RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-79-06 2

) § 118 alusel vääritu teo toimepanemise eest. Käskkirja põhjenduste kohaselt leidis distsiplinaarjuurdlusega kinnitust, et V. P., olles

1. veebruaril 2005 tööl autopatrulli AP-855 kooseisus koos sama osakonna konstaabel R. G.-ga, leidis väidetavalt sõidukist kolm 100-kroonist rahatähte, mille tema sõnade kohaselt võis olla sinna unustanud isik, kellele vormistati kiirmenetluse protokoll varguse toimepanemise eest Pirita Selveris. Raha leidnud politseiametnikuna oleks V. P. pidanud tulenevalt Asjaõigusseadusest (AÕS) ja politseipeadirektori
2. mai
3. a käskkirjaga nr 126 kinnitatud "Politseile üle antud leidude vastuvõtu, hoiu ja väljaandmise korra" (edaspidi käskkiri nr 126) p-dest 1 ja 3 säilitama leitud raha, informeerima leiust kohe korrapidamisteenistust ja andma leiu esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude hoiu eest vastutavale politseiametnikule. V. P. raha leidmisest ette ei kandnud ja politseinikud kasutasid võõrast raha hamburgerite ostmiseks hoolimata sellest, et neil endil oli raha kaasas. Politseiametnikuna lasus V. P.-l kahekordne vastutus leiu hoidmise eest. Vastavalt Avaliku teenistuse eetikakoodeksile peab ametnik hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis võib kahtluse alla seada tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Samuti iseloomustab avaliku võimu teostajat ausus ja tal on kohustus olla väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. V. P. on rikkunud käskkirja nr 126 p 1 ja 3 ja eetikakoodeksi p 13, 16 ja 18, millega pani toime

§ 84p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritavad distsiplinaarsüüteod.

1. V. P. palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tunnistada vaidlustatud käskkiri seadusevastaseks ning ennistada ta teenistusse. Kaebuses väideti järgmist: 1) kaebaja avastas 10 minutit pärast seda, kui autost lahkus A. L., kellele koostati kiirmenetluse otsus KarS § 218 alusel rahatrahvi määramise kohta, sõiduki esiistmete vahelt asjade seast kolm 100kroonist rahatähte, mis polnud kummagi politseiniku oma. Raha võisid autosse kaotada A. L. või eelmise vahetuse liikmed. A. L. enam leida ei õnnestunud, raha kuuluvus otsustati selgitada politseijaoskonnas; 2) kuna just algas lõunaaeg, läks kaebaja koos paarimehega Rummu teel asuvast kioskist lõunasöögiks hamburgereid ostma. Et mõlemal mehel olid kaasas ainult 500-kroonised kupüürid ning müüjal ei olnud raha tagasi anda, samuti ei olnud võimalik maksta pangakaardiga, kasutati üht leitud 100-kroonist rahatähte hamburgerite ostmiseks. Selle raha oleksid politseinikud hiljem oma rahast tagasi pannud ja tagastanud omanikule või kui omanikku poleks leitud, siis andnud hoiule osakonda. Seda aga teha ei jõutud, sest pärast hamburgerite ostmist peeti kaebaja ja tema paarimees politseikontrollitalituse töötajate poolt altkäemaksu saamises kahtlustatuna kinni; 3) nii kriminaalasjas kui distsiplinaarjuurdluses esinevad ühed ja samad rahakupüürid, kuid kriminaalasjas kui altkäemaks ja distsiplinaarasjas kui leid. Raha staatuse määratlemine distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas enne kriminaalmenetluse lõppu on enneaegne; 4) käskkirjast nr 126 tuleb juhinduda politseile üleantud leidudega tegelemisel, leitud raha ei olnud aga veel politseile hoiule antud. Kuna kupüürid olid 100-kroonised, käsitas kaebaja neid kolme eraldi leiuna. AÕS § 98 lg 1 ei kohusta politseile teatama leiust, mille väärtus ei ületa 100 krooni.
2. Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised: 1) vastavalt AÕS §-le 98 lg 1 peab kaotatud asja leidnud ja selle oma valdusse võtnud isik teatama sellest viivitamata kaotajale või omanikule; kui kaotaja või omanik on leidjale teadmata, on leidja kohustatud teatama leiust politseile, kui asja väärtus ületab sada krooni. Kaebaja rikkus AÕS § 98 lgt 1 ja käskkirja nr 126 p-des 1 ja 3 sätestatud politseiametniku kohustust säilitada leitud ning politseile üle antud raha, vormistada leiu vastuvõtt ja informeerida sellest kohe korrapidamisteenistust ning anda leitud raha esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude eest vastutavale politseiametnikule. Politseiauto esiistmete vahelt leitud kolme 100-kroonist ei saa vaadelda kolme eraldi leiuna kolmest erinevast kohast. Kaebaja kui politseiametniku kohta kehtis ka käskkiri nr 126, mis sätestab leidudega tegelemise korra sõltumata nende väärtusest. Politseiautost 300 krooni üleskorjamisega oli kaebaja leiu politseiametnikuna juba vastu võtnud ja pidi sellega toimima vastavalt käskkirjale nr 126, koostades vahetult raha leidmise järel selle kohta akti ning informeerima raadio teel korrapidamisteenistust. Mingil juhul poleks kaebaja tohtinud leitud raha kasutada endale söögi ostmiseks. Kui selles hamburgerikioskis ei saanud müüja 500-kroonist rahatähte lahti vahetada, tulnuks sõita mõnda teise söögikohta. Politseiametniku leitud raha enda tarbeks tarvitamine on vääritu tegu. Kui tegemist on isikuga, kelle ametiülesandeks on nõuda kõigilt seaduskuulekat käitumist, peab ta avaliku teenistuse eetilistest alustest tulenevalt eelkõige ise hoiduma vääritute tegude toimepanemisest, et mitte diskrediteerida avalikkuse silmis nii ametiasutust kui ka avalikku võimu laiemalt, kõigutades isikute usaldust avaliku võimu vastu; 2) distsiplinaarkaristuse määramisel ei rikutud Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) § 8 lg-t 1 ega tehtud muid diskretsioonivigu. Vastustaja on põhjendanud rangeima karistuse määramist asjakohaste argumentidega. Politseiametnikule kehtivad kõrgendatud eetika- ja moraalinormid. Käskkiri on piisavalt motiveeritud, sisaldades kõiki

§ 132

lg-s 2 sätestatud andmeid; 3) TDVS § 10 kohaselt ei takista töötaja kriminaalvastutusele võtmine sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. TDVS § 6 ei näe ette distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemise peatumist kriminaalmenetluse ajaks. Distsiplinaarmenetlus ja kriminaalmenetlus tulebki reeglina läbi viia teineteisest sõltumatult, sest kriminaalasjade pikkade menetlustähtaegade tõttu ei pruugi pärast kriminaalmenetluse lõpetamist olla enam võimalik distsiplinaarkaristust määrata. Ka ei ole distsiplinaarsüütegu samastatav kuriteoga.

1. V. P. palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldatakse.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja kaebuse osaliselt ja tegi uue otsuse, millega ennistas V. P. teenistusse tingimusel, et on ära langenud Tallinna Linnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega kriminaalasjas nr 05230000004 V. P. teenistusest kõrvaldamine ja V. P. ei vabastata ametist muu sellekohase seadusliku aluse ilmnemisel. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) vaidlustatud käskkirjast ja Põhja Politseiprefektuuri seisukohtadest nähtuvalt määrati V. P.-le distsiplinaarkaristus, esiteks, kaotatud raha leidmisest korrapidamisteenistusele või leiduse eest vastutavale politseiametnikule teatamata jätmise eest (

§ 84

p-s 1 sätestatud distsiplinaarsüütegu) ja teiseks, leitud raha omastamine ja oma kasuks tarvitamise eest (vääritu tegu

§ 84p 3 mõttes); 2) vaidlust ei ole selles, et 21.

veebruaril 2005 oli Põhja Politseiprefektuuris kaebuse esitaja suhtes algatatud kriminaalasi nr 5230000004 KarS § 294 lg 2 p 3 tunnustel info alusel, et viimane on korduvalt saanud altkäemakse väärteorikkumiste eest kinnipeetud isikutelt. 27. veebruaril 2005 varustas uurija A. L. märgistatud kupüüridega kaebajale altkäemaksu andmise eesmärgil. Vastustaja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et politseiametnikud, sh kaebuse esitaja peeti kinni seejärel, kui nad asusid nende märgistatud kupüüride eest oste sooritama, olles eelnevalt isikule, kellele olid uurija poolt üle antud need märgistatud kupüürid, koostanud väärteoprotokolli; 3) need asjaolud, mille üle puudub vaidlus, on vastuolus kaebuse esitajalt distsiplinaarmenetluses võetud seletusega, et ta leidis nimetatud kupüürid patrullautost, ning muudavad selle ebausutavaks. Politseiametniku poolt rahatähtede vastuvõtmine kinnipeetud isikult ei ole samastatav leitud raha enda kasuks pööramise ja leiust teatamata jätmisega; 4) distsiplinaarsüüteo asjaolude tuvastamisel tuleb hinnata kõiki süüteo asjaolusid kogumis. Pole arusaadav, miks jäeti distsiplinaarsüüteo tuvastamisel arvesse võtmata kõik muud vastustajale teada olevad asjaolud ja lähtuti vaid kaebuse esitaja selgitustest raha tema kätte sattumise viisi kohta; 5) pole tõendatud kaebuse esitaja poolt selliste distsiplinaarsüütegude toimepanemine, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristus. Seetõttu on vaidlustatud haldusakt õigusvastane; 6)

§ 135

lg 1 sätestab, et ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

§ 160

lg 3 sätestab, et kui kohus tunnistab ametniku teenistusest vabastamise või üleviimise kohta antud käskkirja, korralduse või otsuse seadusevastaseks, kuulub ametnik viivitamatult ennistamisele, välja arvatud, kui ametnik loobub ennistamisest. Kaebuse esitaja on taotlenud teenistusest vabastamise käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja teenistusse ennistamist. Käesoleva otsuses märgitud asjaoludel on Politseiameti Põhja Politseiprefektuuri

1. aprilli
2. a käskkiri nr 225p kaebuse esitaja teenistusest vabastamise kohta seadusevastane. Kaebuse esitaja teenistusse ennistamine ei ole võimalik, ses ta on teenistusest kõrvaldatud Tallinna Linnakohtu
3. märtsi
4. a määrusega kriminaalasjas nr
5. Teenistusse ennistamine on võimalik, kui see määrus kaotab kehtivuse ja ei esine muud teenistusse ennistamist välistavat asjaolu (nt kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tõttu teenistusest vabastamine

§ 123alusel).

Seetõttu tuleb kaebuse esitaja teenistusse ennistamise nõue rahuldada tingimuslikult. Teenistusse ennistamiseks tehtav ettekirjutus ei välista teenistusest vabastamist muu seaduses ettenähtud aluse tõttu; 6) kaebuses ei ole esitatud nõuet teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks. Käesoleva kaebuse rahuldamine ei annaks kaebuse esitajale ka alust sellise nõude esitamiseks teenistusandjale, sest kaebuse esitaja teenistusest puudumine on otseselt tingitud mitte vaidlustatud käskkirjast, vaid Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a määrusest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Põhja Politseiprefektuur palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt pole tõendatud, et kaebuse esitaja pani toime sellised distsiplinaarsüüteod, mille eest teda karistati. Ringkonnakohtu see järeldus on ebaõige, sest arvestatud pole seda, et distsiplinaarmenetluses pole võimalik kasutada pooleliolevas kriminaalmenetluses kogutud tõendeid muidu kui prokuröri loal; 2) distsiplinaarjuurdlus algatati kriminaalmenetluse alustamise teatise põhjal, sest tulenevalt politseipeadirektori
4. novembri
5. a käskkirjaga nr 270 kinnitatud politsei distsiplinaarjuurdluse läbiviimise juhendi punkti 7 alapunktist 9 on distsiplinaarjuurdluse läbiviimine kohustuslik, kui teenistuja osalusel on aset leidnud kuriteo tunnustega sündmus; 3) kriminaalmenetluse varajast staadiumi arvestades ei nõustunud prokurör väljastama enamat kui tunnistaja seletuse. Kuna
6. veebruaril 2005 alanud sündmuste alguseks oli kuriteo matkimine, siis oli distsiplinaarjuurdluse läbiviijale teada, et kriminaalasja juures on lindistused kahtlustatavate vestlusest. Seega oli juurdlejal tõendiks vaid tunnistaja ütlus, V. P. ja R. G. seletused. Arvestades distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks ettenähtud lühikest tähtaega ja seda, et altkäemaksu võtmine ei olnud (ja pole ka tänaseks) tõendatud, ning V. P. ja R. G. seletust rahatähtede leidmise kohta, siis olid juurdlejal vaid andmed politseiametnikule sobimatu käitumise kohta, s.o leitud rahatähtede korrapidamisteenistusele teatamata jätmine ja nende eest endale õhtusöögi ostmine. Tegemist on Avaliku teenistuse seaduse eetikakoodeksi punktide 13, 16 ja 18 jämeda rikkumise ning

§ 84

pde 1 ja 3 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteoga; 4) ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt pole politseiametniku poolt rahatähtede vastuvõtmine kinnipeetud isikult samastatav leitud raha enda kasuks pööramise ja leiust teatamata jätmisega. Kuid V. P. karistamise põhjuseks polnud rahatähtede vastuvõtmine, kuna see asjaolu pole tõendamist leidnud. V. P. karistati leitud asjadest korrapidajale teatamata jätmise ja asjade oma kasuks pööramise eest.

1. V. P. palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja väidab järgmist: 1) distsiplinaarjuurdluse materjalidest ei nähtu, kas distsiplinaarsüütegu menetlenud juhtivinspektor pöördus taotlusega prokuröri poole. Jääb selgusetuks, miks ei kuulatud tunnistajana üle R. Põldojat, vaid pandi tema kriminaalasjas tunnistajana ülekuulamise protokolli koopia distsiplinaarjuurdluse materjalide juurde. Pole selge, millisel õiguslikul alusel seda tehti. On selgusetu, miks distsiplinaarjuurdluse käigus ei kuulatud üle A. L., A. A. ja D. S.; 2) vastavalt politsei peadirektori
2. novembri
3. a käskkirjale nr 270 võib distsiplinaarjuurdluse tähtaega pikendada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Otsuse esimeses osas käsitleb kolleegium V. P. teenistusest vabastamise käskkirjas märgitud karistuse määramise õiguslikke aluseid ja võimalust vabastada politseiametnik teenistusest Asjaõigusseaduse (AÕS) § 98 lg 1 või lg 2 rikkumise eest. Otsuse teises osas analüüsib kolleegium võimalust vabastada isik ametist, kui teda süüdistatakse sama teo eest üheaegselt nii altkäemaksu võtmises kui ka samade rahatähtede leidmisest politseile teatamata jätmises. Otsuse kolmandas osas vaatleb kolleegium võimalust määrata distsiplinaarkaristus ajal, mil ametnik oli kohtu määruse alusel ametikohalt kõrvaldatud. Otsuse neljandas osas võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse rahuldamise kohta.
5. Enne nende küsimuste lahendamist täpsustab kolleegium seda, milliste seadustega on reguleeritud politseiametnike distsiplinaarvastutus. Politseiteenistuse seaduses (PolTS) reguleerivad politseiametnike distsiplinaarvastutust §-d 42 kuni
6. Tulenevalt PolTS § 1 lg-st 2 laieneb politseiametnikele Avaliku teenistuse seadus (

) Politseiteenistuse seadusest tulenevate erisustega.

§ 87

näeb ette, et ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel kohaldatakse Töötajate distsiplinaarvastutuse seadust (TDVS). PolTS § 1 lg 3 sätestab, et Politseiteenistuse seadusega ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seadust (HMS). Kohustused, mille rikkumise eest saab politseiametnikku distsiplinaarkorras karistada, võivad olla sätestatud ka eraõiguslikes seadustes, näiteks Asjaõigusseaduses. I

1. Distsiplinaarmenetluses arvas Põhja Politseiprefektuur V. P.-le süüks seda, et V. P. ei säilitanud politseiautost leitud raha, et ta ei informeerinud leiust kohe korrapidamisteenistust ja ei andnud leidu esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude hoiu eest vastutavale politseiametnikule. Tema karistamisel viidati politseipeadirektori
2. mai
3. a käskkirjaga nr 126 kinnitatud "Politseile üle antud leidude vastuvõtu, hoiu ja väljaandmise korra" p-dele 1 ja 3, Asjaõigusseadusele ning Avaliku teenistuse eetikakoodeksi p-dele 13, 16 ja
5. Politseipeadirektori
6. mai
7. a käskkirjaga nr 126 kinnitatud "Politseile üle antud leidude vastuvõtu, hoiu ja väljaandmise kord" tervikuna ja ka selle punktid 1 ja 3 ei reguleeri asja leidnud politseiametniku käitumist, vaid politseile üle antud leidude vastuvõttu, hoidmist politseiasutuses ja väljaandmist. Nii sätestab nimetatud käskkirja punkt 1, et politseil on kohustus säilitada leitud ning politseile üle antud asjad, raha ja dokumendid (leid). Punkt 3 reguleerib politseiametniku kohustusi, kellele leid üle antakse - ta peab vormistama leiu vastuvõtu, informeerima korrapidamisteenistust, andma leitu esimesel võimalusel üle korrapidamisteenistusele või leidude hoiu eest vastutavale ametnikule.
8. Avaliku teenistuse eetikakoodeks on tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 29 p-st 10 Avaliku teenistuse seaduse lisa.

§ 59

lg 1 teise lause järgi peab teenistuja teenistuskohustuste täitmisel lähtuma ka Avaliku teenistuse eetikakoodeksist. Seega omab nimetatud koodeks seaduse õiguslikku jõudu.

1. Kolleegium on seisukohal, et V. P.-le omistatavate distsiplinaarsüütegude puhul pole asjassepuutuvaks eetikakoodeksi p 13, mille järgi ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Asjassepuutuvaks pole ka eetikakoodeksi p 18, mille järgi ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik. Asjaga on seotud eetikakoodeksi p 16 osas, mille järgi avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus.
2. Käskkirjas, millega V. P.-le määrati distsiplinaarkaristus, samuti distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on mainitud Asjaõigusseadust, viitamata selle ühelegi sättele. Kohtuvaidluses on asjassepuutuvana nimetatud AÕS § 98 lg-t
3. AÕS § 98 sätestab: "AÕS §
4. Teatamiskohustus

§ 84

p 3 mõttes lugeda leitud vara politseile üle andmata jätmist, s.o AÕS § 98 lg 1 või lg 2 rikkumist. Nimetatud rikkumise eest saab kohaldada ka rangeimat distsiplinaarkaristust, arvestades PolTS § 1 lg-t 2 ja lg-t 3,

§ 87, TDVS § 8 ja HMS § 54.

II

1. Asja materjalidest nähtuvalt on V. P. suhtes
2. veebruaril 2005 Põhja Politseiprefektuuris alustatud kriminaalmenetlust KarS § 294 lg 2 p 3 järgi. Käesoleva distsiplinaarasjaga seondub V. P. kahtlustamine kriminaalmenetluses selles, et ta võttis
3. veebruaril 2005 A. L.-lt minimaalse trahvisumma määramise eest altkäemaksu 300 krooni.
4. märtsil
5. a Põhja Politseiprefektuuris koostatud distsiplinaarjuurdluse kokkuvõtte ja
6. aprillil
7. a samas politseiprefektuuris antud distsiplinaarkaristuse määramise (teenistusest vabastamise) käskkirja järgi on V. P. süüdi selles, et ta ei informeerinud
8. veebruaril
9. a politseisõidukist väidetavalt leitud kolmest sajakroonist kupüürist koheselt politsei korrapidamisteenistust ega andnud neid rahatähti esimesel võimalusel korrapidamisteenistusele või leiu hoiu eest vastutavale politseiametnikule, vaid kasutas seda raha koos R. G.-ga hamburgerite ostuks. Vaidlust ei ole selles, et altkäemaksukahtluse ja distsiplinaarasja puhul oli tegemist samade, märgistatud sajakrooniste kupüüridega.
10. Põhja Politseiprefektuur väidab kassatsioonkaebuses, et kuna altkäemaksu võtmine ei olnud ja pole ka tänaseks tõendatud ning olid olemas V. P. ja R. G. seletused rahatähtede leidmise kohta, siis olid juurdlejal vaid andmed politseiametnikule sobimatu käitumise kohta (leitud rahatähtede korrapidamisteenistusele teatamata jätmine ja nende eest endale õhtusöögi ostmine). Kolleegium on alljärgnevatel kaalutlustel seisukohal, et nende asjaoludega ei saa põhjendada distsiplinaarkaristuse määramist leiust teatamata jätmise eest olukorras, kus Põhja Politseiprefektuuris toimub kriminaalmenetlus, milles sama politseiprefektuur on seisukohal, et V. P. võttis samad rahatähed vastu altkäemaksuna.
11. Kolleegium märgib, et üks ja sama tegelikkuses aset leidnud tegu võib, sõltuvalt erinevate õigusharude normidega ette nähtud erinevatest süüteo koosseisudest, olla samaaegselt kvalifitseeritav erinevate õiguserikkumistena. Sellest põhimõttest lähtub nii KarS § 2 lg 3 kui ka TDVS §
12. Ühe ja sama teona ei saa aga käsitada sisult täiesti erinevaid tegusid.
13. Altkäemaksu võtmine seisneb KarS § 294 järgi hüve vastu võtmises ebaseadusliku vastuteene osutamise eest. Pole võimalik, et üks tegu kätkeb nii raha vastu võtmist kui ka sama raha leidmist, s.t pole võimalik, et isik saab ühed ja samad kupüürid võtta vastu ja need hiljem saada leiuna. Raha vastu võtmine ja sellesama raha leidmine on täiesti erinevad teod. Ühte nendest tegudest ei saadud tegelikkuses toime panna. Kui ei saa esineda raha leidmist, siis ei saa olla ka seisukohal, et isik pani toime sellesama raha õigusvastase üle andmata jätmises seisneva distsiplinaarsüüteo. Kui olla seisukohal, et isik leidis raha, siis ei saa olla seisukohal, et ta võttis sellesama raha vastu. Pole võimalik, et politseiprefektuur on kriminaalmenetluses sama teo osas ühel ja distsiplinaarmenetluses teisel seisukohal. Võimalik on vaid üks seisukoht - isik kas võttis raha vastu või leidis selle raha. Sisuliselt on Põhja Politseiprefektuuri vastuolulisele seisukohale juhtinud tähelepanu ka ringkonnakohus, kui ta tõendeid hinnates jõudis järeldusele, et ebausutav on nimetatud kupüüride leidmine ja pole tõendatud, et V. P. pani toime sellised distsiplinaarsüüteod, mille eest talle määrati distsiplinaarkaristus (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunktid 1 kuni 5). III
14. Kassatsioonkaebuses viitab Põhja Politseiprefektuur distsiplinaarjuurdluse läbiviimiseks ettenähtud lühikesele tähtajale (käesoleva otsuse punkti 7 alapunkt 3). Seoses distsiplinaarkaristuse määramiseks seadusega kehtestatud tähtaegadega märgib kolleegium järgmist. 23.

§ 108

p 1 järgi kohaldatakse ametniku distsiplinaarvastutusele võtmisel TDVS § 6 lg-s 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel

§ 108

p-des 1-9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid.

§ 108

p 8 järgi peatub teenistussuhe ajaks, mil ametnik on ametist kõrvaldatud

§ 109lg 1 või § 110 lg 1 alusel, samuti ajaks, mil ta on ametist kõrvaldatud mõnel muul seaduses sätestatud alusel. Kr

MS § 141 lg 1 sätestab, et kahtlustatav või süüdistatav kõrvaldatakse ametist prokuratuuri taotlusel eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, kui ta edasi töötades võib jätkuvalt toime panna kuritegusid (p 1) või edasitöötamine võib kahjustada kriminaalmenetlust (p 2).

1. TDVS § 6 lg-d 1 ja 2 sätestavad distsiplinaarkaristuse määramiseks ühekuulise tähtaja, mida arvutatakse vastavalt süüteost teada saamisest või inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt tulemuste vormistamise päevast. TDVS § 6 lg 3 sätestab: "Käesoleva paragrahvi
2. ja
3. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka ei arvata aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 16, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg."
4. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu asus
5. detsembri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-110-03 seisukohale, et töölepingu peatumise ajal ei ole tööandjal võimalik töötajale distsiplinaarkaristust määrata (punkt 18). Kuna Töötajate distsiplinaarvastutuse seadus laieneb ka avalikele teenistujatele, sh politseiametnikele, siis on see seisukoht kohaldatav ka käesolevas asjas.
7. Tallinna Linnakohtu
8. märtsi
9. a määrusega kriminaalasjas nr 05230000004 kõrvaldati kahtlustatav V. P. kriminaalmenetluse ajaks ametist. Põhja Politseiprefektuur vabastas V. P. distsiplinaarkaristuse korras teenistusest
10. aprilli
11. a käskkirjaga. Ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt oli V. P. kohtumäärusega ametist kõrvaldatud ka karistuse määramise ja apellatsioonimenetluse ajal (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 5).
12. Seega vabastati V. P. distsiplinaarkaristusena teenistusest ajal, mil teenistussuhe oli peatatud ning distsiplinaarkaristuse määramise ühekuune tähtaeg ei kulgenud, s.o ajal, mil talle ei oleks saanud distsiplinaarkaristust üldse määrata. IV
13. Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld