Obsah (9)

§ 268§ 339§ 362§ 352§ 154§ 14§ 309§ 61§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-96-06 Otsuse kuupäev 22. detsember 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesa

§ 268

lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud süüdistatava suhtes koostatud süüdistusaktiga. Käesolevas kriminaalasjas on J.B-le prokuratuuri poolt esitatud süüdistus selles, et tema "/-/ teostades ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust, nõudis

1. detsembril
2. a kella 21 paiku Tartumaal K vallas P külas P talus R.P-lt sõiduki Volkswagen Transporter reg nr X väärtusega 89 000.- krooni üleandmist /-/. J.B. nõudmisel andis R.P., kes oli tasunud OÜ L esindajale H.P-le sõiduki maksumuse täies mahus, sõiduki J.B-le. /-/" (tl 33). Seega käsitleb süüdistus J.B-le omistatud teona R.P-lt sõiduki üleandmise nõudmist. Sõiduki üleandmine R.P. poolt J.B-le moodustab süüdistuse formulatsiooni kohaselt aga mitte tema teo, vaid kannatanu käitumise kirjelduse, s.o sisuliselt J.B-le omistatud ebaseadusliku käitumise tagajärje.
3. Tartu Maakohus andis
4. novembril
5. a J.B. kirjeldatud süüdistuses kohtu alla. Seda süüdistust ei muudetud

§ 268lg-s 2 sätestatud korras ka kohtumenetluses.

Tartu Maakohtu

1. veebruari
2. a kohtuotsuses leidis kohus, et tõendamist on leidnud J.B. poolt omavoli toimepanemine (tl 69), täpsustamata, milles kohtu arvates süüdistatava omavoli seisnes, ning kas kohus nõustub süüdistuse seisukohaga, et sõiduki Volkswagen Transporter üleandmise nõudmine R.P-lt võib olla vaadeldav KarS §-s 257 ette nähtud koosseisupärase teona. Seevastu Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a kohtuotsuses leidis apellatsioonikohus, et "ainuüksi nõudmine sõiduki tagastamiseks ei ole vaadeldav teo ebaseadusliku tegevusena, küll aga on ringkonnakohtu arvates ebaseadusliku tegevusena vaadeldav võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine" (tl 89 prd, 90). Seega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et sõiduki üleandmise nõudmine ei kujuta endast ebaseaduslikku tegevust, jättis aga samas tähelepanuta, et süüdistuse järgi moodustabki R.P-lt sõiduki üleandmise nõudmine teo, mida J.B-le KarS § 257 järgi omistatakse. Leides, et J.B. tegevuse ebaseaduslikkus ei seisnenud sõiduki üleandmise nõudmises, vaid sellele oma valduse kehtestamises, väljus ringkonnakohus süüdistuse piiridest, inkrimineerides J.B-le süüdistuses kirjeldatud kannatanu tegevuse. Kriminaalkolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339

lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-03 - RT III 2003, 16, 152, p 10). II

1. Kriminaalkolleegium leiab, et jättes õiguslikult põhistamata J.B. tegevuse ebaseaduslikkuse, on kohtud ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium märgib esmalt, et KarS §-s 257 ette nähtud omavoli koosseisu näol on tegemist suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisuga, mille võib täita iga tegu isiku tõelise või oletatava õiguse teostamisel, tingimusel, et see on ebaseaduslik ning on seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamise, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega või kui sellega on põhjustatud muu oluline kahju (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-116-01 - RT III 2002, 2, 14). Eeltoodust tuleneb, et isiku tegevuse ebaseaduslikkus on omavoli koosseisu objektiivse külje kesksemaid tunnuseid, kujutades endast tegu iseloomustavat normatiivset koosseisutunnust. Seega tuleb süüdistatavale omavoli inkrimineerimiseks tema tegevuse ebaseaduslikkus oma tõelise või oletatava õiguse teostamisel faktiliselt tuvastada ja õiguslikult põhistada. Seisukohta, et tõelise või oletatava õiguse teostamise ebaseaduslik kord on omavoli koosseisu üheks obligatoorseks elemendiks, on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-01 - RT III 2001, 24, 264, p 7.2).
2. Kui Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsuses on J.B. tegevuse ebaseaduslikkus R.P-lt sõiduki Volkswagen Transporter üleandmise nõudmisel jäetud üldse tuvastamata, siis Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a kohtuotsuses on kaitsja apellatsiooni alusel asutud seisukohale, et J.B. tegevuse ebaseaduslikkus seisneb selles, et J.B-l puudus igasugune seaduslik alus nõuda sõiduki üleandmist ja sellele oma valdust kehtestada. Seejuures ei ole ringkonnakohtu arvates ainuüksi nõudmine sõiduki tagastamiseks vaadeldav ebaseadusliku tegevusena, küll aga on seda võõrale vallasasjale oma valduse kehtestamine (tl 89 prd, 90). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et tsiteeritud kaks järjestikkust lauset ringkonnakohtu vaidlustatud otsusest on nendes sisalduvate järelduste poolest, mis puudutavad sõiduki üleandmise nõudmise seaduslikkust, teineteisega vastuolus. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub siiski Riigikohtu istungil kassatsioonimenetluse poolte väljendatud arvamusega, et lõppjäreldusena on ringkonnakohus lugenud sõiduki üleandmise nõude esitamise seaduspäraseks. Viimast seisukohta ei ole aga ringkonnakohus õiguslikult põhistanud. Jättes selgitamata süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkuse kui omavoli süüteokoosseisu ühe konstitueeriva tunnuse, on kohtud kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust

§ 362p 1 mõttes.

11. Kuna kirjeldatud rikkumine on saanud alguse maakohtu otsusest, siis väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium

§ 352lg 6 alusel kassatsiooni piiridest ja tühistab ka Tartu Maakohtu 21.

veebruari

1. a otsuse. III
2. Samas peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et käesoleva otsuse punktides 9-11 osundatud rikkumised on saanud alguse juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel prokuratuuri poolt J.B-le esitatud süüdistusest. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole juba J.B-le esitatud süüdistuses tema tegevuse ebaseaduslikkust avatud. Süüdistuse kohaselt teostas J.B. "/-/ ebaseaduslikus korras oma oletatavat õigust /-/". Seega pole süüdistuse pinnalt võimalik vastata küsimusele, milles seisnes J.B. tegevuse ebaseaduslikkus. 13.

§ 154

lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus, ning kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega. Nõudes süüdistusfunktsiooni kandjalt süüdistatavale omistatava tegevuse täpset kirjeldamist ja karistusseaduse nende sätete ära näitamist, mille põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab kõnealune säte endast kaitseõiguse keskset garantiid. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks veel kord korrata oma varem välja öeldud seisukohta, et süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 24). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et süüdistuse sisu ja sellele vastav kuriteo kvalifikatsioon on omavahel subsumtsioonisuhtes, mis tähendab, et süüdistusakti lõpposas märgitavas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb obligatoorselt ära näidata kõik need tema käitumise aspektid, mis prokuratuuri arvates moodustavad kuriteokoosseisu. Seega määrab just materiaalõigusest tuleneva kuriteokoosseisu olemus (koosseisutüüp, selles sisalduvate üksikute tunnuste laad jne) nõuded sellele, millises ulatuses ja viisil tuleb süüdistusakti lõpposas süüdistatava käitumist kirjeldada. 14. Eeltoodust tuleneb, et kaitseõiguse tagamiseks tuleb KarS §-s 257 ette nähtud omavoli kriminaalasjades süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkus avada viitega vastavale õigusnormile juba süüdistuses juhul, kui isiku tegevuse ilmne ebaseaduslikkus ei tulene juba talle KarS § 257 järgi inkrimineeritavate tegude olemusest iseenesest. Kuna aga käesolevas kriminaalasjas ei ole pelgalt J.B-le omistatud tegude n.ö välise pildi põhjal võimalik otsustada tema käitumise seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse üle, siis lasub prokuratuuril kohustus kaitseõiguse tagamiseks sisustada KarS §-s 257 nõutav ebaseaduslikkuse tunnus süüdistusaktis. IV 15. Edasiselt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada kohtu volitusi kriminaalmenetluses olukorras, kus prokuratuuri esitatud süüdistus on olulistes punktides sisustamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib esmalt, et arutades kriminaalasja puuduliku süüdistuse alusel, puuduvad kohtul

§ 14

lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevalt volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses. Samas annavad

§ 268

lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 siiski kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama

§ 268

lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud. 16. Juhul kui süüdistuse puudulikkus välistab süüdistatava süüditunnistamise talle algselt süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi ning süüdistatava käitumine ei vasta ka mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele, tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist

§ 309

lg 2 järgi, mille kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on pannud toime süüdistatav. Seega järeldub viidatud sättest, et ainuüksi süüdistuse puudulikkus ei saa olla õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Seoses sellega täpsustab täiskogu Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06 (RT III 2006, 32, 272) väljendatud seisukohta, mille kohaselt toob kitsalt süüdistuse puuduste kõrvaldamatus endaga kaasa süüdistatava õigeksmõistmise. Täiskogu arvates on puuduliku süüdistuse korral süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus. Seega peab kohus süüdistuse puudulikkuse korral kohtuotsuses ära näitama, millise

§ 309

lg-s 2 nimetatud asjaolu - kuriteosündmuse, kuriteo (s.o kuriteokoosseisu, õigusvastasuse, süü) või tõendatuse - tuvastamatuse süüdistuse puudused endaga kaasa toovad, tingides seeläbi isiku õigeksmõistmise. V

1. Seoses käesolevas kriminaalasjas tõusetunud eraõiguslike küsimustega peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida veel järgmist. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Võlaõigusseaduse § 208 lg 1 kohaselt kohustub müüja asja müügilepinguga ostjale üle andma olemasoleva asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Vaadeldud sätetest tulenevalt ei sea õiguskord vallasasja müügile ega omandi üleandmisele mingeid vorminõudeid, millest järeldub, et ka vallasasja omandireservatsiooniga müümine on vormivaba. Seega ei ole õige kohtute seisukoht, et kuna J.B. ja H.P. vahel
2. augustil
3. a sõlmitud kirjalikus lepingus (tl 8) ei kajastu müüja omandireservatsioon, siis ei olnud J.B. müüjana taolist omandireservatsiooni teinud. J.B. ja H.P. vahelise omandireservatsiooni olemasolu või puudumine kõnealusele sõidukile Volkswagen Transporter tulnuks kohtul tuvastada kõiki asjas kogutud tõendeid, sh ka J.B. enda ütlusi,

§ 61lg 2 kohaselt oma kogumis hinnates.

1. Samuti tulnuks kohtutel vältimatult selgitada, kas R.P., omandades omakorda sõiduki Volkswagen Transporter H.P-lt, toimis heaukselt või pahauskselt AÕS § 95 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab, et AÕS § 95 lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on aga üksnes omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes tema asja õigusliku aluseta valdab. Käesoleva kriminaalasja arutamise piiridest väljudes osutab kriminaalkolleegium ka tsiviilasjas nr 32-1-123-05 (RT III 2005, 43, 427) tehtud kohtuotsuses Riigikohtu tsiviilkolleegiumi väljendatud seisukohale, et tsiviilühiskonnas realiseeritakse oma varalisi nõudeid esmajoones mitte omaabi teel, vaid kohtu vahendusel, ning et valduse üleandmise nõude omavolilise realiseerimise vastu on valdajal õigus ennast kaitsta nii AÕS § 41 järgi omaabi rakendades kui ka AÕS §-de 44 ja 45 järgi nõudeid esitades.
2. Hinnates vaadeldud normide valguses J.B. tegevuse ebaseaduslikkust, tuli kohtutel välja selgitada ka asjaolu, milline oli J.B. enda ettekujutus oma tegevuse õiguslikest alustest, s.o omandiõigusest sõiduki Volkswagen Transporter väljanõudmisel R.P-lt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et normatiivsete koosseisutunnuste (nt tunnus ebaseaduslikus korras KarS §-s 257 ette nähtud omavoli süüteokoosseisus) puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-92-05 - RT III 2005, 32, 320, p 6). Kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse. VI
3. Toodud põhjendustel ja juhindudes

§ 361

p 6, § 362 p 1-2 ja § 363 lg 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

1. veebruari 2006 ja Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a kohtuotsused J.B. süüdistusasjas ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar