohta. Linnakohtu otsus ei põhine ühelgi kahju hüvitamise metoodikal.

1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2. Kolmas isik nõustus hageja apellatsioonkaebusele esitatud vastuväidetega. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. mai
5. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu 50 944 krooni 10 senti. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja arvestanud ja maksnud hagejale seadmete ja inventari eest kindlustushüvitise vastavalt kindlustuslepingule, mistõttu hagejal puudub alus nõuda kostjalt rohkem hüvitist, kui ta on juba saanud. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p-dest 32.4.2 ja 32.4.3 nähtub, et inventari ja seadmeid oli kostja poolt kohaldatavate tüüptingimuste kohaselt võimalik kindlustada kahel viisil: kindlustatava vara nimekirjata või kindlustatava vara nimekirja alusel. Vaidlust ei ole selle üle, et kindlustatava vara nimekirja kindlustuslepingu sõlmimisel ei koostatud. Osundatud p 32.4.2 kohaselt juhul, kui inventar ja seadmed on kindlustatud ilma kindlustatava vara nimekirjata, loetakse kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt bilansi põhivahendite nimekirjale, v.a ehitised, kaup ning p-s 6.3 loetletud vara. Kostja ongi lugenud kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olnud ja bilansis arvele võetud vara vastavalt bilansi põhivahendite nimekirjale. Hageja ei ole väitnud, et kostja tegi kindlustatud vara koosseisu valesti kindlaks. Eespool osundatud tingimuste p 32.4.2 kohaselt loetakse vara nimekirjata kindlustamisel bilansi põhivahendite nimekirja iga üksikeset omaette kindlustuse objektiks; kindlustussumma on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Vastavalt kostja tehtud kindlustuspakkumisele, mille hageja on vastu võtnud ja milles sisalduvad tingimused on seega lepingutingimused, on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. Sellest nähtub, et lepingu sõlmimisel rääkisid pooled ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2 sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises. Seega oli iga kindlustusjuhtumi käigus hävinud ja bilansi põhivahendite nimekirjas arvel olnud masina, seadme või inventari hulka kuuluva üksikeseme puhul kindlustussummaks selle bilansiline soetamismaksumus. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 10 kohaselt on kindlustussumma rahasumma, mis on ühe kindlustusjuhtumi suhtes kindlustushüvitise ülempiiriks. Sama tuleneb

§ 426

lg-st 1, mille kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Seega ei pidanud kostja hüvitama hagejale rohkem, kui oli iga hävinud eseme bilansiline soetamismaksumus, isegi kui selle hävimisega tekkinud kahju oli suurem.

§ 477

kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p 11.2 kohaselt on inventari ja seadmete kindlustusväärtuseks taassoetamisväärtus või turuväärtus, kusjuures pooled ei ole vaielnud selle üle, et lähtuda tuleb turuväärtusest. Seega ei pidanud kostja hüvitama hagejale rohkem, kui oli iga hävinud eseme turuväärtus, isegi kui selle kindlustussumma oli suurem. Hävinud esemete kostja arvestatud turuväärtused ja hageja taotletud turuväärtused erinevad ebaoluliselt. Samas ei ole hageja piisavalt põhjendanud, miks tuleks arvestada tema esitatud eksperdiarvamust. Oma väidet, nagu oleksid pooled lepingu sõlmimisel määranud seadmete ja inventari kokkuleppelise kindlustusväärtuse, ei ole hageja tõendanud: ainuüksi riski hindamise küsimustikus hageja märgitud arvudest seda järeldust teha ei saa, kuna küsimustik on küll lepingu osa, kuid miski selles ei viita asjaolule, et pooled oleksid hageja vastuseid kindlustusandja küsimustele pidanud siduvateks lepinguteks. Mingeid muid tõendeid selle kohta ei ole hageja esitanud. Kostja tehtud pakkumisest tuleneb kindlustussumma, mitte kindlustusväärtus. Kindlustussumma ja kindlustusväärtus ei ole samastatavad mõisted. Kokkuleppelise kindlustusväärtuse kohta esitatud väite sisustamisel ei ole hageja olnud järjekindel ja tema väide selle kohta, et lepingu sõlmimisel lepiti kokkuleppelises kindlustusväärtuses kokku, ei ole usutav. Nõustuda ei saa hagejaga ka selles, nagu oleks kostja pidanud maksma hüvitist tema nõutavas suuruses sellest tulenevalt, et poliisile märgitud kindlustussummaks tulekahju puhul oli 41 500 000 krooni. Nimetatud summa oli kõigi kindlustatud hoonete, seadmete, kogu inventari ning kauba ja rajatise ühine kindlustussumma, mis vastavalt

§ 426

lõikele 1 oli kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks kogu vara eest. Kokkulepe niisuguses üldises kindlustussummas ei välistanud kokkulepet selle kohta, milline on kindlustussumma iga vara osas eraldi. Seadmete ja inventari osas olidki pooled kokku leppinud nii arvulises kindlustussummas kõigi seadmete ja kogu inventari eest kokku (vastavalt pakkumisele 29 900 000 krooni) kui ka selles, et iga üksikeseme osas on kindlustussummaks selle eseme bilansiline soetusmaksumus. Kuna kindlustati vara kogum sellesse kuuluvaid konkreetseid esemeid määratlemata, laienes kindlustuskaitse seadmete ja inventari osas ka nendele esemetele, mida lepingu sõlmimise ajal olemas ei olnud, kuid mille hageja omandas hiljem (

§ 476lg 2).

Seadmete ja inventari hulka kuuluva vara kogumi eest kokku oli hüvitamise piirmääraks 29 900 000 krooni, see ei tähenda aga, nagu oleks hagejal õigus nõuda hüvitist seadmete ja inventari eest selle piirmäära ulatuses ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p-s 32.4.2 sätestatut arvestamata ja olenemata sellest, milline oli konkreetse hävinud eseme kindlustussumma (bilansiline soetamismaksumus) või milline oli selle eseme turuväärtus. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb kohtukulud ümber jaotada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus määranud kindlustussumma vastuoluliselt, kui märkis otsuses, et tuleriski puhul oli poliisi järgi kindlustussummaks 41 500 000 krooni, samas leidis aga, et iga kindlustusjuhtumi puhul oli iga kindlustusjuhtumi käigus hävinud ja bilansi põhivahendite nimekirjas arvel olnud masina, seadme või inventari hulka kuuluva üksikeseme puhul kindlustussummaks selle bilansiline soetamismaksumus. Vastuolus

§-s 426 sätestatuga on väide, et väljamakstava kindlustushüvitise piirmäära (kindlustussumma) kõrval võisid esineda veel mitmed teised kindlustussummad. Linnakohus leidis õigesti, et

§ 426

lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussummaks). Nimetatuga nõustus ka kostja apellatsioonkaebuses ning ringkonnakohtul puudus vajadus väljuda apellatsioonkaebuse piiridest ja teha vaidlustamata asjaolude pinnalt järeldusi. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata

§ 434lg 2 p 3.

Kindlustuspoliisil oli märgitud kindlustussumma 41 500 000 krooni, mitte selle arvutamise alused. Kindlustuslepingu üld- ja eritingimuste vastuolu korral ei arvestanud ringkonnakohus eritingimustes sisalduvaga. Ringkonnakohtu arvates rääkisid pooled lepingu sõlmimisel ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2 sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises. Hageja on järjekindlalt rõhutanud, et üksikesemete bilansiline soetamisväärtus võeti aluseks üksnes kokkuleppelise kindlustusväärtuse määramisel. Tüüptingimusi ei soovinud pooled kohaldada. Tulenevalt

§-st 38 ja pooltevahelisest lepingust on poolte kokkulepped kindlustusväärtuse ja kindlustussumma kohta eritingimused ja tüüptingimused neid ei mõjuta. Vastuolu korral eri- ja üldtingimuste vahel tuleb lähtuda kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummast kui eritingimusest. Ka kindlustuspakkumisest tuleneb kindlustussumma 41 500 000 krooni ning selles on sätestatud, et lahknevuse korral ettevõtte varakindlustuse tingimuste ja eritingimuste vahel kehtivad eritingimused. Ringkonnakohus ei pidanud riski hindamise küsimustikus leitud kokkuleppelist kindlustusväärtust siduvaks lepingutingimuseks, kuigi selle allkirjastas ka kostja. Ka ei pidanud ringkonnakohus oluliseks seda, et poliisi väljastas samuti kostja, kusjuures tema trükkis poliisile klausli, et riski hindamise küsimustik on kindlustuslepingu lahutamatu osa. Kindlustuslepingu kujundas kostja. Kostja kindlustusandjana kui kindlustuslepingu tugevam pool ei saa kahju toimumisel jätta kahju hüvitamata, püüdes vaidluse korral tugineda kindlustuslepingu tingimuste mittesiduvusele või kindlustuslepingu tingimuste hulka mittekuuluvale märkusele. Tsiviilõigusi tuleb teostada heas usus ja mõistlikult. Ringkonnakohus tuvastas valesti hageja järjekindlusetuse väidete esitamisel. Lepingut tõlgendades on ringkonnakohus rikkunud

§ 29lgs 5 sätestatut.

Hageja ei ole ajanud segi kindlustusväärtust ja kindlustussummat ega pidanud iga üksikeseme soetamismaksumust kindlustussummaks. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb tõendeid hinnata linnakohtust erinevalt, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

1. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 669 lg 1 p 5, kui jättis põhjendamata, miks tuleb anda hinnang esialgu vaidlustamata asjaoludele ja selle, millised seadmed ringkonnakohtu arvates hävisid.
2. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt välja kohtukulud. Kostja arvates ei ole hageja toonud välja ühtegi olulist materiaal- ega menetlusõiguse normi rikkumist, mis oleks võinud viia valele otsusele. Riigikohtu pädevusse ei kuulu tõendite hindamine ja selle põhjal juba tuvastatud poolte tahte ümbertuvastamine.
3. Kolmas isik kassatsioonkaebusele tähtajaks vastanud ei ole.
4. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja esitasid kohtule kirjalikult oma teesid. Kostja esitas kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja, paludes hagejalt kostja kasuks välja mõista kantud õigusabikulud 24 593 krooni. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
6. Vaidluse lahendamisel on olulised järgnevad asjaolud: 1)
7. juunil
8. a sõlmisid pooled ettevõtte varakindlustuse lepingu, mille objektiks olid kõik hageja hooned, seadmed, kogu inventar ning kaup ja rajatis hageja asukohas. Lepingu osadeks olid muu hulgas riski hindamise küsimustik, kindlustuspakkumine, tulekindlustuse tingimused V101.2001 ja ettevõtte varakindlustuse tingimused V110.
9. Tuleriski kindlustussumma oli 41 500 000 krooni ja omavastutus 30 000 krooni; 2)
10. juunil
11. a toimus kindlustatud objektil tulekahju, mille käigus hävis kindlustatud vara, sh hageja masinad, seadmed ja inventar; 3) kostja hüvitas hagejale kahju 14 902 360 krooni 95 sendi ulatuses, sh masinate, seadmete ja inventari hävimise eest 9 065 398 krooni, arvestades ettevõtte varakindlustuse tingimuste V110.2001 p-s 32.4.2 sätestatut, et kindlustussumma (hüvitise piir) on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetamismaksumusena. 4) Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, kas kindlustusjuhtumi tõttu hävisid kõik hageja masinad, seadmed ja kogu inventar või üksnes osa neist. Linnakohtu otsusest nähtuvalt tuvastati, et hageja seadmed ja inventar hävisid täielikult (linnakohtu otsuse lk-d 5�6). Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse muu hulgas sel põhjusel, et linnakohus jättis piiritlemata hävinud ja hävimata asjad (apellatsioonkaebuse p 2.8). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas hävisid kõik hageja masinad ning seadmed ja kogu inventar või üksnes osa neist. Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle, sh selle üle, milline oli kindlustuslepingus kokkulepitud hüvitise maksimaalne väljamaksusumma (kindlustussumma) � kas pooled leppisid kokku üksnes 41 500 000 krooni suuruses kindlustussummas kogu vara kohta, sh hageja masinad, seadmed ja inventar või lepiti masinate, seadmete ja inventari kindlustamisel lisaks kokku iga üksikeseme kindlustussummas eraldi ja iga üksikeseme kindlustussummaks oli selle bilansiline soetusmaksumus, mis kõigi masinate, seadmete ja kogu inventari kohta kokku oli 29 900 000 krooni.
12. Vastavalt

§ 422

lg-le 1 kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Kindlustusjuhtum on

§ 423

lg 1 järgi eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmiskohustuse. Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja

§ 476lg 1 järgi hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.

Asjade kogumi kindlustamise korral hõlmab kindlustus

§ 476lg 2 järgi kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad.

Millises ulatuses tuleb kahju hüvitada, sõltub sellest, kas ja kuidas on kindlustuslepingu pooled kindlustusandja vastutuse piiramises kokku leppinud. Vastavalt

§ 426

lg-le 1 peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). Samas võib kindlustussumma

§ 426lg 2 järgi olla määratletud ka muul kujul kui maksimaalse väljamaksusummana.

Viimati nimetatud sätte alusel leiab kolleegium, et maksimaalne väljamaksusumma ei pea olema igal juhul kindlaks määratud konkreetse summana. Kindlustuslepingu pooled võivad kokku leppida ka kindlustussumma kindlaksmääramise alustes, sh võtta kindlustussumma määramisel aluseks kindlustatud eseme(te) bilansilise soetusmaksumuse. Mõlemal juhul ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustussummast suuremat tegelikku kahju. Kui kahju tegelik suurus on kindlustussummast väiksem, siis on kindlustusandja

§ 477

järgi kohustatud hüvitama kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. Seega ei ole ringkonnakohus tõlgendanud vääralt

§ 426ega 477.

1. Pooled vaidlevad selle üle, millises kindlustussummas kokku lepiti. Kostja arvates lepiti iga üksiku masina, seadme ja inventarieseme kohta kokku eraldi kindlustussummas, milleks oli iga üksikeseme bilansiline soetusmaksumus. Hageja arvates leppisid pooled tuleõnnetuste puhuks kokku ühes kindlustussummas 41 500 000 krooni, nagu nähtub kindlustuspoliisilt. Seega tuli kohtutel selgitada, milline oli tegelikult kokkulepitud kindlustussumma.
2. Vastavalt

§ 434

lg-le 1 peab kindlustusandja väljastama kindlustusvõtjale enda allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis). Sama paragrahvi teise lõike kolmanda punkti kohaselt peab poliisil olema märgitud kindlustussumma või selle arvutamise alused. Poliisist (I kd, tl 4) nähtuvalt leppisid pooled kokku kindlustussummas 41 500 000 krooni. Kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks loeti riski hindamise küsimustikku, kindlustuspakkumist, poliisis nimetatud kindlustustingimusi, asendiplaani, ettevõtte varakindlustuse tingimusi V110.2001 ja tuleohutusjuhendit ettevõtetele V401.2001. Poolte allkirjastatud riski hindamise küsimustiku järgi oli kindlustatud seadmete väärtus 29 900 000 krooni (I kd, tl 54�57). Kindlustussummat sellest küsimustikust ei nähtu. Poolte allkirjastatud kindlustuspakkumise kohaselt lepiti kokku, et kindlustuse objekti kindlustussumma on 41 500 000 krooni, millest seadmete ja inventari kindlustussumma vastavalt põhivahendite nimekirjale 27 400 000 krooni ja rajatisega seotud seadmete kindlustussumma vastavalt põhivahendite nimekirjale 2 500 000 krooni, s.o kokku 29 900 000 krooni (I kd, tl-d 5�7). Kindlustuspakkumises sisalduva teise märkuse kohaselt on seadmete ja inventari kindlustussumma määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetusmaksumusena. Kindlustuse objektiks loetakse kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt põhivahendite nimekirjale. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2 järgi loetakse kindlustuse objektiks kogu kindlustuskohas olev ja bilansis arvele võetud materiaalne vara vastavalt bilansi põhivahendite nimekirjale, /.../. Bilansi põhivahendite nimekirja iga üksikeset loetakse omaette kindlustuse objektiks. Kindlustussumma on määratud bilansi põhivahendite nimekirjas arvele võetud üksikesemete bilansilise soetusmaksumusena. Kolleegium märgib, et asjas esitatud tõenditest nähtuvalt võib olla raskesti mõistetav, millises kindlustussummas pooled kokku leppisid ja milline tähendus on ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-l 32.4.2, arvestades ka kindlustuspoliisil ja kindlustuspakkumisel märgitud kindlustussummasid. Sellises olukorras võib eraldi võttes selge sõnastusega ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2 vajada tõlgendamist kooskõlas

§ 39lg-s 1 sätestatuga.

1. Ringkonnakohus võttis ekslikult kindlustussumma määramisel aluseks vaid kindlustuspakkumises sisalduva märkuse ja järeldas, et lepingu sõlmimisel rääkisid pooled ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2 sätestatud tüüptingimuse eraldi läbi ja leppisid kokku selle kohaldamises. Ettevõtte varakindlustuse tingimuste p-s 32.4.2 ja kindlustuspakkumise teise märkuse all (vt otsuse p 17) kirjapandu ei ole samased ja neid on võimalik mõista erinevalt. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, miks tuleb poolte ühise tahte kindlakstegemisel lähtuda vaid kindlustuspakkumisest ning miks ei tule arvestada kindlustuspoliisile märgitud kindlustussummat 41 500 000 krooni. Samamoodi sisaldub ka kindlustuspakkumises kindlustussumma 41 500 000 krooni. Jättes vastamata hageja väidetele kindlustussumma kohta ja analüüsimata asjas tähtsust omavad tõendid, rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 1, § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 654 lg-t
2. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh selgitama, kas pooled leppisid kokku kogu kindlustusobjekti kindlustussummas 41 500 000 krooni või seadmete ja inventari iga üksikeseme kindlustussummas, milleks oli iga üksikeseme bilansiline soetusmaksumus, kusjuures kõigi seadmete ja inventari osas oli kindlustussummaks 29 900 000 krooni.
3. Siinjuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et ettevõtte varakindlustuse tingimused kui tüüptingimused kohalduvad

§ 38

kohaselt poolte suhtele vaid siis, kui pooled ei ole omavahel teisiti kokku leppinud. Kui pooled leppisid kokku üksnes kogu kindlustusobjekti ühtses kindlustussummas 41 500 000 krooni, siis ettevõtte varakindlustuse tingimuste p 32.4.2 ei kohaldu. 20. Kolleegium leiab, et kindlustuslepingus võib iseenesest kokku leppida n.ö mitmeastmelises kindlustussummas ja selline kokkulepe võib sisalduda ka tüüptingimustes, kui see on sõnastatud kindlustusvõtjale arusaadavalt. Mitmeastmelise kindlustussumma tüüptingimus on arusaadav juhul, kui mõistlik kindlustusvõtja saaks lepingu sõlmimisel selgelt aru, millise kindlustussumma alusel arvutatakse kindlustusjuhtumi saabumisel kindlustushüvitis. Samuti ei või selline tüüptingimus olla kindlustusvõtjale ebamõistlikult kahjustav. Ebamõistlikult kahjustavaks saab pidada nt tüüptingimust, mille kohaselt oleks välistatud kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitise maksmisel lähtuda sellest kindlustussummast, mis on kindlustusmaksete arvestamise aluseks. Vastavalt

42 lg-le 1 võib selline tüüptingimus olla tühine. 21. Kolleegium märgib, et olenevalt kokkulepitud kindlustussummast võib tegemist olla alakindlustuse (

§ 482

) või ka ülekindlustuse (

§ 481) juhtumiga.

Kuigi pooled ei ole tuginenud õiguslikule väitele, et kindlustusjuhtumi saabumisel oli tegemist alakindlustusega, saab kohus vastavate asjaolude esitamisel järelduse alakindlustuse kohta ise teha. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimine oli enne

1. jaanuari
2. a kehtinud TsMS § 228 kohaselt kohtu ülesanne ning on seda ka kehtiva TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi (vt Riigikohtu
3. mai
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 (RT III 2006, 20, 187)). Asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta ka seisukoht, kas poolte esitatud asjaolude alusel on tegemist alakindlustuse juhtumiga

§ 482mõttes.

22. Muud kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu