← Eesti

3-2-1-98-06

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 74

lg 1 järgi võis kohus kohustada poolt ilmuma isiklikult kohtuistungile, kui seda oli vaja asja lahendamiseks ehk teisisõnu, kui poole seletus oli vajalik asjas tähtsate asjaolude kindlakstegemiseks. Taotletud tõendi asjakohasus oli siis ja on praegu kohtu otsustada ning kolleegiumi hinnangul keeldus esimese astme kohus õigesti tõendi kogumisest. Menetlusosalise seletus ei ole alates

  1. jaanuarist
  2. a enam tõendiks muidu kui teatud piiratud tingimustel vande all antuna (TsMS § 267). Hageja ei ole seda nõudnud. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis ringkonnakohus hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks vajalike ja põhjendatud kohtukuludena välja 2000 krooni. Vastustaja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jõudis ringkonnakohtuni avalduste ja seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul. Kohtukulude hüvitamisel ei ole tähendust asjaolul, kes on kandnud kohtukulud menetlusosalise eest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada ning saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta. Kohus tuvastas, et poolte abielu on lahutamata ja ühisvara jagamata, samas jättis põhjendamata, miks ei ole hageja õigustatud tutvuma kostja kõigi dokumentidega. Kohus ei lükanud ümber hageja väiteid, et kostja tegevus ja/või tegevusetus ning sellega seonduv dokumentatsioon puudutab abikaasade ühisvara, s.o ühisvara kasutamist ja sellega seotud kulude katmist. Kohus ei põhjendanud veenvalt, millest ta järeldas, et abikaasade ühisvara kasutamisega seotud dokumendid ei ole koostatud hageja huvides. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka hagejalt kostja kasuks apellatsiooniastme kohtukulude väljamõistmisel, kui ei põhjendanud, miks on väär hageja seisukoht, et hagejalt ei saa kostja kasuks kohtukulu välja mõista, kuna kostja ei täpsustanud kohtukulude hüvitamise soovi lubatud kahe nädala jooksul arvates vastava taotluse esitamisest. TsMS § 647 lg 1 järgi võib kohtu määratud tähtaja jooksul esitada vaid avaldusi või seisukohti, mitte aga nõudeid või taotlusi. Lisaks ei ole menetlusvälisele isikule esitatud arve enne
  4. jaanuari 2006.

§ 60lg 3 tähenduses menetlusosalise kuludokumendiks.

  1. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  3. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidlus tuleb lahendada VÕS § 1015 alusel. Nimetatud sätte alusel saab hagi rahuldada juhul, kui hagejal on õigustatud huvi kostja valduses oleva dokumendiga tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud hageja huvides või dokumendis on kajastatud hageja ja kostja vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud hageja ja kostja vahelise tehingu ettevalmistamine. Kolleegium leiab, et selle sätte alusel saab hagi mh rahuldada juhul, kui hageja õigustatud huvi tuleneb hageja ja kostja vahelistest õigussuhetest, sh abikaasade ühisvarasuhetest.
  4. Hageja põhistas oma õigustatud huvi sellega, et kostja andis poolte ühisvarasse kuuluva korteriomandi kolmandale isikule ilma hageja nõusolekuta tasuta kasutada ja et hagejal on vaja saada ülevaade ühisvara koosseisust ühisvara jagamise vaidluse õigeks lahendamiseks. Hagi jäi ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud oma õigustatud huvi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusega seoses tekkinud dokumentatsiooni vastu. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hageja soov jagada kostjaga ühisvara ja koguda selleks tõendeid, ei tähenda, et sellega oleks VÕS § 1015 tähenduses tõendatud hageja õigustatud huvi tutvuda kõigi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamise dokumentidega ja muu majandustegevusest tekkinud dokumentatsiooniga. Samas jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta, et hageja tugines oma õigustatud huvi põhjendades ka asjaolule, et kostja andis hageja nõusolekuta poolte ühisvaraks oleva korteriomandi kolmandale isikule tasuta kasutada ja hageja soovib kindlaks määrata ühisvara koosseisu ja kulutusi. Seega ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta kõigi hageja apellatsioonkaebuse väidete kohta, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t
  5. Vaidlust ei ole selle üle, et korteriomand kuulub poolte ühisvara hulka, kuigi kostja ostis selle. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi ühisvara, st abielu kestel ostetud korteriomand on abikaasade ühisomand asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 mõttes. Omand on AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Muu hulgas tähendab see ka õigust saada asjast kasu ning kanda asjaga seotud koormatisi ja kulutusi. Lähtuvalt PKS § 17 lg-st 1 on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel. Seega lepivad abikaasad kokku, mil viisil nad ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad. Seejuures on kummalgi abikaasal õigus kasutada korteriomandit ja saada sellest kasu tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 mõttes. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 kuulub abielu ajal korteriomandist saadud kasu abikaasade ühisvara hulka. Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta koostatud dokumendid on koostatud mõlema abikaasa huvides VÕS § 1015 esimese alternatiivi mõttes ning abikaasa õigustatud huvi ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta koostatud dokumentidega tutvumiseks tuleneb eespool viidatud sätetest.
  6. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 järgi abikaasade ühisvara. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara oleks selle abikaasa lahusvara. Seega võib füüsilisest isikust ettevõtja abikaasal olla õigustatud huvi füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlust puudutavate dokumentide vastu, kui need on koostatud abikaasade ühisvarasse kuuluvate esemete kohta.
  7. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 1015, sest ei arvestanud hageja õigusliku huvi kindlaksmääramisel ka abikaasade kui ühisomanike vahelist õigussuhet. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, kas ja millised ühisomandiga seonduvad dokumendid on kostja valduses, ning tuvastama, kas hagejal kostja abikaasana on õigustatud huvi nende dokumentidega tutvumiseks.
  8. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et haginõue dokumentidega tutvumiseks oli mahult tunduvalt laiem kui nõude põhjenduseks esiletoodud asjaolud. Nimetatu ei tähenda aga seda, et hagi tuleks sellisel juhul jätta täielikult rahuldamata. Kui haginõue oli laiem kui nõude põhjenduseks esiletoodud asjaolud, sai ringkonnakohus rahuldada hageja nõude põhjendatud osas, s.o osaliselt. Vastavalt TsMS § 438 lg-le 1 otsustab kohus mh selle, kas hagi rahuldada või mitte. Kolleegium märgib, et hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine hõlmab eneses ka hagi osalise rahuldamise võimalust (sama tulenes otseselt enne
  9. jaanuari 2006.

§ 231lg-st 5).

  1. Hageja kassatsioonkaebuse väited hagejalt kostja kasuks kohtukulude väljamõistmise ebaseaduslikkuse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei rikkunud kohtukulusid välja mõistes menetlusõiguse norme. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne
  2. jaanuari
  3. a alustatud menetluses menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele varasemat seadust. Tulenevalt enne
  4. jaanuari 2006.

§ 60

lg-st 3 pidi pool kohtukulude hüvitamiseks esitama kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Kirjaliku menetluse osas erisusi ette ei nähtud. Asja materjalidest nähtuvalt palus kostja

  1. aprillil
  2. a esitatud vastuses apellatsioonkaebusele mõista hagejalt enda kasuks välja kohtukulud, lubades täpsustatud kohtukulude nimekirja esitada hiljemalt kahe nädala jooksul alates vastuse esitamisest (tl 75). Kuna pooled nõustusid apellatsioonkaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses, andis ringkonnakohus pooltele veel esitamata avalduste ja seisukohtade esitamiseks aega
  3. maini
  4. a (tl 77). Kolleegium leiab, et kuigi kohus andis pooltele menetluse ajal kehtinud TsMS § 647 järgi tähtaja vaid avalduste ja seisukohtade esitamiseks, tuleb enne
  5. jaanuari
  6. a alustatud menetluse puhul lugeda seda tähtaega siduvaks ka enne
  7. jaanuari 2006.

§ 60

lg-s 3 sätestatud kohtukulude hüvitamiseks esitatavate kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise osas. Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene kohtukulude välja mõistmata jätmise alust juhul, kui pool ei esita kohtukulude nimekirja ja kuludokumente enda lubatud tähtpäeval. Nähtuvalt toimiku materjalidest mõistis ringkonnakohus kostja kasuks välja kohtukulu kostja kui füüsilise isiku nimele koostatud arve alusel (tl 82). Kolleegium märgib, et tähendust ei oma asjaolu, et kuludokument oli koostatud kostja kui füüsilise isiku, mitte aga kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja nimele. Ekslik on hageja arusaam, et sellisel juhul on tegemist kohtumenetluse välisele isikule esitatud arvega, mille alusel kohtukulusid poolele hüvitada ei saa. Füüsilisest isikust ettevõtja ei ole eraõiguslik juriidiline isik ning seega saab ta oma tsiviilprotsessiõigusi teostada füüsilise isikuna, nagu leidis Riigikohus ka 28. septembri 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-06 (RT 2006, 33, 286). Seega saab kuludokumendiks TsMS § 60 lg 3 mõttes olla ka õigusabiteenuse osutamise eest füüsilisele isikule esitatud arve. Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.