RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-51-06 1

) § 12 lg 1 p 5 alusel.

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus
2. märtsi
3. a otsusega nr 20041084 E. G.-le tähtajalise elamisloa andmisest järgmiste põhjendustega: 1) E. G. on süüdi mõistetud tahtliku tapmise eest ja tema karistusaeg lõpeb
4. aprillil
5. E. G. on kandnud
6. augustist 1999 kuni
7. detsembrini 1999 karistust kinnipidamiskohas kuriteokatse eest.

§ 12

lg 4 p-de 5 ja 8 järgi ei anta elamisluba välismaalasele, kellele on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud ning keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-st 8 kustutatakse E. G. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 1. aprillil 2018; 2)

§ 12

lg 9 p 3 sätestab, et elamisloa andmisest või pikendamisest keeldutakse, kui taotlus ei ole põhjendatud.

§ 181

järgi ei pea vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega pole põhjendatud E. G.-le elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. E. G. taotluse menetlemisel ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingiksid

§ 12

lg 5 alusel erandina tähtajalise elamisloa andmise, hoolimata

§ 12lg 4 p-des 5 ja 8 sätestatud keelust.

See, et E. G. ema ja tütar elavad Eestis, pole iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise; 3) E. G.-t on korduvalt karistatud vara- ja isikuvastaste kuritegude eest. Seega võib teda

§ 12lg 6 ja lg 4 p 8 mõttes pidada Eesti riigi julgeolekut ohustavaks.

Riigil on kohustus tagada riigis elavate isikute turvalisus, s.o ühiskondlik turvalisus. E. G.-st lähtuv oht riigi julgeolekule kaalub üles tema toodud argumendid riivest perekonnaelule. E. G.-le elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi. E. G. vaide nimetatud otsuse tühistamiseks jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

1. mai
2. a vaideotsusega nr 13-04 rahuldamata.
3. E. G. esitas halduskohtule kaebuse elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuses väideti järgmist: 1) kaebaja on Eestis sündinud, siin elanud, õppinud ja abiellunud. Eestis sündis tal
4. detsembril 1993 tütar, kes on Eesti kodanik ja elab Tallinnas isapoolse vanaema juures; 2) vanglast vabanemisel soovib kaebaja taastada vanemlikud õigused tütrele ja teda ise kasvatada. Selleks osaleb kaebaja aktiivselt vastavas sotsiaalprogrammis ja käib pidevalt psühholoogi nõustamisel; 3) Eestis elab kaebaja ema, kes on raskes majanduslikus olukorras ning vajab kaebaja abi ja tuge. Kuriteo (abikaasa tapmise) pani kaebaja toime tingituna abikaasa vägivaldsest iseloomust ning tegi seda afektiseisundis ja enesekaitseks, mida ta küll ei suutnud kohtus tõendada; 4) kaebajal on võimalus alates
5. detsembrist 2005 vabaneda tingimisi enne tähtaega, kuid tal ei ole dokumente ega elamisluba. Ilma dokumentideta ja kehtiva elamisloata ei ole võimalik ennetähtaegset vabastamist taotleda. Dokumentide puudumise tõttu ei pääse kaebaja lühiajalisele väljasõidule ja see raskendab oluliselt peresidemete hoidmist. Elamisloa andmise kaalumisel oleks tulnud eeltoodud erandlike asjaoludega arvestada.
6. Tallinna Halduskohtu
7. aprilli
8. a otsusega haldusasjas nr 3-1723/2004 jäeti kaebus rahuldamata järgmistel motiividel: 1)

§ 181

kohaselt Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. E. G. karistusaeg lõpeb

1. aprillil
2. Kinnipidamisasutusest vabanedes on isikul õigus taotleda elamisluba. E. G. karistusandmed kustutatakse karistusregistrist
3. aprillil 2018; 2) pärast vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist tuleb isikul taluda seaduslikku kitsendust ajal, mil tema karistusandmed on karistusregistris. Kaebaja kuulub isikute ringi, kelle suhtes seadusandja on kehtestanud olulised piirangud elamisloa andmisel ja pikendamisel tulenevalt

§ 12lg 4 p-dest 5 ja 8.

Nimetatud sätete kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud (p 5) ning keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (p 8). Need on kaks erinevat õiguslikku alust. Kaebuse esitaja suhtes kehtivad mõlemad alused; 3) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta, mõlemad vaidlustatud haldusaktid on motiveeritud, üheselt mõistetavad ja kontrollitavad. Põhjalikult ja argumenteeritult on selgitatud otsuse põhjendusi faktilisest ja õiguslikust aspektist; 4) põhjendatud ei ole kaebaja väited, et tema puhul esinevad erandlikud kaalukad põhjused elamisloa andmiseks ja et elamisloa andmisest keeldumine rikub tema õigust perekonnaelule. Kaebaja väited tema ema raskest majanduslikust olukorrast ja kavandatavast emaga koos elamisest peale vabanemist on ebaveenvad, paljasõnalised ja tõendamata. Pealegi ei käsitata Perekonnaseaduse järgi täisealist last vanemate perekonnaliikmena. Kummastav on väidetava perekonnasuhetesse sekkumise puhul mainida kaebaja poolt last, kelle suhtes on temalt võetud vanemaõigused. Alaealine J. G. elab oma eestkostja (isapoolse vanaema) juures, on tema perekonnaliige ja kaebajal ei ole selle perekonnaga mingit puutumust. Eeltoodu alusel on õige vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub selline perekonnaelu Eestis, mis oleks piisavalt kaalukas reeglist erandi tegemiseks; 5) kaebuse esitajal on õigus vanglast vabanemisel taotleda elamisluba. Pärast kinnipidamisasutusest vabanemist peab kaebuse esitaja oma edasise käitumisega tõendama, et on võimeline elama seaduskuulekat elu, et ta ka tegelikult soovib muuta oma endist elukorraldust ja ellusuhtumist; 6) kinnipeetava enne tähtaega karistusest vabastamise otsustab maa- või linnakohus. See on üldkohtuniku diskretsioon, kas karistust kandev isik väärib sellise erandliku hüve, milleks on enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamine, võimaldamist või mitte. Haldusorgan ei ole elamisloa andmise otsustamisel seotud nende hinnangukriteeriumitega, mis võivad arvesse tulla ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Erandkorras tähtajalise elamisloa taotlejaid koheldakse võrdselt ning seadus ei näe ette kohtlemisel erandite tegemist kinnipeetavatest taotlejate suhtes. 5. Apellatsioonkaebuses palus E. G. tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas E. G. kaebuse ning tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 29. märtsi 2004. a otsuse nr 20041084 ja 7. mai 2004. a vaideotsuse nr 13-04. Ringkonnakohus määras E. G.-le Advokaadibüroo Kadak ja Partnerid advokaadi Allan Ratso poolt osutatud riigi õigusabi suuruseks koos käibemaksuga 3 669,80 kr ning mõistis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt välja riigi tuludesse riigi õigusabi tasu 3 669 kr ja 80 senti. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) kaebajale elamisloa andmisest keeldumise otsus on kaalutlusvigadega ja tuleb seetõttu tühistada; 2) kaebaja on isik, kellele

§ 12lg 4 p 5 kohaselt elamisluba reeglina ei anta ja kellele sama paragrahvi 5.

lõike kohaselt võib elamisloa anda erandina; 3) kaebaja on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isik. Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel oluline asjaolu. Kaebajat tuleb käsitada ka kauaaegse sisserändajana, kelle väljasaatmine on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusest Rec

§ 181kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel elamisluba vaja.

Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VMS § 181 tõlgendada nii, et see sätestab kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel.

§ 181

näeb küll ette, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust, kuid eeltoodust ei saa järeldada, et kinnipeetav ei või elamisluba taotleda ja et elamisloa andmisest saab keelduda ainuüksi põhjendusega, et kinnipeetaval ei ole elamisloa olemasolu vajalik. Vanglast vabanemisel peab isikul elamisluba olema ning tähtajalise elamisloa taotlus tuleb esitada ja taotluse suhtes haldusakt elamisloa andmise kohta anda isiku kinnipidamise ajal. Kinnipeetavate elamisloa taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses viibivate isikute taotlustega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

1. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) vaidluse esemeks pole isiku väljasaatmine. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole otsustanud E. G.-t välja saata. Väljasaatmine on iseseisev haldusmenetlus, eeldades vastava ettekirjutuse tegemisel uue otsuse tegemist. Keeldumine elamisloa andmisest või pikendamisest ei tähenda, et uut taotlust ei saa esitada; 2) ringkonnakohtu otsuses puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused, mida kohus käsitleb E. G. eraelu puutumatusena. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole ebaproportsionaalselt sekkunud E. G. eraellu ja õigust perekonnaellu pole rikutud. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vastandlikke huve kaalunud ja jõudnud järeldusele, et ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi julgeolek kaalub üles E. G. huvid. E. G. on toime pannud tahtliku tapmise. Ainuüksi toimepandud kuriteo raskuse järgi saab teda pidada isikuks, kes ohustab avalikku korda ja ühiskonnaliikmete turvalisust. E. G.-l on olnud tähtajaline elamisluba
2. juulist 1995 kuni
3. juulini
4. Korduv õiguskorra rikkumine näitab, et ta pole elamisluba väärtustanud. Ka pole eeltoodu tõttu tema hoolivus perekonnast sedavõrd arvestatav. E. G. pole esitanud kaalukaid erandlikke asjaolusid, mis kaaluvad tema huvi üle avalikust huvist; 3)

§ 181pole kohaldatud kaebaja õigusi piirava sättena.

Viites peeti silmas vaid seda, et kinnipeetaval ei pea kuni karistuse täieliku ärakandmiseni tingimata olema elamisluba. Elamisloa andmisest keeldumine

1. märtsil 2004 pole mõjutanud E. G. võimalust taotleda tingimisi enne tähtaega vabastamist, sest vastava taotluse esitamise võimlus tekkis kaebuse kohaselt alles
2. detsembril
4. Vastuses kassatsioonkaebusele palub E. G. jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. E. G. väidab, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole õigust põhjendada elamisloa taotlust sellega, et taotlus on esitatud liiga vara. Kaalukaks põhjuseks anda erandina elamisluba on kaebaja sündimine Eestis, tema lapse elamine Eestis ning varasema elamisloa omamine. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 lg-st 1 ja Põhiseadusest tuleneb õigus era- ja perekonnaelu austamisele. Elamisloa mitteandmisega võetakse võimalus taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist. RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Käesoleval asjal on palju ühist Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olnud haldusasjadega nr 3-3-1-6-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-
6. Seetõttu ei korda kolleegium käesolevas otsuses kõiki õiguslikke põhjendusi, mis on esitatud nimetatud asjades tehtud kohtuotsustes.
7. E. G. taotles tähtajalist elamisluba selleks, et esitada avaldus karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Elamisloa taotluse esitamise ja läbivaatamise ajal kehtinud Vangistusseaduse § 76 lg 5 järgi oli elamisloa olemasolu tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise kohustuslikuks tingimuseks.
8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis
9. märtsil 2004 E. G. tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamata.
10. E. G. on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos ja tema karistusaeg lõpeb kohtuotsuse järgi
11. aprillil
12. Tulenevalt Karistusseadustiku § 76 lg-st 2 ja justiitsministri
13. novembri
14. a määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 saanuks E. G. esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile
15. oktoobril
17. Ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse tavapäraselt tähtajaline elamisluba üheks aastaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
18. oktoobri
19. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-06, punkt 12). E. G.-le tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud.
20. Ringkonnakohus tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse seetõttu, et ringkonnakohus leidis, et nimetatud otsuses on tehtud kaalutlusviga. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet leiab kassatsioonkaebuses lõppkokkuvõttes seda, et vaidlustatud otsus ei riku E. G. õigusi.
21. HKMS § 7 lg 1 järgi saab halduskohtust kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise vastu. Haldusakt tühistatakse, kui see rikub isiku õigusi.
22. mai
23. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-06 asus kolleegium seisukohale, et kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks otsustamiseks saatmist (punkt 12). Analoogilisele seisukohale asus kolleegium ka haldusasjade nr 33-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06 lahendamisel.
24. Kuna E. G.-le tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud, siis ei saanud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
25. märtsi
26. a otsus, millega keelduti elamisluba andmast, rikkuda E. G. õigust esitada selline avaldus.
27. Kassatsioonkaebuses väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused, mida kohus käsitleb E. G. eraelu puutumatusena. Ringkonnakohtu otsuses tõepoolest puuduvad põhjendused E. G. perekonnaellu sekkumise õiguspärasuse kohta. Põhjendused, et vaidlustatud otsus ei riku E. G. õigust perekonnaelule, on esitatud halduskohtu otsuses. Ringkonnakohus on juhisena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti jaoks esitanud abstraktse arutelu selle kohta, et pikaajalise sisserändaja väljasaatmise üle otsustamisel tuleb muu hulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, riigis alalise elamise kestust, tagajärgi sisserändajale ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga.
28. Kolleegium märgib, et
29. oktoobri
30. a otsuses haldusasjas asjas nr 3-3-1-52-06 jõudis kolleegium järeldusele, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Vahetult mõjutab kinnipeetava perekonnaelu süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.
31. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Halduskohus on leidnud, et E. G. karistusaeg lõpeb
32. aprillil 2008 ja kuni selle ajani pole tal elamisluba tarvis. Riigikohtu halduskolleegium selle järeldusega ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegium jätab küll jõusse halduskohtu otsuse, kuid muudab selle motiive, asendades põhjenduse, et E. G.-l pole kuni
33. aprillini 2008 elamisluba tarvis käesoleva otsuse asjakohaste motiividega. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld