Obsah (4)

§ 59§ 202§ 201§ 20

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 202 lg-le 7 ja Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusele nr 279 "Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad" (edaspidi määrus nr 279). Kostja sõiduauto hageja parklasse paigaldamise ja dokumendi vormistamise tasu oli 200 krooni, sõiduauto vedu uude hoiukohta 350 krooni ja hoiutasu 40 krooni ühe ööpäeva eest. Hageja nõudis kostjalt hoiutasu kokku 757 päeva eest ajavahemikul
3. maist
4. a kuni
5. juunini
6. a.
7. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et ei ole hageja nõutud hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamiseks kohustatud subjekt. Kostja ei ole hagejaga sõlminud hoiulepingut. Kostja sõiduauto osales liiklusõnnetuses, mille tagajärjel kostja viidi sündmuskohalt minema kiirabiga. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt nr 291 tõendab, et kostja sõiduauto paigutas hoiukohta politsei. Sellega täitis politsei temale

§ 59lõikes 3 pandud asja säilitamise kohustust.

Hagi aluseks olev

§ 202

lg 7 reguleerib hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist, kui sõiduk on paigutatud lähimasse hoiukohta

§-des 201 ja 202 toodud tingimustel, s.o kas juhi kõrvaldamise tõttu sõiduki juhtimiselt või sõiduki vale parkimise tõttu. Kostja sõiduauto hoiukohta paigutamisel ei esinenud osundatud sätetes toodud tingimusi. Kui politsei valis kostja sõiduauto hoidmiseks vastavat tasulist teenust pakkuva hoiukoha, siis tekkisid õigused ja kohustused hageja ja politsei vahel. Õigeks kostjaks on Eesti Vabariik Politseiameti kaudu. 4. Harju Maakohus jättis 27. septembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab

§ 59

lg 3, et kui sõidukijuht sai liiklusõnnetuses surma või selliselt vigastada, et ta toimetati raviasutusse, korraldab tema sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimise ja tagab selle säilimise politsei. Kostja vastuväidete kohaselt toimetati ta liiklusavarii sündmuskohalt raviasutusse. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja D. R ütlused ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

1. juuli
2. a vastus kostja esindajale, mille kohaselt
3. mail
4. a toimunud liiklusõnnetuses deformeerus kostjale kuulunud sõiduk tugevasti ja sõidukis viibinud isikud toimetati sündmuskohalt raviasutusse. Samast Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastusest selgub, et kuna politseil lasus tulenevalt

§ 59

lõikest 3 kohustus korraldada sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimine ja selle säilimise tagamine, siis seda ka tehti. Seega on tõendatud, et

§ 59

lg 3 kohaselt oli kostja sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimine ja selle säilimise tagamine politsei ülesandeks. Hageja väitel tuleneb kostja kohustus tasuda sõiduki parklas hoidmise eest

§ 202

lõikest 7 ja selle alusel kehtestatud määrusest nr 279.

§ 202

lõikest 7 tuleneb sõiduki omaniku kohustus parklakulude hüvitamiseks

§-s 201 või

§ 202

lõikes 2 sätestatud aluste esinemisel.

§ 201

lg 1 p-de 1 kuni 4 kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimiselt, kui on küllaldane alus arvata, et ta on joobeseisundis, kui tal puudub vastava sõiduki juhtimist või kasutamist õigustav dokument, kui sõiduki rikke, heitmete saasteainesisalduse, mürataseme või muu puuduse tõttu on sellega sõidu jätkamine keelatud või kui sõidumeerikuga mootorsõiduki juht ei ole täitnud

§-s 203 sätestatud puhkeaja nõudeid, kuni asjakohaste nõuete täitmiseni.

§ 202

lg 2 p-de 1 kuni 4 kohaselt võib sõiduki paigutada lähimasse valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust, või on sõiduk pargitud nii, et kahjustab teed või haljasala, või on sõiduk pargitud selleks keelatud kohas nii, et see segab tee, haljasala, hoonete või rajatiste hooldustöid, või on sõiduk pargitud teisaldamist tähistava tahvliga märgistatud alale. Kuna asjas on tuvastatud, et ühtegi eelnimetatud põhjust kostja puhul ei esinenud, siis puudub hagejal alus

§ 202lg 7 alusel nõuda kostjalt sõiduki hoidmise ja valvamise kulusid.

Kuna määrus nr 279 on kehtestatud

§ 202lg 7 alusel, siis ei saa nimetatud määrust praegusel juhul kohaldada.

1. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas hoiuteenust kostjale kuuluva sõiduki suhtes ning et selle teenuse tellis Politseiamet. Vaidlusküsimuseks oli, kas hageja on õigustatud nõudma kostjalt hoiutasu määrusega nr 279 kinnitatud määrade alusel või mitte. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus kostja sõiduauto sai kannatada liiklusõnnetuse tagajärjel ning päästetööde tegemist reguleerivad erisätted, sh

§ 59

, ei saa liiklusõnnetuses osalevale juhile panna kõrgendatud hoiutasu maksmise kohustust, mis tuleneb

§st 20².

§ 20

² sätestab sõiduki kinnipidamist olukorras, mil juht on süüliselt rikkunud liikluseeskirja ning selle tagajärjel auto teisaldatakse. Päästetööde tagajärjel auto paigutamisel hoiukohta ei ole seadusandja sätestanud hoiutasu maksmise korda. Kuivõrd tegemist ei ole

§ 20

¹ lg-s 1 sätestatud juhtumiga, siis ei ole asjakohane hageja väide, et kostja kui sõiduauto juht oli alkoholijoobes. Õige on hageja väide, et tema osutas hoiuteenust seaduspäraselt Politseiameti tellimusel. Õiguslikuks küsimuseks on, kelle vahel õigussuhe tekkis ja kelle vastu saab hageja nõude esitada. Asjaolu, et mootorsõidukite teisaldamist ja parklasse toimetamist korraldas Politseiamet, ei välista tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist. Riigikohtu halduskolleegium asus

1. oktoobri
2. a kohtuasjas nr 3-3-1-64-03 seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise tagamiseks võib avalik võim sõlmida aga nii halduslepinguid kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Kolmandatel isikutel, st eelkõige mootorsõidukite omanikel tekkis õigussuhe teisaldamise otsustajaga, s.o Politseiametiga. Kostja sõiduauto toimetati parklasse politseiametnike korraldusel ning anti üle hoidmiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega tekkis hoiusuhe Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) ning hageja kui tasulise parkla teenust osutava isiku vahel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus alusetult kohaldamata

§ 202ja määruse nr 279.

Kui liiklusõnnetuses osalenud juht on tarvitanud alkoholi, on alus nii

§ 201

kui ka

§ 202kohaldamiseks. Ringkonnakohus rikkus Ts

MS § 232 ja § 442 lõiget 8, kuna jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja oli alkoholijoobes, ning ei hinnanud joovet kinnitavaid tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

1. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.
3. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei saa kohaldada

§ 202ja määrust nr 279.

Kostja sõiduauto paigutamisel hageja parklasse täitis riik

§-s 59 sätestatud kohustust. See säte ei näe ette sõiduauto omaniku kohustust hüvitada riigile või muule isikule sõiduauto tasulisse hoiukohta paigutamise ja hoidmise kulud. Analoogia kasutamine ei ole põhjendatud, kuivõrd seaduses ei esine lünka kõnealust liiki olukorra regulatsioonis (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 12). Ekslik on hageja seisukoht, et

§ 202

ja määrust nr 279 tuleb kohaldada ka juhul, kui liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu haiglasse toimetatud mootorsõiduki juht oli olnud mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoobes. Mootorsõiduki juhi paigutamine liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu haiglasse ei tähenda tema kõrvaldamist mootorsõiduki juhtimiselt

§ 202lg 1 alusel.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti ka seda, et mootorsõiduki paigutamisel tasulisse parklasse võib riigil, vaatamata sellele, et ta täidab

§-st 59 tulenevat kohustust, ja parkla omanikul tekkida tsiviilõiguslik suhe hoiulepingu alusel. Hageja avaldas maakohtu eelistungil, et tal oli Maardu politseiga kokkulepe, mille kohaselt tema parklat kasutatakse vajadusel selleks, et hoida avariilisi ja politsei poolt kinni peetud autosid, juhul kui politsei suunab need autod parklasse (maakohtu toimiku leht 53). Ringkonnakohus luges tõendatuks, et hageja ja riik sõlmisid kostja sõiduauto hoidmiseks hoiulepingu. 12. Kolleegium märgib, et kui kostja sõiduauto paigaldati hageja parklasse hageja ja riigi vahel sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi kostjale. Samas välistab hoiulepingu sõlmimine hageja ja riigi vahel hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse (VÕS §-d 1018 - 1026) või alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027 - 1042) alusel, sest hageja soorituseks oli olemas alus (leping). Hagejal võib olla tasunõue riigi vastu hoiulepingust tulenevalt. Määrus nr 279 ei reguleeri sellise tasunõude ulatust. Soorituse ? kostja sõiduauto selle säilimise tagamiseks hageja parklasse paigutamise ja hoidmise ? tegemiseks seadusest tuleneva aluse olemasolu tõttu (

§ 59

) ei ole riigil õigus nõuda kostjalt hüvitist võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Ka muu seadus ei näe ette mootorsõiduki omaniku kohustust hüvitada riigile kulutused juhul, kui riik on täitnud

§-st 59 tulenevat kohustust. Iseenesest võis olla ka nii, et hoiuleping riigi ja hageja vahel lõppes poolte kokkuleppel või ühe poole poolt ülesütlemise tõttu pärast seda, kui oli lõppenud vajadus hoida kostja sõiduautot hageja parklas. Kui kostja pärast hoiulepingu lõppemisest teadasaamist ei tulnud oma sõiduautole järele, võis tal tekkida hageja ees kohustus tasuda sõiduauto edasise hoidmise eest kas lepingu, käsundita asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel. Hageja ei ole aga tuginenud alustele, mis võimaldanuks kohtutel selliste kohustuste olemasolu tuvastada. Tunnistaja D. R maakohtu istungil antud ütluste kohaselt keeldus kostja sõiduauto väljaandmisest sellepärast, et politsei ei olnud lubanud kriminaalasja uurimise tõttu sõiduautot üle anda, ja hiljem, kui politsei luba oli olemas, siis selle tõttu, et kostja oli jätnud hageja tasunõude rahuldamata (maakohtu toimiku leht 84). Hageja võis sõiduautot pärast riigiga sõlmitud hoiulepingu lõppemist enda valdusse jätta põhjusel, et ta hakkas teostama VÕS § 888 lg 1 teise lause alusel pandiõigust hoiulepingust tulenevate nõuete tagamiseks. Sellisest pandiõiguse teostamisest ei saanud tekkida kohustusi kostjale, kes ei olnud hoiulepingu pooleks. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu