Obsah (4)

§ 361§ 28§ 2§ 29

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-95-06 Otsuse kuupäev 30. oktoober 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

§ 361lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 9.

mai

1. a kohtuotsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. september
3. a (kirjalik menetlus) RESOLUTSIOON
4. Tühistada Viru Maakohtu
5. veebruari
6. a ja Viru Ringkonnakohtu
7. mai
8. a kohtuotsused V.T. õigeksmõistmises

§ 361lg 1 järgi ja saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

1. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. V.T. anti kohtu alla süüdistuses

§ 361lg 1 järgi selles, et 12.

veebruaril

1. a, olles metssea ajujahil Ida-Virumaal, rikkus ta Jahiseaduse (JS) § 27 lg 2 p-de 1 ja 5 ning Jahieeskirja (JE) § 1 lg 26 ja § 6 p 9 nõudeid, tappes emakaru. Jahiseaduse § 56 ja Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määruse nr 48 kohaselt tekitati keskkonnale oluline kahju 30 000 krooni. Nigula Looduskaitseala kulutas kolme karupoja ülalpidamiseks 20
4. 85 krooni. Keskkonnainspektsioon esitas tsiviilhagi 50
5. 85 krooni hüvitamiseks kuriteoga tekitatud kahju katteks.
6. Viru Maakohtu
7. veebruari
8. a kohtuotsusega mõisteti V.T. süüdistuses

§ 361lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Kohus käsitas toimunut õnnetusjuhtumina, leides, et V.T. tappis karu oma elu kaitseks. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna esindaja ja prokurör. Apellandid väitsid, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita karu rünnet V.T-le ning leidsid, et süüdistataval oli võimalus hädaseisundit vältida ja karu tapmisest loobuda. V.T. valis aga karu küttimise ja ta tappis karu tahtlikult. Prokurör märkis, et maakohtu otsuse tühistamise aluseks on põhjenduste puudumine kohtuotsuses ja selles sisalduvate järelduste mittevastavus faktilistele asjaoludele. Mõlemad apellandid taotlesid V.T. süüditunnistamist

§ 361lg 1 järgi ja tsiviilhagi rahuldmist.

1. Viru Ringkonnakohtu
2. mai
3. a kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata järgmistel põhjendustel. Ringkonnakohus leidis, et V.T. lahkus jahijuhataja poolt määratud laskekohast kui jaht oli lõppenud, kuid laskekohast lahkumine ei olnud põhjuslikus seoses karu surmaga. Seetõttu jäeti süüdistusest välja JE § 6 p 9 rikkumine. Karu surmaga ei olnud põhjuslikus seoses ka JS § 27 lg 2 p 5 (jahikoeraga jahipidamise ajad ja tingimused ) rikkumine. Kuna süüdistuses puudub viide konkreetsele Jahieeskirja normi rikkumisele, on V.T. süüdistus konkretiseerimata. Karu tahtlik tulistamine ja surmamine viitab Jahieeskirja § 1 (karu küttimist reguleerivate sätete) rikkumisele, millest omakorda võib järeldada, et V.T. tegu vastab

§ 361lg-s 1 kirjeldatud kuriteo objektiivsetele tunnustele.

Uuritud tõendid ei tõenda aga tõsikindlalt seda, kui kaugelt V.T. karu tulistas ja kas ta pidi end ohtu seadmata nägema karu pesa või mitte. Usaldusväärne on V.T. väide, et karu ründas teda ja seetõttu oli ta sunnitud 3-5 meetri kauguselt karu tulistama. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et V.T. käitumine jäi hädakaitse piiridesse. Ringkonnakohtu arvates on hädakaitseseisund süüd välistav asjaolu, mistõttu tuleb V.T. tegu käsitada õiguspärasena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör I. Karo esitas kassatsiooni, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kassaator leiab jätkuvalt, et kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad JS § 27 lg 2 p 5 ning JE § 1 lg 26 ja § 6 p 9 nõuete rikkumist. V.T. lahkus enne jahi ametlikku lõppu laskeliinilt ja ilma vastava korralduseta järgnes metsas haukuvatele jahikoertele. V.T. järgnes laetud püssiga koerte haukumise suunas, pidades võimalikuks kohtumist suure ulukiga, s.h ka karuga. Prokurör loeb tuvastatuks, et V.T. sattus karupesa juurde ebaseaduslikult ja asetas vabatahtlikult end ohtlikku olukorda. Tema tegu ei saa lugeda õiguspäraseks hädakaitset reguleerivate sätete alusel, sest puudub õigusvastane rünne

§ 28lg 1 mõttes.

Prokuröri hinnangul oli V.T-l võimalus jahipidamise nõudeid järgida ja seeläbi ohtu vältida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 6. Selleks, et tuvastada isikule süüksarvatud teo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda

§ 2lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist.

Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust (

II ptk 1. jagu), seejärel selle õigusvastasust (

II ptk 2. jagu) ja lõpuks süüd (

II ptk 3. jagu). Igal nimetatud tasandil tuleb tegu õiguslikult analüüsida ning seejärel, kui kõigis kolmes astmes on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost. Kui isiku tegevus ei täida süüteokoosseisu, pole põhjust õigusvastasuse tasandile liikuda. Koosseisule mittevastavat tegu ei saa nimetada õiguspäraseks ega mittesüüliseks, sest puudub karistatav ebaõigus. Kui isik realiseerib oma käitumisega kõik kuriteo objektiivsed asjaolud (näiteks süüdistuse korral

§ 361

lg 1 järgi tuvastatakse, et süüdistatav põhjustas jahiuluki küttimise nõuete rikkumisega olulise kahju keskkonnale), on ebaõigus olemas. Kuid enne selle ebaõiguse (koosseisupärase teo) õigusvastaseks tunnistamist on teo toimepanijal võimalus viidata asjaoludele, mis võivad tema teo õigusvastasuse välistada (

§-d 27-31). Kui tegu on koosseisupärane ja õigusvastane, s.t õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, tuleb viimaks lahendada süüküsimus ja kontrollida, kas esineb süüd välistavaid asjaolusid (

§-d 32-43). 7. Viru Maakohus mõistis V.T. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Milline

§ 361lg-s 1 ettenähtud koosseisutunnus puudub, kohus ei selgita.

Kuigi maakohus sedastas deliktistruktuuri esimesel astmel kuriteokoosseisu puudumise, liikus ta teisele, s.o õigusvastasuse tasandile, kus tuvastas V.T. käitumises enesekaitse tunnused. Kohus leidis sedagi, et tegemist on õnnetusjuhtumiga. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu käsitlus ei vasta kolmeastmelise deliktistruktuuri põhimõttele. Samuti ei ole põhjenduste puudumise tõttu kohtuotsusest üheselt mõistetav, millisel õiguslikul alusel, s. t millise süüteokoosseisu tunnuse puudumise tõttu V.T. õigeks mõisteti. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtuotsuses põhjenduste puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi. 8. Viru Ringkonnakohus aga tuvastas, et V.T. tulistas ja surmas emakaru tahtlikult, täites sellega

§ 361lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused.

Edasi asus ringkonnakohus kontrollima, kas karu tulistamine ja surma põhjustamine oli õigusvastane või esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Tõendite analüüsi tulemusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et karu ründas V.T. 3-5 meetri kauguselt. Samas märgib ringkonnakohus "...et prokuröri poolt toodud väidetega on ümber lükatud Tumanovi versioon, et ta oli sunnitud karu tapma enesekaitseks, et ta tol momendil tegutses hädakaitse piirides. Hädakaitseseisund on süüd välistav asjaolu ja seepärast Tumanovi tegu ei saa pidada õigusvastaseks." Ringkonnakohtu järeldused V.T. teo õiguspärasuse ja süü puudumise kohta on kohtuotsuses esitatud vastuoluliselt, samuti ei vasta need kehtivale kriminaalseadusele. Seega on ka ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohtu poolt on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. II 9. Kriminaalasja seaduslikuks lahendamiseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinkohal vajalikuks selgitada hädakaitse ja hädaseisundi kui teo õigusvastasust välistavate asjaolude kohaldamisega seonduvaid küsimusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-1-01 (RT III 2001; 4; 40) ja nr 3-1-1-111-04 (RT III 2005; 6; 53)). 10. Selleks, et õigustada tegu hädakaitsega (

§ 28

lg 1), tuleb eelkõige tuvastada inimesest lähtuv õigusvastane rünne, millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub inimese poolne õigusvastane rünne, siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest. Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda. Hädakaitsega võib olla tegemist siis, kui inimene ässitab looma teisele kallale, sest siis tõrjutakse ässitaja rünnet. Arutatavas asjas sellise ründega tegemist ei ole. Õigushüvele (näiteks inimese elule) metslooma rünnakust tuleneva vahetu ohu tõrjumise teo õigusvastasust välistava asjaoluna saab kõne alla tulla küll hädaseisund

§ 29

tingimustel, kuid mitte

§-s 28 sätestatud hädakaitse.

1. Sarnaselt hädakaitsega on hädaseisundi puhul tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga, mida kontrollitakse alles deliktistruktuuri teisel tasandil ja millele peab eelnema etteheidetava teo koosseisupärasuse tuvastamine. Karistusseadustiku § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust. Üldisemas tähenduses tuleb hädaseisundi all mõista vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvedele) kahju tekitamisega.
2. Hädaseisundi eeldusi kontrollides tuleb eristada hädaolukorda ja päästetoimingut. Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist ja nagu hädakaitse puhulgi, tuvastatakse see nn objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Ohu olemasolu ei sõltu selle päritolust (loodusnähtus, looma käitumine vms), kuid oluline erinevus võrreldes hädakaitsega on selles, et hädaseisundi korral puudub õigusvastane rünne õigushüvele (vt otsuse p 10). Päästmistoiming on koosseisupärane tegu, mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis subjektiivselt on kantud päästmistahtest. Erinevalt hädakaitsest on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud muud võimalust. Hädaseisund puudub, kui isikul oli võimalus põgeneda või abi kutsuda. Päästmistoiming on vajalik siis, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, mis tähendab õigushüvede omavahelist kaalumist. Võrdsete hüvede korral võrreldakse ähvardava ohu suurust. Otsustada tuleb ka päästmistoimingu ohtlikkuse üle, mis eeldab laiemat hinnangut päästmistoimingu olemusele. Siinkohal tuleb kontrollida ka seda, kas ei ole tegemist süülise hädaseisundiga.
3. Süüline hädaseisund tähendab seda, et isik on oma süülise käitumisega ise viinud enda olukorda, kus ta peab päästma oma õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga. Iseenesest ei välista süüliselt põhjustatud hädaseisund isiku õigust enda hüve päästa. Küsimus on vaid selles, kas igasugune süüliselt põhjustatud hädaseisund annab hädaseisundiõiguse ja millised on päästmistegevuse piirid. Kui isik on ohu tekitanud kavatsetult eesmärgiga oht võõrast õigushüve hävitades kõrvaldada (ründe provotseerimine), siis hädaseisund puudub. Samuti siis ei saa isik oma tegu hädaseisundiga õigustada, kui ta kutsub hädaolukorra esile oma tahtliku teoga. Kui aga isiku süüline käitumine seisneb üksnes ettevaatamatuses, pole hädaseisundiõigus välistatud, kuid hüvede kaalumisel tuleb isiku ohtu põhjustavat käitumist hinnata tema kahjuks, misläbi vähenevad tema võimalused õigustada ohu tõrjumist hädaseisundiga. Hädaseisundi provokatsiooni ja ettevaatamatu käitumise vahele jääb olukord, kus isik on tahtlikult põhjustanud ohu oma hüvele, kuid ta ei ole seda teinud provokatsiooni eesmärgil. Ta on tulevase ohu ja vajaduse kõrvaldada see võõra hüve kahjustamise hinnaga, ette näinud (kaudne tahtlus) või teab seda (otsene tahtlus). Ka siin kaalutakse hüvesid, kuid arvesse võetakse ka ohu põhjustaja süülist käitumist. Seega, kui isik otsustas ohtu põhjustanud (või suurendanud) teo toimepanemise ajal tahtlikult tulevase, võõrast õigushüve ohustava (eeldatavasti ka kahjustava) teo kasuks, ei saa tagajärje põhjustamist hädaseisundiga õigustada.
4. Pärast kõigi hädaseisundi dogmaatiliste nõuete kontrollimist viiakse läbi kohasuse kontroll, millega lahendatakse küsimus päästetoimingu kooskõlast õiguskorra avalik-õiguslike väärtushinnangutega. Lisaks hädaseisundi objektiivsete eelduste kontrollimisele tuleb kontrollida ka selle subjektiivse külje (päästmistahte) olemasolu. Isik peab teadma, et ta viibib ja tegutseb hädaseisundis. III
5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on V.T.

§ 361lg 1 järgi mõistetud õigeks ebaõigel materiaalõiguslikul alusel.

Sellest tulenevalt on kriminaalasjas välja selgitamata asjaolud võimaliku hädaseisundi ja ka süülise hädaseisundi kohta. Neil põhjustel tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule, kus materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine alguse said. 16. Kui kohus kriminaalasja uuel arutamisel tuvastab V.T. poolt karu tahtliku tulistamise ja tapmise vastavuse

361 lg-s 1 sätestatud kuriteokooseisule, tuleb kohtul hinnata V.T. tegevust deliktistruktuuri teisel tasandil ja anda uus õiguslik hinnang V.T. väitele karu tapmise asjaolude kohta, arvestades, et hädakaitse kohaldamise seaduslikud eeldused puuduvad. Kohtul tuleb kaaluda V.T. teo õiguspärasust hädaseisundi instituudi alusel. Seejuures tuleb kindlaks teha, kas V.T. tegevus alates jahi lõppemisest teada saamisest kuni tema poolt karu tulistamiseni on käsitatav süüliselt hädaseisundi põhjustamisena. Kui ilmneb, et V.T. oli juba algtegu (jahi lõppedes võõrastele haukuvatele koertele järgnemine ja karu pesale liigne lähenemine) toime pannes vähemalt kaudse tahtluse vormis teadlik tulevasest teost (tulistamine) ja selle tagajärjest (suure uluki kahjustamine/tapmine), ei ole hädaseisundi eeskirjadele tuginemine võimalik. Algteo objektiivne ja subjektiivne ebaõigus hõlmab järelteo asjaolud (ka tagajärje põhjustamise) ning viimase hädaseisundiline iseloom ei kustuta algteo ebaõigust. Selgitamist vajab seegi, kas V.T-l oli võimalus enne karuga silmitsi jõudmist põgeneda. Kui oli, siis ei saa karu tapmist hädaseisundiga õigustada. Kui see võimalus puudus, on ka siis kriminaalvastutus algteost põhjustatud tagajärje eest võimalik, kui esinevad süülise hädaseisundi tunnused (vt otsuse p 13). 17. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab ka ringkonnakohtu otsuses toodud ekslikule seisukohale, et hädakaitseseisund on süüd välistav asjaolu. Kriminaalkolleegium selgitab, et hädakaitseseisund on hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu üks element hädakaitsetegevuse kõrval. Süüd välistavad asjaolud on sätestatud ammendavalt

§-des 38-43, mille hindamisega tegeletakse alles deliktistruktuuri kolmandal, s.o süü tasandil.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt, tühistab Viru Maakohtu
2. veebruari
3. a ja Viru Ringkonnakohtu
4. mai
5. a kohtuotsused V.T. õigeksmõistmises

§ 361lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi