Obsah (4)

§ 3§ 6§ 5§ 4

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS

ti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-3-1-85-06 Otsuse kuupäev 10. jaanuar 2007 Kohtukoosseis Menetluse alus Riigikohtus

istuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann N. A. kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju hüvitamiseks seoses eluruumi erastamisõiguse kaotamisega Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsus haldusasjas nr 3-04-
3. N. A. kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine
4. november 2006 Kohtuistungil osalenud isikud N. A. N. A. nõustaja Tiit Toomsalu N. A. esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm Tallinna Linnavalitsuse esindaja Terje Krais Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend RESOLUTSIOON Rahuldada N. A. kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a otsus haldusasjas nr 3-04-215 ja Tallinna Halduskohtu
7. mai
8. a otsus haldusasjas nr 3-1970/2004 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Vabariigi Valitsuse
10. oktoobri
11. a määrusega nr 328 "Riigi omandusse jääva vara nimekirja kohta" kinnitati riigi omandisse jääva vara nimekiri, milles on muuhulgas Tallinnas Toom-Kooli tn 5 asuv hoone.
12. augustil 1994 esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse Toom-Kooli tn 5 asuva korteri nr 4 erastamiseks.
13. mail
14. a esitas Riigikantselei Tallinna Linnavalitsusele taotluse Toom-Kooli tn 5 asuva hoone üleandmiseks riigi omandisse.
15. juuni
16. a kirjaga teatas Tallinna Kesklinna Valitsus kaebajale vaidlusaluse hoone riigile üleandmise taotlusest ja sellega seoses erastamisavalduse lahendamise peatamisest. Tallinna Linnavolikogu
17. juuni
18. a otsuse nr 103 "Hoonete andmine riigi omandisse" ja Tallinna Linnavalitsuse
19. septembri
20. a korralduse nr 2499-k "Hoonete üleandmine" alusel andis linn vaidlusaluse elamu
21. detsembril
22. a riigi omandisse (Riigikantselei valdusse). Toom-Kooli tn 5 hoone on kantud riigivara registrisse. Tallinna Ringkonnakohtu
23. juuni
24. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/709/02 jäeti muutmata kohtuotsus N. A. ja tema vanemate väljatõstmise kohta vaidlusalusest korterist seoses varisemisohuga teise eluruumi, korteritesse xxxxx xx-xx ja xxxxx xx-xx.
25. mail 2003 esitas N. A. Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse haldusakti andmiseks

märgiga lahendada erastamisavaldus.

1. augustil
2. a vastas Tallinna Kesklinna Valitsus taotlusele, et kuivõrd linnaosavalitsus ei olnud pärast vaidlusaluste eluruumide üleandmist enam erastamise kohustatud subjekt, siis jäi N. A. erastamisavaldus rahuldamata.
3. septembril 2003 esitas N. A. Tallinna Linnavalitsusele taotluse kahju hüvitamiseks seoses erastamisõiguse kaotamisega.
4. novembri
5. a vastuses andis Tallinna Elamumajandusamet selgitusi toimunud menetluse kohta ja märkis, et kahjunõudega on võimalik pöörduda halduskohtusse.
6. N. A. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ja selle täpsustuse, milles palus mõista Tallinna linnalt välja hüvitis eluruumi erastamata jätmisega tekitatud kahju

t. Kaebaja leidis, et kahju tekitati talle Tallinna Kesklinna Valitsuse

1. augusti
2. a vastusega.
3. Tallinna Halduskohtu
4. mai
5. a otsusega haldusasjas nr 3-1970/2004 jäeti N. A. kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi ajal, mil kaebaja esitas erastamisavalduse, ei olnud Eluruumide erastamise seaduses (

) sätet, mille alusel oleks pidanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoones asuva eluruumi jätma erastamata, ei tähendanud ei eeltoodu ega erastamisavalduse vastuvõtmine, et kaebajale tulnuks vaidlusalune eluruum erastada. Kuivõrd Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrusega nr 328 otsustati vara riigi omandusse jätta, ei saanud kohalik omavalitsus jätkata erastamistoiminguid enne vara üleandmise kohta otsuse tegemist. Pärast

§ 3lg 5 p 6 jõustumist 15.

märtsil 1995 puudus kohalikul omavalitsusel võimalus erastamisavalduse positiivseks lahendamiseks. Eluruumi arvamist riigi omandisse jääva vara nimekirja ei ole vaidlustatud. Samuti ei vaidlustatud ei Tallinna Linnavolikogu 28. juuni 1995. a otsust ega Tallinna Linnavalitsuse 6. septembri 1995. a korraldust.

§ 3

lg 5 p 8 alusel ei saanud kaebaja eeldada, et taotletav eluruum talle igal juhul erastatakse. Alates 1. detsembrist 1995 ei saanud Tallinna linn

§ 6

mõttes olla erastamise kohustatud subjekt ega pädev tegema otsust kaebaja erastamisavalduse osas. Tallinna Kesklinna Valitsuse

1. augusti
2. a pelgalt informatiivset kirja ei saa käsitada haldusaktina ega erastamisest keeldumise toiminguna. Vastustaja ei ole kaebajale kahju tekitanud, kaebaja õigusi võis rikkuda hoone põhjendamatu lülitamine riigi omandisse jääva vara nimekirja, kuid viimast vaidlustatud ei ole.
3. N. A. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, kuna apellandi põhiõigusi (Põhiseaduse § 14) on piiratud. N. A. leidis, et võttes temalt õiguse erastada üürilepingu alusel kasutatav eluruum, on teda koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste samal perioodil erastamisavalduse esitanud isikutega. Garantiid elamispinna erastamiseks sisaldusid

§ 5lg-s 5.

Avalduse esitamise ajal ei sisaldanud Eluruumide erastamise seadus sätet, mille alusel ei oleks saanud erastada riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoones asuvat eluruumi. Samuti ei ole õigusnormi, mille alusel kohalik omavalitsus oleks pidanud keelduma kaebaja erastamisavalduse vastuvõtmisest. Erastamisavalduse lahendamise lõpptähtaeg oli 31. detsember 2001. Riigivastutuse seadus (RVastS) näeb ette vastutuse nii õigusvastaselt kui ka õiguspäraselt tekitatud kahju

t.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a otsusega haldusasjas nr 3-04-215 N. A. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse jõusse, muutes halduskohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on tegemist saamata jäänud tulu hüvitamise nõudega ning et vastavalt Riigikohtu praktikale peab kohus ise lähtuvalt uurimisprintsiibist välja selgitama, millise haldusaktiga väidetav kahju tekitati. Ringkonnakohtu arvates on N. A. kahjunõude suunanud kõigi Tallinna linna toimingute vastu, mis võivad olla põhjuslikus seoses vaidlusaluse eluruumi erastamata jätmisega. Kaebaja on siiski selgesõnaliselt asunud seisukohale, et ei nõua kahju hüvitamist riigilt. Halduskohus riiki menetlusse ei kaasanud. Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri
5. a määrusega tekitatud kahju hüvitamise nõude tähtaeg oleks halduskohtusse pöördumise hetkel olnud juba möödunud, kohtul pole ka alust nimetatud määrust õigusvastaseks pidada. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Kesklinna Valitsuse
6. augusti
7. a kirja ja eluruumi erastamisvõimaluse kaotamise vahel puudub põhjuslik seos juba üksnes seetõttu, et kaebaja oli kirja saamise ajaks vaidlusalusest eluruumist välja tõstetud, ei olnud enam üürnik ega omanud vastavalt

§ 4p-le 1 erastamisõigust.

Samuti ei kujutanud kiri endast sisulist otsust (haldusakti). Kaebaja õigusi ei muuda ka kirjas sisaldunud ekslik viide erastamisavalduse varasema rahuldamata jätmise kohta. Ringkonnakohus analüüsis, kas N. A. avalduse läbivaatamata jätmisega linnaasutuste poolt võidi talle kahju tekitada, ja leidis, et alates 15. märtsist 1995. a kuni 27. märtsini 1999. a kehtinud

§ 3

lg 5 p 6, mille kohaselt riigi omandisse jääva vara nimekirjas olevate hoonete eluruumid erastamisele ei kuulu, laienes tagasiulatuvalt ka eluruumidele, mille suhtes oli juba erastamisavaldus esitatud. Lisaks tulenes erastamata jätmise õiguslik alus juba enne

1. märtsi
2. a Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 33 lg-st 1 ja ORAS § 21 osalise muutmise seaduse §-st
3. Vara ei saanud üheaegselt kuuluda erastamisele ja jääda avalike ülesannete täitmiseks riigi omandisse. Vara riigi omandisse jätmise regulatsioon oli omandireformi puudutav eriregulatsioon vara erastamise suhtes. Kaebaja erastamisõiguse seisukohast ei oma määravat tähtsust see, et riigi omandisse jäetava vara nimekirja kinnitamise ajaks oli vaidlusalune hoone antud riigi poolt munitsipaalomandisse. Munitsipaalomandisse andmise otsust oli võimalik ümber vaadata ja tagasi täita, mida tehtigi riigi omandisse jäetava vara nimekirja kandmisega. Ringkonnakohus on asja materjalidest järeldanud, et vaidlusaluse hoone tagasiandmist riigi omandisse alustati juba enne N. A. erastamisavalduse esitamist. Kohaliku omavalitsuse volikogu oleks erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud

§ 3

lg 5 p 8 alusel saanud keelduda erastamisest muu mõjuva põhjuse tõttu, milleks oleks võinud olla asjaolu, et hoone oli kantud riigi omandisse jääva vara nimekirja. Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrusest tulenev erastamisõiguse piirang ei langenud ära hoone riigi omandisse tagasiandmisel, mistõttu puudub põhjuslik seos vaidlusaluse kahju ja linna poolt erastamisavalduse Riigikantseleile edastamata jätmise vahel. Kaebaja erastamisõigus oli piiratud juba alates
3. oktoobrist 1993, enne erastamisavalduse esitamist, mistõttu Tallinna linna tegevusega ei ole N. A.-d erastamisõiguse realiseerimise võimalusest ilma jäetud. RVastS § 16 alusel ei saa kaebaja kahju hüvitamist nõuda, sest tagajärje põhjustas enne Riigivastutuse seadust jõustunud Vabariigi Valitsuse
4. oktoobri
5. a määrus. Isegi kui RVastS §-s 16 näha õiguse üldpõhimõtet, ei ole see antud juhul kohaldatav, sest õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine ehk nn ohverdusnõue tuleb kõne alla vaid erakordse ja raske riive korral nagu nt sundvõõrandamine. Eluruumi erastamise võimaluse puudumine seda ei ole, sest erastamisvõimalus puudus paljudel üürnikel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
6. N. A. kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi tagasi uueks läbivaatamiseks samale kohtule, samuti anda otsuses hinnang kassaatori subjektiivsete õiguste põhiseadusliku riive lubamatusele või lubatavusele Põhiseaduse §-de 10, 11, 12, 13, 14 ja 25 kontekstis. Kassaator märgib järgmist: 1)

§ 3

lg 5 täiendamisel punktiga 6 ei antud rakendussätetega sellele sättele tagasiulatuvat jõudu. Riigikohtu praktika kohaselt peab omandireformi läbiviimist käsitlevate kaasuste puhul tagasiulatuv jõud olema seaduse rakendussätetes selgepiiriliselt reguleeritud; 2) tegemist on erakordse ja raske riivega, mis seondub õiguspärase ootuse põhimõttega. Vara, mis kuulus erastamisele munitsipaalvarana ja mille erastamise taotlust menetles kohalik omavalitsus, ei saanud muutuda teiseliigiliseks selliselt, et piiraks heauskselt esitatud erastamisavaldust või sellest keeldumisel kompensatsiooni. Eluruumide erastamise kohustatud subjektil tuli suhtuda eluruumide erastamise õigustatud subjektidesse ühtemoodi. Seda kinnitab ka Riigikohtu praktika; 3) toimikus asuvatest tõenditest nähtub, et kuni

1. jaanuarini 2000, mil hoone kanti esmakordselt riigivara registrisse, ei olnud Riigikantseleil konkreetset kava eluruumi kasutamiseks "sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks" ja seetõttu antigi
2. aastal hoone üle teisele riigivara valitsejale - Riigikogu kantseleile. Seega ei saanud Vabariigi Valitsuse
3. oktoobri
4. a määrus olla tõsiseltvõetavaks aluseks jätta eluruum riigi omandisse majanduslike ja sotsiaalsete arengute tagamiseks ja Tallinna linna poolt tema omandisse kuuluva eluruumi erastamisavalduse vastuvõtmine sai tähendada vaid eluruumi erastamiskõlbulikust; 4) asjaolu, et enne Vabariigi Valitsuse
5. oktoobri
6. a määruse andmist oli eluruum erastamise läbiviimiseks antud Tallinna linna omandisse ja et see ei edastanud menetletavat erastamisavaldust
7. aastal riigile, omab olulist tähtsust nii võrdse kohtlemise kui ka õiguspärase ootuse põhimõtetest lähtuvalt. Veel enam, ka eluruumi riigi omandisse jäetava vara nimekirja kandmisel oleks kassaatoril jäänud eluruumi erastamise õigus kuni
8. a seadusliku piirangu kehtestamiseni ja erastamisavalduse üleandmata jätmine Tallinna linnalt

ti Vabariiki esindanud Riigikantseleile destabiliseeris kassaatori subjektiivseid õigusi; 5) kassaator tõsteti erastamise objektiks olevast eluruumist välja mitte alaliselt, vaid kehtinud Elamuseaduse § 45 alustel ja § 54 lg-s 2 sätestatud korras seoses eluruumi varisemisohtlikkusega üürilepingu kehtivuse ajaks - seega kuni avariiohu likvideerimiseni senise üürilepingu toime jätkuvusel. Seetõttu säilis kassaatoril ka eluruumi erastamise õigus; 6) taotlus kahju hüvitamiseks on esitatud RVastS § 7 ja § 16 alusel ja puudutab õigustatud huvile tekitatud kahju seoses saamata jäänud tuluga; 7) kassaatoril puudus võimalus nõuda eluruumi erastamise avalduse menetlemist

ti Vabariigilt, sest seda esindanud Tallinna linn jättis avalduse Riigikantseleile edastamata. Seega oli Tallinna linn ainuvõimalik subjekt, kes pidi ja sai teha nii eitavat kui ka positiivset otsust. Ilma otsuseta erastamisavalduse suhtes puudus kassaatoril võimalus astuda järgmine samm enda õiguste tagamisel, milleks sai kujunenud olukorras olla vaid tekitatud kahju hüvitamise nõue Riigivastutuse seaduse alusel.

1. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele teatatakse, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on õiguspärane ja leitakse, et vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada muul viisil. Viidatud paragrahvi
2. lõike kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevuse või tegevusetusega kahju tekitati. Linnavalitsus jääb seisukohale, et linnavalitsuse tegevuse ja erastamisvõimaluse kaotamise vahel puudub põhjuslik seos, sest Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid, sh Toom-Kooli tn 5 eluruumid, ei kuulu õigusaktidest tulenevalt erastamisele. Kolmas isik Riigikantselei ei ole seisukohta esitanud. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. N. A. esindaja vandeadvokaat Leanika Tamm märkis, et siiani ei ole N. A. saanud haldusakti, millega jäetakse tema erastamistaotlus rahuldamata ning et kohtud ei ole eelneva menetluse käigus kahju tekkimise hetkele ega kahju suurusele hinnangut andnud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb kõigepealt nõustaja osalemisest Riigikohtu istungil, kuna vastav praktika Riigikohtus seni puudub. Halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) ei reguleeri nõustaja instituuti, kuigi HKMS § 83 lg 4 p 1 käsitleb kohtuväliste menetluskulude liigina ka nõustaja kulusid. HKMS § 14 lg 5 kohaselt võib menetlusosaline halduskohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Vastavalt HKMS § 51 lg-le 1 võib esindajaks Riigikohtus olla vandeadvokaat või vandeadvokaadi vanemabi. Esindusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades Halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud erisusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 217 lg 2 järgi ei võta isiklik osavõtt asjast menetlusosaliselt õigust omada selles asjas esindajat või nõustajat. TsMS § 228 alusel võib nõustaja esineda kohtus koos menetlusosalisega ja anda selgitusi. Nõustaja ei saa teha menetlustoiminguid ega esitada taotlusi. Nõustaja poolt kohtuistungil esitatu loetakse menetlusosalise esitatuks, kui viimane seda kohe tagasi ei võta või ei paranda. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et TsMS § 228 on kohaldatav menetlusele halduskohtus, sh kassatsioonimenetlusele. Nõustajaks võib olla ka spetsialist kohtuasja lahendamiseks vajalikus spetsiifilises küsimuses (nt raamatupidaja, intellektuaalse omandi tundja), kes vahendab kohtule menetlusosalise seisukohti valdkonnas, mida ei viimane ise ega teda esindav advokaat piisavalt ei valda. Küll aga ei pea Riigikohtu halduskolleegium üldjuhul vajalikuks nõustaja osalemist kassatsioonimenetluses juhul, kui menetlusosalist juba esindab HKMS § 51 lg-s 1 nimetatud esindaja ja tegemist ei ole spetsiifilises valdkonnas nõustamisega või eriliste asjaoludega, mis põhjendavad nõustaja osalemist.
4. Riigikohtu halduskolleegium nendib, et siiani ei ole N. A.-le korrektselt teatavaks tehtud avaliku võimu kandja haldusakt N. A. erastamistaotluse rahuldamata jätmise kohta. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud ka sellise akti olemasolu. Tallinna Kesklinna Valitsuse vanema asetäitja
5. augusti
6. a kirjas nr 9-12/03/3188 II nimetatakse küll põhjused, miks ei olnud võimalik eluruumi erastada, ja teatatakse, et N. A. avaldus eluruumi erastamiseks jäi rahuldamata. Seda kirja ei ole aga võimalik lugeda taotluse rahuldamata jätmise otsuseks, sest ebamääraseks jääb, kas, kes ja millal sellise otsustuse tegi. Õiguspäraseks ei saa pidada olukorda, kus alates Tallinna Kesklinna Valitsuse
7. juuni
8. a kirja kättesaamisest, mille kohaselt Riigikantselei taotluse tõttu on N. A.-le eluruumide erastamine peatatud, oli taotleja teadmatuses tema avalduse lahendamise osas ja sai vaid tema taotluse rahuldamata jätmist puudutava Tallinna Kesklinna Valitsuse
9. augusti
10. a kirja. Haldusmenetlust ei ole siiamaani lõpetatud haldusakti korrektselt teatavakstegemisega. Puuduvad ka muud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-s 1 sätestatud haldusmenetluse lõpetamise alused. Riigikohtu halduskolleegium on
11. oktoobri
12. a otsuses asjas nr 3-3-1-70-06 leidnud, et kuigi ei ole välistatud, et isik pöördub kohtusse juba pärast haldusakti andmise asjaolusid selgitava kirja saamist, ilma et ta oleks haldusaktiga vahetult tutvunud, ei saa sellist varajast kohtusse pöördumist pidada isikule kohustuslikuks, ning et õiguslikke tagajärgi tekitab haldusakt, mitte kiri, millega selgitatakse haldusakti andmise asjaolusid tagantjärele. Haldusakti sisulisele ja vormilisele õiguspärasusele on võimalik lõplikku hinnangut anda vaid haldusakti põhjal, mitte haldusorgani selgitava kirja põhjal. Käesolevas asjas puuduvad andmed haldusakti olemasolu kohta. N. A. ei ole HKMS § 6 lg 2 p 2 alusel esitanud ka kaebust haldusakti väljaandmiseks ega vaidlustanud Tallinna Linnavalitsuse tegevusetust erastamistaotluse üle otsustamisel. Kuid kohtumenetluse käigus, sh Riigikohtus on ta osutanud linnaasutuste tegevusetusele tema erastamisavalduse lahendamisel, mis seisnes muuhulgas Riigikantseleile erastamisavalduse edastamata jätmises. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei saa eeltoodu takistada kaebuse läbivaatamist, sest kohtul tuleb uurimisprintsiibist lähtudes välja selgitada, millise haldusakti või toiminguga väidetav kahju tekitati (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
13. juuni
14. a määrus asjas nr 3-3-1-39-06) ja sellele kaebaja tähelepanu juhtida. Seejuures tuleb arvestada kaebaja õigusalaste teadmiste ja õigusabi kasutamise võimalusega.
15. Erinevalt Tallinna Ringkonnakohtust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et Tallinna Linnavalitsus on toiminud õigusvastaselt. Vastavalt Eluruumide erastamise seadusele on seaduse eri aegadel kehtinud ja ka kehtivas redaktsioonis eluruumide erastamise

märgiks anda füüsilistele ja juriidilistele isikutele võimalus omandada nende poolt üüritud eluruume ja tagada selle kaudu elamute parem hooldamine ning säilimine. Eluruumide erastamise kohustatud subjektiks on Eluruumide erastamise seaduse alusel vastavalt sellele, kelle omandisse eluruum enne erastamist kuulub, kas riik või kohalik omavalitsus: ettevõte, asutus või organisatsioon, kelle valduses on riigile või munitsipaalomandisse kuuluv eluruum (

§ 6

). Kuna hoone Toom-Kooli tn 5 oli erastamistaotluse esitamise ajal Tallinna linna omandis, oli selles asjas eluruumide erastamise kohustatud subjekt Tallinna linn.

1. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et kaebaja kaotas erastamisõiguse juba
2. oktoobril 1993, seega enne erastamisavalduse esitamist, mistõttu Tallinna linna tegevusega ei ole teda selle õiguse realiseerimisest ilma jäetud. Riigikohtu halduskolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium leiab, et Toom-Kooli tn 5 hoone riigi omandisse jääva vara nimekirja kandmine
3. aastal ei välistanud N. A. erastamisavalduse esitamise ajal,
4. aastal Toom-Kooli tn 5 korteri 4 erastamist. Erastamisavalduse esitamise ajal kehtinud Eluruumide erastamise seadus ei välistanud riigi omandisse jääva vara nimekirja kantud hoonetes asuvate eluruumide erastamist. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei olnud alates
5. märtsist
6. a jõustunud

§ 3

lg 5 pl 6, mille kohaselt riigi vara nimekirja kantud hoonetes asuvad eluruumid erastamisele ei kuulu, tagasiulatuvat jõudu. Eluruumide erastamise seaduse muutmise seadus ei anna nimetatud sättele tagasiulatuvat jõudu otsesõnu, selline õigustatud subjekti seisundit halvendav tõlgendus oleks aga õigusvastane. Riigikohus on oma praktikas järjekindlalt märkinud, et üldjuhul ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu ning et õiguse üldpõhimõtete kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sätestada vastava seaduse rakendussätetes (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr III-4/1-5/94; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-2-1-51-02,
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3-2-1-96-03 ja
7. septembri
8. a otsus asjas nr 3-2-1-79-05). Mis puudutab omandireformi küsimusi, siis on Riigikohtu halduskolleegium
9. juuni
10. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-00 rõhutanud, et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb rakendada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, ja et seaduse uut redaktsiooni ei tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda ning lisanud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega alust eeldada, et vara tagastamine neile otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Toom-Kooli tn 5 korteri 4 erastamise võimatus ei tulenenud ka erastamisavalduse ajal kehtinud ORAS § 33 lg-st 1, mis sätestas, et erastamise objekt on riigi või munitsipaalomandis olev vara, mida ei ole vaja

ti Vabariigi või kohaliku omavalitsusüksuse sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamiseks jätta riigi või munitsipaalomandisse. Kuigi Vabariigi Valitsuse

1. oktoobri
2. a määrus nr 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja kinnitamise kohta oli erastamisavalduse esitamise ajal jõustunud ja seda ei ole ka vaidlustatud, ei välistanud see määrus nimekirjas olevas vaidlusaluses hoones asuva korteri erastamist. Riigil oleks tulnud vajadusel põhjendada, millised olid need sotsiaalse ja majandusliku arengu tagamise motiivid, miks tuli jätta vaidlusalune korter erastamata. Kahtlusi kohase

märgi puudumisest süvendab asjaolu, et riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitamise ajaks oli vaidlusalune hoone antud riigi poolt ikkagi munitsipaalomandisse ja et Riigikantselei esitas alles

1. mail
2. a, s.t ligikaudu poolteist aastat pärast Vabariigi Valitsuse
3. oktoobri
4. a määrusega nr 328 riigi omandusse jääva vara nimekirja kinnitamist Tallinna Linnavalitsusele taotluse vaidlusaluse hoone üleandmiseks. Hoolimata sellest, et linnavõimude otsustustega anti eluruum riigile
5. detsembril
6. a üle, ei ole võimalik toimiku materjalidest järeldada, et riigil oleks olnud konkreetne kava eluruumi kasutamiseks üldistes sotsiaalsetes ja majanduslikes huvides. Tähendusrikas on seegi, et hoone anti
7. a Riigikantseleilt üle teisele riigivara valitsejale - Riigikogu kantseleile. Tulenevalt eelnevast oli N. A.-l erastamisavalduse esitamise ajal õiguspärane ootus tema avalduse seaduspärasele menetlemisele mõistliku aja jooksul, otsuse langetamisele ning selle teatavakstegemisele haldusakti näol. Hoone üleandmine riigi omandisse ei tähendanud erastamisvõimaluse kaotamist, vaid erastamise kohustatud subjekti muutumist.
8. Kohtud on tuvastanud, et ei ole tõendatud, et Tallinna Linnavalitsus on pärast vaidlusaluse hoone riigi omandisse üleandmist edastanud N. A. erastamisavalduse Riigikantseleile. Tallinna Linnavalitsuse esindaja tunnistas ka ise Riigikohtu halduskolleegiumi istungil, et tegemist oli tollele ajale iseloomuliku puuduliku haldusmenetlusega. Tähendust ei oma see, kas ja millal sai Riigikantselei muul viisil erastamisavaldusest teada. N. A. sai Tallinna Kesklinna Valitsuse
9. juuni
10. a kirjast teada üksnes seda, et tema erastamisavalduse menetlus on peatatud. Hea halduse põhimõttega on kooskõlas, et

kätt haldusorgan, mitte isik vastutab haldusmenetluse õiguspärase läbiviimise

t. Ei saa nõuda, et selles asjas oleks erastamisavalduse esitaja pidanud ise hoolitsema erastamisavalduse Riigikantseleile edastamise

t. Tallinna Linnavalitsus on jätnud sooritamata toimingu - erastamisavalduse edastamise. Seda saab pidada õigusvastaseks tegevusetuseks. N. A.-l ei olnud võimalik väidetava kahju ärahoidmiseks kasutada efektiivseid õiguskaitsevahendeid, sest ta ei teadnud erastamisavalduse edastamata jätmisest. N. A.-l oli alust eeldada, et tema erastamisavaldust menetletakse jätkuvalt.

1. Materiaalõigusnormide eksliku tõlgendamise tõttu tuleb Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Halduskohus peab kindlaks tegema, kas ja milline kahju Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tulemusena N. A.-le tekkis.
2. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei võta kolleegium seisukohta menetluskulude jagamise osas. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann