järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 26-31 ja 76 nõuete rikkumise osas. 2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus M.H.
järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 10-36, 76, 108 ja 110 nõuete rikkumise osas. 3. Mõista M.H. riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 10-36, 76, 108 ja 110 nõuete rikkumises õigeks. 4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 22. novembri 2006. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus muutmata. 5. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. M.H-le esitati kohtueelses menetluses süüdistus selles, et tema, omades kaitseministrina ametikohajärgset juurdepääsu riigisaladusele, sai enne 30. oktoobrit 2004. a Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonnalt allkirja vastu kolm riigisaladust sisaldavat dokumenti. 30. oktoobril kell 18.00 viis M.H. need dokumendid oma eramusse Tartus, jättis seal dokumente sisaldava portfelli esimesele korrusele põrandale järelevalveta ja häiresüsteemi kaitseta ning suundus ise teisele korrusele magama. Tema eramusse murti tuvastamata isiku poolt ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a sisse ja varastati teiste asjade seas ka portfell tööalaste dokumentidega, mis sisaldas salastatud teabekandjaid. Alates 31. oktoobrist 2004. a on nende salastatud teabekandjate asukoht teadmata. 1.1 Süüdistuse kohaselt põhjustas M.H. teabekandjate kaotsimineku ja selle, et neile sai ebaseadusliku juurdepääsu tuvastamata isik, oma kohusetundetu ja tähelepanematu suhtumisega, rikkudes järgmisi norme. 1.2 Riigisaladuse seaduse (RSS) § 14 lg 1 p 2 kohustab riigisaladusele juurdepääsu omavat isikut kaitsma tema valduses olevat salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1999. a määrusega nr 216 kehtestatud Riigisaladuse kaitse korra (edaspidi Kord) p 3 lg-le 3 peavad riigisaladuse kaitseks rakendatavad meetmed võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust, hõlmates seega ka kaitset varguse eest. Korra p 4 lg 3 kohaselt peab meetmete rakendamisel riigisaladuse kaitseks arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo toimepanemise korral. M.H. aga ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust sisaldavate dokumentide kaitseks Korras nimetatud meetmeid, rikkudes selle p-des 108 ja 110 esitatud nõudeid teabekandjate järelevalveta jätmise keelu kohta ja pde 76 ning 10-36 nõudeid salastatud teabekandjate hoidmise ja töötlemiskoha kohta (sealhulgas häiresüsteemi olemasolu nõutavus turvaalal). Viies riigisaladust sisaldavad dokumendid turvaalalt välja ja jättes need järelevalveta, rikkus M.H. ülalnimetatud nõuetest tulenevat hoolsuskohustust. Sellega võimaldas ta teabekandjad 31. oktoobril 2004. a tema eramust välja viinud isikule ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele. Samuti, kuna Korra reeglid on kehtestatud eeldusega, et nad takistavad kolmandate isikute kuritegelikku rünnet, siis vastutab M.H. reeglite järgimata jätmise tõttu selle eest, et taoline rünne sai õnnestuda ja riigisaladust sisaldavad teabekandjad selle käigus kaduma minna. 1.3 Seega võimaldas M.H. riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu ja kaotas riigisaladust sisaldava teabekandja, pannes sellega toime KarS § 242 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2. Tartu Maakohtu 22. novembri 2005. a otsusega mõisteti M.H. süüdi KarS § 242 järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises ja teda karistati rahalise karistusega sada päevamäära, s.o 97 500.- krooni. 2.1 Maakohus märkis, et KarS § 242 objektiivne külg näeb ette mitu erinevat tegu: esmalt teod, mida loetakse riigisaladuse avalikustamiseks KarS § 241 mõttes, s.o riigisaladuseks tunnistatud teabe avalikustamine, ebaseaduslik edastamine või sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine, ja teiseks riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine. 2.2 Täielikult leidis tõendamist, et M.H-l kui Vabariigi Valituse liikmel oli ametikohast tulenev juurdepääsuõigus riigisaladusele sõltumata selle salastatuse astmest. Samuti ei olnud vaidlust selles, et kõnealused kolm riigisaladust sisaldavat teabekandjat olid M.H-le edastatud, neid ei ole vastavalt ettenähtud korrale tagastatud ning käesoleva hetkeni on need teabekandjad kadunud. Kohus asus seisukohale, et kõnealused teabekandjad on vaadeldavad riigisaladuseks tunnistatud teabena KarS § 242 objektiivse koosseisu mõttes. Kuna Riigisaladuse seaduse nõuete rikkumiseks on ka sellise teabe salastamine, mis tegelikult RSS §-des 41-7 toodud riigisaladuse hulka ei kuulu, siis on salastatud teabekandjale juurdepääsu omav isik kohustatud sellest viivitamatult teada andma, et oleks võimalik teavitada märgistuse õigsuse eest vastutavat isikut, s.o koostajat, et see saaks rikkumise kõrvaldada. Kui riigisaladusele juurdepääsu omav isik seda viivitamata teinud ei ole, siis on ta aktsepteerinud koostaja määratlust ning peab seda ka järgima. Et tegemist oli riigisaladust sisaldava teabega, leidis kinnitust ka tunnistajate ütluste alusel. 2.3 Edasiselt sedastas kohus, et Korra p 841 kohaselt on asutuse juhil, kelleks M.H. oli, õigus salastatud teabekandjaid turvaalalt välja viia. Ka sellisel juhul kohustab RSS § 14 lg 1 p 2 riigisaladusele juurdepääsu omavat isikut kaitsma tema valduses olevat salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Juhul kui isik on salastatud teabekandja turvaalalt välja viinud Korra p 841 kohaselt, tuleb salastatud teabekandjate kaitsemeetmete valikul jätkuvalt lähtuda Korras sätestatud meetmetest. Juhinduda tuleb Korra p 3 lg-st 3, mis sätestab, et riigisaladuse kaitseks rakendatavad meetmed peavad võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust. Otsus konkreetsete meetmete rakendamiseks tuleb aga langetada Korra üldsätetele, eelkõige punktile 4 tuginedes. Kohus asus seisukohale, et neist kriteeriumidest lähtuvalt oli süüdistatav, kes viis turvaalalt välja ühe salajase ja kaks konfidentsiaalse tasemega teabekandjat, nende hoidmisel kohustatud rakendama Korra p-des 26-31 toodud sissetungimisvastase häiresüsteemi olemasolu nõudeid, samuti Korra p-s 76 toodud turvakonteineri kasutamise nõudeid, mille kohaselt täiesti salajase ja salajase tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida turvakonteineris, mis peab olema varustatud kombinatsioonlukuga või sellele vastava lukusüsteemiga. Piiratud tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida lukustatud konteineris, kapis või sahtlis, mis on kaitstud kõrvaliste isikute juurdepääsu eest. Konfidentsiaalse tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida vähemalt ühe kolmeosalise võtmekombinatsiooniga lukuga turvakonteineris. 2.4 Kohus märkis, et puuduvad andmed turvaala nõuete rikkumise kohta. Puudub selgus, kas valvesignalisatsioon oli majas olemas ja kas see ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a oli sisse lülitatud. Kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks ja seega pole tõendatud süüdistusaktis toodud turvaala nõuete rikkumine. Küll aga leidis kohus, et M.H., kes viis dokumendid koju ning jättis need portfelliga esimese korruse põrandale, ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust sisaldavate dokumentide kaitseks Korra p-s 76 sätestatud salastatud teabekandjate turvakonteineris hoidmise nõuet. Jättes salastatud teabekandjad portfelliga oma eramu esimese korruse põrandale, rikkus M.H. ülalviidatud nõuetest tulenevat hoolsuskohustust. Sellega võimaldas M.H. juurdepääsu salastatud teabekandjatele. 2.5 Vaatamata eeltoodule leidis maakohus järgnevalt, et M.H-le ei saa süüks arvata riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist. Nimelt tuleb selleks, et täita KarS § 242 koosseis riigisaladuse avalikustamises, mis hõlmab ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist, tuvastada, kas riigisaladuseks tunnistatud andmed said teatavaks kas või ühele kõrvalisele isikule, s.o isikule, kellel puudus juurdepääsuõigus, mis oli sätestatud RSS §-des 22-25. Isikut, kes salastatud teabekandjad endaga kaasa viis, ei ole tuvastatud. Ükski tõend ei viita sellele, et isik, kes portfelli koos salastatud teabekandjatega minema viis, oli kõrvaline isik ja sellele, et riigisaladuseks tunnistatud teave sai talle või kellelegi teisele teatavaks. Ei saa välistada võimalust, et isik, saades enda valdusesse portfelli koos võõraste dokumentidega, hävitas need läbi lugemata. Seega on olemas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja tuleb asuda seisukohale, et riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise koosseis ei ole täidetud. 2.6 Samas asus maakohus seisukohale, et M.H. käitumises on riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise koosseis. 2.7 Riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine tähendab riigisaladuse kaitse nõuetest tulenevate kohustuste rikkumise tagajärjel riigisaladust sisaldava teabekandja väljumist teabekandja säilimise eest vastutava isiku valdusest, mille tõttu riigisaladus sai või võis saada teatavaks kõrvalisele, s.t riigisaladusele juurdepääsuõigust mitteomavale isikule. Et teabekandjad väljusid M.H., kes oli teabekandja säilimise eest vastutav isik, valdusest, ja et teabekandjate asukoht on seniajani teadmata, leidis täielikult tõendamist. Kohtu arvates ei olnud seejuures oluline, et valdusest väljumine toimus just varguse läbi, vaid see, et teabekandjad läksid kaduma ja et selle tõttu neis sisalduv riigisaladus sai või võis saada teatavaks kõrvalistele isikutele. 2.8 Kohus ei soostunud kaitsja seisukohaga, et kuna RSS § 321 näeb väärteona ette karistuse riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest, kui see ei olnud seotud riigisaladuse avalikustamisega, siis tuleb KarS § 242 ja RSS § 321 süsteemsel tõlgendamisel jõuda järelduseni, et kuriteo ja väärteo vahe tulenebki vaid sellest, kas riigisaladust sisaldav teabekandja avalikustati või mitte. Ehk teisisõnu - kui tegemist on küll riigisaladust reguleeriva õigusnormi rikkumisega, millega ei kaasnenud riigisaladuse avalikustamine, on tegemist väärteoga, mitte kuriteoga. Riigisaladuseks tunnistatud teabekandja kaotamine on suure ühiskonnaohtlikkusega, sest sellega võib kaasneda riigisaladuse avalikuks tulek, millega on ohus kaitstav õigushüve - Eesti riigi julgeolek. Sellest tulenevalt on selline tegu kriminaliseeritud ja paigutatud KarS § 242, mis näeb ette vastutuse riigisaladuse avalikustamise eest ettevaatamatusest. Riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine ei ole seega käsitletav RSS §-s 321 sätestatud väärteona. 2.9 Ka märkis kohus, et tegu oli õigusvastane, kuna teabekandjate sulgemine turvakonteinerisse oleks alternatiivse käitumisena taganud M.H. valduse säilimise dokumentide üle. Kohtu hinnangul pani M.H. teo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes. Isegi kui M.H. ei näinud ette võimalikku varguse toimumist, mille tulemusena teabekandjad võisid kaduda, oleks ta tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Nimelt tuleneb ka Korra p 4 lg-st 3, et riigisaladuse kaitseks rakendatavate meetmete puhul peab arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo toimepanemise korral. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.H. kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl, kes palus otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. Otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Heili Sepp, kes palus otsuse tühistada osaliselt ja tunnistada M.H. süüdi ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises ja turvaala nõuete rikkumises. Karistuse palus prokurör jätta muutmata. 4. Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o süüdistusest KarS § 242 järgi riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise väljajätmise osas. M.H. tunnistati KarS § 242 järgi süüdi ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises. Maakohtu poolt mõistetud karistus jäeti muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus sedastas, et RSS § 18 kohaselt on ka salastatud teabekandja hoidmine salastatud teabekandja töötlemine, mis Korra sätetest tulenevalt peab toimuma turvaalal. Ala, kus töödeldakse konfidentsiaalse või salajase tasemega riigisaladust, peab vastama Korra p-des 10-36 turvaalale kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohus ei nõustunud seega maakohtu seisukohaga, et süüdistatav oli salastatud teabekandjate hoidmisel kohustatud rakendama ainult Korra p-des 26-31 toodud sissetungimisvastase häiresüsteemi olemasolu nõudeid ja et turvaala nõuete rikkumise kohta kohtul andmed puuduvad. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tõsikindalt, et süüdistatava elukoht Tartus ei olnud salastatud teabekandjate jaoks selline ala, millel oleks olnud üheselt kontrollitavad sisse- ja väljapääsud ning kontroll sellel viibivate külastajate üle. Häiresüsteemi olemasolu ja selle töölerakendumist ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a ei kinnita kriminaalasjas üksi tõend. Väites, et majas oli olemas signalisatsioon, asus süüdistatav end seega kaitsma aktiivselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 31-1-112-99 tähenduses. Häiresignalisatsiooni olemasolu kontrollimiseks pole süüdistatav andnud kohtule võimalust ega sisukohaseid ütlusi ning esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks selle ostu, paigaldust, hooldust, korrasolekut vms. Kui aga end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ka muud tõendid kinnitasid, et signalisatsioon majas pigem puudus. 4.2 Samuti rõhutavad Korra p-d 108 ja 110, mis reguleerivad riigisaladuse ja salastatud teabekandjate edasitoimetamist väljapoole hoonet, et salastatud teabekandjaid ei tohi mitte mingil tingimusel jätta järelevalveta. Järelikult on õigustatud nende punktide inkrimineerimine süüdistatavale. Salastatud teabekandja töötlemine peab toimuma kindlal alal, mis vastab kindlatele kaitstud perimeetritele, omama kindlat sisse- ja väljapääsukontrolli, samuti peab olema luba külaliste sisenemiseks alale. Käesoleval juhul süüdistatava elukoht sellistele perimeetritele ilmselgelt ei vastanud. M.H. rikkus seega Riigisaladuse seaduse ja Korra sätteid, millega võimaldas ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele ja põhjustas riigisaladust sisaldavate teabekandjate kaotsimineku. 4.3 Kohus märkis veel, et salastatud teabekandjate kaitsemeetme valikul pidi süüdistatav lähtuma elementaarsest hoolsuskohustusest. Kohus pidas õigeks olukorda, kus salastatud teabekandjad on väljaspool turvaala võimalikult minimaalse ajaühiku (nt liikumisteekonnal ühest ametkonnast teise) ning märkis, et Riigisaladuse seadus ja Kord pole ellu kutsutud salastatud teabekandjate kodus käitlemise detailseks reguleerimiseks. 4.4 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja poolt KarS §-le 242 antud tõlgendusega, et avalikustamine on obligatoorne element nii salastatud teabekandja ebaseadusliku edastamise, ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise kui ka kaotamise kontekstis. Kriminaalasjas leidis tõendamist, et süüdistatav võimaldas võõral isikul teabekandjale ebaseadusliku juurdepääsu ning sellega ongi toimunud selle avalikustamine, sest teabekandja pole enam kaitstud selleks ettenähtud turvameetmetega ning ei asu teabekandja hoidmiseks vms ettenähtud ametniku või asutuse valduses. Sellel, kas need teabekandjad asuvad käesoleval ajal varguse toimepannud isiku või mõne välisriigi luureteenistuse valduses, ei ole tähtsust. Oluline on, et nende viimane seaduslik valdaja, s.o süüdistatav, ei tea käesoleval ajal nende edasist asukohta ja selle tulemusena on seatud ohtu riigi julgeolek. 4.5 Kohus märkis, et KarS § 242 on pealkirjastatud kui riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest, samas aga on selle dispositsiooni ühe osana märgitud "samuti riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise eest". Seega pole seadusandja pidanud obligatoorseks, et ühes teabekandja kaotamisega oleks ilmtingimata vaja tuvastada avalikustamine selle üldisemas mõttes. Seega on alusetu kaitsja väide, et kui riigisaladuse avalikustamist pole tõendatud, siis pole riigi julgeolek ohtu sattunud. Võimaldades ebaseadusliku juurdepääsu salastatud teabekandjatele ei ole tähtis, kas riigisaladuse avalikustamine põhjustas kahjuliku tagajärje. Teabe avalikustamine tähendab, et see avaldatakse kõrvalisele isikule, kes ei oleks tohtinud sellest teadlik olla. Kõrvalisteks isikuteks loetakse kõiki inimesi peale nende, kellel oli seaduse alusel õigus riigisaladusele juurde pääseda. Kuna teabekandjate praegust valdajat ei ole tuvastatud, siis ei ole võimalik määratleda ka isikute ringi, kellele riigisaladus võib saada avalikustatud. Taoline määramatus ja teadmatus kujutabki endast ohtu riigi julgeolekule. 4.6 Seega, võttes dokumendid koju kaasa, ei näinud süüdistatav enda vastutustundetu käitumisega vargust ette ja rikkus hoolsuskohustust. Kohus toonitas, et pärast maja välisuksel sissemurdmisjälgede avastamist 31. oktoobri 2004. a hommikul oleks süüdistatav pidanud üldmõistetava hoolsuskohustuse tasemel koheselt veenduma portfelli ja selles asunud salastatud teabekandjate olemasolus. Tõenditest nähtuvalt tegi ta seda alles sama päeva õhtul kella 18.00 paiku. Sisuliselt paiknes salastatud teabekandjatega portfell süüdistatava pereliikmete ja võimalike külaliste liikumisteel esikus, s.o kõige läbikäidavamas ja kättesaadavamas kohas. Elementaarse tähelepanu puudumine koju kaasavõetud salastatud teabekandjate suhtes lubas kohtul järeldada, et süüdistatav oli mingil ajaperioodil üldse unustanud, et ta oli sellised dokumendid kaasa võtnud ja et need peaks olema tema valve all. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M.H. kaitsja vandeadvokaat M. Hääl, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning M.H. õigeks mõista. 5.1 Kaitsja ei soostu kohtu seisukohaga, et viies salastatud teabekandjad turvaalalt välja, peab isik lähtuma kõigist Korras sätestatud meetmetest, muuhulgas Korra p 3 lg-st 3, samuti sellega, et sellisel juhul tuleb juhinduda RSS § 14 lg 1 p-st 2. Kaitsja on seisukohal, et viidatud normide näol on tegemist Korra enda regulatiivsete eesmärkidega, n.ö kirjeldusega sellest, milliseid eesmärke Kord peab tagama. Kohus on aga leidnud, et tegemist on üldsätetega, millest tulenevalt pidi M.H. teabekandjate turvaalalt seaduspärasel väljaviimisel täitma ka Korra p-dest 10-36 ja 76 tulenevaid kohustusi. 5.2 Kaitsja arvates ei tulene aga Korrast nõudeid salastatud teabekandjate käitlemiseks pärast nende Korra p 841 kohaselt turvaalalt väljaviimist. Seega konkreetsed nõuded puuduvad ja neid ei saa rikkuda. Korra p-le 841 on antud kohtu poolt laiendav tõlgendus ja see on vastuolus määratletuse põhimõttega. Selleks, et isiku süüdimõistmist põhistada tegevusetusega, peab nõutav tegevus olema õigusaktist selgelt tulenev, mitte olema üldpõhimõtetest laiendavalt tuletatud. Nimetatud seisukohta on toonitatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, s.h kahes Eesti Vabariigi vastu tehtud otsuses. Ka on Riigikohtu üldkogu asjas nr 3-1-1-24-05 tehtud lahendis asunud seisukohale, et juhul, kui puudub täpselt kehtestatud kord, ei ole võimalik öelda, millised olid isiku konkreetsed kohustused. Sellest tuleneb omakorda nende rikkumise eest kriminaalkaristuse mõistmise võimatus. Kaitsja hinnangul kinnitab seda seisukohta muuhulgas ka ringkonnakohtu poolt öeldu, et Riigisaladuse seadus ja Kord ei ole ellu kutsutud salastatud teabekandjate kodus käitlemise reguleerimiseks. 5.3 Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et M.H. on rikkunud Korra p 108 ja 110. Need punktid reguleerivad juhtumeid, kus salastatud dokumenti toimetatakse edasi kulleri või teise isiku vahendusel - midagi sellist käesolevas kriminaalasjas aga ei toimunud ja seega ei saa nende punktide rikkumist M.H-le ka süüks arvata. 5.4 Käesolevas kriminaalasjas on kassaatori arvates keskseks küsimuseks, mida tähendab "avalikustamine" ja kas avalikustamine on obligatoorne objektiivse koosseisu element nii teabekandja kaotamisel kui teabele juurdepääsu võimaldamisel KarS § 242 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et KarS § 242 kontekstis peetakse silmas avalikustamist tähenduses, et teave avaldatakse kõrvalisele isikule, kes ei oleks tohtinud sellest teadlik olla. Kohus on asunud ka seisukohale, et ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine on võrdne avalikustamisega. Samuti on kohus öelnud, et kaotamine ei eelda avalikustamist, piisab avalikustamisohust. 5.5 Kaitsja väitel on kõnealuses koosseisus kaitstavaks õigushüveks riigisaladuse sisu, mitte aga selle abstraktne vorm. Sellest tulenevalt on väär ka järeldus, et teabekandjale ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine on võrdne teabe avalikustamisega. Nimelt olukorras, kus juurdepääsu võimaldamine küll esineb, aga pole kedagi, kes seda kasutaks, ei ole avalikustamist kui kõrvalisele isikule teadasaamist toimunud. Seega kaitstakse KarS §-ga 242 Eesti riigi julgeolekut, mis saaks kahjustatud riigisaladuse avalikustamisega, see tuleneb üheselt ka normi pealkirjast. Järelikult on KarS § 242 kohaldamise obligatoorseks elemendiks mistahes osateos salastatud teabe avalikustamine, seda nii teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise kui kaotamise kontekstis, ja seda tagajärje, mitte pelgalt ohuna. Kui viimased kaks mõistet võrdsustada, on tegemist süüteokoosseisu laiendava tõlgendamisega süüdistatava kahjuks, mis on aga keelatud. 5.6 Eeltoodut kinnitab ka RSS § 321, mis näeb ette väärteokaristuse Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest, kui see ei olnud seotud riigisaladuse avalikustamisega. Seega erinevadki kuritegu ja väärtegu selle poolest, kas riigisaladust sisaldav teabekandja avalikustati või mitte, sest vastasel korral puuduks kõnealusel väärteokoosseisul igasugune mõte, kuna abstraktne avaldamisoht esineb pea igas situatsioonis. 5.7 Kassaatori arvates on kohus rikkunud ka KrMS § 7 lg-id 2 ja 3. Nimelt on kohus leidnud, et M.H., öeldes, et tema majas oli häiresüsteem, on asunud end aktiivselt kaitsma, andmata samas võimalust enda väidete kontrollimiseks. Kaitsja väitel ei ole M.H. andnud kõnealuse temaatika kohta mitte mingeid ütlusi, seda ei ole tema käest ka kordagi küsitud. Häiresüsteemi olemasolu või puudumine on olnud oluline prokuröri initsiatiivil, seega oli antud asjaolu kindlakstegemine samuti tema ülesanne. Süüdistatav ei ole kunagi keelanud ka enda elamu uurimist, et teha kindlaks häiresüsteemi olemasolu või puudumine. Samuti ei ole üle kuulatud vahetut tõendiallikat, mis on KrMS § 68 lg 5 rikkumine. 5.8 Kaitsja leiab samuti, et ringkonnakohtu otsus on sisuliselt põhjendamata, s.t rikutud on KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid. Nimelt tuleb põhjendus lugeda puuduvaks ka olukorras, kus põhjendus on toodud nii segaselt, et sellest on võimatu üheselt aru saada ja otsus on seetõttu mitmeti tõlgendatav. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus esitanud otsuses sisuliselt vastupidiseid väiteid. Esmalt on kohus leidnud, et avalikustamine on koosseisuline tunnus kõigis KarS § 242 kirjeldatud koosseisudes. Järgnevalt on kohus aga leidnud, et kõigis KarS § 242 alternatiivides avalikustamine vajalik ei ole. Avalikustamisnõude kohaldumine kõigile normis kirjeldatud koosseisudele on olulise tähtsusega, kohtu seisukoha kujunemine nimetatud küsimuses ei ole aga jälgitav. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator enda seisukohtade ja esitatud taotluste juurde. Prokurör palus jätta kassatsiooni rahuldamata, märkides samas, et prokuratuur ei heida M.H-le ette Korra p-de 108 ja 110 rikkumist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. 8. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium esmalt M.H-le Riigisaladuse kaitse korra (Kord) punktides 108 ja 110 märgitud nõuete rikkumise süüksarvamist ringkonnakohtu poolt (II) ning seda, mida tähendab mõiste "avalikustamine" KarS § 242 tähenduses (III). Seejärel vaeb kolleegium käesolevas kriminaalasjas KarS § 242 kohaldamise õiguspärasust selles sisalduva ja M.H-le süüks arvatud ühe osateo - ettevaatamatusest riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise osas (IV), kassaatori poolt väidetud KrMS § 7 lg-te 2 ja 3 ning § 68 lg 5 rikkumise osas (V) ja M.H-le süüks arvatud KarS §-s 242 sisalduva teise osateo - riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise osas (VI). Lõpuks käsitleb kolleegium küsimust M.H. karistusest (VII). II 9. Süüdistuses heideti M.H-le ette Korra mitmetes punktides, sealhulgas p-des 108 ja 110 esitatud nõuete rikkumist. Viimatinimetatud osas märgiti, et M.H. ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust sisaldavate dokumentide kaitseks Korras nimetatud meetmeid, rikkudes selle punktides 108 ja 110 esitatud nõudeid teabekandjate järelevalveta jätmise keelu kohta. Süüdistuse kohaselt rikkus M.H. ka nendest nõuetest tulenevat hoolsuskohustust, võimaldades seeläbi ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele ja kaotas riigisaladust sisaldava teabekandja. 10. Maakohus leidis, et Korra p-de 108 ja 110 sätted reguleerivad riigisaladuse ja salastatud teabekandjate edasitoimetamist väljapoole hoonet, kui selleks on kasutatud kolmandaid isikuid, ning näevad ette, et teise isiku kasutamisel tuleb täita nõuet mitte mingil tingimusel jätta salastatud teabekandjat järelevalveta. M.H. ei kasutanud aga kulleri ega muu isiku abi. Sel põhjusel leidis maakohus, et Korra p-de 108 ja 110 nõuete rikkumine on M.H-le alusetult süüks arvatud. 11. Vaatamata asjaolule, et prokuratuur ega süüdistatava kaitsja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, märkis ringkonnakohus, et ei nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, nagu oleks Korra p-de 108 ja 110 nõuete rikkumine inkrimineeritud M.H-le alusetult. Ringkonnakohus asus muuhulgas seisukohale, et M.H. rikkus ka Korra p-des 108 ja 110 esitatud nõudeid salastatud teabekandjate järelevalveta jätmise keelu kohta. 12. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et arvates M.H-le süüks Korra p-des 108 ja 110 märgitud nõuete rikkumise olukorras, kus prokuratuuri apellatsioonis maakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud, on ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendavalt väljunud apellatsiooni piiridest. See on aga vastuolus KrMS § 331 lg-ga 2, mille kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, ja KrMS § 349 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuratuuri apellatsiooni alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium tunnistab sellise apellatsiooni piiridest väljumise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ja mõistab M.H. talle ringkonnakohtu poolt süüks arvatud Korra p-des 108 ja 110 sätestatud nõuete rikkumises õigeks. III 13. Käesoleva kriminaalasja lahendamise üheks keskseks küsimuseks on küsimus M.H-le süüksarvatud KarS § 242 tõlgendamisest. Seejuures vajab selgitamist, mida tähendab avalikustamine KarS § 242 tähenduses ja kas seejuures on tegemist objektiivse koosseisu obligatoorse elemendiga nii teabekandja kaotamisel kui teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisel. 14. Kassaator on seisukohal, et mõiste "avalikustamine" iseloomustab KarS § 242 koosseisu tervikuna, s.t koosseisus nimetatud iga alternatiivse osateo ilmnemisel tuleb tuvastada ka teabe avalikustamine kui konkreetne tagajärg. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei soostu ja põhjendab seda järgmiselt. 15. Vastavalt KarS § 12 lg-le 1 on süüteokoosseis Karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldus. Süüteokoosseisud on aga eristatavad ka süüteokoosseisu tüpoloogia alusel. Teo kirjeldamisel on seadusandja pädev kasutama teatud võtteid, moodustamaks erinevaid koosseisutüüpe. Seejuures tuleb tähele panna, et kuigi konstrueeritud normi pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast. 16. Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena. Kriminaalkolleegium märgib, et sellisena on seadusandja sätestanud ka KarS § 242 koosseisu. Selles koosseisus on seadusandja kriminaliseerinud neli iseseisvat osategu, mille ühiseks nimetajaks on nende toimepanemine ettevaatamatusest:
järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-des 26-31 ja 76 märgitud nõuete rikkumise osas, samuti Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsuse M.H.
järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-des 10-36, 76, 108 ja 110 märgitud nõuete rikkumise osas, ning mõistab M.H. selles osas õigeks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.