Obsah (7)

§ 24§ 25§ 14§ 10§ 23§ 26§ 17

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-45-06 Otsuse kuupäev 13. november 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtua

) § 2 sätestab, et Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. T. D.-l ei ole ühtki Välismaalaste seaduse (VS) §-s 51 loetletud alust Eestis viibimiseks; 2)

§ 24

lg-te 2 ja 3 kohaselt vabastatakse välismaalane väljasaatmiskeskusest, kui väljasaadetav võetakse kriminaalasjas kahtlustatavana või süüdistatavana vahi alla või tema suhtes tehakse viibimisaluse andmise otsus. Käesoleval ajal sellekohased otsused puuduvad; 3)

§ 25

näeb ette, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva kodakondsus- ja migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni

§ 24lg 2 või 3 alusel; 4) kuna T.

D. viibib Eestis ebaseaduslikult ning tal puudub käesoleval ajal väljasaatmiseks vajalik reisidokument, siis pole tema väljasaatmine võimalik. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on läbi Välisministeeriumi pöördunud Aserbaidžaani Suursaatkonna poole Moskvas palvega väljastada T. D.-le tagasipöördumistunnistus.

1. T. D. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, põhjendades otsust järgmiselt: 1) ringkonnakohus ei jaga apellatsioonkaebuses väljendatud seisukohti, et kaebaja väljasaatmine on muutunud perspektiivituks ning et jätkuv kinnipidamine kujutab endast kaebaja põhiõiguste vabadusõiguse ja perekonnaelu puutumatuse - ebaproportsionaalset riivet. Samuti ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti õiguspärane tegevus vaadeldav kaebaja piinamise ja alandava kohtlemisena; 2) asjaolust, et apellant ei soovi oma päritoluriiki tagasi pöörduda ja et seni ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniametile veel Aserbaidžaani Suursaatkonnalt vastust tagasipöördumistunnistuse väljastamise taotlusele saabunud, ei saa järeldada, et apellandi väljasaatmine on muutunud perspektiivituks; 3) apellandi kinnipidamise jätkamine on seadusega lubatud ja proportsionaalne abinõu tema väljasaatmise tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium on apellandi väljasaatmiskeskusesse paigutamise seaduslikkust ja põhjendatust kontrollides asunud
3. septembri
4. a otsuses haldusasjas nr 2-3/942/2005 (kohtutoimiku lk 75-76) seisukohale, et juhtumi asjaolud ei anna alust väita, et T. D. väljasaatmine riivaks õigusvastaselt tema perekonnaelu. Apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud varasemaga võrreldes uusi väiteid, mistõttu ka käesolevat asja lahendaval kolleegiumil ei ole põhjust asuda viidatud lahendis väljendatust erinevale seisukohale. Apellandi kinnipidamise jätkamine ei riku apellandi põhiõigusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
5. T. D. palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ebaõige on järeldus, et väljasaatmine pole veel muutunud perspektiivituks. T. D. on kodakondsuseta isik, mistõttu tema väljasaatmine Eestist on välistatud. Ta esitas vastava tõendi halduskohtule, mille kohus ootamatult tagasi lükkas. Vastavalt Aserbaidžaani Siseministeeriumi
6. detsembri
7. a kirjale ei kuulu T. D. Aserbaidžaani kodanike hulka. Seoses sellega on arusaamatu Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pöördumine Aserbaidžaani saatkonda palvetega väljastada tema nimele tagasipöördumistunnistus. Kohus jättis piisava tähelepanuta, et Aserbaidžaani saatkond ei reageeri Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjadele juba pikemat aega ja seega keeldub andmast tagasipöördumistunnistust, kuna ei pea T. D.-t oma kodanikuks. Eeltoodu tõttu on arusaamatu, milliste tõendite alusel jõudis ringkonnakohus järeldusele, et halduskohtu otsus on seaduslik; 2)

§ 14

lg 4 p 2 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. T. D. on esitanud tõendi, et tema väljasaatmine on välistatud - ta on kodakondsuseta isik. Seoses sellega on

§ 25

edaspidine kohaldamine tema suhtes vastuolus Põhiseaduse §-s 20 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 5 sätestatud tagatistega koostoimes proportsionaalsuse põhimõttega. Vabadusõiguste piiramine ei saa olla tähtajatu või lõputu; 3) see, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole kaheksa kuu jooksul suutnud väljasaatmist lõpule viia, näitab selgelt ja ühetähenduslikult, et väljasaatmine on perspektiivitu ja võimatu. T. D. on kodakondsuseta isik ja seega ei pea Aserbaidžaan teda vastu võtma. Vastava tõendi esitas ta ka Kodakondsus- ja Migratsiooniametile 9. jaanuaril 2006; 4) T. D. saab vabastada väljasaatmiskeskusest ja rakendada

§ 10lg-s 2 nimetatud järelevalvemeetmeid.

See abinõu oleks proportsionaalne, sest väljasaatmismenetlust pole võimalik teostada. T. D. elab Eestis pikemat aega perekonnaelu. T. D. ainsaks elukohaks on Eesti, kus elavad tema abikaasa ja laps, kes on Eesti kodanik; 5) rikutud on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 8 sätestatud õigust kohtuasja õiglasele läbivaatamisele.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja väidab järgmist: 1) T. D. väljasaatmine pole perspektiivitu ning väljasaatmiskeskusse paigutamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat kaasa aitama väljasaatmisotsuse täitmisele. T. D., kes on Eestis viibinud seadusliku aluseta ja korduvalt rikkunud õiguskorda, on ise end pannud olukorda, kus on vajalik kinnipidamine väljasaatmiskeskuses, sest tema väljasaatmine on raskendatud. T. D. suhtes kohaldati
2. a kümneaastase kehtivusajaga sissesõidukeeldu, mis tunnistati kehtetuks
3. a aprillis.
4. a juunis kohaldati uuesti kümneaastast sissesõidukeeldu; 2) Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pöördus oktoobris 2005 Välisministeeriumi, et see paluks Aserbaidžaani Moskva Suursaatkonnast väljastada T. D.-le tagasipöördumistunnistus. Käesolevaks ajaks pole päringule vastust tulnud; 3) Kodakondsus- ja Migratsiooniametile on arusaamatu, kuidas Inimõiguste Teabekeskus sai
5. detsembril 2005 saadetud päringule vastuse, mille järgi T. D. pole Aserbaidžaani kodanik, juba
6. detsembril 2005; 4) kinnipidamiseta puudub väljasaadetaval ajend esitada vastuvõtva riigi poolt nõutavaid andmeid; 5) kassaator võib elada oma sünnimaal Aserbaidžaanis, kus elavad tema ema, vend ja õde; 6) jaanuaris 1994 sai T. D. Eesti Migratsioonifondilt väljarändetoetust, millega võttis endale kohustuse lahkuda Aserbaidžaani; 7)

§ 25pole vastuolus Põhiseaduse § 20 p-ga 6 ja EIÕK artikli 5 lg-ga 1.

EIÕK artikli 5 lg 1 kordab põhimõtteliselt Põhiseaduse § 20.

§ 25

sätestab kinnipidamise võimaluse seoses Eestist väljasaatmise eesmärgiga, mistõttu see säte pole vastuolus Põhiseaduse §-ga 20; 8) T. D. suhtes pole järelevalvemeetmed kohaldatavad. Järelevalvemeetmed on kohaldatavad ettekirjutuse täitmise tagamiseks. T. D.-le pole tehtud lahkumisettekirjutust. T. D. on korduvalt rikkunud seadust, mille eest on teda karistatud vabadusekaotusega; 9) Eestis elab T. D. tütar, kelle emaga T. D. koos ei ela. Tähtajalise elamisloa taotluse menetlemise käigus on tuvastatud, et T. D. suhet elukaaslasega ei saa lugeda perekonnaeluks. Isegi kui lugeda see suhe perekonnaeluks, siis puudub abikaasade vahel piisav side ja sõltuvus kaalumaks üles avalikku huvi saata riigist välja Eestis korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud välismaalane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8. Käesolevas asjas on vaidluse all väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

) § 23 lg 1 nägi

1. jaanuaril 2006, mil ringkonnakohus tegi vaidlustatud otsuse, ette, et kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia samas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, siis paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku otsuse alusel väljasaatmiskeskusse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
2. septembrist 2006 jõustunud redaktsioonis nõuab

§ 23lg 1 halduskohtuniku otsuse asemel halduskohtuniku luba.

Muus osas

§ 23lg-t 1 ei muudetud.

9. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamist reguleerib

§ 25

, mis sätestab: "Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus selleks pädeva Kodakondsus- ja Migratsiooniametniku taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni käesoleva seaduse § 24 lõike 2 või 3 järgi."

§ 24

lg 2 näeb ette väljasaadetava vabastamise väljasaatmiskeskusest vahi alla võtmise määruse alusel, kui väljasaadetav võetakse kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatavana vahi alla. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või välismaalasele viibimisaluse andmise otsuse korral vabastatakse välismaalane väljasaatmiskeskusest ettekirjutuse tühistamise või kehtetuks tunnistamise või viibimisaluse andmise otsuse alusel. Muid väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmise juhtumeid Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus halduskohtuniku jaoks ei nimeta. 10. Hoolimata

§ 25

lg 1 sõnastusest ei saa siit aga teha järeldust, et ülejäänud juhtudel on halduskohtunik igal juhul kohustatud pikendama väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega. Tulenevalt Põhiseaduse § 20 lg 2 p-st 6 koostoimes Põhiseaduse §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega saab väljasaatmise eesmärgil vabaduse võtta üksnes kaalutlusotsusega. Väljasaatmiskeskusse paigutamine ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on haldustoiminguks loa andmine Halduskohtumenetluse seadustiku 4. peatüki mõttes (vt ka

§ 26lg 1).

HKMS § 29 lg 1 näeb ette, et seadusega sätestatud juhtudel annab ja pikendab halduskohtunik loa haldustoimingu sooritamiseks. Kolleegium on seisukohal, et loa olemusest tulenevalt on nii loa andmine kui ka selle pikendamine halduskohtuniku kaalutlusotsustus. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmise kohase materiaalõigusliku aluse puudumine Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ei saa võtta halduskohtunikult kaalutlusõigust. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks. Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse. 11.

§ 14lg 4 järgi ei kohaldata väljasaatmist, kui väljasaatmine on muutunud võimatuks.

Kui halduskohtunik on jätnud väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata väljasaatmise perspektiivituse põhjendusega, siis tuleb lugeda, et väljasaatmine on muutunud võimatuks ja rakendada

§ 14lg-t 4.

Sellise põhjendusega kohtuotsuse (alates 14. juunist 2006 kohtumääruse) loogiliseks tagajärjeks on

§-s 9 nimetatud seadustamisettekirjutuse tegemine või tähtajalise elamisloa taotluse lahendamine isiku kasuks. Kolleegium on seisukohal, et pärast väljasaatmise võimatuse ilmnemist tähendaks lahkumisettekirjutuse tegemine ja

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmete rakendamine isiku õiguste eesmärgitut ja seega ka ebaproportsionaalset piiramist. Ka oleks sellises olukorras lahkumisettekirjutuse tegemine vastuolus

§ 14

lg-ga 4, mille kohaselt väljasaatmist ei kohaldata, kui see on muutunud võimatuks. 12. Väljasaatmise võimatuse üheks juhtumiks on vastuvõtva riigi puudumine.

§ 17

lg 1 kohaselt saadetakse väljasaadetav välja riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul kolmandasse riiki; valikuvõimaluse korral lähtutakse väljasaadetava põhjendatud eelistusest, kui see ei takista oluliselt väljasaatmise täideviimist. Seega lähtub seadus sellest, et kodakondsuseta isiku väljasaatmine pole võimatu ega perspektiivitu. Väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu ainult kodakondsuse olemasolust või puudumisest, vaid ka muudest asjaoludest. Üheks olulisemaks on vastu võtva riigi olemasolu. Seaduse järgi võib vastu võtvaks riigiks olla ka kolmas riik. Kuid perspektiiv, et mõni riik võtab vastu Eestis kaua aega elanud isiku, kes pole tema kodanik, on märgatavalt väiksem kui vastava riigi kodaniku puhul. Pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine pelgalt oletuse pinnalt, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga

1. Uurida tuleb isiku sidemeid vastava riigiga. Pelgalt etnilise tunnuse ja lähisugulaste olemasoluga selles riigis ei saa põhjendada seisukohta, et nimetatud riik võib määratlemata kodakondsusega isiku jaoks olla vastuvõtvaks riigiks. Sellest tuleb lähtuda ka pikka aega Eestis elanud endise NSVL liiduvabariikidest pärit kodakondsuseta isikute puhul. Arvesse tuleb võtta ka senist väljasaatmise praktikat. Võib väita, kui Eestist ei ole õnnestunud mõnda riiki sellest riigist sõltuvatel põhjustel isikuid välja saata või kui seda on õnnestunud teha haruharva, siis tuleb väljasaatmine sellesse riiki lugeda väheperspektiivikaks. Kui väljasaatmine on vastu võtva riigi osas väheperspektiivikas, siis ei tohiks isikut sellesse riiki väljasaatmise eesmärgil väljasaatmiskeskusse paigutada, sest väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on intensiivne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud vabadusõigusesse. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega.
2. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei riiva mitte ainult Põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 kaitsealas olevat füüsilist vabadust, vaid ka muid õigusi, sagedasti õigust perekonnaelule. Otsustamaks seda, kas õigus perekonnaelule on kitsendatud põhiseaduspäraselt, peab nii väljasaatmiskeskuses kinni pidamise tähtaja pikendamist taotlev haldusorgan kui ka loa andmist otsustav halduskohtunik kaaluma erinevaid vastanduvaid huve. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise puhul vastanduvad ühelt poolt isiku õigus füüsilisele vabadusele ja sagedasti ka huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkutaks, ning teiselt poolt avalik huvi tagada riiklik julgeolek. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on pidanud võimalikuks piirata õigust perekonnaelule riigi julgeoleku kaalutlustel (
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-4-1-9-04, p 19;
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01, p 15). Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et väljasaadetava perekonnaellu sekkumise seisukohalt vaadatuna saab ja tuleb riigi julgeolekut mõista laiemalt, kui see on sätestatud Välismaalaste seaduse § 12 lg-s
7. II
8. Asja materjalidest nähtuvalt on T. D. väljasaatmiskeskuses viibiv Eestis korduvalt karistatud Eestis ebaseaduslikult viibiv isik, kellele on keeldutud andmast tähtajalist elamisluba ja kelle suhtes on kaks korda kohaldatud kümneaastast sissesõidukeeldu, millest viimane on kehtiv. Jaanuaris 1994 sai T. D. Eesti Migratsioonifondilt väljarändetoetust, millega võttis endale kohustuse lahkuda Aserbaidžaani. T. D. ei soovi Eestist lahkuda, vaid elada Eestis koos elukaaslase ja Eesti kodanikust tütrega. Ta väidab, et saabus Eestisse
9. a ja tal pole ühegi riigi kodakondsust. T. D.-l puuduvad isikut tõendavad dokumendid.
10. Järgnevalt analüüsib kolleegium T. D. kassatsioonkaebuse väiteid.
11. T. D. väidab, et tema väljasaatmine on perspektiivitu, sest ta on esitanud kohtule tõendi, millest nähtub, et ta pole Aserbaidžaani kodanik ja Aserbaidžaani Suursaatkond ei ole Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjadele reageerinud juba pikemat aega. See, et väljasaatmist pole kaheksa kuu jooksul suudetud lõpule viia, näitab väljasaatmise perspektiivitust.
12. Kolleegium on seisukohal, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil oli alust arvata, et T. D. saab Aserbaidžaanis elada ja Aserbaidžaan võib ta vastu võtta, sest ta on Aserbaidžaani päritolu, ta ise on tahtnud Aserbaidžaani asuda ning vastu võtnud ka väljarändetoetuse, tema lähisugulasi elab Aserbaidžaanis. Kolleegium märgib, et väidetav Aserbaidžaani kodakondsuse puudumine ei pruugi omada iseseisvat, väljasaatmist võimatuks tegevat tähendust. Väljasaatmine võib olla võimalik sõltumata kodakondsusest, kui vastuvõttev riik võimaldab isikul tagasi pöörduda.
13. Taotluse T. D. väljasaatmiskeskusse paigutamise kohta esitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Tallinna Halduskohtule
14. juunil
15. Samal päeval palus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Keskkriminaalpolitsei Kriminaalteabe osakonnal pöörduda Interpoli Aserbaidžaani büroo poole, saamaks T. D. endise NSV Liidu sisepassi vormist nr 1 koopiat, samuti andmeid isikut tõendavate dokumentide, perekonnaseisu, sissekirjutuse ning kodakondsuse kohta.
16. juulil 2005 edastas Keskkriminaalpolitsei vahevastuse, et KMA päring on Interpoli Aserbaidžaani büroole edastatud.
17. oktoobril 2005 pöördus Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Välisministeeriumi kaudu Aserbaidžaani Suursaatkonna poole Moskvas palvega väljastada T. D.-le tagasipöördumistunnistus. Halduskohus pikendas
18. detsembril
19. a T. D. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega. Vaidlustatud ringkonnakohtu otsus tehti
20. jaanuaril
21. a. Asja materjalidest nähtuvalt pole vastust ega tagasipöördumistunnistust saadud.
22. Kõiki asjaolusid arvestades oli Kodakondsus- ja Migratsiooniamet igati õigustatud pöörduma Interpoli poole saamaks ülalkirjeldatud andmeid. Pöördumine Interpoli poole oli operatiivne, sest toimus juba päeval, mil taotleti kohtu luba T. D. väljasaatmiskeskusse paigutamiseks. Ka ei saa viivitatuks lugeda
23. oktoobri pöördumist Aserbaidžaani Suursaatkonna poole saamaks T. D.-le tagasipöördumistunnistust. Tagasipöördumistunnistust taotleti, kui vastust Interpolilt ei olnud tulnud. Kolleegium on seisukohal, et Eesti riik on T. D. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise taotluse esitamiseni, s.o
24. detsembrini 2005 teinud kohaseid jõupingutusi T. D. väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks.
25. T. D. oli viibinud väljasaatmiskeskuses alates Interpoli Aserbaidžaani büroo poole pöördumisest kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni umbes seitse kuud, vahevastuse saamisest umbes kuus kuud ja Aserbaidžaani Suursaatkonna poole pöördumisest umbes kaks ja pool kuud. T. D. tagasipöördumistunnistuse andmisest Aserbaidžaan keeldunud pole. Kolleegium on seisukohal, et tagasipöördumistunnistuse väljastamise palve esitamisest ringkonnakohtu
26. jaanuari
27. a otsuse tegemiseni möödunud umbes kaks ja pool kuud pole aeg, millest saaks järeldada, et T. D. väljasaatmine on muutunud perspektiivituks. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil kinnitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et isikut on õnnestunud välja saata ka siis, kui ta on väljasaatmiskeskuses viibinud kuni poolteist aastat.
28. T. D. väidab, et ta esitas halduskohtule tõendi, millest nähtub, et ta pole Aserbaidžaani kodanik, kuid kohus lükkas selle tõendi ootamatult tagasi. Apellatsioonkaebuses ta tõendi tagasilükkamist ei vaidlustanud. Hoolimata sellest peatub kolleegium ärakirja ja välisriigi dokumendi kasutamise võimalusel.
29. Halduskohtu
30. detsembri
31. a istungi protokollist nähtub, et T. D. soovis esitada kohtule koopia dokumendist, millest nähtub, et ta pole Aserbaidžaani kodanik, väites, et dokumendi originaal asub inimõiguste büroos. Kohus tagastas selle dokumendi põhjendusega, et esitatud ei ole originaali. TsMS § 273 lg 5 sätestab: "Kui dokument on esitatud ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks algdokumenti ei saa esitada. Kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri." Sellest sättest tuleneb, et T. D. asjas oli kohtul õigus lükata tagasi dokumendi ärakiri. Pärast ringkonnakohtu istungit on halduskohus T. D. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendanud veel viiel korral -
32. veebruaril 2006,
33. aprillil 2006,
34. juunil 2006,
35. augustil 2006 ja
36. oktoobril
37. Kolleegium märgib, et
38. veebruari,
39. aprilli,
40. juuni ja
41. augusti kohtuistungitel pole T. D. esitanud nimetatud dokumenti ega ärakirja sellest.
42. TsMS § 241 lubab tsiviilkohtumenetluses kasutada välisriigis selle seaduste alusel kogutud tõendeid, kui nende saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega. HKMS § 16 lg 1 järgi on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses lubatud tõendid. Seega ei ole takistatud välisriigi legaliseerimata dokumendi originaali esitamine ja selle tõendina kasutamine halduskohtumenetluses. Kuid kohus saab motiveeritult jätta arvesse võtmata välisriigi legaliseerimata dokumendi originaali, mille puhul talle pole selge dokumendi väljastanud ametniku volitused ja dokumendi tõenduslik jõud. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamise menetluse spetsiifikat arvestades ei saa nõuda, et halduskohtunik koguks tõendeid väljastpoolt Eestit. HKMS § 29 lg 4 järgi vaatab halduskohtunik taotluse haldustoiminguks loa andmiseks läbi ja otsustab ilma viivituseta.
43. Kassaator väidab, et tema väljasaatmine pole võimalik, sest ta elab Eestis pikemat aega perekonnaelu. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud
44. septembri
45. a otsuses põhjendanud seisukohta, et käesoleva juhtumi asjaolud ei anna alust väita, et T. D. väljasaatmine riivaks õigusvastaselt tema perekonnaelu. T. D. tütar K. L. elab koos oma ema A. L.-ga. T. D. pole tütre emaga abielus olnud ja tütrega kohtunud pärast
46. aastat. T. D. tunnistas, et ei suhtle oma abikaasa A. D.-ga alates
47. aastast. Ringkonnakohus on leidnud, et isegi kui lugeda T. D. suhted elukaaslase Ž. N.-ga perekonnaeluks, puudub elukaaslaste vahel antud juhul piisav side ja sõltuvus kaalumaks üles avalikku huvi saata riigist välja siin kuriteo toime pannud välismaalane (tl 76 pöördel). Käesolevas asjas on ringkonnakohus nimetatud otsusele viidanud ja leidnud, et apellatsioonkaebuses ei ole esile toodud varasemaga võrreldes uusi väiteid, mistõttu ka käesolevat asja lahendaval ringkonnakohtu kolleegiumil ei ole põhjust asuda viidatud lahendis väljendatust erinevale seisukohale, ning et apellandi kinnipidamise jätkamine ei riku apellandi põhiõigusi. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga. T. D. pole esitanud tõendeid, mis annaksid alust asuda teistsugusele seisukohale kui asus ringkonnakohus
48. septembri
49. a otsuses. T. D. väidab vaid elukaaslase ja Eesti kodanikust tütre olemasolu. Esitatud pole andmeid selle kohta, millised ja kui tihedad on T. D. sidemed nendega.
50. T. D. soovib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise asemel kohaldataks tema suhtes

§ 10

lgs 2 nimetatud järelevalvemeetmeid.

§ 10

lg 1 sätestab: "Ettekirjutuse täitmise tagamiseks võib Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ettekirjutuses või otsusega välismaalast kohustada järgima järelevalvemeetmeid ning tasuma sunniraha." Nimetatud säte võimaldab järelevalvemeetmeid rakendada vaid isikute suhtes, kellele on tehtud

§-s 4 nimetatud lahkumisettekirjutus või seadustamisettekirjutus. Kuna T. D.-le ei ole ettekirjutust tehtud, siis ei saa tema suhtes

§ 10alusel järelevalvemeetmeid kohaldada.

Kolleegium märgib, et

§ 14

lg 3 lubab ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Nimetatud sätetes peetakse silmas lahkumisettekirjutust, mitte aga seadustamisettekirjutust. Asja materjalidest nähtuvalt vastab T. D.

§ 14lg 3 tunnustele.

Seega ei olnud talle tarvis lahkumisettekirjutust teha.

1. T. D. väidab, et rikutud on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8 sätestatud õigust kohtuasja õiglasele läbivaatamisele. T. D. ei ole seda väidet põhistanud, mistõttu kolleegium peab väidet paljasõnaliseks. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole T. D. asja menetlemisel rikkunud kohtumenetluse seadust.
2. T. D. kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann