Obsah (6)

§ 184§ 289§ 315§ 298§ 294§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-97-06 Otsuse kuupäev 29. detsember 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kerg

§ 184

lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-983 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
3. november 2006 Istungil osalenud isikud V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid ja riigiprokurör Laura Vaik RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. juuni
8. a kohtuotsused V.J. puudutavas osas täies ulatuses ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
9. Kaitsja kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. V.J. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 184lg 2 p 2, § 289, § 294 lg 2 p 1 ja § 315 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

1. Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsusega tunnistati V.J. süüdi KrK § 161 (

§ 289

),

§ 315ja § 184 lg 2 p 2 järgi.

Kriminaalkoodeksi § 161 (

§ 289) järgi karistati teda 21.

juunil 2002 toimepandud teo eest üheaastase vangistusega,

§ 315

järgi samuti üheaastase vangistusega ja

§ 184lg 2 p 2 järgi kolmeaastase vangistusega.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis kohus V.J-le liitkaristuseks vangistuse neljaks aastaks. Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel luges maakohus eelvangistuse karistuse kandmise aja hulka, määrates karistuse kandmise alguseks 10. mai 2005. Karistusseadustiku § 294 lg 2 p 1 järgi mõistis kohus V.J. õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati R.P. süüdi

§ 184

lg 2 p 2 järgi ja mõisteti õigeks

§ 298lg 2 järgi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V.J. kaitsja Rein Laid ja riigiprokurör Laura Vaik. Kaitsja apellatsioonis paluti maakohtu otsus V.J. süüdimõistvas osas tühistada ja V.J. kogu süüdistuse mahus õigeks mõista. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja V.J. süüditunnistamist

§ 294lg 2 p 1 järgi.

Samuti palus prokurör mõista R.P. süüdi

§ 298lg 2 järgi.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus V.J. õigeksmõistmises

§ 294lg 2 p 1 järgi.

V.J. tunnistati

§ 294lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati kaheaastase vangistusega.

Maakohtu poolt V.J-le mõistetud liitkaristuse jättis apellatsioonikohus muutmata. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse V.J. suhtes jõusse. Sama kohtuotsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osaliselt ka R.P. puudutavas osas ja R.P. tunnistati süüdi

§ 298lg 2 järgi.

Vastates V.J. kaitsja apellatsioonis esitatud väidetele, märkis ringkonnakohus muu hulgas järgmist. 4.1 Kohtukolleegium leidis, et V.J. kaitseõigust ei ole süüdistusakti temale edastamata jätmisega rikutud. Nähtuvalt maakohtu kohtuistungi protokollist on V.J. kohtuistungil avaldanud, et süüdistusakti edastas talle kaitsja. On tuvastatud, et V.J. ei pidanud ise vajalikuks täpselt tutvuda temale edastatud materjalidega, ja et kohtuistungi toimumise ajaks oli talle süüdistusakt kätte antud ning ta oli sellega tutvunud. Seega puudus kohtul vajadus süüdistatavale uuesti süüdistusakt edastada. 4.2 Käesoleval juhul ei saa kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks pidada ka seda, et prokurör luges maakohtu istungil süüdistusakti ette vaid osaliselt. Seadus ei näe tõepoolest ette süüdistusakti osalist avaldamist, kuid kuna süüdistus oli süüdistatavatele arusaadav ja nad väljendasid selgelt oma seisukoha süüdistuse osas, siis ei ole süüdistusakti sissejuhatava osa avaldamata jätmine selline menetlusõiguse rikkumine, mida on alust hinnata oluliseks ja mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. 4.3 V.J-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistuse kohaselt oli tegu toime pandud enne 1. septembrit 2002, mistõttu tulnuks see kvalifitseerida KrK § 161, mitte

§ 289järgi, nagu on ekslikult tehtud süüdistusaktis.

Maakohtu istungil märkis prokurör, et V.J. poolt ametiseisundi kuritarvitamine tuleb kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi järgi, kuid leidis samas, et selline täpsustamine ei nõua uue süüdistuse esitamist. Maakohus nõustus selle seisukohaga. Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul puudus vajadus uue kirjaliku süüdistusakti esitamiseks ja selle järgi V.J. kohtu alla andmiseks, kuna tegemist polnud süüdistuse sellise täienduse või olulise muudatusega, mis väljunuks juba esitatud süüdistuse raamidest. Lisaks on KrK § 161 sanktsioon

§ 289sanktsioonist leebem.

Samas asus apellatsioonikohus, tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsusele asjas nr 3-1-1-83-05, seisukohale, et kuigi maakohtu istungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks taotlenud asja arutamise edasilükkamist, lasus kohtul siiski kohustus uurida, kas süüdistatav soovib seoses prokuröri poolt süüdistusse tehtud täpsustusega aega kaitse ettevalmistamiseks. Kuna maakohus nii ei toiminud, rikkus ta V.J. kaitseõigust. Samas on tegemist rikkumisega, mille saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu istungil kinnitasid nii V.J. kui ka tema kaitsja, et ei soovi aega süüdistuse täpsustusega tutvumiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V.J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi R. Laid, kes palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused V.J. süüditunnistamises ja karistamises täies ulatuses tühistada ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 Eirates KrMS § 226 lg 3 nõudeid jättis Riigiprokuratuur süüdistusakti V.J-le esitamata. Maakohus ei reageerinud sellele asjaolule mitte KrMS § 279 lg-s 2 ettenähtud viisil, vaid jätkas kohtuistungit. Seega on rikutud V.J. kaitseõigust. 5.2 V.J. kaitseõigust on rikutud ka sellega, et prokurör avaldas maakohtu istungil KrMS § 285 lg 2 nõudeid eirates süüdistusakti ainult osaliselt, lugedes ette üksnes süüdistusakti lehekülgedel 12-18 toodud süüdistuse sisu. Vaatamata kaitsja vastuväidetele aktsepteeris maakohus süüdistusakti osalist avaldamist. 5.3 Pärast süüdistusakti osalist avaldamist palus prokurör kvalifitseerida V.J-le süüksarvatav ametiseisundi kuritarvitamine süüdistuses nimetatud

§ 289asemel Kr

K § 161 järgi. Uut süüdistusakti prokurör ei esitanud ja kohus V.J. KrK § 161 järgi kohtu alla ei andnud. Mõistes V.J. sellele vaatamata KrK § 161 järgi süüdi, rikkus kohus KrMS §-st 268 tulenevaid nõudeid. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kõnealune rikkumine oli kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. 5.4 Kassaator leiab, et kõigi V.J-le süüksarvatud kuritegude osas on kohtute järeldused ekslikud, kontekstivälised, rajatud oletustele ja nende tegemisel on rikutud KrMS § 339 lg 1 p-dest 7 ja 8 tulenevaid nõudeid. Samuti ei ole piisavalt arvestatud osade tunnistajate ütluste ebausaldusväärsusega. 5.5 Kohtud on teinud vaid üldsõnalisi viiteid Eesti ja Soome valitsustevahelise lepingu ja Politseiseaduse mõningatele sätetele, jättes täpsustamata, milles konkreetselt väljendus V.J. poolt nende normide rikkumine. 5.6 Ringkonnakohus on selgitanud, et KrK §-s 161 sätestatud kuriteo puhul hõlmab tahtlus üksnes tegu, mitte tagajärge, mis võib olla põhjustatud ka ettevaatamatusest. Seega ei ühti ringkonnakohtu seisukoht KrK § 161 subjektiivse külje osas maakohtu arvamusega. 5.7 Seoses V.J. süüditunnistamisega

§ 315järgi viitab kassaator 7.

märtsist 1997 kuni

1. oktoobrini 2004 kehtinud Jälitustegevuse juhendile, mille punkti 4 kohaselt oli keelatud edastada jälitustegevusega seotud teavet isikule, kes polnud sellega seotud. R.P.a näol oli aga tegemist isikuga, kes oli jälitustegevusega seotud ja seega võis talle ka teavet edastada. V.J. kontrollis süüdistuses nimetatud andmeid seetõttu, et R.P. oli teda teavitanud ennast ähvardavast ohust. Jälitustegevuse seaduse § 15 lg 4 kohustab jälitusasutusi võtma tarvitusele abinõusid, vältimaks salajasele koostööle kaasatud isikute ohustamist. 5.8 Karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamatult arvestamata V.J. positiivsed iseloomustused.
2. Kassatsioonivastuses leiab riigiprokurör Laura Vaik, et kassatsioonist ei nähtu selle aluseid. 6.1 Prokurör märgib, et puudus, mis seisnes riigiprokuratuuri poolt V.J-le süüdistusakti edastamata jätmises, oli maakohtu istungi toimumise ajaks kõrvaldatud, kuna V.J. oli tutvunud süüdistusaktiga oma kaitsja vahendusel. Kaitseõiguse tagamise aspektist pole vahet, kas süüdistusakt jõuab süüdistatavani tema kaitsja või prokuratuuri kaudu. Süüdistatav ja kaitsja ei pidanud vajalikuks istungi edasilükkamist ning täiendava aja andmist süüdistusaktiga tutvumiseks. 6.2 Kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ei saa pidada ka süüdistusakti tervikuna ettelugemata jätmist, kuna kõigil protsessiosalistel oli eelnevalt võimalik süüdistusaktiga tutvuda ja süüdistatav ning kaitsja kinnitasid, et nad teavad süüdistusakti sisu. 6.3 Süüdistuse ümberkvalifitseerimine

§-lt 289 KrK §-le 161 ei raskendanud V.J. olukorda, kuna need koosseisud on kattuvad, KrK § 161 sanktsioon on aga kergem. Süüdistusega tutvumiseks süüdistatav ja kaitsja vaheaega ei soovinud. Prokuröri tegevus oli kooskõlas KrMS § 268 lg 2 nõuetega. 6.4 Kassatsiooni ülejäänud väited puudutavad üksnes tõenduslikku külge, mis ei saa aga KrMS § 346 kohaselt olla kassatsiooni aluseks.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kaitsja ja prokurör nende poolt varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja palus maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, prokurör leidis aga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus tuleks jätta muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a kohtuotsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi tuleb saata Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Seda seisukohta põhistades käsitleb kriminaalkolleegium esmalt Riigiprokuratuuri poolt süüdistatavale süüdistusakti edastamata jätmist (I) ja kohtuistungi alguses kogu süüdistusakti avaldamata jätmist (II). Seejärel käsitletakse V.J. süüdistamist ja kohtu alla andmist, samuti kriminaalasja arutamist V.J. süüdistuses karistusseaduse selle paragrahvi järgi, mis temale etteheidetava teo toimepanemise ajal ei kehtinud (III) ning antakse hinnang tuvastatud minetustele (IV). I
7. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et Riigiprokuratuur saatis süüdistusakti V.J. kaitsjale, kuid mitte süüdistatavale enesele. Maakohtu istungi rakendamisel selgitas V.J., et ta ei ole süüdistusakti kätte saanud, märkides samas, et kaitsja tegi talle süüdistusaktist koopia. Ka V.J. kaitsja tõdes, et tema kaitsealusele ei ole süüdistusakti isiklikult edastatud. Seega oli tegemist olukorraga, kus prokuratuur jättis süüdistatavale süüdistusakti saatmata, kuid maakohtu istungi alguseks oli süüdistatav saanud oma kaitsjalt süüdistusakti koopia.
8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 226 lg 3 esimese lause kohaselt edastab prokuratuur süüdistusakti ja väljavõtte isikute nimekirjast, kelle kutsumist kohtuistungile prokuratuur taotleb, süüdistatavale ja kaitsjale ning saadab süüdistusakti kohtusse. Sama seadustiku § 279 lg-st 1 tulenevalt peab maakohus kohtuistungi rakendamisel kindlaks tegema, kas süüdistatav on saanud süüdistusakti koopia. Kriminaalmenetluse seadustiku § 279 lg 2 sätestab, et kui süüdistatav ei ole süüdistusakti ja kohtu alla andmise määruse koopiat kätte saanud, annab kohus need talle kätte ja süüdistatava või kaitsja taotlusel määrab aja nendega tutvumiseks või vajaduse korral lükkab kohtuistungi edasi.
9. Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Teisalt ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest. Just nende eesmärkide (informeerida isikut tema menetlusseisundi muutumisest, tagada tema informeeritus süüdistuse sisust ja võimalus end tõhusalt kaitsta) olulisuse tõttu on pandud süüdistusakti saatmise kohustus prokuratuurile kui süüdistusakti koostajale. Prokuratuuri poolt selle kohustuse kohases täitmises väljendub kõige otsesemalt prokuratuuri kui kriminaalmenetluses süüdistusfunktsiooni kandva riigivõimuasutuse ja süüdistatava suhe. Samuti tagab just prokuratuuri poolt süüdistusakti süüdistatavale kätte andmine edastatava süüdistusakti autentsuse.
10. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et maakohtu istungi alguseks oli V.J. saanud oma kaitsjalt süüdistusakti koopia. Maa- ja ringkonnakohus on teinud sellest järelduse, et seega puudus maakohtul vajadus anda V.J-le veel üks koopia süüdistusaktist, sest KrMS § 279 lg 2 mõtte kohaselt peab kohus andma süüdistusakti koopia üksnes süüdistatavale, kes ei ole seda varem kätte saanud.
11. Kriminaalkolleegium kohtute eelnimetatud käsitlusega ei nõustu ja märgib, et kuivõrd KrMS § 226 lg-st 3 tuleneb prokuratuuri kohustus süüdistatavale süüdistusakti saatmiseks, siis peetakse ka KrMS § 279 lg-s 2 silmas olukorda, kus süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud. Vastupidise käsitluse korral tuleks aktsepteerida ka olukordi, kus prokuratuur on, vaatamata seaduse nõudele, jätnud süüdistusakti süüdistatavale saatmata, kuid süüdistatav on saanud süüdistusaktist koopia kas kaitsjalt, kaassüüdistatavalt või tema kaitsjalt või sootuks mõnelt teiselt isikult. See oleks aga vastuolus KrMS § 226 lg-s 3 sätestatuga. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleneb KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte. Käesolevas kriminaalasjas kohus küll tuvastas, et V.J. ei ole saanud prokuratuurilt süüdistusakti, kuid seoses asjaoluga, et kaitsja oli teinud kaitsealusele süüdistusaktist koopia, kohus ise süüdistusakti V.J-le kätte ei andnud. Kriminaalkolleegium leiab, et sellega rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust - kohtul tuli anda V.J-le kätte süüdistusakt ja seejärel lahendada küsimus, kas süüdistatav või kaitsja vajab täiendavalt aega selle süüdistusaktiga tutvumiseks. II
12. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt avaldas prokurör kohtulikul uurimisel maakohtus vaid osa süüdistusaktist. V.J. kaitsja juhtis sellele prokuröri ja maakohtu tähelepanu, märkides, et prokurör püüab protsessi viia läbi lihtsustatud korras ja süüdistusakti üksnes osalise avaldamisega on rikutud KrMS § 285 lg 2 nõudeid. Prokurör vastas sellele märkusele, et juhindub aastate pikkusest kohtupraktikast, mille kohaselt ei avaldata kohtulikul uurimisel mitte tervet süüdistusakti vaid üksnes süüdistuse sisu. Maakohus aktsepteeris üksnes süüdistuse sisu avaldamist süüdistusaktist, leides, et süüdistusakt on niigi menetlusosalistel käes. Ringkonnakohus märkis selles osas, et seadus ei näe tõepoolest ette süüdistusakti osalist avaldamist, kuid kuna süüdistus oli süüdistatavale arusaadav ja ta väljendas selgelt oma seisukohta talle esitatud süüdistuse kohta, siis ei saa kogu süüdistusakti avaldamata jätmist hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.
13. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu.
14. Süüdistusakti avaldamise eesmärk on anda täiendav garantii, et kohtul ja kohtumenetluse pooltel on enne sisulise kohtuliku uurimise algust üksikasjalik ülevaade konkreetse kriminaalmenetluse esemest. Kuigi on õige, et KrMS § 226 lg-st 3 järelduvalt peavad kohus ja menetlusosalised süüdistusaktiga tutvuma juba enne kohtuistungit, aitab selle sisu kordamine kohtuliku uurimise alguses kinnistada varasema tutvumise käigus saadud arusaama kohtumenetluse esemest. Kuna kordamine parandab alati materjalist arusaamise ulatust, võib täiendav tutvumine süüdistusakti sisuga vahetult enne kohtuliku uurimise algust suunata kohtu ja menetlusosaliste tähelepanu varem tähelepanu alt välja jäänud aspektidele.
15. Kriminaalkolleegium märgib, et üksnes süüdistuse sisu, mille avaldamisega prokurör käesolevas asjas piirdus, ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks. Nimelt võib süüdistuse sisu täpsel mõistmisel olla oluline koht süüdistusakti põhiosas märgitaval kuriteo asjaolude kirjeldusel (KrMS § 154 lg 2 p 1). Ühtlasi on süüdistusakti avaldamine vaadeldav menetlustoiminguna, mille käigus on kohtul ja menetlusosalistel tõhus võimalus kõrvaldada juba kohtuliku uurimise algstaadiumis ükskõik millist süüdistusakti osa puudutavad ebaselgused.
16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 285 lg 2 mõtte kohaselt peaks prokurör pärast süüdistusakti avaldamist esitama edasise kohtuliku uurimise raamid. See tähendab näiteks ülevaate andmist sellest, millist süüdistuses nimetatud asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Fragmentaarselt avaldatud süüdistusakti pinnalt on selliste raamide esitamine kohtule ja menetlusosalistele arusaadaval viisil raskendatud.
17. Olukorras, kus tegemist on avaliku kohtuistungiga, teenib süüdistusakti avaldamine samuti eesmärki teavitada avalikkust sellest, milles süüdistatavat süüdistatakse. Käesolevas asjas sellel aspektil siiski tähtsust ei ole, kuna maakohus arutas kriminaalasja kinnisel kohtuistungil.
18. Kriminaalkolleegium leiab, et kõigi protsessiosaliste võimalus tutvuda enne kohtuistungi algust süüdistusaktiga ei saa kaasa tuua vaid osalist süüdistusakti avaldamist. Seadusandja on näinud KrMS § 285 lg-s 2 ette süüdistusakti avaldamise vaatamata sellele, et süüdistusakti koopia tuleb KrMS § 226 lg 3 kohaselt kohtule ja menetlusosalistele juba eelnevalt kätte toimetada. Seega ei ole süüdistusakti avaldamine mitte selle kirjaliku edastamise alternatiiv, vaid kohtuliku uurimise toiming, mille korraldamine on kõikidel juhtudel obligatoorne. Vastupidise käsitluse korral tekiks küsimus, miks on üldse vaja avaldada kohtuistungil süüdistuse sisu, sest ka sellega on kohus ja menetlusosalised saanud end süüdistusakti koopia abil eelnevalt kurssi viia.
19. Seega tuleneb KrMS § 285 lg-st 2 nõue avaldada kohtuliku uurimise alguses kogu süüdistusakt, mitte pelgalt osa sellest ja käesolevas asjas, kus kaitsja viitas süüdistusakti avaldamisel KrMS § 285 lg 2 ilmselgele rikkumisele, tuli maakohtul teha prokurörile ettepanek kogu süüdistusakti avaldamiseks. III
20. V.J. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 289

järgi teos, mis leidis süüdistuse kohaselt aset juunis 2002, s.o ajal, mil kehtis veel Kriminaalkoodeks. Kohtuliku uurimise alguses märkis prokurör, et süüdistuses on näpuviga - V.J. tegevus oleks tulnud kvalifitseerida Kriminaalkoodeksi järgi, sest Karistusseadustik jõustus kolm kuud pärast selle kuriteo toimepanemist. Samas märkis prokurör, et ei soovi süüdistust täiendada ega muuta, mistõttu pole tarvilik ka uue süüdistusakti koostamine, vaid piisab märkmest, et V.J. tegu oli karistatav KrK § 161 pro

§ 289järgi.

Sellest tulenevalt palus prokurör kvalifitseerida maakohtul V.J. tegevus ümber Kriminaalkoodeksi järgi. Nähtuvalt maakohtu istungi protokollist vaidles süüdistatava kaitsja uue süüdistusakti esitamata jätmisele vastu. Maakohus mõistis V.J. süüdi KrK § 161 (

§ 289) järgi, ringkonnakohus jättis selles osas maakohtu otsuse muutmata.

23. Kriminaalmenetluse seadustiku § 154 lg 3 p 3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas esitada kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Sama seadustiku § 268 lg 1 näeb ette, et kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, välja arvatud KrMS § 268 lg-tes 2-6 sätestatud erandid. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 lg 2 sätestab, et enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.

1. Riigikohtu üldkogu on väljendanud seisukohta, et isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt Riigikohtu üldkogu
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03 - RT III 2004, 7, 69, p 36). Samuti on kriminaalkolleegium selgitanud, et süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 26.)
6. Käesoleva otsuse p-des 23 ja 24 märgitu kohaselt tulnuks V.J-le ametiseisundi kuritarvitamises esitatud süüdistus kvalifitseerida seega juunis 2002 kehtinud seaduse, s.o Kriminaalkoodeksi järgi, kuid samas pidanuks süüdistus sisaldama viidet sättele, millest tulenevalt on tegu karistatav ka pärast Karistusseadustiku jõustumist. Selle nõude eesmärki on selgitatud eelviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. detsembri
8. a määruse punktis 25 järgmiselt: "Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule (

§ 5

lg 1), kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (

§ 5lg 2).

Seetõttu peab süüdistataval olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. Seejuures tuleb arvestada, et teo kvalifikatsioonile karistusseaduse ühe (süüdistuses nimetamata) redaktsiooni järgi võib olla võimalik esitada vastuväiteid, mis karistusseaduse teise (süüdistuses nimetatud) redaktsiooni kontekstis ei oleks asjakohased."

1. Kriminaalkolleegium märgib, et samas ei puudu ka kohtul endal võimalus kontrollida, kas tegu oli karistatav mõne süüdistuses nimetamata redaktsiooni järgi. Olukorras, kus KrMS § 306 lg 1 p 3 ja § 268 lg 8 lubavad kohtul süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni asendada teisega, ei ole välistatud kohtu õigus kontrollida teo karistatavust lisaks süüdistuses märgitud karistusseaduse redaktsioonile mõne sellise redaktsiooni järgi, mis süüdistuse tekstis ei kajastu. Selle eeltingimuseks on aga asjaolu, et süüdistatavale ja tema kaitsjale tagatakse kohtumenetluses tõhus võimalus vaidlustada talle inkrimineeritava käitumise karistatavust nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast seda muutunud karistusseaduse järgi (vt eelviidatud kohtumääruse p 27).
2. Käesoleva kriminaalasja menetlemise käigus selline võimalus V.J-le ja tema kaitsjale kriminaalkolleegiumi hinnangul ka anti. Prokurör osutas KrK §-le 161 kui õigele kvalifikatsioonile juba enne sisulise kohtuliku uurimise algust. Kuna KrK §-s 161 ja

§-s 289 sätestatud kuriteokoosseisud on tunnuste poolest sisuliselt kokkulangevad, ei saanud prokuröri seisukoht, et V.J. tegu tuleb

§ 289asemel kvalifitseerida Kr

K § 161 järgi, tingida kaitsetaktika muutmist ning seda, kohtuliku uurimise algstaadiumis ilmnenud muudatust, oli võimalik järgneva menetluse käigus arvestada. Isegi juhul, kui saaks rääkida mõnest kaitseargumendist, mis omanuks tähtsust teo hindamisel KrK § 161 valguses, jäi V.J-le ja tema kaitsjale võimalus esitada sellised argumendid mõnel hilisemal kohtuistungil või apellatsioonimenetluses. Väärib märkimist, et ringkonnakohus pakkus V.J-le ja tema kaitsjale eraldi võimalust saada täiendavat aega kaitse ettevalmistamiseks seoses sellega, et maakohus tunnistas V.J. süüdi süüdistusaktis nimetamata KrK § 161 järgi kuid süüdistatav ja kaitsja sellist võimalust kasutada ei soovinud.

1. Eeltoodu pinnalt leiab kriminaalkolleegium, et ehkki süüdistusaktis teo toimepanemisaegse kvalifikatsiooni kajastamata jätmisega rikkus prokurör kriminaalmenetlusõigust, ei tooks see rikkumine eraldivõetuna kaasa kohtuotsuse tühistamist. Seda põhjusel, et V.J-le ja tema kaitsjale oli tagatud piisavalt tõhus võimalus esitada vastuväiteid süüdistusväitele, et V.J. on pannud toime KrK § 161 järgi kvalifitseeritava teo. IV
2. Käesolevas kriminaalasjas leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium, et olukorras, kus prokuratuur jättis V.J-le süüdistusakti saatmata, tuli kohtul enesel tulenevalt KrMS § 279 lg-st 2 süüdistusakt süüdistatavale kätte anda ja seejärel lahendada küsimus, kas süüdistatav või kaitsja vajab täiendavalt aega selle süüdistusaktiga tutvumiseks. Jättes süüdistusakti süüdistatavale kätte andmata on nii prokuratuur kui kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti on prokuratuur ja kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et vaatamata kaitsja nõudmisele jäeti kohtuliku uurimise alguses süüdistusakt tervikuna avaldamata. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine seisneb ka selles, et vaatamata

RS § 3 lg-s 2 sätestatule, mille kohaselt enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseeritakse selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi, ja eirates KrMS § 268 lg-s 1 sisalduvat, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, arutati kriminaalasja V.J. süüdistuses karistusseaduse selle sätte järgi, mis temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei kehtinud.

1. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et kõigile nendele menetlusõiguse rikkumistele on kaitsja kogu kohtumenetluse vältel korduvalt kohtute tähelepanu juhtinud. Kohtud on jätnud sellele kohaselt reageerimata ja piirdunud pelgalt üksikküsimuste formaalse lahendamisega.
2. Kohtumenetlusõiguse teoorias üldiselt omaksvõetud arusaama kohaselt tuleb järelmite poolest eristada kohtumenetlusõiguse olulisi ja mitteolulisi rikkumisi ning kohtulahendi tühistamise tingib üksnes tuvastatud kohtumenetlusõiguse oluline rikkumine. Sellisest arusaamast on lähtutud ka KrMS § 339 formuleerimisel. Selle paragrahvi esimeses lõikes loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamise järelmiks on alati kohtuotsuse tühistamine. Teisiti tuleb aga reageerida KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumistele. Kõigepealt võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid kriminaalkolleegium on seisukohal, et KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 31-1-114-04 - RT III 2005, 4, 35, p 12). Kuid just nii on V.J. süüdistusasja arutamisel maakohtus sisuliselt toimitud.
5. Kriminaalkolleegium leiab, et olukorras, kus süüdistatavale esitatakse süüdistus karistusseaduse sellise sätte järgi, mis temale süüksarvatava teo toimepanemise ajal ei kehti; kus prokuratuur süüdistust sisaldavat süüdistusakti süüdistatavale ei saada ja kohus seda talle kätte ei anna; kus prokurör kohtuliku uurimise alguses süüdistusakti tervikuna ei avalda ning kohus sellist käitumist aktsepteerib, on kahtluse alla seatud aus ja õiglane kohtupidamine selles kriminaalasjas tervikuna, mistõttu ei ole välistatud, et nimetatud rikkumistega võis kaasneda ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemine. Eeltoodud põhjusel loeb kriminaalkolleegium kõnealused rikkumised nende kogumis käesolevas kriminaalasjas oluliseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
6. Tühistades maakohtu ja ringkonnakohtu kohtuotsused kriminaalmenetlusõiguse eeltoodud rikkumiste tõttu jätab kriminaalkolleegium käsitlemata kassaatori väited kriminaalmenetlusõiguse muude rikkumiste ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Samas kordab kriminaalkolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu
7. detsembri
8. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-132-03 (RT III 2004, 1, 4, p 14) väljendatud seisukohta, mille kohaselt kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest. See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
10. märtsi
11. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a kohtuotsused V.J. puudutavas osas täies ulatuses ja saadab kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
14. Kriminaalasja saamisel tuleb Harju Maakohtul kaaluda V.J. suhtes kohaldatud tõkendi - vahistamine - edasise kohaldamise vajalikkust. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg