RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

§ 153

lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega ning rahuldati osaliselt kostja apellatsioonkaebus.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Tagastada AS-le A (pankrotis)
4. juulil
5. a tasutud kassatsioonikautsjon 1073 (üks tuhat seitsekümmend kolm) krooni 4 senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tallinna Linnakohtu
7. detsembri
8. a määrusega algatati AS-i A pankrotimenetlus. Hageja AS A ja kostja OÜ L sõlmisid
9. jaanuaril
10. a kokkuleppe, millega hageja andis kostjale vastutavale hoiule 6009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304 krooni 40 senti. Kokkuleppe kohaselt anti alumiiniumkangid üle lisatagatisena hageja võlgnevuste kustutamise tagamiseks. Samuti lepiti kokku, et alumiiniumkangid lähevad kostja omandisse, kui hageja ei tasu võlga 20 päeva möödumisel
11. aasta viimasel arvel märgitud maksmise lõppkuupäevast, ning alumiiniumi maksumus arvestatakse maksmata arvete katteks. Tallinna Linnakohus kuulutas
12. aprillil
13. a välja hageja pankroti.
14. juulil
15. a esitas hageja pankrotihaldur kostjale vara tagasinõudmise avalduse. Kostja teatas, et alumiiniumkangid on võõrandatud vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 16 lg-le 3 ning ta on saanud alumiiniumkangide müügist 106 273 krooni 63 senti. Hageja pankrotihaldur esitas
16. juunil
17. a kostja vastu hagi
18. jaanuari
19. a kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks ja vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. Juhindudes pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg-test 1 ja 3, palus hageja kohustada kostjat tagastama hageja pankrotivarasse kehtetu tehingu alusel saadud 6009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304 krooni 40 senti või tagastamise võimatuse korral hüvitama saadu väärtus. Hageja leidis, et kostjal ei olnud õigust vara müüa ning pandieseme müümisel rikuti protseduurireegleid. Poolte
20. jaanuaril
21. a sõlmitud käsipandileping tuleb PankrS § 110 lg 1 p 1 ja § 114 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, kuna see sõlmiti pärast pankrotimenetluse algatamist, s.o ajal, mil PankrS § 109 lg 2 järgi võlausaldajate huvide kahjustamist eeldatakse. AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses nõudeõigus 9 724 066 kroonile, millest 9 500 000 krooni on eesõigusnõue
22. juuni
23. a kommertspandilepingu järgi. Seega oli vara üleandmine pankrotivõlgniku poolt kolmandatele isikutele pankrotimenetluse ajal võlausaldajate, eelkõige eesõigusnõuet omavate võlausaldajate huve kahjustav. Hageja leidis, et tehing on tühine ka üldistel alustel, kuna see on vastuolus seadusega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 292 lg 3 kohaselt on tühine enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks.
24. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja võttis omaks, et hageja andis talle
25. jaanuari
26. a lepingu alusel käsipandina 6009 kg alumiiniumkange, tagamaks hageja võlga, mille suurus oli 118 415 krooni 20 senti. Kostja müüs alumiiniumkangid
27. aprillil
28. a 106 273 krooni 63 sendi eest. Kostja ei teadnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal hageja pankrotimenetluse algatamisest. Leping ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve, sest kostjal oli poolte
29. juunil
30. a sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 803 järgi tulenev seadusjärgne pandiõigus ning käsipandiga andis hageja täiendava tagatise seadusjärgse pandiga tagatud võla tasumise tagamiseks. Pandieseme müügiga tasaarvestas kostja oma nõude hageja vastu, mis on VÕS § 186 p 2, AÕS § 294 lg 3 ja PankrS § 99 järgi lubatud. Teiste võlausaldajate huvide kahjustamine on välistatud, kuna pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue pankrotimenetluses. Samuti ei kahjustanud käsipandileping kommertspandi pidaja AS-i Hansapank huve, sest kommertspandiseaduse § 2 lg-st 3 tulenevalt ei laiene kommertspant käsipandiga koormatud varale.
31. Harju Maakohus rahuldas hagi
32. veebruari
33. a otsusega. Maakohtu otsusega tunnistati kehtetuks poolte
34. jaanuaril
35. a sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkulepe ning mõisteti kostjalt hageja pankrotivarasse välja 107 304 krooni 40 senti. Ühtlasi mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ning riigilõiv riigituludesse. Maakohus leidis, et tagatise andmise tagasivõitmise aluse sätestab PankrS § 114 lg 1 p
36. Käsipandileping tuleb kehtetuks tunnistada PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 1 alusel, kuna tehing tehti pankrotimenetluse algatamise ja pankroti väljakuulutamise vahelisel ajal. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb PankrS § 109 lg 2 kohaselt eeldada. Hageja vara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu ei saanud sellele seada käsipanti. Kostja ei ole teinud avaldust oma nõude tasaarvestamiseks, seega pole õige kostja väide, et pandieseme müügist saadu arvel tasaarvestas ta oma nõude hageja vastu. Tulenevalt asjaolust, et kostja on tagatiseks saadud käsipandi (alumiiniumkangid) realiseerinud, tuleb PankrS § 119 lg-te 1 ja 3 kohaselt kostjalt välja mõista kehtetu tehingu alusel saadu väärtus.
37. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud. Maakohus ei kohelnud pooli võrdselt ja ei andnud kostjale võimalust esitada tõendit oma seisukohtade tõendamiseks. Maakohtu otsus on põhjendamata. Nii ei ole võetud seisukohta kostja väite osas, et võla tagatiseks sõlmitud käsipandilepingu kehtetuks tunnistamisel tuleks hagejale PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel maksta saadud veoteenuse eest hüvitist 118 415 kooni 20 senti. Kommertspant ei laiene käsipandiga koormatud varale, mistõttu käsipandileping ei saanud kahjustada teiste võlausaldajate huve. Kostja pandiga tagatud nõue oleks AÕS § 280 alusel olnud hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue, kostja oli omandanud pandiõiguse heauskselt.
38. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ühtlasi palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
39. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
40. juuni
41. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni, lugedes hageja pankrotimenetluses kostja võlanõude 118 415 krooni 63 senti tunnustatuks ja

§ 153lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja Ts

MS § 654 lg 6 kohaselt ei pidanud vajalikuks neid korrata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Väär on kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vaidlusalune tehing ei kahjustanud teiste võlausaldajata huve, sest kostjal oli seadusjärgne, veoseveolepingust tulenev pandiõigus. Viide kostja seadusjärgsele pandiõigusele on alusetu, kuna vara ei olnud kostjale vedamiseks üle antud. Maakohus tuvastas, et kostja oli teadlik hageja makseraskustest ja ei nõustunud ilma tagatiseta hagejaga sõlmitud veoseveolepingut täitma. Õige ei ole ka kostja väide, et tema nõue oleks olnud eelisõigusnõue, mis oleks rahuldatud enne kommertspandiga tagatud nõude rahuldamist, kuna kommertspandiseaduse kohaselt ei ole pandiesemeks käsipant. PankrS § 114 lg 1 p 1 järgi on oluline, et tagatis anti pärast pankrotimenetluse algatamist. Tähtsust ei ole asjaolul, kas tagatise ese oli eelnevalt koormatud kommertspandiga või mitte. Ringkonnakohus leidis, et tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohalduvad PankrS §-st 119 tulenevad vara tagasivõitmise tagajärgede erisätted ning asjas ei tule kohaldada PankrS § 99. Kostja on tõendanud, et tal on hageja vastu 118 415 krooni 63 sendi suurune nõue, hageja ei ole võlanõude olemasolule ja suurusele vastu vaielnud. Kostja saab nõuda hüvitist pankrotivõlausaldajana. Sellest tulenevalt luges ringkonnakohus kostja 118 415 krooni 63 sendi suuruse võlanõude hageja pankrotimenetluses tunnustatuks ja

§ 153lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei sisalda kostja apellatsioonkaebus taotlust võlanõude tunnustamiseks. Ringkonnaohus ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et kavatseb kostja nõuet tunnustada, mistõttu hageja ei saanud esitada vastuväiteid. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 4 ja § 651 lg-t
2. Pankrotiseaduse § 69 lg 4 ja § 102 sätestavad, millise pankrotimenetluse staadiumini võib esitada nõudeavaldusi. Pankrotiseadus ei näe ette võlausaldajate nõuete tunnustamist kohtu poolt juhul, kui neid ei ole esitatud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluse väliselt ja arvestamata pankrotimenetluse staadiume on vastuolus pankrotiseaduse ja kohtupraktikaga.
3. Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada pankrotiseaduse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega täiendati maakohtu otsuse resolutsiooni ja loeti kostja võlanõue 118 415 krooni 63 senti hageja pankrotimenetluses tunnustatuks ja

§ 153

lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega ning rahuldati osaliselt kostja apellatsioonkaebus.

1. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et poolte käsipandi seadmise kokkuleppe on kehtetu PankrS § 114 lg 1 p 1 järgi, mistõttu peab kostja hüvitama hagejale tagatise väärtuse PankrS § 119 lg 3 alusel ja asjas ei tule kohaldada PankrS §
2. Samas leidis ringkonnakohus järgmist: "... tema [st kostja] saab hagejale kehtetu tehingu järgi üleantu ehk siis oma võlanõude 118415,63 kr kustutamise eest nõuda hüvitust üksnes pankrotivõlausaldajana. ..." ning tunnustas otsuse resolutsioonis kostja võlanõuet hageja pankrotimenetluses samas järgus tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuetega.
3. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 4 ja § 651 lg-t 1, ning ringkonnakohtu otsus oli selles osas hagejale üllatuslik. Ringkonnakohus saab kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai ringkonnakohus otsuse teha vaid vaidlustatud nõude osas. Kostja vaidlustas apellatsiooni korras maakohtu otsuse, millega tunnistati kehtetuks pooltevaheline käsipandi andmise kokkulepe ning mõisteti kostjalt hageja pankrotivarasse 107 304 krooni 40 senti. Kostja ei ole taotlenud kohtumenetluses 118 415 krooni 63 sendi suuruse võlanõude tunnustamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tühistada kostja nõude tunnustamise ja kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise osas.
4. Asjas võideti tagasi tagatise andmine, s.o tunnistati kehtetuks käsipandileping. Pandilepingu alusel pandi saaja ei anna pandipidajale midagi vastu. Seega ei olnud alust kohaldada ka PankrS § 119 lg-t
5. Pankrotiseaduses sätestatud üldises korras tuleb võlausaldajal esitada vastavalt PankrS §le 93 jt ka enne pankroti väljakuulutamist tekkinud pandiga tagatud nõuded.
6. Kolleegium märgib, et isegi siis, kui poolte vahel oleks olnud tegemist vastastikuse tehinguga ja see oleks tagasi võidetud, ei oleks tagasivõitmise tagajärgedest tulenevat hüvitisenõuet ringkonnakohus saanud lugeda tunnustatuks. Vastavalt PankrS § 119 lg-le 6 võib sama paragrahvi lõigetes 4 ja 5 nimetatud nõuded esitada kuue kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumist, kui aga tehingu teine pool andis tagasivõidetava vara kohtuotsuseta pankrotivarasse, siis vara üleandmise päevast. Sellest sättest tuleneb, et võlgnikule üleantu tagastamise või hüvitamise nõue tuleb pankrotimenetluses esitada. Vastavalt PankrS § 146 lg 1 p-le 1 on tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded pankrotimenetlusega seotud väljamaksed ja need makstakse pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Juhul kui tehingu teine pool teadis või pidi tehingu tegemise ajal teadma, et tehing kahjustab teiste võlausaldajate huve, saab ta võlgnikult üleantu eest nõuda hüvitist PankrS § 119 lg 5 kohaselt üksnes pankrotivõlausaldajana. Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik