3-1-1-91-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-91-06 Otsuse kuupäev

1. november
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi J.K. karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrus nr 1-06-5226 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkli määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev
5. august
6. a RESOLUTSIOON Määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a määruse nr 1-06-5226 peale jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. J.K. tunnistati Rootsi Kuningriigi Helsingborgi Linnakohtu
10. juuli
11. a otsusega süüdi narkootikumide salakaubaveos ning teda karistati vangistusega viieks aastaks ja kuueks kuuks. Tallinna Linnakohtu
12. mai
13. a otsusega tunnustati Helsingborgi Linnakohtu otsust ja J.K. teod kvalifitseeriti ümber KarS § 184 lg 1 ning § 392 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi, mõistes kummagi kuriteo eest karistuseks vangistuse viieks aastaks. KarS § 64 sätete kohaselt mõisteti J.K-le ka liitkaristuseks vangistus viieks aastaks.
14. Murru Vangla esitas
15. aprillil
16. a taotluse J.K. tingimisi ennetähtaegseks karistuse kandmisest vabastamiseks põhjendusega, et tal on kantud pool mõistetud karistusajast ja täidetud muud ennetähtaegse vabastamise tingimused.
17. Harju Maakohtu
18. mai
19. a määrusega vabastatigi J.K. tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmisest katseajaga kuni
20. maini
21. a.
22. Maakohtu määruse peale esitas prokurör määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes maakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuses on asutud seisukohale, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine kujutab endast menetlusõiguslikku instituuti, mille puhul tuleb lähtuda KrMS § 3 lg-s 2 sätestatust, mitte aga KarS §-st
23. Prokurör märkis, et kõnealuste kuritegude toimepanemise ajal - seega
24. a maikuus olid J.K-le süüksarvatud kuriteod II astme kuriteod. Alates
25. jaanuarist
26. a on aga KarS § 184 lg1 järgi kvalifitseeritav kuritegu I astme kuritegu. Esimese astme kuriteo toimepannud isikut saab aga karistuse kandmisest enne tähtaega vabastada alles siis, kui kantud on vähemalt 2/3 karistusest. Kuna J.K. ei ole veel ära kandnud 2/3 talle mõistetud karistusest, siis ei ole teda võimalik ennetähtaegselt vabastada.
27. Tallinna Ringkonnakohtu
28. juuni
29. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kõnealuse õigusliku küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda KarS §-s 5 sätestatust. Ringkonnakohus märkis, et " isegi kui lugeda vangistusest ennetähtaega vabastamise otsustamise regulatsiooni menetlusnormiks, nagu käesoleval juhul on prokuröri abi teinud, siis ei sõltu menetlusnormi kohaldamine mitte süüteo lugemisest I või II astme kuriteoks, vaid selle tegelikust raskusest ning vastavusest I või II astme kuriteole (RKKKo 3-1-1-124-03). Ringkonnakohtus märgitu kohaselt kinnitab just KarS § 5 lgs 2 sätestatu kohaldamise õigsust ka asjaolu, et Tallinna Linnakohus lähtus välisriigi kohtuotsuse tunnustamisel kuriteo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku regulatsioonist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
30. Ringkonnakohtu määruse peale esitas Riigikohtule määruskaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist põhjendusega, et see on põhjendamatu ja ebaseaduslik. Prokurör märgib, et PS § 23 lg 2 ja KarS § 5 seonduvad üksnes karistuse mõistmisega. Ennetähtaegne tingimisi vabastamine ei muuda karistuse olemust, vaid reguleerib üksnes karistuse täideviimise korda. Seega on vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine menetlusõiguslik instituut ja üldpõhimõttele vastavalt tuleb kohaldada menetlustoimingu tegemise aja seadust. Prokuröri hinnangul tuleb ennetähtaegse vabastamise taotlemise õiguse algushetke määramisel tähtsust omav kuriteo aste määrata otsustamise hetkel kehtiva karistusseaduse alusel. Prokurör viitab oma määruskaebuse põhjenduses ka justiitsministeeriumi ja õiguskantsleri samasisulistele seisukohtadele ning leiab, et Riigikohtu seisukoht antud küsimuses on vajalik seaduse ühetaolise kohaldamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
31. Tulenevalt KrMS §-s 391 sätestatust on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu
32. juuni
33. a määrusega lahendati määruskaebust Harju Maakohtu
34. mai
35. a määruse peale lõplikult, tuleb ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebus jätta läbi vaatamata.
36. Kuid arvestades asjaolu, et käesoleva kohtuasja esemeks olevas õiguslikus küsimuses on kohtupraktika lahknev, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri taotlusest lähtuvalt õigusselguse ja õiguse ühetaolise kohaldamise huvides põhjendatuks obiter dictum korras märkida järgmist. 8.
37. Kuna vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise (KarS §-d 76-77) instituut paikneb Karistusseadustiku V peatükis ja kujutab endast karistuse kandmisest vabastamise viisi, on sellel instituudil materiaalõiguslik päritolu. Kuid vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine on ka olemuslikult materiaalõiguslik. Kuigi kohtuotsuses ei märgita aega, pärast mille möödumist tekib süüdimõistetul õigus taotleda enese vangistusest ennetähtaegset vabastamist, kuulub selline subjektiivne õigus siiski isiku süüditunnistamisega kaasnevate materiaalõiguslike järelmite kogumisse. Sellist hinnangut ei kummuta kriminaalkolleegium arvates ka asjaolu, et tegemist on vaid süüdimõistetu taotlemisõigusega ja et Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 kohaselt toimub vangistusest tingimuslikult ennetähtaegne vabastamine vangla direktori avalduse alusel. Selles mõttes võib nõustuda ka halduskohtu praktikas väljendatud seisukohaga, et antud juhul ei ole tegemist vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise õigusega, vaid subjektiivse õigusega taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi otsust nr 3-3-1-6-06 - RT III 2006,19,177). Kahtlemata on sellel õigusel ka oma kindel eripreventiivne toime, sest vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks on vangistatu õiguspärane käitumine. 8.
38. Kooskõlas eelmärgituga on nii Harju Maakohtu
39. mai
40. a määruses kui ka Tallinna Ringkonnakohtu
41. juuni
42. a määruses põhjendatult asutud seisukohale, et vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 23 teises lõikes ja KarS §-s 5 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse reeglistikuga ning sealhulgas ka Põhiseaduse § 23 lg 2 teise lauses ja KarS § 5 lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttega. 8.
43. Eelnevalt kirjeldatud arusaam on kooskõlas ka Riigikohtu üldkogu poolt kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) tehtud otsusega. Kohtuotsuse punktis 26 märgitu kohaselt on üldkogu seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. Sellist seisukohta põhjendades on muuhulgas leitud, et kaitseala määratlemisel tuleb eelistada avaramat käsitlust, mis võimaldab tagada põhiõiguste lünkadeta kaitse ja kaaluda erinevaid põhiseaduslikke väärtusi. Karistusseadustiku § 5 lg 2 sõnastus - "seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud" - ei sea kaitsealale piire. Vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine kergendab aga kahtlemata isiku olukorda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi