RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-42-06 3

) § 4 lg 2 kohaselt loetakse enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik piiratud teovõimega isikuks. TsMS § 260 (lõige 4 teovõimetuks tunnistamise asjas kohtuotsuse tegemise aja redaktsioonis ning lõige 3

§ 112

kehtestatud redaktsioonis) kohaselt teovõime piiramise kohtuotsuses märgitakse, milliseid tehinguid piiratud teovõimega isik võib teha ainult eestkostja nõusolekul. Tartu Maakohtu

1. märtsis
2. a otsuses ei ole märgitud, et isik ei või üldse iseseisvalt tehinguid teha. Seega puuduvad Tartu Linnavalitsusel volitused teha tehinguid eestkostetava varaga eestkostetava eest ja tahte vastaselt. Ekslik on ka linnavalitsuse põhjendus, et tegemist on sotsiaalteenuse pakkumisega ja selle eest tasu küsimisega vastavalt Sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) §-le
3. Selline tasu võtmine saab toimuda ainult isiku tahet arvestades. Asjassepuutuv on sotsiaalministri
4. jaanuari
5. a määrus nr 4 "Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded", sest nimetatud akt reguleerib hoolekandeasutuses viibimise finantseerimise korda. Nimetatud määrus tuleks aga jätta kohaldamata, sest see on vastuolus Põhiseaduse §-ga
7. Kaebaja lisas kaebusele taotluse sotsiaalministri
8. jaanuari
9. a määruse nr 4 "Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded" kohaldamata jätmiseks.
10. Tartu Linnavalitsuse vastuses kaebusele leiti, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, mistõttu kaebus tuleks jätta rahuldamata. Kaebuse väidete osas leidis linnavalitsus järgmist: 1) Tartu linn on Tartu Maakohtu
11. märtsi
12. a kohtuotsuse alusel V. V. seaduslik esindaja, kelle kohustuseks on Perekonnaseaduse § 92 alusel eestkostetava isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitse. Tartu Maakohtu
13. jaanuari
14. a kohtuotsuse alusel suunati eestkostetav Jõgeva Sotsiaalkeskusesse "Elukaar". Sotsiaalhoolekande seaduse § 45 alusel võib isikult võtta temale osutatava sotsiaalteenuse eest tasu. Sotsiaalministri
15. jaanuari
16. a määrusega nr 4 on ette nähtud, et ööpäevaringse hooldamise korral tasub isik majutuskulud ja toitlustamiskulud. Tasu võtmine toimub vastavalt teenuse osutaja ja isiku või teenuse osutaja ja tema seadusliku esindaja vahel sõlmitud lepingule. Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel on leping sõlmitud
17. aprillil
18. Selle lepingu kohaselt osaleb teenuse kasutaja hoolduskulude tasumisel 85% elatusrahaga; 2) Tartu linn linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna kaudu on andnud sotsiaalkeskuse töötajale õiguse kasutada ja käsutada Tartu linna kui eestkostja nimel eestkostetava pensioni ja pangaarvet ehk õigust, mida eestkostjal endal on olemas; 3)

§ 4lg-st 2 koostoimes Ts

MS § 260 lg-ga 4 tuleneb, et enne

1. juulit 2002 teovõimetuks tunnistatud isik ei või iseseisvalt tehinguid teha ja tehingute üle otsustamise õigus on eestkostjal; 4) HMS § 8 lg 2 näeb ette, et isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, määratakse haldusorganisiseselt, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Nimetatud sättele ning Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) § 22 lg-le 2 tuginedes võttis Tartu Linnavolikogu
2. detsembril 2003 vastu määruse nr 55, millega volitati Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonda otsustama Perekonnaseaduses sätestatud Tartu linna kui eestkosteasutuse pädevuses olevaid küsimusi. Seega olid sotsiaalabi osakonnal kõik volitused andmaks välja vaieldavat korraldust.
3. Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-287/05 jäeti V. V. kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduse kohaselt sätestab SHS § 45, et isikult võib osutatava sotsiaalteenuse eest võtta tasu. Sotsiaalministri
6. jaanuari
7. a määrusega nr 4 on ette nähtud, et ööpäevaringse hooldamise teenuse puhul tasub isik majutuskulud ja toitlustamiskulud. Leping OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" ja Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna vahel on sõlmitud
8. aprillil
9. Lepingu kohaselt osaleb teenuse kasutaja 85% elatusrahaga hoolduskulude tasumisel. Kuna V. V. on tunnistatud teovõimetuks, sõlmis lepingu teenuse osutajaga tema seadusliku esindajana Tartu linn. Tartu linn linnavalitsuse kaudu on andnud sotsiaalkeskuse juhatajale õiguse kasutada ja käsutada Tartu linna kui eestkostja nimel eestkostetava pangaarvet ehk õigust, mis eestkostjal endal on olemas. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei riiva kaebuse esitaja õigusi.
10. Tartu Halduskohtu
11. septembri
12. a kohtuotsuse peale esitas V. V. apellatsioonkaebuse. Kaebaja taotles kohtuotsuse tühistamist ja asja saatmist uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kohus ei ole võtnud seisukohta kaebaja taotluse osas mitte kohaldada sotsiaalministri
13. jaanuari
14. a määrust nr
15. Samas on kohus nimetatud akti kohaldanud; 2) kohus ei ole hinnanud kõiki kaebuse väiteid ega kontrollinud akti formaalset õiguspärasust; 3) kohus on ekslikult tõlgendanud

§ 4

lg-t 2.

ei näe ette võimalust, et piiratud teovõime saanud isiku eestkostja võiks eestkostetava isiku vara selle isiku nõusolekuta ja teadmata võõrandada. Puudub kohtuotsus, millega V. V. õigusi oleks pärast

1. juulit 2002 täiendavalt piiratud.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. märtsi
4. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-466 rahuldati V. V. kaebus osaliselt. Kohus tühistas Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna
5. märtsi
6. a korralduse nr 331, kuid jättis rahuldamata V. V. taotluse korralduse tagasitäitmiseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) vaidlustatud korraldus ei ole tühine HMS § 63 lg 2 p 2 alusel. Eestkosteasutuse pädevuses on korraldada eestkostetava igapäevaelu ja tema vara kasutamisega seonduvat. Seetõttu oli linnavalitsuse sotsiaalabi osakond ka käsitletaval juhul pädev vastu võtma otsust V. V. pensioni käsutamist puudutavates küsimustes; 2) õige on apellandi väide, et Tartu linn kui eestkostja ei saanud anda volitusi eestkostetava pensioni käsutamiseks väljapoole Tartu linna kui eestkosteasutust. Keeld eestkostjale anda volitusi eestkostetava vara käsutamiseks kolmandatele isikutele tuleneb eelkõige PKS §-de 98 ja 99 ning TsÜS §-de 10 ja 11 mõttest, milliste kohaselt peab eestkostja kui seaduslik esindaja tagama eestkostetava huvide maksimaalse kaitse. Volituse andmine on lubamatu ka seetõttu, et volitatud isikuks V. V. pensioni käsutamisel on OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskus "Elukaar", kes on ise tehingu teiseks pooleks V. V.-le hooldusteenuse osutamisel. Volituste sellisel andmisel ei ole välistatud huvide konflikti olemasolu; 3) taotlus haldusakti tagasitäitmiseks ei ole põhjendatud, kuna V. V. pensioni kasutamine on toimunud V. V. ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel
7. veebruaril 2005 sõlmitud hooldusteenuse osutamise lepingu täitmiseks ja vastavalt sellele lepingule; 4) kuna V. V. viibib hoolekandeasutuses mitte kohtuotsuse alusel, vaid tema poolt sõlmitud lepingu alusel, ei saa tema viibimist hoolekandeasutuses lugeda ebaseaduslikuks. Hooldeteenuse osutamise eest saab nõuda tasu ning vastav kokkulepe sisaldub poolte lepingus. Seetõttu ei ole asjakohased apellandi väited sotsiaalministri
8. jaanuari
9. a määruse nr 4 Põhiseadusele mittevastavusest.
10. Tartu Ringkonnakohtu
11. märtsi
12. a kohtuotsuse peale esitasid kassatsioonkaebused V. V. ja Tartu Linnavalitsus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
13. V. V. kassatsioonkaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse osaliselt rahuldamata jätmisel rikkunud põhiõigusi ja menetlusnorme. Kassaatori väidete kohaselt: 1) kohtuotsus ei arvesta asjaoluga, et V. V. oli paigutatud hoolekandeasutusse tahtevastaselt Tartu Maakohtu
14. jaanuari
15. a kohtuotsuse (tsiviilasi nr 2-1952/02) alusel. Järelikult puudus isikul tahe ka hoolekandeteenust osta ja selleks lepingut sõlmida; 2) ringkonnakohtu otsus ei arvesta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
16. detsembri
17. a otsusega asjas nr 3-2-1-141-05 ja Riigikohtu halduskolleegiumi
18. novembri
19. a otsusega asjas nr 3-3-1-61-
20. Nimetatud otsuste kohaselt ei saa Tartu linna määrata eestkostjaks. Eestkosteasutusele võib panna kuni eestkostja määramiseni vaid eestkostja ülesannete täitmise; 3) puudub kohtuotsus, milliseid tehinguid V. V. võib teha ainult eestkostja nõusolekul. Tartu Maakohtu
21. märtsi
22. a otsuses nr 2-148/00 ei ole märgitud, et isik ei või iseseisvalt käsutada oma pensioni ja sooritada iseseisvalt pangatoiminguid. Seega puuduvad Tartu linnal üldse volitused V. V. pensioni ja arvelduskonto käsutamiseks. Kohus ega seadusandja ei ole Tartu linnale vastavaid volitusi andnud; 4) kuna Tartu linnal puuduvad kohtu poolt antud ja seadusele vastavad volitused, oli tegemist vara tahtevastase võõrandamisega. Selline sundvõõrandatud vara oleks tulnud tagastada; 5) SHS § 45 ei ole selles asjas võimalik kohaldada, sest vastavalt SHS § 32 on sotsiaalteenuste eest tasu võtmisel vajalik arvestada isiku tahtega. Tartu Halduskohtu
23. veebruari
24. a jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 3-05-1185 on leitud, et aastase tähtaja möödumisel Tartu Maakohtu
25. jaanuari
26. a otsusest, millega V. V. tema tahte vastaselt hoolekandeasutusse paigutati, lõppes ka tema hoolekandeasutuses hoidmise õigus. Kassaator leiab, et seetõttu ei saanud isikul olla ka mingisuguseid maksekohustusi isiku ees, kes teda Tartu Linnavalitsuse õigusvastase tegevuse tagajärjel tahtevastaselt kinni pidas. Kassaator taotleb vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist osaliselt ja tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks saatmist.
27. Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses leitakse, et vaidlustatud otsuse tegemisel on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tartu Halduskohtu otsuse jõussejätmist. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: 1) eestkostetava pangakonto kasutamise ja käsutamise delegeerimine hoolekandeasutuse pearaamatupidajale oli igati eestkostetava huvides. Sotsiaalkeskus on kõige paremini kursis V. V. vajaduste ja soovidega. Samas on Tartu linnal kontroll pangakonto kasutamise üle, sest volituse saanud isik on kohustatud esitama Tartu linnale igakuise ülevaate. V. V. huvid on tagatud ka Tartu Linnavalitsuse, V. V. ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel sõlmitud lepinguga; 2) kehtiv õigus ei välista haldusorgani õigust volitada vastavaid ülesandeid täitma eraõiguslikku juriidilist isikut või konkreetset sotsiaalabi pakkuva asutuse töötajat. Vaidlustatud korralduse andmise aluseks oli KOKS § 30 lg 1 p 3, PKS § 98 lg 1 ja Tartu Linnavolikogu
28. detsembri
29. a määrus nr 55; 3) kui asuda seisukohale, et Tartu Linnavalitsuse sotsiaalosakond ei saa delegeerida talle seadusest tulenevaid eestkostja kohustusi, siis ei saaks ta ka eestkostetavat hoolekandeasutusse paigutada. Oleks ebamõistlik, aeganõudev ja igati eestkostetava huvide vastane, kui iga üksiku varakäsutuse või tehingu tegemiseks, mida eestkostetava nimel on vajalik teha, peaks olema Tartu linna kui haldusorgani nõusolek, või et konkreetse toimingu peaks tegema Tartu linn eestkostjana vahetult läbi oma ametnike. Seepärast ongi Tartu linn volitanud neid isikuid, kes on eestkostetavale kõige lähemal, täitma linna kui eestkosteasutuse funktsioone ehk esindama eestkostetavat varalistes suhetes; 4) V. V. pensioni käsutamisel sotsiaalkeskuse poolt ei esine huvide konflikti ning korraldus ei ole vastuolus V. V. huvidega PKS § 98 ja § 99 ning TsÜS § 10 ja § 11 tähenduses. Tartu linn teeb V. V. seadusliku esindajana tema nimel tahteavaldusi. Üksnes V. V. pangakonto käsutamise õigus on nii hoolekandeasutuse pearaamatupidajal kui ka Tartu linnal tulenevalt korraldusest nr
30. Tartu linn volitas sotsiaalkeskuse pearaamatupidajat V. V. pangakontot käsutama ja tegi V. V. nimel
31. aprillil 2005 tahteavalduse hoolduslepingu sõlmimiseks. Sellega Tartu linn V. V. esindajana ja tema nimel kiitis heaks ka need varakäsutused, mida sotsiaalkeskus teeb. Seega ei ole korraldus vastuolus TsÜS § 131 lõikega
33. Kirjalikus vastuses Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele leiab V. V., et kaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
34. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on V. V. tunnistatud teovõimetuks Tartu Maakohtu
35. märtsi
36. a otsusega nr 2-148/
37. Nimetatud otsusega seati V. V. üle eestkoste ning tema eestkostjaks määrati Tartu linn. Seda kohtuotsust ei ole hiljem muudetud ega tühistatud. Tartu Maakohtu
38. jaanuari
39. a otsuse alusel suunati V. V.
40. veebruarist 2003 Jõgeva Sotsiaalkeskusesse "Elukaar" tähtaega määramata. Alles
41. detsembril 2005 esitas Tartu linn Tartu Maakohtule avalduse V. V. hoolekandeasutuses hoidmise tähtaja pikendamiseks, mis jäeti rahuldamata.
42. veebruaril 2003 sõlmiti Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna ja OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskuse "Elukaar" vahel leping, mille kohaselt teenuse kasutaja (V. V.) osaleb 85% elatusrahaga hoolduskulude tasumisel. Uue samasisulise lepingu sõlmisid OÜ Jõgeva Sotsiaalkeskus "Elukaar" ja Tartu Linnavalitsus
43. aprillil
44. Viimase lepingu poolena on märgitud ka V. V., kes on lepingu allkirjastanud. Selle lepingu kohaselt teenuse kasutaja maksab 85% pensionist hoolduskulude katteks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodil volitas Tartu linn hooldusasutuse töötajaid kasutama ja käsutama V. V. pensioni ja sooritama pangatoiminguid. Käesolevas asjas on vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna juhataja
45. märtsi
46. a korraldus nr 331, millega Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakond volitas keskuse "Elukaar" pearaamatupidajat kasutama ja käsutama V. V. pensioni ning teostama pangatoiminguid.
47. Kaebuse lahendamiseks tuleb eelkõige käsitleda V. V. teovõime küsimust. Tartu Maakohtu
48. märtsi
49. a kohtuotsusega tunnistati V. V. teovõimetuks lähtudes otsuse tegemise ajal kehtinud TsÜS § 13 lg-st
50. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada teovõimetuks isiku, kes vaimuhaiguse või nõrgamõistuslikkuse tõttu kestvalt ei suuda oma tegude tähendusest aru saada või neid juhtida. Tema üle seatakse eestkoste. Sama paragrahvi
51. lõike kohaselt teeb teovõimetuks tunnistatud isiku nimel tehinguid tema eestkostja. Teovõimetuks tunnistamisel võib kohus otsustada, milliseid tehinguid võib teovõimetuks tunnistatud isik ise teha. Vastavalt teovõimetuks tunnistamise ajal kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 260 lg-le 5 märgitakse teovõimetuks tunnistamise kohtuotsuses, kas ja milliseid tehinguid võib teovõimetu isik ise teha. Tartu Maakohtu otsus ei näinud ette tehinguid, mida V. V. võiks iseseisvalt teha.
52. juulil 2002 jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 3 järgi juhul, kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõigusseaduse rakendamise seaduse (

) § 3 kohaselt määratakse isiku teovõime tehingu tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt.

§ 112p-ga 30 muudeti Ts

MS §-i 260. Viimatinimetatud paragrahvi lõike 3 muudetud redaktsiooni kohaselt märgitakse kohtuotsuses, kas ja milliseid tehinguid saab piiratud teovõimega isik teha ilma eestkostja nõusolekuta.

§ 4lg 2 kohaselt loetakse isik, kes on tunnistatud enne 1.

juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks, alates 1. juulist 2002 piiratud teovõimega isikuks, kelle üle on seatud eestkoste ning kohtuotsusel on TsMS § 260 lg-s 4 sätestatud tagajärjed.

§ 4lg 2 viitab sealjuures Ts

MS § 260 lg-le 4, mille kohaselt juhul, kui kohus määrab eestkostja täisealisele isikule selliselt, et isik ei või iseseisvalt tehinguid teha või eestkostja ülesannete ringi vastavalt laiendatakse, tunnistab kohus isiku kohtuotsusega ühtlasi valimisõiguse osas teovõimetuks, mille tagajärjel isik kaotab valimisõiguse. Eelnimetatud sätetest tuleb järeldada, et enne

1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Alates
2. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg 2 kohaselt peab kohus piiratud teovõimega isikule eestkostja määramisel otsustama, kas ja milliseid tehinguid võib piiratud teovõimega isik teha eestkostja nõusolekuta. Samuti tuleb määrata aeg, millal kohus hiljemalt otsustab eestkoste lõpetamise või pikendamise. Nimetatud aeg ei või olla pikem kui kolm aastat. TsMS § 526 lg 4 kohaselt annab eestkoste seadmise määrus eestkostjale eestkostetava esindamise õiguse. TsMS § 526 lg-st 5 tuleneb, et kui eestkostjale antakse volitus eestkostetava kõikide asjade ajamiseks, loetakse isik ka hääleõiguse kaotanuks. Vaatamata asjaolule, et nimetatud tsiviilkohtumenetluse sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1, võimaldavad viidatud tsiviilkohtumenetluse sätted lahendada ka nende isikute teovõime küsimusi, kes olid tunnistatud teovõimetuks enne
3. juulit
5. V. V. suhtes tehtud teovõimetuse otsust ei ole uuesti läbi vaadatud. Seetõttu on V. V.

§ 4lg 2 ja Ts

ÜS § 8 lg 3 tähenduses õiguslikult küll piiratud teovõimega, kuid samas ei nähtu teovõimetuks tunnistamise otsusest V. V. teovõime piiramise ulatus. Arvestades senist praktikat, mille õiguspärasuse suhtes kolleegium ei võta seisukohta, peab kolleegium V. V. täielikult piiratud teovõimega isikuks, s.o ta ei saa iseseisvalt teha mistahes kehtivaid tehinguid. Samas TsÜS § 11 lgst 1 tulenevalt on eestkostja eelneval nõusolekul eestkostetava tehtud tehing kehtiv. Käesoleva asja lahendamisel ei ole vajalik hinnata nende lepingute sõlmimise asjaolusid, mille alusel V. V. viibis hoolekandeasutuses. Riigikohus möönab, et menetlusosalised on erinevalt hinnanud V. V. tegelikku tervislikku seisundit, suutlikkust omada piisavalt selget ettekujutust sõlmitud tehingu ja selle tagajärgede osas, samuti lahknevalt ja vastuoluliselt tõlgendanud V. V. võimet sõlmida kehtivaid tehinguid. Halduskolleegium nendib, et selgus V. V. tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg

1. Järelikult tuleb V. V. teovõime piiramise vajalikkust ja ulatust hinnata TsMS § 526 kohases menetluses. V. V. puhul on teovõime edasilükkamatu uue läbivaatamise ajendiks ka asjaolu, et nõuetekohane eestkostja V. V.-l puudub.
2. PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kohaliku omavalitsuse asutus on eestkosteasutuseks, kelle ülesandeks on korraldada eestkostet ja teostada ka selles valdkonnas järelevalvet. Käesoleval juhul on
3. märtsi
4. a kohtuotsusega eestkostjaks määratud Tartu linn. Nimetatud otsust eestkostja määramise osas ei saa lugeda kehtivale seadusele tuginevaks, kuid seda ei ole tsiviilkohtumenetluses vaidlustatud. Kehtiva õiguse pinnalt on aga tuletatav järeldus, et V. V.-l puudub eestkostja ning Tartu linn on jätkuvalt eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid.
5. Kuigi Tartu linna tuleb käsitleda eestkosteasutusena, kes täidab ajutiselt eestkostja ülesandeid, tuleb tema tegevuse õiguspärasust antud juhtumil hinnata nende nõuete kontekstis, mis seatakse eestkostjale. Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja poolt eestkostetava isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel tehtavad otsustused peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Äärmiselt oluline on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt. Viimatinimetatud nõue on esinduse ja sealhulgas eestkoste aluspõhimõte, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Käesoleval juhul on eestkosteasutus eestkostja funktsioonid osas, mis puudutab V. V.-le kuuluva raha kasutamist ja käsutamist, andnud üle isikule, kes töötab V. V.-le teenust osutava eraõigusliku hoolekandeasutuse raamatupidajana. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada V. V. õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine on äärmiselt oluline isiku varaliste õiguste riive. Samal ajal on eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine eestkoste põhisisu. Nimetatud õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule. Halduskolleegium leiab, et eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudus linnavalitsusel õiguslik alus. Vaidlustatud haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja. Selline pädevus on aga ainuüksi kohtul. Halduskolleegium ei nõustu Tartu Linnavalitsuse seisukohaga, et selle haldusakti hindamisel on oluline selle akti säte, mis näeb ette hoolekandeasutuse kohustuse anda aru hoolekandeasutusse paigutatud eestkostetava raha kasutamisest ja käsutamisest. Aruandekohustus iseloomustab ka eestkosteasutuse ja eestkostja suhteid eestkostja üle teostatava järelevalve käigus ning aruandekohustuse olemasolu ei muuda vaidlustatud haldusakti õiguspäraseks. Tartu Linnavalitsus on eestkostetava raha kasutamise ja käsutamise õiguse sellist üleandmist põhjendanud ka otstarbekusega. Halduskolleegium ei pea õigeks linnavalitsuse kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohta, et oleks ebamõistlik, aeganõudev ja igati eestkostetava huvide vastu, kui iga üksiku varakäsutuse või tehingu tegemiseks peaks olema Tartu linna kui haldusorgani nõusolek, või et konkreetse toimingu peaks tegema Tartu linn oma ametniku vahendusel. Nimetatud seisukoht ei tugine kehtivale õigusele ning lähtub ekslikust arusaamast, et kohalik omavalitsus võibki tegutseda püsivalt eestkostjana.
6. Käesoleva asja lahendamisel ei oma sisulist tähendust V. V. kassatsioonkaebuses tõstatatud küsimus sellest, kas kohalik omavalitsus on korrektselt määranud need omavalitsusasutused või ametnikud, kes täidavad sotsiaalhoolekande ja eestkostega seonduvaid ülesandeid. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et kehtiv seadus ei sisalda juhiseid, milline kohaliku omavalitsuse organ omab otsustuspädevust eestkoste küsimuste lahendamiseks juhul, kui eestkosteasutus täidab ajutiselt samaaegselt ka eestkostja ülesandeid. HMS § 8 lg-st 2 tulenev üldine volitus menetleva ametniku määramiseks võib olla eriseadusega kitsendatud, samuti võib kohaliku omavalitsuse volikogu aktidega olla sätestatud täpsem pädevuse jaotus. Käesolevas kohtuasjas selgunud erandlike asjaolude tõttu tulnuks ja tuleb aga vältida olukorda, kus sama struktuuriüksus või ka samad ametnikud teostavad nii järelevalvet kui ka täidavad faktiliselt eestkostja ülesandeid. HMS § 8 ei ole ühelgi juhul käsitletav volitusnormina, mis lubab haldusorganil loovutada oma pädevust eraõiguslikule isikule. Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse seisukoht, et selles asjas on HMS § 8 lg 2 selleks õiguslikuks aluseks, mis lubas eestkostja nimel anda volituse eestkostetava pensioni kasutamiseks ja käsutamiseks eestkostjaks mitteolevale füüsilisele isikule, on seetõttu ekslik.
7. V. V. on kohtumenetluses esitanud taotluse hoolekandeasutuses viibimise ajal V. V.-lt kinni peetud raha tagastamiseks. Sellega seoses on ringkonnakohus konstateerinud, et V. V. viibis alates
8. veebruarist 2005 (s.o päevast, mil allkirjastati hooldusleping) hoolekandeasutuses vabatahtlikult tema ja hoolekandeasutuse vahel sõlmitud lepingu alusel, mitte aga paigutatuna sinna tahtevastaselt kohtuotsuse alusel. Siit järeldab kohus, et puudub alus väita V. V. hoolekandeasutuses viibimise ebaseaduslikkust ning sellega seonduva tasu võtmise ebaseaduslikkust. Halduskolleegium rõhutab, et käesoleva kohtuasja raames ei saa ümber hinnata pädeva kohtu otsust V. V. teovõime osas. Käesoleva kohtuasjas ei lahendata ka küsimust sellest, kas V. V. viibis hooldekodus vabal tahtel ning kas raha kinnipidamine toimus samuti V. V. tegelikul tahtel. Kohus ei anna hinnangut hoolduslepingule ja selle sõlmimise asjaoludele. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et V. V. taotlus hoolekandeasutuses viibimise aja eest kinnipeetud raha tagastamiseks ei kuulu rahuldamisele. V. V.-lt hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks oli hooldusleping, mitte aga vaidlustatud haldusakt. Kassaator ei ole näidanud, mil viisil tekitas V. V.-le varalist kahju asjaolu, et lepingujärgse hooldustasu pidas kinni hoolekandeasutuse raamatupidaja. Vaidlustatud haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos vaidlustatud haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub. Kassaator ei ole oma nõuet rajanud väidetele, et V. V. ei oleks hoolekandeteenust kasutanud, või et tasu selle eest oleks olnud ülemäärane. Vaidlus selles osas puudub. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et hoolduslepingut oleks vaidlustatud tsiviilkohtumenetluse korras. Eeltoodud asjaoludel ei kuulu V. V. taotlus V. V. pensionilt kinni peetud summade tagastamiseks rahuldamisele.
9. V. V. on esitanud veel taotluse jätta kohaldamata sotsiaalministri
10. jaanuari
11. a määrus nr 4 "Sotsiaalhoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded" selle vastuolu tõttu Põhiseadusega. Kohtud on selle taotluse jätnud rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegium nõustub järeldusega, et nimetatud akt ei ole käesoleva kohtuasja lahendamisel määrava tähendusega, s.o asjassepuutuv. Nimetatud akt ei ole vaidlustatud korralduse andmise aluseks, samuti ei sõltu V. V. taotluse hoolekandeasutusele tasutud raha tagastamiseks lahendamine vahetult nimetatud määruse sätetest. Seega ei kuulu V. V. taotlus sotsiaalministri määruse kohaldamata jätmiseks rahuldamisele.
12. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks peatuda ka V. V. kaebeõigusel. Käesolevas asjas on V. V. esitanud kaebuse eelkõige oma ema, V. V. õiguste kaitseks. Seadusest ei tulene otseselt lähisugulaste õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks juhul, kui see lähisugulane ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või ta pole selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (juhul, kui piirangud võimaldavad sellise volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks, et selline isik saaks efektiivselt osaleda kohtumenetluses ning iseseisvalt kasutada talle kuuluvat kohtumenetlusteovõimet, peab kohus osutama talle igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus tulenevalt halduskohtumenetluse erisustest seotud TsMS § 202 lgtes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. Menetlusliku teovõime piiramise vajadus võib kõne alla tulla oludes, kus on ilmne oht, et isik ei suuda iseseisvalt efektiivselt kaitsta oma õigusi ja vabadusi. Sellised piirangud ei tohi aga ühelgi juhul ülemääraselt piirata isiku õigust autonoomiale ja enesemääramisele. Teovõime piiramine, sealhulgas kohtumenetluses, on äärmuslik vahend, mida saab kohaldada tingimusel, et muul viisil ei ole võimalik tagada isiku põhiõigusi ja vabadusi. Eelnev ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle. Käesoleval juhul aga puudub V. V.-l kehtestatud korras määratud eestkostja ning selle ülesandeid täidab järelevalveorgan. Kaebus on esitatud eestkostja ja järelevalveorgani ülesandeid ühitava omavalitsusorgani haldusaktile. Sellistes tingimustes on eestkostjaks mitteoleva lähisugulase halduskohtusse pöördumine piiratud teovõimega isiku kaitseks õiguspärane. Samas ei saa välistada võimalust, et konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks. Ringkonnakohtu järeldus, et kaebaja ei saa viidata oma õiguste rikkumisele PS §-st 26 tulenevalt (perekonnaelu kaitse) seetõttu, et V. V.-l ja V. V.-l puudub kaebuse esitamise ajal ühine perekonnaelu, ei ole erandlikke asjaolusid arvestades põhjendatud. V. V. ja V. V. ühise pereelu takistuseks võib olla V. V. paigutamine hoolekandeasutusse. V. V. kaebused on olnud muuhulgas suunatud ka ühise faktilise perekonnaelu taastamisele.
13. Eeltoodust lähtudes jätab halduskolleegium kassatsioonkaebused rahuldamata. Jõusse jääb Tartu Ringkonnakohtu
14. märtsi
15. a otsus, mille põhjendused asendatakse käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jaak Luik