RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-74-06 2

§ 163lg 21 Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata.

Kaebuse kohaselt on maksuhalduri

1. märtsi
2. a otsus motiveerimata, sest selles ei põhjendata, miks taotlus jääb rahuldamata. Maksuhaldur luges kaebaja poolt perioodil
3. jaanuar 1994 -
4. juuni 2002 tasutud 1 623 258 krooni intressimakseteks. Maksuhaldur luges ka pärast
5. juunit 2002 kaebaja poolt tasutud summad ajavahemiku
6. jaanuar 1994 -
7. juuni 2002 eest arvestatud intressimakseteks.

§ 163

lg 21 alusel saab intresside kustutamist, ümberarvestamist ja tasutud intresside tagastamist välistavaks asjaoluks olla vaid intressi määramise ja sissenõudmise ettekirjutus, mis vastab kuni 1. juulini 2002 kehtinud

§-dele 15 ja 22 ja mida ei ole maksumaksja poolt vaidlustatud.

§ 115

lg 3 järgi on intressinõudeks haldusakt, milles on näidatud viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg ning mis vastab

§-s 95 maksuotsusele kehtestatud nõuetele. Kaebajale selliseid intressinõudeid esitatud ei ole. Eelnimetatud 5 ettekirjutust ei ole intressinõuded

§ 163lg 21 kolmanda lause tähenduses.

Kui asuda seisukohale, et intressinõueteks

§ 163

lg 21 tähenduses võivad olla ka muud haldusaktid, siis on see säte vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Sel juhul oleks intressi tasunud kaebaja ebavõrdses olukorras võrreldes isikutega, kellele maksuvõla sissenõudmise haldusakt esitati pärast 5. novembrit 2002 või kellele sellist haldusakti polegi esitatud - sellised isikud ei pea intressi maksma. Intressivõla sissenõudmine on vastuolus

§-dega 132 lg 2 ja 164 lg 1, mille kohaselt on intressinõude aegumistähtaeg 1 aasta, arvates selle esitamise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist ja see piirang laieneb ka enne
2. juulit 2002 tekkinud intressivõlgade sissenõudmisele. Kaebuses tugineti Riigikohtu otsustele, mis käsitlevad intressinõude sundtäitmist. Riigikohus leidis
3. veebruari
4. a otsuses asjas nr 3-3-1-3-04, et intressinõude sundtäitmiseks puudub õiguslik alus, kui vastav rahandusministri määrus on tunnistatud põhiseadusevastaseks, ning et ettekirjutust ei saa täita pärast ettekirjutuse aluseks oleva õigusnormi kehtetuks tunnistamist, kui maksukohustuslane on intressinõude sundtäitmise vaidlustanud enne Maksukorralduse seaduse muutmise seaduse jõustumist
5. juunil
6. Seda seisukohta arendati edasi
7. novembri
8. a otsuses asjas nr 3-3-1-64-04, kus sedastati, et haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras on haldusorgan, ootamata ära isiku pöördumist tema poole, kohustatud ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kaebaja tegi vastustajale taotluse intressivõla tühistamiseks
9. novembril
10. Seega tuleb teda kohelda vastavalt Riigikohtu
11. veebruari
12. a otsusele asjas nr 3-3-1-3-
14. MTA Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et vaidlustatud otsus on põhjendatud. Intressi määramise haldusakti ei ole vormistatud, sest intressivõlg tekkis tähtajaks tasumata maksusummalt, millelt kaebaja oli ise kohustatud arvestama intressi sel ajal kehtinud

§ 28lg 1 alusel.

Kehtiva

§ 115

lg 3 kohaselt tekib intressinõude esitamise vajadus siis, kui maksukohustuslane ei ole mõistliku aja jooksul intressi tasunud. Intressinõude esitamise eesmärgiks ei ole maksukohustuslase teavitamine intresside tasumise kohustusest, vaid tähtaja andmine vabatahtlikuks tasumiseks, mille möödumisel on maksuhaldur õigustatud rakendama sundtäitmise abinõusid (

§ 130

lg 1, varem

§ 24

). Intressinõude motiveerimine tähendab eelkõige maksude mittekohase tasumise väljatoomist, samuti

§ 115lg-s 3 nimetatud asjaolude äranäitamist.

Ettekirjutustes on märkimata vaid viivitatud päevade arv. Riigikohtu

1. juuni
2. a otsuse asjas nr 3-3-1-33-01 järgi on sellist puudust võimalik kõrvaldada ka kohtumenetluse käigus. Kehtiva

kohaselt on intressinõudeks nii iseseisev haldusakt, millega antakse tähtaeg intresside tasumiseks (

§ 115

lg 3), kui ka maksu määramise ettekirjutusse lisatud intressinõue (

§ 115lg 4).

Kuni 01.07.2002 reguleeris sama küsimust

§ 22ja § 23 lg 2.

Intressivõla sundtäitmise aegumise osas tuleb lähtuda ettekirjutuste tegemise ajal kehtinud

§ 24

lg-st 2, mille kohaselt võis maksumaksja varale sissenõuet pöörata 7 aasta jooksul arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda. Kehtiva

rakendussätted ei reguleeri olukorda, kus intressinõue esitati enne selle seaduse jõustumist, mis tähendab, et kuni 30. juunini 2002 esitatud intressinõuete puhul on sissenõudmise tähtaeg 7 aastat. Ettekirjutused on jõustunud ja nendes tehtud intressinõuded kuuluvad täitmisele hoolimata

§ 28

lg 1 ja rahandusministri määruste põhiseadusevastasusest, sest Riigikohtu lahendil puudub tagasiulatuv jõud. Kaebaja ei saa Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsuse nr 3-3-1-3-04 alusel taotleda intressinõude sundtäitmise keelamist, sest ta pole ettekirjutusi vaidlustanud. Kaebaja
3. novembri
4. a taotlus intressivõla tühistamiseks jäeti rahuldamata maksuhalduri
5. detsembri
6. a otsusega. Maksuhaldur küll uuendas kaebaja
7. jaanuari
8. a taotluse alusel menetluse, kuid see ei oma tähtsust. Oluline on, et menetluse uuendamise taotlus esitati pärast

§ 163lg 21 jõustumist.

Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsuse asjas nr 3-3-1-3-04 seisukohtade edasiarendamine
3. novembri
4. a otsuses asjas nr 3-3-1-64-04 ei avalda mõju senisele praktikale varemkehtinud

alusel arvestatud intresside osas.

1. Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-1301/2004 jäeti kaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-4-1-802 ei oma tagasiulatuvat jõudu. Seega kehtisid Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud sätted kuni uue

jõustumiseni

1. juulil
2. Põhiseadusevastaseks ei tunnistatud maksuintressi kui maksukohustuse kõrvalkohustust üldse, vaid üksnes intressi määra kehtestamine rahandusministri poolt; 2) õige ei ole kaebaja väide, et kehtiva

§ 163

lg 21 on kohaldatav üksnes juhul, kui intress määratakse maksuhalduri poolt haldusaktiga. Kuni 30. juunini 2002 kehtinud

§ 28

lg-st 1 tuleneb, et intressi võis arvestada ka maksumaksja ise ja intressinõudeks oli igasugune haldusakt, kus sisaldus intressi tasumise nõue.

§ 163

lg 21 esimesest lausest lähtuvalt ei teki maksukohustuslasel õigust kahju hüvitamisele enne 1. juulit 2002 kehtinud õigusaktide alusel arvestatud intressi maksmisest. Seejuures ei oma tähtsust, kas maksumaksja tasus intressi vabatahtlikult või maksuhalduri poolt koostatud intressinõude alusel. Oluline on, et intressi tasuti kooskõlas sel ajal kehtinud õigusaktidega. Vaidlustatud intresside maksmise ajal kehtisid nii

§ 28

lg 1 kui ka rahandusministri määrused, millest kaebaja intresse arvestades juhindus. Kaebaja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud intresside arvestamise ja maksmise kohustuse õiguspärasust. Seega oli intresside tasumine ettekirjutuse alusel õiguspärane ja kaebaja nõue makstud intresside tagastamiseks jääb rahuldamata; 3)

§ 163lg 21 ei ole vastuolus PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kui intressid tuleks tagastada, süvendaks see ebaõiglust, soosides maksu tasumisega viivitanud isikuid; 4) ekslik on kaebaja seisukoht, et tulenevalt Riigikohtu

1. veebruari
2. a ja
3. novembri
4. a otsustest on intressinõuete sundtäitmine õigusvastane. Riigikohtu
5. novembri
6. a otsuses ei arendatud edasi
7. veebruari
8. a otsuses toodud maksuvaidlusi puudutavaid seisukohti, vaid seisukohti, mis puudutavad riigivõimu teostamise üldpõhimõtteid. Riigikohtu
9. veebruari
10. a otsusest ei saa selles asjas juhinduda, sest kaebaja ei ole maksuhalduri
11. aasta ettekirjutusi enne

§ 163muutmise seaduse jõustumist vaidlustanud.

Kaebaja esitas küll

1. novembril 2002 maksuhaldurile taotluse tühistada põhiseadusega vastuolus olevad intressivõlad, kuid Harju Maksuameti
2. detsembri
3. a otsusega jäeti taotlus rahuldamata ja see otsus on kehtiv. Uue taotluse esitas kaebaja alles
4. jaanuaril 2004, seega peale

§ 163

lg 21 jõustumist; 5) intressinõue pole aegunud; 6) puudub alus keelata maksuhalduri ettekirjutuste sundtäitmist intresside osas. 7. Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada kaebus. Alternatiivse nõudena paluti tunnistada

§ 163lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata.

Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt: 1) sundtäitmise keelamine on põhjendatud, sest vaidluse asjaolud on analoogilised Riigikohtu

1. veebruari
2. a lahendis kajastatud asjaoludega. Kaebajat tuleb maksuhaldurile
3. novembril 2002 esitatud taotluse tõttu kohelda sarnaselt selles asjas kaebuse esitanud Kohtla-Järve Soojuse ASga. Sarnase kohtlemise kasuks räägib asjaolu, et maksuhaldur uuendas kaebaja
4. jaanuari
5. a avalduse alusel
6. aastal algatatud menetluse. Sisuliselt menetles maksuhaldur
7. novembril 2002 esitatud taotlust, mis esitati enne

§ 163lg 21 vastuvõtmist 11.

juulil 2003; 2) kohus ei tuvastanud, millal hakkas intressivõlgnevuse 7-aastane aegumistähtaeg kulgema ja kas esineb ka aegunud intressivõlga. Kohus rikkus sellega uurimispõhimõtet; 3) väär on kohtu seisukoht, nagu ei saaks Riigikohtu 30. novembri 2004. a lahendis kajastatud seisukohti kohaldada maksuõigussuhetes. Kohus ei käsitlenud seda, kas

§ 163lg 21 on kooskõlas PS § 3 lg-s 1 sätestatuga ja Riigikohtu 30.

novembri 2004. a otsusega; 4) kohus ei eristanud maksukohustuse tähtajaks täitmata jätmisest tekkivat kohustist ja sellest tulenevat kõrvalkohustist ning alusetust rikastumisest (säästmisest) tekkivat kohustist ja sellest tulenevat kõrvalkohustist. Kaebaja arvates tuleb

§ 163

lg 21 viimast lauset tõlgendada nii, et intressinõuded kuuluvad täitmisele osas, millega riigile hüvitatakse saamata jäänud tulu. Sanktsiooni osas intressinõudeid edasi täita ei saa, kuna see oleks vastuolus PS § 3 lg-ga 1; 5) maksuhaldur jättis ebaseaduslikult kustutamata intressid perioodi

1. veebruar 2001 -
2. juuni 2002 osas (linnavalitsusel alates
3. veebruar 2001). Selles osas on otsus motiveerimata. Ringkonnakohtu istungil kaebaja esindaja loobus alternatiivsest nõudest tunnistada

§ 163

lg 21 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata ning mõnedest apellatsioonkaebuse põhjendustest. Poolte esindajad jõudsid ringkonnakohtu istungil üksmeelele selles, et maksuhaldur ei ole arvestanud intresse perioodi

1. veebruar 2001 -
2. juuni 2002 eest.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega jäeti Paldiski Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu vaidlustatud otsus muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaebajaga selles, et ta on maksuhaldurile
6. novembril 2002 esitatud taotluse tõttu sarnases olukorras nagu Kohtla-Järve Soojuse AS Riigikohtu halduskolleegiumi
7. veebruari
8. a otsusega lahendatud haldusasjas nr 3-3-1-3-
9. Kohtla-Järve Soojuse AS vaidlustas intressinõude sundtäitmise halduskohtus enne

§ 163lg 21 jõustumist.

Kaebaja esitas küll

1. novembril 2002 maksuhaldurile intressivõla kustutamise taotluse põhjendusega, et intressid on arvestatud põhiseadusevastaseks tunnistatud õigusaktide alusel, kuid see taotlus jäeti Harju Maksuameti
2. detsembri
3. a otsusega rahuldamata. Kaebaja ei vaidlustanud halduskohtus intressivõla kustutamise taotluse rahuldamata jätmist enne

§ 163lg 21 jõustumist.

Kuigi maksuhaldur uuendas kaebaja

1. jaanuari
2. a taotluse alusel menetluse ja tegi
3. märtsil 2004 uue otsuse, ei anna see alust pidada kaebajat maksukohustuslaseks, kes vaidlustas intressinõude või intressinõude sundtäitmise halduskohtus enne

§ 163lg 21 jõustumist.

Sundtäitmise vaidlustamiseks ei saa

§ 163

lg 21 kohaldamisel pidada maksukohustuslase esitatud taotlust intressivõla kustutamiseks. Haldusorganile taotluse esitamine ei ole maksunõude vaidlustamine. Maksuvõlg ja intressivõlg tekkisid ning need tasuti enne

1. juulit
2. Seega puudub alus tugineda intresside tagastamise nõude osas kehtivale Maksukorralduse seadusele. Haldusasja materjalidest ei nähtu, millal kaebajal maksuvõlg ja 1 623 258 krooni suurune intressivõlg täpselt tekkisid. Enne
3. jaanuari 1994 kehtinud Maksukorralduse seadus aegumist ei reguleerinud.
4. jaanuaril 1994 jõustunud

§ 24

lg 2 järgi sai maksumaksja varale pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda. Maksuvõla (sh intressivõla) tasumine pärast sissenõudmise tähtaja möödumist ei anna õigust tagastusnõude esitamiseks. Kuni 1. juulini 2002 kehtinud

ei sätestanud, milline on sissenõudmise tähtaja möödumise õiguslik tagajärg. Kehtiva

§ 132

lg 2 kohaselt lõpevad sundtäitmise aegumisega nii maksukohustus kui sellega seotud kõrvalkohustused. Kuna kaebaja tasus maksuvõlga vastavalt ajatamisgraafikule, ei anna sissenõudmise aegumine alust nõuda tasutud maksusumma tagastamist. Maksu tasumise aluseks oli haldusakt, mille kehtivus ei olnud lõppenud (HMS § 61 lg 2), ning seepärast toimus maksuvõla tasumine ka pärast sundtäitmise aegumist õiguslikul alusel. Käesolevas asjas tasuti põhivõlg 12. novembril 2002. Seega aegus

§ 118lg 1 alusel lõpliku intressisumma määramine hiljemalt 12.

novembril 2003. Tasumata või tasaarvestamata maksusumma alusel intressisumma määramise aegumisele kohaldatakse

§ 118

lg 2 alusel sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut, s.o maksusumma määramise aegumise regulatsiooni. Lähtudes

§ 98

lg-s 1 märgitud aegumistähtaegadest, polnud intresside määramine veebruaris 2001 tõenäoliselt aegunud.

§ 132

lg 2 järgi on intressivõla sundtäitmise aegumistähtaeg üks aasta, arvates selle nõude esitamise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist. Selles sättes peetakse silmas tavapärast olukorda, kus lõpliku intressivõla sundtäitmine toimub pärast põhivõla tasumist.
2. aasta ettekirjutuse tegemisel see säte veel ei kehtinud ja ettekirjutustega ei esitatud ka lõplikku intressinõuet, sest põhivõlg polnud veel tasutud. Kuna põhivõlg tasuti
3. novembril 2003, siis oleks

§ 132lg 2 kohaldamisel võimalik lugeda 2001.

aasta ettekirjutustega esitatud intressinõuet lõplikuks ja hakata selle nõude sundtäitmise tähtaega lugema alates

1. jaanuarist
2. Käesolevas asjas oli maksuvõlg (sh intressivõlg) ajatatud ja seetõttu tuleb aegumine lugeda

§ 132lg 4 p 2 alusel katkenuks.

Arvestades asjaolu, et kaebaja intressivõlg oli ajatatud kuni veebruarini 2006, saab uus intressinõude sundtäitmise aegumistähtaeg

§ 132lg 5 alusel hakata kulgema alles 1.

jaanuarist 2007 (aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

1. jaanuarist). Tulenevalt eeltoodust ei ole
2. aasta ettekirjutustega esitatud intressinõuete sundtäitmine aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
3. Paldiski Linnavalitsus taotleb kassatsioonkaebuses, et Riigikohus tühistaks ringkonnakohtu ja Tallinna Halduskohtu otsused ning saadaks asja Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) maksuhalduri
4. aasta ettekirjutuste sundtäitmise keelamine on õige seepärast, et analoogiliste asjaolude pinnalt on Riigikohus teinud sellesisulise otsuse asjas nr 3-3-1-3-
5. Asjaolude sarnasuse hindamisel tuleb arvestada, et maksuhaldur on jätkanud
6. a alanud menetlust. Maksuhaldurile taotluse esitamine sundtäitmisest hoidumiseks on sama õigusliku tähendusega kui kaebuse esitamine halduskohtule sundtäitmise keelamiseks; 2) sundtäitmise keelamine on põhjendatud ka seoses aegumisega. Ringkonnakohus ei arvestanud sellega, et igat maksuliiki tuleb aegumise osas käsitleda eraldi. Ajatamine ei muuda seejuures aegumise kulgu, sest ajatamine toimus enne
7. juulit 2002; 3)

§ 132

lg-s 3 sätestatud põhimõte, et sundtäitmise aegumine tähendab maksukohustuse ja sellega seotud kõrvalkohustuste lõppemist, kehtis üldpõhimõttena ka enne

1. juulit
2. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et ajatamisotsusega määrati kindlaks ka maksuvõlg, ja et ajatamisotsuse tõttu tuleb see võlg tasuda hoolimata sundtäitmise aegumisest. Tagastusnõue on põhjendatud just sellega, et intressivõlga on tasutud pärast sundtäitmise aegumist.
3. Põhja maksu- ja tollikeskuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitaks, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle muutmiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. juulil 2002 jõustus uus Maksukorralduse seadus, mille § 163 lg-ga 2 sätestati, et enne selle seaduse jõustumist tähtpäevaks tasumata maksusummalt arvestatakse kuni selle seaduse jõustumiseni intressi varem kehtinud Maksukorralduse seaduse alusel kehtestatud korras. Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadusega (RT I 2003, 48, 341) täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 21 järgmises sõnastuses: "

§ 163lg 21 grammatiline tõlgendamine viib küll järelduseni, et kõik enne 5.

novembrit 2002 esitatud intressinõuded kehtivad ja kuuluvad täitmisele, kuid nimetatud seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et oluline on siiski ka see, kas maksukohustuslane on intressinõude vaidlustanud või mitte. Nimetatud asja lahendamise seisukohalt oli oluline, et Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadus võeti vastu

1. juunil 2003, AS Kohtla-Järve Soojus esitas Jõhvi Halduskohtule kaebuse aga
2. märtsil 2003, seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seaduse jõustumist. Kolleegium selgitas, et kuna nimetatud paragrahvi lõike 21 kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada hoolimata sellest, et enne muudatuse jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus, siis Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seadusega kehtestatud erand ei kuulu kohaldamisele AS Kohtla-Järve Soojus kaebuse lahendamisel.
3. Kolleegium leiab, et

§ 163

lg 21 kohaldamisel käesolevas asjas on oluline, et intressinõude sundtäitmist ei ole halduskohtus vaidlustatud enne Maksukorralduse seaduse § 163 muutmise seaduse jõustumist. Seega pole tegemist sarnaste asjaoludega käesolevas asjas ja asjas nr 3-3-1-3-

1. Ekslik on kassaatori seisukoht, et kohtumenetlusele eelnenud haldusmenetlust või selle uuendamist tuleb pidada võrdväärseks intressinõude sundtäitmise vaidlustamisega halduskohtus. Selles osas on õige ja piisavalt põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht.
2. Intressi määramise aegumist reguleerib

§ 118

. Selle paragrahvi lõike 1 alusel saab intressi määrata ühe aasta jooksul, arvates maksusumma tasumise või tasaarvestamise päevast. Tasumata või tasaarvestamata maksusumma alusel intressisumma määramise aegumisele kohaldatakse

§ 118

lg 2 alusel sama seaduse §-des 98 ja 99 sätestatut, s.o maksusumma määramise aegumise regulatsiooni.

§ 98

lg 1 järgi algab nimetatud aegumistähtaeg selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Järelikult tuleb intressisumma määramise aegumise

§ 118

lg 2 alusel kindlakstegemiseks arvestada intressisumma kujunemist samamoodi kui põhivõla puhul kõigi asjassepuutuvate maksudeklaratsioonide esitamise tähtaegade järgi. Intressi määramise aegumist on kolleegium põhjalikumalt käsitlenud

1. märtsi
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-7-
4. Intresside määramise aegumise osas kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Ringkonnakohus pidas oluliseks, et põhivõlg on tasutud
5. novembril 2002 ning jättis välja selgitamata, millal ja millistes osades on tulumaksu- ja sotsiaalmaksuvõlg tasutud. Seega on põhjendamatu ringkonnakohtu järeldus, et aegumise tähtaeg hakkas kulgema
6. novembrist
7. Aegumise kohta põhjendatud seisukoha võtmiseks tuleb kohtul eraldi iga maksu osas teha kindlaks, millal ja millistes osades on põhivõlg tasutud. Vastavad andmed peab kohtule ja kaebajale esitama maksuhaldur.
8. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga ka selles osas, et intressivõla ajatamise tõttu tuleb aegumine lugeda

§ 132lg 4 p 2 alusel katkenuks.

Ajatamine toimus maksuameti

1. märtsi
2. a otsustega, seega enne kehtiva Maksukorralduse seaduse jõustumist
3. juulil 2002.

§ 165

lg 1 järgi kohaldatakse aegumise peatumise ja katkemise kohta sätestatut enne selle seaduse jõustumist kulgema hakanud aegumise suhtes tingimusel, et aegumise peatumise või katkemise põhjustanud asjaolu tekkis pärast seaduse jõustumist. Järelikult selles asjas aegumine ei katkenud intressivõla ajatamise tõttu.

1. Kolleegium on selgitanud intressi määramise ja sissenõudmise aegumist, ajatamist ning aegunud intressi tasumisest tekkinud tagastusnõude rahuldamise aluseid
2. novembri
3. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-75-
4. Samad põhimõtted kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas.
5. Materiaalõigusnormide eksliku tõlgendamise ja väära kohaldamise tõttu tuleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann