3-3-1-60-06

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-60-06

1. november 2006 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld N. S. kaebus Eesti Vabariigilt kahju hüvitamise nõudes Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsus haldusasjas nr 304-129 ja Tallinna Halduskohtu
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-1613/2004 N. S. kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada N. S. kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsus haldusasjas nr 3-04-129 ja Tallinna Halduskohtu
8. novembri
9. a otsus haldusasjas nr 3-1613/2004 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Määrata Advokaadibüroo Heta vandeadvokaadi abi Mati Maksingu ja vandeadvokaat Triinu Verniku poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 4938 krooni 30 senti. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. N. S. vallandati
11. veebruaril 1992 Tallinnas paikneva Vene Föderatsiooni sõjaväeosa nr 09772 alluvuses oleva Balti Laevastiku Muuseumi kunstnik-restauraatori ametikohalt. Tallinna Linnakohtu
12. juuli
13. a otsusega ennistati N. S. tööle ning sõjaväeosalt ja muuseumilt mõisteti kaebaja kasuks solidaarselt välja 19 845 krooni. Täitemenetluse käigus selgus, et kohtuotsust ei ole Eestis võimalik täita, sest sõjaväeosa nr 09772 koos muuseumiga oli Eestist lahkunud ja oma arve Venemaa Keskpanga Tallinna filiaalis
14. juulil 1994 sulgenud. Pärast Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades antava õigusabi ja õigussuhete lepingu (õigusabileping) jõustumist taotles kaebaja Tallinna Linnakohtu otsuse tunnustamist ja täitmisele pööramist Vene Föderatsiooni territooriumil.
15. novembri
16. a määrusega jättis Kaliningradi oblastikohtu tsiviilasjade kolleegium kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise taotluse rahuldamata, põhjendades seda Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise õigusabilepingu artikliga
17. Kohus märkis, et taotlusele lisatud tõendite kohaselt oli kohtusse kostja esindajana kutsutud muuseumi endine ülem S. Šaulin, kellel vaidluse läbivaatamise hetkel puudusid volitused muuseumi esindamiseks. Muuseumi ülem alates augustist 1992 kuni käesoleva ajani on F. Muntjan, kelle väitel muuseumi kohtusse ei kutsutud, täitmise taotluse juures vastavad dokumendid puuduvad. Teise taotluse rahuldamisest keeldumise alusena märkis oblastikohus, et tööle ennistamise vaidlust olnuks pädev lahendama üksnes kostja asukohajärgne kohus, seega Vene Föderatsiooni kohus. N. S. pöördus
18. novembril 2003 Justiitsministeeriumi poole ja taotles talle tekitatud kahju hüvitamist. Taotluse kohaselt on tegemist Eesti riigi suutmatusega tagada kohtuotsuse täitmine. Kohus rikkus menetlusnorme, sest kostjat kohtusse ei kutsutud. Seetõttu ei olnud N. S.-l võimalik vaidlustada ka kohtuotsuse täitmisest keelduvat Vene Föderatsiooni kohtu määrust. Kaebaja ei saa enam hagiga pöörduda Vene kohtusse, sest asjas on olemas jõustunud kohtuotsus. Justiitsministeeriumi
19. novembri 2003 kirjaga jäeti taotlus rahuldamata.
20. N. S. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Justiitsministeeriumi keeldumine temale tekitatud kahju hüvitamisest ja mõista Eesti Vabariigilt välja hüvitis 19 845 krooni. Kaebuse kohaselt sisaldab tsiviilasja toimik ümberlükkamatuid andmeid selle kohta, et kohtukutseid kostjale tõepoolest ei saadetud. Sellest, et Tallinna Linnakohus rikkus asja menetlemisel kohtumenetluse norme, sai kaebaja teada Kaliningradi oblastikohtu määrusest, mille ta sai kätte alles
21. augustil 1997 Justiitsministeeriumi kaudu. Selleks ajaks oli apellatsioonitähtaeg möödas, kuid kaebaja poleks saanud ka tähtaja järgimisel oblastikohtu seisukohta vaidlustada, sest see on sisuliselt õige. Kuna kaebajal pole võimalik sõjaväeosalt nr 09772 ja Balti Laevastiku Muuseumilt väljamõistetud hüvitist kätte saada sellepärast, et Eesti Vabariigi kohus rikkus kaebaja hagi menetledes tsiviilkohtumenetluse norme, peab kaebajale tekitatud varalise kahju 19 845 krooni hüvitama Eesti riik.
22. Tallinna Halduskohtu
23. novembri
24. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et PS §-st 149 ja Kohtute seaduse § 22 lg-st 1 ja § 26 lg-st 1 tulenevalt saab esimese astme kohtu lahendeid vaidlustada ainult ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu lahendeid ainult Riigikohtus. Tallinna Linnakohtu
25. juuli
26. a otsust seaduses sätestatud korras ei vaidlustatud ning see otsus on kehtiv Eesti Vabariigi territooriumil, olenemata sellest, kas Kaliningradi oblastikohus seda otsust tunnustab või mitte. Kui kaebaja Kaliningradi oblastikohtu määrusega tutvumise järel leidis, et Tallinna Linnakohus oli asja menetlemisel rikkunud protsessinorme, pidanuks ta selle otsuse vaidlustamiseks esitama Riigikohtule teistmisavalduse, sest kaebajale said teatavaks olulised asjaolud, mis kohtulahendi tegemise ajal olid olemas, kuid ei olnud ega võinud olla talle teada. Üksnes Riigikohus oleks saanud kindlaks teha, kas Tallinna Linnakohus kaebaja hagi menetledes rikkus või ei rikkunud protsessinorme. Tõendamist ei ole leidnud Eesti Vabariigi ametiasutuste õigusvastaste toimingutega kaebajale kahju tekitamine, kaebaja kahjunõude rahuldamiseks puudub õiguslik alus.
27. N. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist. Apellatsioonkaebuses leidis N. S., et Tallinna Linnakohtu
28. juuli
29. a otsust ei pööratud Vene Föderatsioonis täitmisele Justiitsministeeriumi ametnike tegevuse tõttu. Õigusabilepingu art 4 kohaselt suhtlevad õigusabi andmisel lepingupoolte asutused üksteisega Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri ning Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri kaudu.
30. mail 1996 saatis Justiitsministeerium vastavad dokumendid Vene Föderatsioonile. Õigusabilepingu art 56 p 1 kohaselt võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda, kui kostja ei võtnud protsessist osa selletõttu, et talle või tema volitatud isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Apellant oli seisukohal, et Kaliningradi oblastikohtu otsuse põhjustas Justiitsministeeriumi ametnike hooletus, sest nad ei täitnud õigusabilepingu art 52 p 2 nõuet - nad unustasid lisada kohtukutse koopia ning teised dokumendid, mis võivad kinnitada, et tegelikult oli kostja teadlik kohtuistungi toimumise ajast.
31. Tallinna Ringkonnakohtu
32. mai
33. a otsusega jäeti N. S. apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et N. S. leidis taotluses Justiitsministeeriumile ja kaebuses kohtule, et Tallinna Linnakohus rikkus tema hagi läbivaatamisel kohtumenetluse norme ning eeltoodu tõi kaasa otsuse täitmisest keeldumise Kaliningradi oblastikohtu poolt ja kahju tekkimise. Apellatsioonkaebuses asus kaebaja aga seisukohale, et Justiitsministeerium on käitunud õigusvastaselt ning ei ole saatnud koos taotlusega Vene poolele kohtukutse koopiat ning teisi dokumente, millest nähtuks kostja teavitamine kohtuistungi toimumise ajast, ning tekitas seeläbi kaebajale kahju. Tulenevalt HKMS § 19 lg-st 8 võib kaebaja kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus. N. S. halduskohtule esitatud kaebuses oli selgelt väljendatud kaebaja tahe saada hüvitust väidetava tsiviilkohtu vea tõttu ilmnenud kohtuotsuse täitmise võimatuse pärast. On oluline vahe, kas kaebaja peab kahju tekkinuks ebaseadusliku kohtuotsuse või õigusabilepingu alusel otsuse täitmise taotluse edastamisel tehtud vea tõttu. Nii kahju tekkimise asjaolud kui kahju tekitaja on erinevad. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on uue nõude alusega ja taotluse muutmisega, mida kaebaja oleks saanud teha kuni kohtuvaidluseni halduskohtus. Seepärast ei hinnanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud uusi asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud kohus ka selgitamiskohustust ning nõude aluse muutmata jätmine halduskohtus ei saanud olla põhjustatud õigusabi puudumisest. Kaebaja oli kogu halduskohtus toimunud menetluse kestel kindlal seisukohal, et tsiviilkohus rikkus menetlusnorme ning kostjat ei olnud korrakohaselt kohtusse kutsutud. Apellatsioonkaebuses asus ta aga täiesti vastupidisele seisukohale - kostja oli korrakohaselt kohtusse kutsutud, kuid Justiitsministeerium ei edastanud vastavaid dokumente Vene poolele. Kuna kaebaja koostas apellatsioonkaebuse ise enne õigusabi taotluse rahuldamist, kujunes tema soov kahjunõude aluse muutmiseks sõltumata õigusabi olemasolust. Kohtu selgitamiskohustus ei ulatu selleni, et kahjunõude menetlemisel iseseisvalt võimalikke kahju tekkimise asjaolusid tuletada. Kuna tegemist on vastuoluliste asjaoludega ning ükski halduskohtus esitatud asjaolu ei viidanud võimalusele, et Justiitsministeerium on dokumentide edastamisel õigusabilepingut rikkunud, ei saanud kohus kaebajale soovitada Justiitsministeeriumi õigusvastase tegevusega tekitatud kahju nõudmist. Seega puudus ringkonnakohtu hinnangul alus kohtuotsuse tühistamiseks ka menetlusnormide rikkumise tõttu. Tsiviilkohtu tekitatud kahju hüvitamise kaebuse on halduskohus õigesti rahuldamata jätnud. Halduskohtul puudub pädevus tuvastada tsiviilkohtu otsuse ebaseaduslikkust. Asjaolu, et Kaliningradi oblastikohus keeldus otsuse täitmisest, ei tähenda tsiviilkohtu otsuse õigusvastasuse tuvastamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
34. N. S. kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus käsitlenud kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Ebaõige on järeldus, et esialgsest kaebusest ja selle lisadest ei olnud võimalik tuvastada kassaatori kaebuse suunatust ka teiste haldusorganite vastu. See ilmneb kassaatori
35. veebruari
36. a avaldusest. Halduskohus ei protokollinud kõiki asjas tähtsust omavaid kassaatori ütlusi, mistõttu on kaebuse esitaja tegelikku tahet praeguses menetlusstaadiumis raske välja selgitada. Kohtud ei ole kohaldanud uurimispõhimõtet osas, mis hõlmab kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Ainuüksi tõsiasjast, et Tsiviilkoodeks ei näinud ette kahju õigusvastasust tsiviilkohtumenetluse tagajärjel, ei saa järeldada niisuguse olukorra õiguspärasust, millesse kassaator on pandud avaliku võimu tegevusetuse tõttu.
37. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et N. S. kassatsioonkaebus on põhjendamatu. Kaebaja tahe oli kaebuses selgelt väljendatud. Apellatsioonkaebusest nähtub, et kaebaja oli asunud taotlema Justiitsministeeriumi ametnike tegevusega temale tekitatud kahju hüvitamist enne kaebajale riigi õigusabi korras advokaadist esindaja määramist. Seega ei saa väita, et kaebaja ei olnud esimese astme kohtus võimeline oma tegelikke seisukohti esitama. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
38. Kolleegium märgib, et N. S. esitas käesolevas haldusasjas koos kaebusega ka taotluse riigi õigusabi saamiseks. Halduskohus jättis tema taotluse
39. juuni
40. a määrusega rahuldamata (tl 39). Halduskohus leidis, et kaebuse koostamisel on oluline esitada kõik kaebuse lahendamiseks vajalikud faktid ning määratleda nõue. Halduskohtumenetluse seadustik ei nõua kaebuses õigusliku põhjenduse esitamist, kohaldamisele kuuluva seaduse otsib kohus. Kaebus ei ole faktiliselt keerukas ja nagu kaebusest nähtub, sai kaebaja kaebuse koostamisega edukalt hakkama. Kohus on kaebusest aru saanud, mida kaebaja kohtult taotleb. Pärast halduskohtu poolt kaebuse rahuldamata jätmist esitas N. S. koos apellatsioonkaebusega uue taotluse riigi õigusabi määramiseks. Oma taotlust põhjendas ta sellega, et ta on maksejõuetu ning advokaadi abi puudumise tõttu ei suuda ta vajalikul tasemel kaitsta oma õigusi ja põhjendada oma seisukohti (tl 63). Tallinna Ringkonnakohtu
41. juuli
42. a määrusega jäeti N. S. taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määruses esiletoodud põhjendused on õiged ning olukord ei ole käesolevaks ajaks muutunud. Asja materjalide põhjal ei saa väita, et kaebuse edutus halduskohtus oli seotud kvalifitseeritud õigusabi puudumisega. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, sest esitatud kahjunõue ei ole oma olemuselt keerukas (tl 72p). N. S. erikaebuse alusel tühistas Riigikohtu halduskolleegium
43. novembril 2005 haldusasjas nr 3-3-1- 58-05 Tallinna Ringkonnakohtu määruse. Halduskolleegium ei jaganud kohtute seisukohta, et vaidlus ei ole keerukas. Sealjuures ei olnud kolleegiumi arvates selge, kelle tegevuse tõttu oli kaebaja hinnangul kahju tekkinud.
44. novembri
45. a määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus N. S. taotluse ning määras talle Tallinna Ringkonnakohtu istungiks esindaja riigi õigusabi korras. Määruses märgitakse, et halduskohtu
46. novembri
47. a otsusest ei selgu, kas vastustaja peaks olema Justiitsministeerium või Tallinna Linnakohus. Apellant on küll ise koostanud kaebuse, kuid arvestades eeltoodut ja vastustaja kvalifikatsiooni, on tema õiguste efektiivseks kaitseks vajalik kvalifitseeritud õigusabi.
48. Andmaks hinnangut apellatsiooniastmes taotluse muutmisele N. S. poolt, tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul käesoleval juhul arvesse võtta ka seda, et kuni ringkonnakohtu istungini ei olnud N. S.-l kvalifitseeritud õigusabi, kuid hiljem tunnustati tema vajadust õigusabi järele ning määrati see talle. Kolleegiumi arvates ei saa just seepärast heita kaebajale ette taotluse muutmist ja HKMS § 19 lg 8 rikkumist, kuna ta oli ekslikult sunnitud varasemas menetluses osalema ilma vajaliku õigusabita. N. S. suutis küll apellatsioonkaebuses enne esindaja määramist iseseisvalt nõude alust muuta, kuid asjaolu, et ta tegi seda alles apellatsioonkaebuses, mitte õigeaegselt esimese astme kohtu menetluses, osundab veelkord kvalifitseeritud õigusabi puudumisele esimese astme kohtus. Neil põhjustel ei saa antud juhul Riigikohtu halduskolleegiumi arvates N. S.-le ette heita seda, et ta ei esitanud kõiki taotlusi kohtumenetluses õigeaegselt. N. S. kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja vaidlustatud kohtuotsused tühistada. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, kus kohus peab N. S. kaebuse uuesti lahendama, võimaldades tal esitada kaebuse täiendusi.
49. Asjas on vajalik lahendada ka õigusabikulude küsimus. N. S.-le on Tallinna Ringkonnakohtu poolt määratud riigi õigusabi korras esindaja. Tallinna Ringkonnakohtu
50. juuni
51. a määrusega vabastati seni riigi õigusabi osutanud vandeadvokaadi abi Mati Maksing riigi õigusabi osutamise kohustusest ning määrati N. S.-le riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Triinu Vernik. Kassatsioonimenetluses on vandeadvokaadi abi M. Maksing ja vandeadvokaat T. Vernik esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Justiitsministri
52. jaanuari
53. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" §-st 13 ning § 12 lg-st 1 tulenevalt on isiku esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 155 krooni iga poole tunni kohta. Riigi õigusabi osutajate selgituste kohaselt on õigusabi osutamiseks kulunud aega ajavahemikul
54. mai 2006 kuni
55. oktoober 2006 kokku 13,5 tundi, mis teeb tasu suuruseks ilma käibemaksuta 4185 krooni. Lisaks leiavad T. Vernik ja M. Maksing, et nad on riigi õigusabi osutamise käigus teinud kulutusi koopiatele ja väljatükkidele (49 lehte, maksumus 1 kroon lehekülg) ning 35 krooni ulatuses postikulusid, mis tuleks neile hüvitada, kuna sisuliselt on tegemist justiitsministri
56. jaanuari
57. a määruse § 20 lg 1 p-s 3 nimetatud kuludega. Justiitsministri nimetatud määruse § 20 lg 1 p 3 järgi hüvitatakse advokaadile tõendite esitamisega seotud kulud. Halduskolleegiumi arvates ei ole taotluses nimetatud kulud tõendite esitamisega seotud kulud. Tõendite esitamisega seotud kulude mõistet täpsustatakse justiitsministri
58. jaanuari
59. a määruse §-s
60. Selle sätte kohaselt kuuluvad hüvitamisele kulud, mis on seotud ametiasutustest ja andmekogudest asjassepuutuvate dokumentide ärakirjade, väljavõtete ja muude asjakohaste dokumentide saamisega. Halduskolleegium on seisukohal, et koopia- ja postikulud ei ole määruse §-s 23 sätestatud kulud, sest need ei ole tehtud tõendite saamiseks. Nende kulude hüvitamise osas jääb T. Verniku ja M. Maksingu taotlus rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt määrab Riigikohtu halduskolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 4938 krooni ja 30 senti. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld