3-1-1-106-06

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-106-06 Otsuse kuupäev

1. jaanuar
2. a Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi D. B. süüdistuses KarS § 113 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsus nr 1-05-166 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
5. detsember
6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Tühistada Narva Linnakohtu
8. septembri
9. a ja Viru Ringkonnakohtu
10. septembri
11. a otsused D. B. osas ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.
12. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
13. Välja mõista 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa) krooni Advokaadibüroole Bulattšik vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi poolt kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Narva Linnakohtu
15. septembri
16. a otsusega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi ja teda karistati vangistusega kümneks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg. D. B. mõisteti süüdi selles, et ta lõi tapmise eesmärgil A. N.-it noaga, millest tekitatud ulatusliku verejooksu tõttu suri kannatanu kohapeal.
17. Sama otsusega tunnistati süüdi veel O. B., kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.
18. D. B. esitas linnakohtu otsuse peale apellatsiooni, väites, et tema ei ole tapmist toime pannud, mistõttu tulnuks tema käitumine kvalifitseerida KarS § 307 lg 1 järgi. Apellant märkis, et linnakohus tugines tema süüditunnistamisel tunnistajate ja kaassüüdistatava vastuolulistele ütlustele ja valeütlustele. D. B. sõnul võttis ta algul O. B. süü tapmise osas enda peale, kuid tegelikult pani tapmise toime O. B. D. B. arvates ei saanud kriminaalasjas asitõenditena vaadeldud noad olla tapariistadeks, sest need ei lange kokku ekspertiisiaktis kirjeldatutega. Ka ei arvestanud linnakohus apellandi arvates karistuse mõistmisel tema invaliidsust ja asjaolu, et ta põeb mitmeid kroonilisi haigusi. Apellatsiooni esitas ka D. B. kaitsja, kes taotles D. B. õigeksmõistmist tõendamatuse tõttu.
19. Viru Ringkonnakohtu
20. septembri
21. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 4.
22. Ringkonnakohus kontrollis veelkord tõendeid - süüdistavate D. B. ja O. B. ning tunnistajate O. K. ütlusi ja vaatles asitõendeid - ning asus seisukohale, et linnakohus on õigesti tuvastanud D. B. süü A. N.-i tapmises. 4.
23. Seoses D. B. ja tema kaitsja väidetega, et kuna linnakohtu otsus kuulutati ilma D. B. osavõtuta, siis rikuti oluliselt tema kaitseõigust, leidis ringkonnakohus, et tegemist polnud kaitseõiguse olulise rikkumisega. D. B. saatis
24. septembril
25. a ise linnakohtule kirja, milles ta oma viletsale tervisele viidates palus otsuse kuulutada tema osavõtuta ja saata otsus talle vanglasse. D. B.-le saadeti kohtuotsuse ärakiri ning vastavalt seaduses ettenähtud korrale sai ta ka süüdimõistva kohtuotsuse apellatsioonikorras vaidlustada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
26. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. B. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov, kes taotleb linnakohtu ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks linnakohtule. Kaitsja hinnangul rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p-de 2, 7 ja 8 mõttes. Kaitsja leiab, et kuulutades kohtuotsuse ilma haigestunud süüdistatava kohalolekuta, rikkus linnakohus KrMS § 269 lg 1 ja § 315 lg 1 nõudeid, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes. Kaitsja loeb tuvastatuks, et kannatanu tappis O. B. Kuna linna- ega ringkonnakohus pole seda väidet kummutanud, siis puuduvad kohtuotsustes põhjendused ning see on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et D. B. ja kannatanu vahel puudus konflikt, D. B. suhtus kannatanu konflikti teiste isikutega ükskõikselt, tapmise vahend asus O. B. käes, kes ka ähvardas kannatanut tapmisega, samuti oli O. B.-l piisavalt aega tapmise toimepanemiseks ja tema riietel tuvastati kannatanu vere plekid. Nimetatud asjaoludel peab kassaator linna- ja ringkonnakohtu järeldusi D. B. süü kohta tuvastatud asjaoludega vastuolus olevaiks, mida tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.
27. Prokuröri esitatud kassatsioonivastuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist, leides, et kuigi linnakohtu otsus kuulutati ilma D. B. kohalviibimiseta, ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes, sest talle saadeti otsuse ärakiri ja ta sai esitada otsuse peale apellatsiooni. Prokuröri arvates ei ole käesolevas kriminaalasjas alust rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse olulistest rikkumistest KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
28. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et linnakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.
29. Narva Linnakohtu otsus, millega tunnistati D. B. süüdi KarS § 113 järgi A. N.-i tapmises, kuulutati
30. septembril
31. a. Otsuse kuulutamise juures viibis üksnes süüdistatav O. B. D. B. kaitsja asus ringkonnakohtu istungil seisukohale, et kuna linnakohtu otsus kuulutati D. B. osavõtuta, siis tuleb see tühistada. Ringkonnakohus leidis aga, et kuna D. B. oli
32. septembril
33. a saatnud Tartu Vanglast linnakohtule kirja, kus ta oma tervise viletsat seisundit põhjuseks tuues palus ise kohtuotsuse kuulutada tema osavõtuta ja saata otsus talle vanglasse, siis pole tema kaitseõigust oluliselt rikutud. 8.
34. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu sellise seisukohaga. Põhiseaduse § 24 lg 2 kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul. Samas nähakse ka ette, et süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. Seega on KrMS § 269 lg 1 näol tegemist imperatiivse normiga, mida kinnitab asjaolu, et sellest võib kohus kõrvale kalduda üksnes KrMS § 269 lg-s 2 loetletud erandlikel asjaoludel. KrMS § 269 lg-s 2 toodud aluste loetelu, mille esinemisel kohus võib kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada, on ammendav ning selle kohaselt ei ole kohtul lubatud arutada kriminaalasja süüdistatavata isegi juhul, kui viimane on kohtule kirjalikult teatanud oma soovimatusest kohtulikust arutamisest osa võtta. Lisaks nimetatud sätetele on kriminaalasja arutamine ilma süüdistatava juuresolekuta võimalik veel KrMS § 267 lg-s 1 või § 334 lg-s 1 nimetatud alustel. 8.
35. Kriminaalmenetluse seadustiku X peatüki süstemaatilise tõlgenduse pinnalt hõlmab kohtulik arutamine maakohtus kõike I astme kohtu menetluses kohtuliku eelmenetluse järgselt toimuvat. Seega hõlmab kohtulik arutamine kohtuistungi rakendamist, kohtulikku uurimist, kohtuvaidlusi ja süüdistatava viimast sõna aga ka kohtuotsuse tegemist ning selle kuulutamist. Kohtuotsuse tegemist ei ole võimalik lahutada kohtuliku arutamise muudest etappidest muuhulgas ka selle tõttu, et tulenevalt KrMS §-st 307 võidakse kohtulikku uurimist kohtuotsuse tegemisel uuendada. Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb otseselt ka KrMS §-s 315 sätestatust. Nimelt peab selle paragrahvi teise lõike kohaselt kohtunik veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel selgitama kohtuotsust. Sama paragrahvi lõigetes 5, 6 ja 7 sätestatu kohaselt aga sõltub ka kaebeõigusest loobumise instituudi regulatiivne toime suuresti süüdistatava kohalolekust kohtuotsuse kuulutamisel. 8.
36. KrMS § 339 lg 1 p 2 kohaselt on kriminaalasja arutamine ilma süüdistatavata kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kui ei esine eelpool (otsuse p-s 7.2.) nimetatud erandeid. Käesolevas kriminaalasjas ei ole selliseid erandeid tuvastatud, mistõttu otsuse kuulutamine kohtuistungil ilma süüdistatava D. B. osavõtuta on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule.
37. Seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisega ja kriminaalasja saatmisega uueks arutamiseks ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks kassatsioonis esitatud muude väidete käsitlemist. Kassatsioonis sisalduva väärarusaama tõttu tuleb aga veel kord selgitada KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kaitsja on kassatsioonis loetlenud rea tõendeid, mille alusel tema hinnangul tulnuks D. B. talle süüksarvatud tapmises õigeks mõista ja see tegu inkrimineerida hoopis kaassüüdistatavale O. B.-le. Kuna ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates teistsugusele järeldusele, oli kassaatori arvates tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, s.t kohtu järeldused ei vastanud tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-06 - RT III 2006, 28, 257).
38. Koos kassatsiooniga esitas kaitsja taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas 3600 krooni, millele lisandub käibemaks 648 krooni. Kuna riigi õigusabi osutati esimese astme isikuvastases kuriteos, siis leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et tulenevalt justiitsministri
39. jaanuari
40. a määruse § 2 lg 3 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb esitatud taotlus rahuldada.
41. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Narva Linnakohtu
42. septembri
43. a ja Viru Ringkonnakohtu
44. septembri
45. a otsuse D. B. osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg