Obsah (8)

§ 76§ 145§ 146§ 116§ 195§ 367§ 363§ 142

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 76 lg-st 1, § 145 lg-st 1, § 146 lg-test 2 ja 3 ning leidis, et hageja nõude rahuldamiseks ei ole seaduslikku alust.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule.

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. 9. mai 2002. a käenduslepingus viidatud tingimust pooled ette ei näinud. Vastavalt

§ 146

lg-le 2 peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Tallinna Linnakohtu

1. märtsi
2. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/2010211/03 on tõendatud, et hageja ei esitanud pankrotimenetluses nõuet põhivõlgniku vastu. Samuti sätestab

§ 146

lg 2, et võlausaldaja peab pankrotimenetlusest teada saamisel sellest viivitamatult teatama käendajale. Hageja ei teatanud kostjale põhivõlgniku pankrotist.

§ 146lg 3 järgi juhul, kui võlausaldaja ei täida sama paragrahvi 1.

ja

1. lõikes nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Võlausaldaja kohustuse rikkumisest on tekkinud käendajale kahju hagihinna (127 829 krooni 2 senti) ulatuses, sest juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud pankrotimenetluses, oleks see nõue rahuldatud pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kostja ei saa esitada pankrotimenetluses regressinõuet põhivõlgniku vastu, sest nõude esitamiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Samuti kohustus käendaja käenduslepingu p 2 järgi juhul, kui rentnik ei täida lepingust tulenevaid kohustusi liisingufirma ees nõuetekohaselt, täitma rentniku kohustusi 10 päeva jooksul liisingufirma poolt nõude esitamisest. Hageja ei ole esitanud kostjale kui käendajale kirjalikku nõuet rentniku kohustuste täitmiseks.
2. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja leidis, et ringkonnakohus jättis vääralt

§ 76

lg 1, § 145 lg 1 ning § 146 lg-te 2 ja 3 alusel hagi rahuldamata.

§ 146

lg-te 2 ja 3 kohaldamise eeldusena tuleb tõendada, mis ulatuses rahuldati võlausaldajate nõudeid põhivõlgniku pankrotimenetluses ning kui suures ulatuses oleks saanud rahuldada hageja nõude pankrotimenetluses teises järgus rahuldamisele kuuluva nõudena. Kostja ei ole tõendanud talle kahju tekkimist ja selle suurust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Ringkonnakohus tühistas
2. mai
3. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 113 703 krooni 76 senti. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd kasutusrendileping on kestvusleping, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldada asjas
4. juulist
5. a kehtivat võlaõigusseadust. Vastavalt

§ 116

lg-le 6 võib kahjustatud lepingupool kestvuslepingu üles öelda, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut. Hageja on lepingu ülesütlemise alusena märkinud asjaolu, et rentnik ei täitnud lepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale kasutusrendilepingu objektiks oleva sõiduki kasutamise eest. See asjaolu on tuvastatud hageja esitatud õiendiga. Kostja ei ole väitnud, et selles õiendis märgitud andmed rentniku kohustuse täitmise kohta, ei ole õiged. Seega oli hagejal õigus kasutusrendileping üles öelda, sest rentnik ei täitnud lepingumaksete tasumise kohustust.

§ 195

lg 1 järgi on lepingu kehtivaks ülesütlemiseks vajalik teha teisele poolele ülesütlemise avaldus. Kostja on ise tunnistanud, et rentnik tagastas hagejale vara. Lepingu objektiks olnud sõiduki üleandmisega hagejale on tuvastatud, et lepingu ülesütlemiseks on avaldus tehtud. Hageja väljendas oma tahet leping üles öelda 12. juuni 2003. a käskkirja koostamisega ja vara vastuvõtmisega. Rentniku poolt vara üleandmisega on tuvastatud, et ta on ülesütlemise avalduse kätte saanud. Seega on tuvastatud, et kasutusrendileping on

§ 195

lg 2 alusel lõppenud.

§ 195

lg 2 järgi vabastab kehtiv lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest ning lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Hageja esitatud õiendi ja

1. juuni
2. a käskkirjaga on tuvastatud, et leping öeldi üles
3. juunil
4. a. Seega oli kuni selle ajani rentnikul kohustus tasuda kasutusrendilepingu alusel maksegraafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja esitatud õiendi kohaselt jäi rentnikul kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata kaks makset, mõlemad 6505 krooni 78 senti. Seega on rentnik kohustatud tasuma hagejale kapitalirendilepingu alusel 13 011 krooni 56 senti. Vastavalt

§ 367

lg-le 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja ostis liisingueseme 420 247 krooni 1 sendi eest. Selle ostuhinna pidi rentnik (liisinguvõtja) hagejale hüvitama ulatuses, milles see ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja esitatud maksegraafikuga on tuvastatud, et kuni lepingu ülesütlemiseni (s.o 12. juunini 2003. a) oli rentnik kohustatud tasuma vara väljaostumakseid 91 967 krooni 40 senti. Seega on selles ulatuses liisingueseme ostuhind kuni lepingu ülesütlemiseni makstud liisingumaksetega kaetud. Liisinguandja poolt kantud liisingueseme ostuhind tuleb lugeda

§ 367

lg 1 ja lg 3 alusel kaetuks ka selles ulatuses, mida hageja sai liisingueseme müügist pärast kasutusrendilepingu ülesütlemist. Hageja müüs liisingueseme 244 000 krooni eest. Seega on rentnik kohustatud tasuma hagejale liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti (420 247 krooni 1 senti � (91 967 krooni 40 senti + 244 000 krooni)). Lisaks ostuhinna finantseerimise kulule ja kahele tasumata jäänud liisingumaksele ei saa hageja nõuda intressi 7,8% aastas, mida on arvestatud vara soetusmaksumuse tasumata osalt alates lepingu ülesütlemisest kuni 7. jaanuarini 2004. a, st päevani, mil hageja müüs sõiduki. Vastavalt

§ 195

lg-le 2 vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Seega vabastas kasutusrendilepingu lõppemine (ülesütlemine hageja algatusel ja liisingueseme üleandmine hagejale) rentniku lepingust tuleneva intressi tasumise nõudest. Hageja ei saa nõuda kasutusrendilepingu alusel intressi aja eest pärast lepingu lõppemist ja vara tagastamist. Hageja nõue kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 23 244 krooni 85 sendi saamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt kasutusrendilepingule kohustus rentnik iga maksmisega viivitatud päeva eest tasuma võlgnevusest 0,5%. Rentnik on jätnud kuni kasutusrendilepingu ülesütlemiseni tasumata kaks liisingumakset. Esimese liisingumakse (6505 krooni 78 senti ) tasumise tähtpäev oli

1. aprill
2. a. Seega sai viivist arvestada alates
3. aprillist
4. a iga päev 0,5% (s.o 32 krooni 50 senti päevas). Hageja selgituse kohaselt on ta viivist arvestanud kuni
5. jaanuarini
6. a. Hageja saab järelikult esimese tasumata liisingumakse eest nõuda viivist
7. aprillist
8. a kuni
9. jaanuarini
10. a 267 päeva eest kokku 8677 krooni 50 senti (267 * 32 krooni 50 senti). Teise liisingumakse (6505 krooni 78 senti) tasumise tähtpäev oli
11. mai
12. a. Viivist sai seega arvestada alates
13. maist
14. a iga päev 0,5% (s.o 32 krooni 50 senti päevas) kuni
15. jaanuarini
16. a (238 päeva). Järelikult saab hageja teise tasumata liisingumakse eest nõuda viivist 7735 krooni (238 * 32 krooni 50 senti). Ülejäänud osas tuleb jätta hageja viivisenõue rahuldamata. Vastavalt kasutusrendilepingu üldtingimuste p-le 10.3 on rentnikul lepingu ülesütlemisel kohustus tagastada liisinguese kohe hagejale. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et rentnik rikkus seda kohustust. Seega ei ole hagejal õigust nõuda viivist selle kohustuse rikkumise eest. Hageja ei ole tuginenud asjaolule, et pooltevahelise lepingu järgi oli tal õigus nõuda rentnikult viivist kasutusrendilepingu ülesütlemisest ja liisingueseme tagastamisest kuni liisingueseme müümiseni. Sellise nõude esitamise õigust ei tulene ka seadusest. Hageja nõue kulude 5665 krooni 25 sendi hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Hageja arvates on rentniku kohustuseks tasuda talle 8474 krooni 58 senti, mis hageja maksis sõiduki müüjale vahendustasuna, ning 2665 krooni 25 senti autole paigaldatud uue aku ja väikesemahuliste tööde eest. Hageja leiab, et neid kulutusi tegemata ei oleks tal olnud võimalik sõidukit müüa. Asjaolu, et lisakuluks tuleb lugeda ka sõiduki müüjale tasutud vahendustasu, tõi hageja välja esmakordselt alles apellatsioonimenetluses, mistõttu see hageja väide tuleb jätta tähelepanuta. Enne
17. jaanuari
18. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 2 järgi ei olnud hagejal apellatsioonimenetluses õigust muuta hagi alust. Seega ei võinud hageja apellatsioonimenetluses tugineda asjaoludele, millele ta esimese astme kohtus ei tuginenud. Hageja tugines aga esimese astme kohtus asjaolule, et tema kantud kulutusteks on kasutusrendilepingu objektiks olnud sõidukile uue aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine. Vastavalt

§ 367

lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Hageja nimetatud kulutused ei ole lisakulud

§ 367lg 4 mõistes, sest need kulud ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest.

Need kulud tuleks liisinguvõtjalt välja mõista juhul, kui tuvastatud asjaoludel oli uue aku paigaldamine ja elektripirni vahetamine põhjustatud sellest, et rentnik rikkus

§ 363p-s 1 sätestatud kohustust.

Sellele ei ole aga hageja tuginenud. Eeltoodust tulenevalt on rentnik kohustatud tasuma hagejale liisingumakseid 13 011 krooni 65 senti, liisingueseme ostuhinna hüvitamiseks 84 279 krooni 61 senti ja viivist 16 412 krooni 50 senti. Hageja ei saa aga rentnikult nõuda 14 484 krooni intressi, 6842 krooni 35 senti viivist ja 5665 krooni 25 senti kulutuste hüvitamiseks. Hageja ja kostja

1. mail
2. a sõlmitud käenduslepingu p-de 1 ja 2 järgi kohustus kostja täitma kasutusrendilepingust tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Kostja ei ole tõendanud, et rentnik oleks tasunud oma kohustuse täitmiseks hagejale 113 703 krooni 76 senti (13 011 krooni 65 senti + 84 279 krooni 61 senti + 16 412 krooni 50 senti). Seega tuleb vastavalt käenduslepingule ja

§ 142lg-le 1 nimetatud summa tasuda kostjal.

Nõustuda ei saa kostja väitega, et kasutusrendilepingu ülesütlemine ei ole tuvastatud. See asjaolu on tuvastatud hageja

1. juuni
2. a käskkirja koostamisega ja liisingueseme hagejale tagastamisega. Hagi rahuldamata jätmise aluseks ei ole ka kostja väide, et hageja ei ole esitanud nõuet rentniku pankrotimenetluses. Hageja rikkus küll

§ 146

lg-s 2 sätestatud kohustust esitada nõue rentniku pankrotimenetluses, kuid asjas ei ole tuvastatud, et selle kohustuse rikkumise tõttu tekkis kostjal kahju. Kostja ei esitanud kohtu ettepanekul tõendeid selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma kõnealuse kohustuse täitnud. Seega ei ole kostja tõendanud, et tal tekkis kahju seetõttu, et hageja ei esitanud nõuet pankrotimenetluses (

§ 146lg 3).

Samuti ei ole kostja tõendanud, millist kahju kandis kostja seetõttu, et hageja ei teatanud talle rentniku pankrotimenetlusest. Kuna kostja oli rentniku juhatuse liige ja rentniku pankrot kuulutati välja võlgniku enda avalduse alusel, siis teadis kostja rentniku pankrotimenetlusest. Nõustuda ei saa ka kostjaga selles, et hageja oleks pidanud käenduslepingu p 2 alusel esitama kostjale käenduslepingust tuleneva nõude 10 päeva jooksul rentniku kohustuse rikkumisest arvates. Lepingu p-s 2 sätestatud 10-päevane tähtaeg on käendaja (s.o kostja) kohustuse täitmise tähtaeg, mitte käendaja vastu nõude esitamise tähtaeg. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t 3, kui võimaldas hagejal esitada apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid. Hageja esitas apellatsioonkaebuse üksnes materiaalõiguse vale kohaldamise peale ning ei viidanud menetlusõiguse normide rikkumisele. Samuti ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui asus hindama hageja poolt käendajale esitatud nõude suurust. Ringkonnakohus sai kontrollida üksnes apellatsioonkaebuse alusel

§-de 76, 145 ja 146 õiget kohaldamist. Ringkonnakohus pidi kõigepealt tuvastama, kas hageja rikkus oma seadusest tulenevat kohustust (

§ 146lg 2), ja alles seejärel asuma hindama nõude suurust.

Ringkonnakohus nõudis vääralt kostjalt tõendite esitamist selle kohta, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku pankrotivara arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma

§ 146lg-s 2 sätestatud kohustuse täitnud.

Hageja kohustuseks on tõendada, kui suures ulatuses on tal õigus esitada nõue kostja kui käendaja vastu. Ringkonnakohus leidis vääralt, et kasutusrendilepingu lõppemine

§ 195

lg 2 alusel on tuvastatud hageja esitatud käskkirjaga ning lepingu objektiks oleva sõiduki hagejale üleandmisega. Hageja ei ole esitanud rentnikule kasutusrendilepingu ülesütlemise avaldust. Samuti ei ole tuvastatud ühtegi alust kasutusrendilepingu lõpetamiseks (tulenevalt lepingu üldtingimuste p-st 10.1). Ülesütlemise alus on aga lepingu ülesütlemise eelduseks. Ringkonnakohus asus valele seisukohale, et hageja ei pidanud esitama

§ 146lg 2 järgi nõuet rentniku pankrotimenetluses.

Kui hageja on seda kohustust rikkunud, ei ole tal alust esitada nõuet kostja kui käendaja vastu. Linnakohus leidis õigesti, et võlausaldaja kohustuse rikkumisest on tekkinud käendajale kahju hagihinna ulatuses, sest juhul, kui hageja oleks oma nõude esitanud pankrotimenetluses, oleks see nõue pankrotiseaduses ettenähtud korras rahuldatud. Kostja ei saa esitada pankrotimenetluses regressinõuet põhivõlgniku vastu, sest nõude esitamiseks ettenähtud tähtaeg on möödunud. Ringkonnakohus asus linnakohtust erinevale seisukohale, kuid jättis oma järelduse põhjendamata. Ringkonnakohus üksnes märkis, et kostjale kahju tekkimine seetõttu, et hageja ei esitanud nõuet pankrotimenetluses, on tõendamata. Tulenevalt käenduslepingust on kostja kui käendaja kohustatud täitma kasutusrendilepingust tulenevaid rentniku kohustusi juhul, kui viimane neid ei täida. Seega tuli hagejal esitada kõigepealt nõue põhivõlgniku vastu. Alles siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida, saab hageja esitada nõude käendaja vastu.

1. Vastuses kassatsioonkaebusele ei pidanud hageja kaebust õigeks ja vaidles sellele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks TsMS § 692 alusel. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
3. Hagiavalduse kohaselt on hageja esitanud
4. mail
5. a sõlmitud kasutusrendilepingust tuleneva nõude 127 829 krooni 2 sendi saamiseks rentniku kohustusi
6. mai
7. a käenduslepingu alusel käendava kostja vastu. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, leides, et kostja vastutab hageja ees kui rentniku kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi käendav isik. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei ole kostja tõendanud

§ 146

lg 3 järgi endale kahju tekkimist tulenevalt sellest, et hageja ei täitnud

§ 146lg-s 2 sätestatud kohustusi.

10.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees kohustuse rikkumise korral solidaarselt, kui käenduslepingus ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Kohtud kohaldasid viidatud sätet õigesti, kui tuvastasid, et

1. mai
2. a käenduslepingu kohaselt ei ole lepingu pooled kokku leppinud solidaarvastutuse kohaldamata jätmises. Seega leiab kostja vääralt, et hagejal on nõue käendaja vastu üksnes siis, kui on tuvastatud, et põhivõlgnik oma kohustusi ei täida.
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus hindas
4. mai
5. a kasutusrendilepingu lõppemise asjaolusid kooskõlas võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetega. Ringkonnakohus on esitatud tõendite alusel tuvastanud, et rentnik ei täitnud lepingujärgsete maksete tasumise kohustust ning kostja ei ole seda vaidlustanud. Seega leiab kostja ekslikult, et asjas ei ole välja selgitatud kasutusrendilepingu ülesütlemise alust, mis on lepingu ülesütlemise eelduseks. Samuti on ringkonnakohus põhjendanud, et asjas tuvastatud asjaolud kogumis (
6. juuni
7. a käskkirja koostamine, sõiduki tagastamine hagejale) võimaldavad teha järelduse, et hageja ütles kasutusrendilepingu üles. Kolleegium märgib lisaks, et käendaja vastutaks tulenevalt käenduslepingust rentniku kasutusrendilepingus sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest ka juhul, kui hageja ei oleks rentnikuga sõlmitud lepingut üles öelnud.
8. Hageja nõude lahendamisel on määrava tähtsusega see, kas kostjal tekkis

§ 146

lg 3 järgi kahju tulenevalt hageja poolt

§ 146

lg-s 2 sätestatud kohustuste rikkumisest.

§ 146

lg 2 kehtestab võlausaldajale teatamiskohustused, mille eesmärgiks on vältida käendaja vastutuse suurenemist põhivõlgniku rikkumise korral ning tagada käendaja võimalus regressinõuete esitamiseks põhivõlgniku pankrotimenetluses.

§ 146

lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses. Kassatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et hagejal ei ole alust esitada nõuet kostja vastu tulenevalt sellest, et hageja ei esitanud oma nõuet rentniku pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras (

§ 146lg 2 esimene lause).

Kostja märgib ekslikult, et ringkonnakohtu seisukoha järgi ei pidanud hageja esitama

§ 146lg 2 järgi nõuet rentniku pankrotimenetluses.

Ringkonnakohus leidis, et hageja rikkus küll

§ 146

lg-s 2 sätestatud kohustust, kuid asjas ei ole tuvastatud, et selle kohustuse rikkumise tõttu tekkis kostjal kahju. 13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on jaganud asjas vääralt tõendamiskoormise.

§ 146

lg 2 järgi tuleb kostjal tõendada, milline oleks olnud tema varaline olukord siis, kui hageja oleks esitanud oma nõude seaduses ettenähtud korras rentniku pankrotimenetluses. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et kostjal tuli esitada tõendid, kui suures ulatuses oleks hageja nõue rentniku kui põhivõlgniku arvel rahuldatud, kui hageja oleks oma

§ 146lg-s 2 sätestatud kohustuse täitnud.

Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a kohtuistungi protokollist (tlk 91) nähtub, et ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku esitada kohtule andmed võlgniku pankrotivara kohta, kuid kostja täiendavaid tõendeid ei esitanud. Kolleegium märgib, et kui pankrotimenetluses selgub, et põhivõlgnikul ei ole vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, siis käendajale

§ 146lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju tekkida ei saa.

1. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 652 lg-t
2. Ringkonnakohus võimaldas hagejale täiendavate tõendite esitamist seoses sellega, et ta asus

§ 146tõlgendamisel linnakohtust erinevale seisukohale. Tulenevalt Ts

MS § 230 lg-st 2 võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks. Samuti on ringkonnakohus järginud TsMS §-s 7 sätestatud poolte võrdsuse põhimõtet ja andnud täiendavate tõendite esitamise võimaluse ka kostjale. Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu