Obsah (8)

§ 166§ 171§ 76§ 159§ 167§ 113§ 635§ 195

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

alõikustöid. Peatöövõtja tellis märgitud objekti

alõikustöö

1. juunil
2. a sõlmitud tööettevõtulepinguga OÜ-lt Alarmel (edaspidi alltöövõtja). Alltöövõtja tellis aga omakorda töö
3. septembri
4. a lepinguga hagejalt. Lepingujärgse töö lõpetamise aeg oli
5. oktoober
6. a. Kostja teatas
7. jaanuari
8. a kirjaga peatöövõtjale lepingu ühepoolsest lõpetamisest lepingu p 7.3 alusel, kuna töövõtja ei teinud töid tähtaegselt. Seega oli kostja kohustatud tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Hageja esitas alltöövõtja vastu hagi tehtud töö eest tasu ja viivise saamiseks. Võru Maakohtu
9. mai
10. a otsusega mõisteti hageja kasuks välja 57 212 krooni 30 senti. Kohtuotsusega tuvastati muu hulgas, et hageja tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust ning viivise arvestamist tehtud tööde eest maksmisega viivitamise eest saab lugeda põhjendatuks alates
11. veebruarist
12. a. Selles kohtuvaidluses oli kostja kaasatud kolmanda isikuna. Kuivõrd alltöövõtjal ei olnud vahendeid Võru Maakohtu otsuse täitmiseks, taotles hageja kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumist kostjalt kui algselt

alõikustöö tellijalt. Kostja keeldus nõuet rahuldamast, viidates sellele, et tal ei ole hagejaga lepingulisi suhteid. Peatöövõtja loovutas enda ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva nõude

1. mail
2. a lepinguga OÜ-le Frendit ja viimane loovutas oma nõude
3. märtsil
4. a hagejale. Samuti loobus alltöövõtja
5. jaanuaril
6. a kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis olid seotud nendevahelise
7. juuni
8. a tööettevõtulepinguga. Tuginedes eeltoodule, pöördus hageja Tallinna Linnakohtusse ning palus kostjalt välja mõista tehtud tööde eest 112 532 krooni 25 senti, mis moodustas 75% kostja ja peatöövõtja vahelises lepingus kokkulepitud tööde maksumusest. Tallinna Linnakohus rahuldas hageja nõude
9. jaanuari
10. a otsusega. Kohus tuvastas muu hulgas, et hagejal on nõudeõigus kostja vastu tulenevalt nõude loovutamise lepingutest. Kostja tasus hagejale kohtuotsusega väljamõistetud summa
11. jaanuaril
12. a. Kostja ja peatöövõtja olid tööettevõtulepingu p-s 7.2 kokku leppinud, et viimasel on õigus nõuda tellijalt muu hulgas ka tehtud töö eest tasumisega viivitamisel viivist 0,2% päevas tähtaegselt tasumata summast, kuid mitte rohkem kui 7% sama lepingu p-s 3.1 märgitud lepingu kogusummast. Sama lepingu p 7.3 järgi on tellija kohustatud tasuma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kvaliteetselt tehtud tööde eest. Seega võlgneb kostja hagejale viivisena
13. veebruarist
14. a kuni
15. jaanuarini
16. a 240 368 krooni 90 senti. Arvestades aga lepingus kokkulepitud viivise 7%-list piirmäära ja lepingu kogutasu 1 181 964 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 82 737 krooni 50 senti.
17. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei tulene hagejale
18. mai
19. a tööettevõtulepingust õigusi, sest lepingu p 12.2 järgi ei võinud lepingust tulenevat nõuet loovutada teise poole kirjaliku nõusolekuta. Seega on nõude loovutamine tühine. Samuti ei ole hagejal nõudeõigust kostja vastu hea usu põhimõtte rikkumise tõttu. Hageja ei esitanud viivisenõuet kostja vastu mõistliku aja jooksul, vaid pöördus kohtusse viivitusega, et võlasummat suurendada. Alternatiivselt eeltoodud vastuväidetele leidis kostja, et Võru Maakohtu
20. mai
21. a otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus (
22. veebruar
23. a) ei ole talle siduv, sest see asjaolu on tuvastatud lähtuvalt hageja ja alltöövõtja sõlmitud tööettevõtulepingust, mitte aga kostja ja peatöövõtja sõlmitud tööettevõtulepingust. Sellepärast on hageja viivisearvestus vale. Kostja ei ole lepingu täitmisega viivitanud. Seaduse ja
24. mai
25. a tööettevõtulepingu p-de 6.1 ja 7.3 järgi tasuti tehtud tööde eest üleandmisevastuvõtmise akti ja arve alusel, kuid neid dokumente ei ole vormistatud. Kostja taotles kohtult viivise vähendamist selle ülemäärase suuruse tõttu võrreldes kreeditoril tekkinud kahjuga. Hagejal ei ole vaidlusaluse lepingu mittenõuetekohase täitmise tõttu kahju tekkinud või ei ole ta seda tõendanud.
26. Tallinna Linnakohus rahuldas
27. detsembri
28. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 82 737 krooni 50 senti. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg-st 2 ei saa kostja enam vaidlustada Võru Maakohtu
29. mai
30. a otsusega ja Tallinna Linnakohtu
31. jaanuari
32. a otsusega tuvastatud asjaolusid. Tähelepanuta tuleb jätta kostja vastuväited, et hagejal ei ole nõudeõigust ning viivisearvestus on vale, sest need asjaolud on juba eeltoodud jõustunud kohtuotsustega tuvastatud. Kostja leidis vääralt, et nõude üleminek hagejale on vastuolus
33. mai
34. a tööettevõtulepingu p- ga 12.2 ja TsK § 216 lg-ga
35. Kostja väljendas nõusolekut nõude loovutamiseks oma
36. oktoobri
37. a kirjas hagejale. Samuti on väär kostja vastuväide, et hageja on kaotanud nõudeõiguse kostja vastu seetõttu, et ta ei kasutanud oma õigusi heauskselt. Hageja esitas viivisenõude mõistliku aja jooksul, s.o 1 kuu ja 1 päev pärast seda, kui kostja täitis Tallinna Linnakohtu otsuse, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja lepingutasu 112 532 krooni 25 senti. Pealegi sõltub viivise rakendamine võlgnikust endast, st sellest, kas võlgnik täidab lepingut nõuetekohaselt (TsK § 191). Kostja taotlus TsK § 194 alusel viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostjal tuli TsMS § 91 lg 1 järgi tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne või et hageja ei ole raha maksmisega viivitamisest kahju saanud. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei tekkinud kahju ja hagetav viivis ei ole suurem kui põhivõlg. Väide, et hageja teenis nõude omandamisest 82 532 krooni 25 senti vaheltkasu, ei ole õige, sest see oli tasu hageja tehtud alltöövõtu eest.
38. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
39. Ringkonnakohus tühistas
40. märtsi
41. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb arvestada, et hageja nõue tuleneb kostja ja peatöövõtja vahel sõlmitud lepingust. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et nõude omandas hageja, kes tegi tööd alltöövõtu korras. Nõude kehtivuse seisukohast ei ole tähtsust nõude omandaja isikul ja sellel, et kohtuotsusega oli temale alltöövõtjalt välja mõistetud tasu tööde tegemise eest nendevahelise lepingu alusel. Kostja ja peatöövõtja sõlmitud lepingus ei olnud sätestatud, et töövõtja ei või teha tööde tegemist ülesandeks kolmandale isikule alltöövõtu korras. Ka ei olnud kokkulepitud töö oma iseloomult selline, et seda pidi tegema töövõtja isiklikult. Asjakohased ei ole kostja viited sellele, et hageja on nõude loovutamise lepingu kohaselt juba saanud 82 532 krooni (s.o hagejale kostja poolt välja makstud 112 532 krooni miinus nõude omandamise eest OÜ-le Frendit tasutud 30 000 krooni). Kõnealune summa puudutab põhivõlga ehk peatöövõtja tasu tehtud tööde eest. Võlaõigusseaduse (

) § 167 lg 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Ka TsK § 216 lg 3 järgi läksid nõude omandajale üle kohustise täitmist tagavad õigused. Asjakohane ei ole linnakohtu otsuse põhjendus selle kohta, kas kostja andis kirjaliku nõusoleku peatöövõtjale nendevahelisest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks kolmandale isikule. Küsimus puudutab loovutuslepingu kehtivust. Kehtinud tsiviilkoodeksi kohaselt peeti lubamatuks nõude loovutamist kahekülgsetes lepingutes, kus mõlemal poolel on üheaegselt nii õigused kui kohustused, kuid kohtupraktikas asuti vastupidisele seisukohale. Peatöövõtja loovutas oma nõude võlaõigusseaduse kehtivuse ajal.

§ 166

lg 2 sätestab, et võlgniku ja võlausaldaja sõlmitud kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti kolmandate isikute suhtes.

§ 171

lg 2 järgi ei või võlgnik uue võlausaldaja vastu esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet loovutada. Tööettevõtuleping on kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 12 lg-st 3 tuleneb, et kui kestvusleping on pärast

1. juulit
2. a vastuolus seaduse sättega, millest ei ole lepingupoolte kokkuleppel võimalik kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut. Asjakohane ei ole ka linnakohtu seisukoht, et varasemate kohtuotsustega on tuvastatud töövõtja õigus nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates
3. veebruarist
4. a. Võru Maakohtu
5. mai
6. a otsusega tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv, sest viivitusse sattumise aeg tuvastati alltöövõtja suhtes. Linnakohus ei ole võtnud seisukohta, millal tekkis peatöövõtjal õigus nõuda kostjaga sõlmitud töövõtulepingu järgi tasu tehtud töö eest (millal muutus nõue sissenõutavaks). Peatöövõtjal tekkis töö eest tasumise õigus 3 päeva möödumisel kostja poolt lepingu lõpetamise tahteavalduse kättesaamisest
7. jaanuaril
8. a, seega alates
9. jaanuarist
10. a. Nendevahelise lepingu p 7.3 sätestab, et kui töövõtja viivitab tööde lõpetamisega üle 10 kalendripäeva, on tellijal õigus leping ühepoolselt lõpetada, teatades töövõtjale lepingu lõpetamise ajast. Sellisel juhul peab tellija töövõtjale kvaliteetselt tehtud tööde eest tasuma, mis tuleb vormistada üleandmise-vastuvõtmise aktiga 3 tööpäeva jooksul pärast lepingu lõpetamise teatise kättesaamist. Linnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei analüüsinud kostja vastuväidet, et peatöövõtja ei andnud töid aktiga üle ega esitanud selle kohta arvet. Nii TsK § 219 kui ka

§ 171

lg 1 kohaselt võis võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. See kehtib ka kõrvalkohustuste kohta.

1. jaanuari
2. a kirjaga teatas kostja peatöövõtjale lepingu ühepoolsest lõpetamisest lepingu p 7.3 alusel, kuna töövõtja ei teinud töid tähtaegselt. Teatisest nähtub, et kostja ei keeldunud tehtud tööde eest peatöövõtjale tasumast, vaid pakkus täitmist tingimusel, et viimane esitaks tehtud tööde kohta akti ja arve. Peatöövõtja ei esitanud kostjale akti ega arvet, oodates nähtavasti, et hageja ja alltöövõtja koostavad sellekohase akti, mida lõpuks ei koostatudki. Kuivõrd viivis on leppetrahv rahalise kohustuse süülise rikkumise eest, siis ei kaotanud peatöövõtja omapoolse vastusoorituse tegemata jätmise tõttu küll õigust tasule, kuid kaotas õiguse nõuda viivist. Hageja kaotas õiguse nõuda kostjalt viivist pärast nõude loovutuse saamist seetõttu, et nõudis viivist alles
3. jaanuaril
4. a, s.o pärast kostja poolt 112 532 krooni 25 sendi tasumist.

§ 76

lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

§ 159

lg 2 järgi kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hea usu põhimõttest tulenev reegel kehtib ka viivise kohta, mis on oma olemuselt leppetrahvi eriliik. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja arvates sai ta esitada kostja vastu tehtud tööde eest tasumise ning viivise saamise nõude alles pärast
2. märtsi
3. a, mil ta omandas nõudeõiguse kostja vastu OÜ-ga Frendit sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel. Hageja nõue tugineb küll kostja ja peatöövõtja sõlmitud lepingule, kuid ringkonnakohus ei arvestanud, et toimingud, mida peatöövõtja tegi tema ja kostja vahelise lepingu alusel enne
4. märtsi
5. a, ei saa mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde tegemisega viivitamise eest. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates
6. veebruarist
7. a. Vale on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd peatöövõtja ei ole kostjale üleandmise-vastuvõtmise akti ega arvet esitanud, kaotas ta omapoolse vastusoorituse tegemata jätmise tõttu õiguse nõuda viivist. Kostja nõudis
8. jaanuaril
9. a oma lepingupartnerilt alltöövõtjalt nii akti koostamist kui ka tasu tehtud töö eest. Peatöövõtja võimalik süüline käitumine ei saa olla aluseks sellele, et hageja kaotab õiguse nõuda viivist. Vaidlusaluses asjas sai hageja tasu tehtud töö eest kätte peaaegu kolm aastat pärast tasu saamise õiguse tekkimist. Seega on ebaõiglane, et tasumiseks kohustatud pool ei vastuta maksmisega hilinemise eest. Nii kostja kui ka peatöövõtja on käitunud hageja suhtes pahatahtlikult. Samuti asus ringkonnakohus väärale seisukohale, et hageja nõue viivise saamiseks tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et ta esitas viivisenõude alles
10. jaanuaril
11. a, s.o pärast põhivõla tasumist
12. jaanuaril
13. a. Hageja nõudis viivist alltöövõtjalt juba enne Võru Maakohtusse pöördumist. Pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu esitas hageja
14. märtsil
15. a kostjale pretensiooni, milles nõudis muu hulgas ka viivise tasumist. Kostja keeldus nii põhivõla kui ka viivise tasumisest. Hageja sai esitada viivisenõude alles pärast seda, kui Tallinna Linnakohus tegi
16. jaanuaril
17. a otsuse põhivõlgnevuse osas. Seadus ei kohusta võlausaldajat nõudma viivist koos põhivõlgnevusega.

§ 76

lg 4 ei ole asjas kohaldatav, sest kostja tasus põhivõlgnevuse kohtuotsuse alusel, mitte aga vabatahtlikult.

1. Kostja kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kohtud tuvastasid järgmist: 1) kostja tellis
4. mai
5. a tööettevõtulepinguga peatöövõtjalt raudteelõigul Antsla-SõmerpaluVõru

alõikustöid; 2) peatöövõtja tellis kõnealuse töö

1. juunil
2. a sõlmitud tööettevõtulepinguga alltöövõtjalt; 3) alltöövõtja tellis omakorda töö
3. septembri
4. a tööettevõtulepinguga hagejalt; 4) kostja lõpetas
5. jaanuaril
6. a ühepoolselt peatöövõtjaga sõlmitud lepingu; 5) Võru Maakohtu
7. mai
8. a otsusega rahuldati hageja nõue alltöövõtja vastu viivise saamiseks ja mõisteti hageja kasuks välja 57 212 krooni 30 senti; 6) viidatud kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust ning viivise arvestamist tehtud tööde eest maksmisega viivitamise eest saab lugeda põhjendatuks alates
9. veebruarist
10. a; 7) Tallinna Linnakohtu
11. jaanuari
12. a otsusega rahuldati hageja nõue kostja vastu tehtud tööde eest tasu saamiseks ja mõisteti hageja kasuks välja 112 532 krooni 25 senti; kostja tasus hagejale kohtuotsusega väljamõistetud summa
13. jaanuaril
14. a; 8) viidatud kohtuotsusega on tuvastatud, et hagejal on nõudeõigus kostja vastu tulenevalt nõude loovutamise lepingutest.
15. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist (millal muutus kostja kohustus sissenõutavaks) ja kas ta ei ole tuvastatud asjaoludel minetanud õigust viivist nõuda. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue ja kostja on selle täitmisega viivitanud. Linnakohus rahuldas hagi, leides, et hagejal on nõudeõigus viivise saamiseks tulenevalt nõude loovutamise lepingutest ja viivisenõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ja jättis hagi rahuldamata põhjendustel, et hageja nõue põhineb kostja ja peatöövõtja vahelisel lepingul (nõude omandamine ei oma tähtsust) ning hageja on viivisenõude esitamiseks mõistliku aja mööda lasknud.
16. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus, kui peatöövõtja ja alltöövõtja loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja kohustused kostja vastu hagejale. Vaidlusaluses asjas on hageja alltöövõtjana esitanud viivisenõude tehtud tööde eest tasumisega viivitamise eest kostja kui tööde algse tellija vastu. Kuivõrd hagejal (alltöövõtjal) ei ole kostjaga (tellijaga) lepingulisi suhted, ei saa hageja esitada oma nõuet otse kostja vastu. Hagejal on õigus nõuda tehtud tööde eest tasu ja viivist tasumisega viivitamise eest järgmiselt alltöövõtjalt, tuginedes nendevahelise lepingu rikkumisele. Samas leidis hageja ekslikult, et toimingud, mida peatöövõtja tegi tema ja kostja vahelise lepingu alusel enne nõude loovutamist
17. märtsil
18. a, ei saa mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde tegemisega viivitamise eest. Nõude loovutamise ajal kehtinud

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

1. Kohtud on tuvastanud, et hageja on omandanud kostja vastu nõudeõiguse. Tallinna Linnakohus rahuldas
2. jaanuari
3. a otsusega hageja nõude kostja vastu tehtud tööde eest tasumiseks, tuginedes sellele, et peatöövõtja loovutas tema ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva nõude
4. mail
5. a lepinguga OÜ-le Frendit ja viimane loovutas oma nõude
6. märtsil
7. a hagejale. Samuti loobus alltöövõtja
8. jaanuaril
9. a kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis olid seotud nendevahelise
10. juuni
11. a tööettevõtulepinguga. Nõude loovutamise ajal kehtinud

§ 167

lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on aga

§ 113lg 1 järgi osa üldisest intressist ehk nn viivitusintress.

13. Järgnevalt tuli kohtutel hinnata, kas nõude loovutamine vastas seaduse nõuetele ja oli kehtiv. Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõude loovutamine on tulenevalt

§ 166

lg-st 2 ja § 171 lg-st 2 kehtiv, kuid tugines alusetult oma põhjendustes

RS § 12 lg-le

1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et tööettevõtuleping on kestvusleping. Nii
2. juulini
3. a kehtinud TsK § 355 kohaselt kui ka

§ 635lg 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse tulemuse saavutamisele.

Kestvuslepingu all mõistetakse

§ 195

lg 3 järgi püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingut. Kestvuslepingu olemust on Riigikohus analüüsinud oma

1. juuni
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 (RT III 2005, 22, 226) ja selgitanud, et kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Asja materjalide kohaselt oli kostja ja peatöövõtja
3. mai
4. a tööettevõtulepingu (ja alltöövõtjatega sõlmitud lepingute) objektiks

alõikustööde tegemine lepinguga kindlaks määratud mahus ja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks (

1. oktoobriks 2001). Kostja ja peatöövõtja vahelist lepingut ei saa kvalifitseerida kestvuslepinguna, kuivõrd sellel ei ole kestvuslepingule omaseid tunnuseid. Hageja omandas nõude kostja vastu
2. märtsil
3. a lepingu alusel ja seega tuleb nõude loovutamise kehtivust hinnata võlaõigusseaduse sätete alusel, sõltumata sellest kas nõude loovutamise alusleping (
4. mai
5. a tööettevõtuleping) oli kestvusleping või mitte.

§ 166

lg 2 kohaselt ei kehti kolmandate isikute suhtes võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse. Küll aga ei välista ega piira eeltoodu

§ 166

lg 3 järgi senise võlausaldaja poolt võlgnikuga sõlmitud kokkuleppest tulenevat vastutust nõude loovutamise õiguse välistamise või piiramise keelu rikkumise eest.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Võru Maakohtu
2. mai
3. a otsusega tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv, sest see tuvastati alltöövõtja suhtes. Ringkonnakohus tuvastas kostja ja peatöövõtja
4. mail
5. a sõlmitud tööettevõtulepingule tuginedes, et hagejal tekkis õigus nõuda viivist alates
6. jaanuarist
7. a, s.o kolme päeva möödumisel arvates
8. jaanuarist 2002, mil peatöövõtja sai kätte kostja tahteavalduse lepingu lõpetamise kohta. Kolleegium järgib selles osas kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei rikkunud viivitusse sattumise aja tuvastamisel menetlusõiguse norme.
9. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu järeldusega, et hageja viivisenõue kostja vastu tuleb lahendada võlaõigusseaduse sätete kohaselt. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja tugineb oma nõudes
10. mai
11. a tööettevõtulepingule, mille sõlmisid kostja ja peatöövõtja. Vastavalt

RS §-dele 2 ja 11 ning § 12 lg-le 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja arvestas viivist ka aja eest pärast

1. juulit
2. a, sest tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis enne
3. juulit
4. a (vt ka Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25, 260)). Seega kohaldas ringkonnakohus ekslikult

§ 76lg-t 4 ja § 159 lg-t 2.

Kolleegium märgib, et ka juhul, kui asjas rakenduksid võlaõigusseaduse sätted, ei saanuks kohus tugineda

§ 76

lg-le 4, sest vaadeldaval juhul ei tasunud kostja põhivõlgnevust vabatahtlikult, vaid kohtuotsuse alusel. Samuti ei saanuks ringkonnakohus kohaldada

§ 159

lg-t 2, sest viidatud säte käsitleb õigust nõuda leppetrahvi, vaidlusaluses asjas on aga hageja esitanud viivisenõude, mis on

§ 113lg 1 järgi osa üldisest intressist (viivitusintress).

Seega märkis ringkonnakohus vääralt, et

§ 159

lg-s 2 sätestatud reegel kehtib ka viivise kohta, mis on oma olemuselt leppetrahvi eriliik. Tsiviilkoodeksi § 191 järgi loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Tsiviilkoodeks ei välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamisest ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei kohustanud seadus kahjustatud poolt nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlgnevusega. Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni

1. juulini
2. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-ga 108, mille kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb toimida heas usus. Kolleegium jääb
3. juuni
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005, 23, 245) väljendatud seisukoha juurde, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kostja vastutuse määra vähendamisele. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja esitas viivise väljamõistmise nõude kohtusse
5. veebruaril
6. a, s.o veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu tulenevalt
7. märtsi
8. a lepingust. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja poole viivise saamiseks alles
9. jaanuaril
10. a. Samas on toimikus hageja
11. märtsil
12. a kostjale esitatud pretensioon (tlk 65), mida ringkonnakohus ei analüüsinud. Selles pretensioonis nõuab hageja kostjalt põhivõla tasumist ja märgib, et vastasel korral hakkab ta tasumata summalt arvestama intressi 0,5% päevas alates
13. märtsist
14. a. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud seadusesätete alusel hinnata, kas ja millises määras on hagejal tuvastatud asjaoludel nõudeõigus kostja vastu viivise saamiseks. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve