Obsah (5)

§ 29§ 76§ 150§ 175§ 174

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-104-06 Otsuse kuupäev 11. detsember 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pi

) § 30 lg 1 p 1 alusel. Menetlusalune isik vaidlustas menetluse lõpetamise määruse, leides, et menetlus oleks tulnud lõpetada

§ 29lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu.

1. märtsi
2. a määrusega rahuldati menetlusaluse isiku kaebus osaliselt ja kohtuväline menetleja uuendas väärteoasja menetluse.
3. aprillil
4. a tegi kohtuväline menetleja otsuse, millega karistas K. K.it liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi 30 trahviühiku (1800 krooni) suuruse rahatrahviga.
5. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas menetlusaluse isiku kaitsja Maano Saareväli Tartu Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kaebuses leiti, et kohtuväline menetleja rikkus karistusotsust tehes menetlusõigust, kuna karistusõiguse põhimõtete kohaselt ei tohi uus otsus võrreldes varasemaga raskendada menetlusaluse isiku olukorda. Lisaks märgiti kaebuses, et

§ 29

lg 1 p 3 kohaselt ei või väärteomenetlust alustada ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui isiku suhtes on sama teo kohta tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend. Seega ei võinud kohtuväline menetleja pärast menetluse lõpetamise määruse tegemist enam karistusotsust teha. Menetluse jätkamisel isiku rehabiliteerimiseks

§ 29

lg 3 alusel on ainuvõimalikuks lahendiks menetluse lõpetamine

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Ühtlasi märgiti kaebuses, et menetlusalune isik ei ole rikkunud LE § 159 ega §

2. Tartu Maakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega kaebuse, tühistas Lõuna Politseiprefektuuri
5. aprilli
6. a otsuse ja lõpetas väärteosasjas menetluse. Kohus nõustus kaebuse seisukohaga, et isiku enda kaebuse alusel ei tohi tema seisukorda raskendada. Seetõttu ei olnud kohtuvälisel menetlejal õigust väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise määruse tühistamise järel teha otsust, millega K. K.it karistati väärteo toimepanemise eest.

§ 29

lg 1 p 3 kohaselt ei või väärteomenetlust alustada ja alustatud menetlus tuleb lõpetada, kui isiku suhtes on sama teo kohta tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend. Nimetatud sätte kohaldamine ei eelda, et väärteomenetluse lõpetamise lahend oleks jõustunud. Sama säte takistab ka kohtul väärteoasja sisulist läbivaatamist, mistõttu tuleb menetlus lõpetada. Otsuse tühistamise alusena viitas kohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 338 p-le 3, leides, et väärteomenetluse seadustik ei reguleeri, milliseid kohtulahendeid võib maakohus teha, kui kohus tühistab kohtuvälise menetleja otsuse väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 4. Lõuna Politseiprefektuur esitas Tartu Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioonis leitakse, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 29lg 1 p 3.

Kohtuotsuses esitatud tõlgenduse puhul ei ole menetluse lõpetamise korral kohtuvälise menetleja poolt menetlusalusel isikul ega menetlusvälisel isikul võimalik realiseerida

§ 76lg-st 2 tulenevat kaebeõigust.

Ka kohaldas kohus alusetult kriminaalmenetluse regulatsiooni, kuna edasikaebekord on väärteomenetluse seadustikus ammendavalt reguleeritud. Samuti on maakohtu otsus vastuolus KrMS § 340 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mis ei luba ka kriminaalmenetlust lihtsalt lõpetada, vaid näeb ette uue otsuse võimalikud variandid. Kohtuotsuse resolutiivosas puudub viide konkreetsele sättele, mille alusel kohus menetluse lõpetas, mistõttu kohtuotsusest ei selgu, kas isik on teo toimepanemises süüdi või mitte. Kohtuväline menetleja leiab, et keeld isiku olukorda tema kaebuse alusel raskendada ei saa laieneda otstarbekuse kaalutlusel menetluse lõpetamisele. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, millisel alusel tuleb juhul, kui isik kaebab menetluse lõpetamise määruse peale, menetlus uuesti lõpetada. Ühtlasi vaidlustatakse kassatsioonis kaitsjakulude hüvitamine riigieelarvest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on alusetult lõpetanud menetluse

§ 29

lg 1 p 3 alusel.

§ 29

lg 1 p-d 2 ja 3 lähtuvad põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 3, mille kohaselt ei tohi kedagi "teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks" (ne bis in idem põhimõte). Nagu nähtub PS § 23 lgst 3, ei tohi asuda uuesti menetlema asja, milles on varem tehtud lõplik kohtulahend. Sellest tulenevalt tuleb

§ 29

lg 1 p 3 alusel lõpetada väärteomenetlus juhul, kui sama isiku sama teo suhtes on teises menetluses tehtud lahend menetluse lõpetamise kohta ning see lahend on lõplik, s.o jõustunud. On ilmne, et

§ 29

lg 1 p 3 ei saa laieneda sama väärteoasja lahendamisele ühes ja samas väärteomenetluses, kuna selline tõlgendus välistaks igasuguse kaebevõimaluse - sellisel juhul tuleks ka kõrgemas kohtus menetlus lõpetada põhjusel, et madalama astme kohus on juba teinud asjas lahendi menetluse lõpetamise kohta. 6. Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus isiku suhtes oleks alustatud uut väärteomenetlust, vaid sama väärteoasja menetlus jätkus - menetlusaluse isiku poolt väärteomenetluse seadustikus ettenähtud korras esitatud taotluse alusel väärteomenetlus uuendati. Kui menetluse lõpetamise määrus vaidlustatakse, on kaebuse rahuldamise korral ainsaks võimaluseks nimetatud määruse tühistamine, millega kaasneb menetluse uuendamine. Seda, et menetluse lõpetamise määruse peale esitatud kaebuse rahuldamisele järgneb väärteoasja sisuline menetlemine, kinnitab

§ 29

lg 3, mis sätestab, et menetlust välistava asjaolu esinemisele vaatamata alustatakse menetlust, kui menetlusalune isik seda enda rehabiliteerimiseks taotleb. Maakohus, lõpetades käesolevas väärteoasjas menetluse sisuliselt

§ 29

lg 1 p 3 alusel (isiku suhtes on sama teo kohta tehtud väärteomenetluse lõpetamise lahend), rikkus seega oluliselt menetlusõigust

§ 150lg 2 tähenduses.

7. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses taotles menetlusalune isik väärteoasja menetluse lõpetamist

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kriminaalkolleegium märgib, et väärteoasja menetlus lõpetatakse

§ 29

lg 1 p 1 alusel üksnes juhul, kui esineb selles nimetatud alus - teos puuduvad väärteo tunnused, s.o väärteokoosseis, õigusvastasus või süü. Eelnevast tulenevalt peab väärteoasja menetleja, olukorras, kus väärteoasja menetluse lõpetamise määrus on tühistatud menetlusaluse isiku poolt enda rehabiliteerimiseks esitatud taotluse alusel (

§ 29lg 3), asja sisuliselt menetlema.

Seda põhjusel, et menetluse käigus tuleb teha kindlaks, kas menetlusaluse isiku teos väärteo tunnused esinevad või puuduvad. Väärteomenetluse lõpetamine

§ 29lg 1 p 1 alusel ei ole selle küsimuse lahendamiseta võimalik.

1. Iseenesest on õige maakohtu väide, et ka väärteomenetluses kehtib printsiip, mille kohaselt süüdistatava või menetlusaluse isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel (reformatio in peius keeld). Kriminaalkolleegium märgib aga, et tegemist on kohtumenetluse printsiibiga, mis väärteomenetluse seadustikus väljendub näiteks § 132 p-s 2 ning § 174 p-des 5, 6 ja
2. Samuti ei ole tegemist põhimõttega, millest ei või olla ette nähtud erandeid. Väärteomenetluse seadustik ei sätesta aga isiku olukorra raskendamise keeldu kohtuvälises menetluses tema rehabiliteerimistaotluse alusel menetluse uuendamise korral. Põhjendatav on see kaebuse iseloomuga - menetluse lõpetamise vaidlustamisel saab kaebuse rahuldamisel olla tulemuseks ainult menetluse uuendamine, s.o menetluse jätkamine. See tähendab, et vaidlustades kohtuvälises menetluses menetluse lõpetamist, taotleb isik asja sisulist menetlemist ja peab arvestama sellega, et tema asja menetletakse edasi üldises korras ning kohtuväline menetleja teeb selle tulemusel ühe väärteomenetluse seadustikus ettenähtud lahenditest.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 175

p-st 2 ja

§ 174p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 14.

juuni 2006. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe