Obsah (4)

§ 234§ 222§ 227§ 229

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 448 alusel. Maakohus leidis, et kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Kahju, mis tulenes sellest, et hageja pidi Tallinna Linnakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse alusel maksma AS-ile Ordi 37 926 krooni ja hüvitama AS-ile Ordi riigilõivu 2800 krooni ning kandma selles kohtumenetluses õigusabikulusid 19 765 krooni, mõistis maakohus kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 alusel. Maakohus leidis, et hageja ei oleks pidanud õigusabikulusid kandma ja AS-ile Ordi hüvitama riigilõivu, kui kostja ei oleks hageja nimel ostetud arvutustehnikat omandanud või oleks selle eest tasunud. Kostja süüd eeldatakse. Hagejal kahju tekkimist ja selle põhjuslikku seost kostja süülise tegevusega tõendavad Tallinna Linnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus, AS Ordi arve-saatelehed, Advokaadibüroo Paul Varul arved hageja õigusabikulude kohta ning kostja seletus, mille kohaselt ta võttis hageja nimel ostetud arvutustehnikast osa endale ning osa müüs hageja klientidele ja jättis müügist saadud raha endale. Kostja tegutses õigusvastaselt, sest tal puudus seaduslik alus hageja nimel ostetud vara omastamiseks. Kostja ei ole

§ 234

lg 2 kohast tasaarvestuse avaldust hagejale esitanud, mistõttu tasaarvestust ei toimunud. Samuti eitas hageja poolte vahel kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleks kostjal olnud õigus hageja asutamisel hagejale üle antud arvutustehnika eest hagejalt lahkumise korral arvutustehnikat kaasa võtta. Sellise kokkuleppe olemasolu ei kinnitanud ka asjas ülekuulatud tunnistajad M. M ja A. V. Hagi tuleb rahuldada sõltumata sellest, kas kostja teadis enese hageja juhatuse liikmest tagasikutsumisest. Seetõttu ei analüüsinud maakohus hageja väiteid volituseta tehingute tegemise kohta.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ta leidis, et hageja ei ole küllaldaselt ja veenvalt tõendanud kahju olemasolu. Arusaamatuks jääb, miks pidas kohus Advokaadibüroole Paul Varul tasutud 19 765 krooni kahjusummaks. Maakohtu otsusest ei selgu, miks on see summa loetud hagejal tekkinud põhjendatud kahjuks ja miks see summa ei saanud olla teises suuruses. Maakohus ei ole piisava tähelepanuga hinnanud tunnistaja ütlusi ning ei ole asja menetlenud igakülgselt ja objektiivselt, sest jättis rahuldamata kostja taotlused tunnistaja A. V ülekuulamiseks ja dokumentaalse tõendi väljanõudmiseks. Kostja oli AS-ilt Ordi kauba saamise ajal hageja juhatuse liige ning võis hagejat esindada. Maakohus jättis analüüsimata, kellele oleks kostja pidanud esitama tasaarvestuse avalduse, kui tehing ei väljunud igapäevase majandustegevuse raamest ja kostja ise oli hageja juhatuse liige. Kostja ei pea hüvitama hageja poolt AS-ile Ordi hüvitatud riigilõivu 2800 krooni, kuna ta ei ole sundinud hagejat AS-iga Ordi kohut käima.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. juuni
5. a otsusega maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamise õigusliku kvalifikatsiooni osas. Ringkonnakohus leidis, et äriregistri kande kohaselt oli kostja kuni
6. septembrini
7. a hageja juhatuse liige. Kostja õigeksvõtuga ning Tallinna Linnakohtu
8. jaanuari
9. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
10. aprilli
11. a otsustega on tuvastatud, et
12. aasta juulis sõlmis kostja AS-iga Ordi hageja nimel tehingud arvutustehnika ostmiseks. Kostja omastas
13. juuli
14. a arve-saatelehe alusel ostetud arvutustehnika 15 627 krooni väärtuses.
15. juuli
16. a arve-saatelehtedel märgitud kauba laskis kostja väljastada oma klientidele ja omastas neilt saadud raha. Hageja tasus vabatahtlikult AS-ile Ordi
17. juuli
18. a arve-saatelehel märgitud kauba ostuhinna.
19. juuli
20. a arve-saatelehtedel märgitud kauba ostuhinna tasus hageja AS-ile Ordi kohtuotsuse alusel
21. aprillil
22. a. Seega tekitas kostja hagejale otsese varalise kahju. Juhatuse liikme vastutus oma kohustuste mittekohase täitmisega tekitatud kahju eest ei põhine lepinguvälisel kahju hüvitamise kohustusel, vaid tuleneb äriühingu ja juhatuse liikme vahelisest lepingulisest suhtest, s.o käsundist. Ostetud kauba ja raha omastamine oli vastuolus

§-ga 397, mille kohaselt oli volinik kohustatud volitajale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise korras saadu. Kostja rikkus seda kohustust. Seega vastutab ta kauba ja raha omastamisega hagejale tekitatud otsese varalise kahju eest

§ 222lg-te 1 ja 2 alusel.

Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

§ 234kohaselt lõppes kohustis samaliigilise vastunõude tasaarvestamisega.

Hagejal puudus kostja vastu nõue, mida kauba ja kauba müügist saadud raha omastamisel tasaarvestada. Samuti ei ole kostja esitanud hagejale tasaarvestuse avaldust. Tasaarvestuse avaldus tuleb esitada kreeditorile, mitte iseendale. Kostja poolt maakohtule esitatud vastuväidet hagile ei saa pidada tasaarvestuse avalduseks, sest see ei vasta tasaarvestuse kui tahteavalduse nõuetele. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui jättis kohtuistungil vastuvõtmata kostja esitatud täiendavad tõendid selle kohta, et pooltel oli kokkulepe kostjale samaväärse arvutustehnika ostmise kohta. Kuna kostja väidab, et pooltel oli kirjalik kokkulepe, ei ole usutav ega tõendi esitamisega hilinemise mõjuvaks põhjuseks see, et ta sai vastavatest asjaoludest teada alles kohtuistungil oma venna A. V antud ütlustest. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsusega ka põhjusliku seose tuvastamise osas hageja poolt seoses AS-i Ordi hagiga kantud õigusabikulu ja AS-ile Ordi hüvitatud riigilõivu ning kostja õigusvastase käitumise vahel, s.o nende kulude kui hagejale tekitatud kahju väljamõistmisega. Ühelt poolt, kui kostja oleks kauba müügist saadud raha üle andnud hagejale, siis ei oleks seda kohtumenetlust olnud. Teiselt poolt

1. juuli
2. a AS Ordi saatelehtedel oli kauba vastuvõtjaks märgitud isik(ud), kes ei olnud hageja töötaja(d), kaup ei olnud hagejale saabunud ning raamatupidamislikult puudus hagejal alus tähendatud arveid tasuda. Sellise olukorra tekitas kostja, kes, tema enda sõnade kohaselt, esines AS Ordi ees hageja esindajana ja laskis kauba väljastada väidetavatele klientidele, viimastelt saadud raha aga omastas. Nimetatud asjaolu selgus alles kohtuistungil, kus AS Ordi hagi rahuldati seetõttu, et viimane ei olnud teadlik sellest, et kostja kui hageja senine juhatuse liige on juhatuse liikmete hulgast tagasi kutsutud. Kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta teadis oma juhatuse liikme kohalt tagasikutsumisest või mitte. Kostja ei tegutsenud tehingute tegemisel mitte hageja, vaid enda või oma klientide huvides, st rikkus lojaalsuskohustust hageja vastu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse norme, kui jättis rahuldamata kostja taotluse hageja raamatupidaja A. V tunnistajana ülekuulamiseks ja A. V ning A. V kostjale arvutustehnika hüvitamise kohta sõlmitud aktsionäride kokkuleppe väljanõudmiseks. Kostja oli maakohtule esitanud sama taotluse kohe pärast hageja tunnistajate ülekuulamist. Ringkonnakohus ei uurinud vajaliku põhjalikkusega kõiki võimalikke tõendeid. Kohus ei saa tekitada olukorda, kus menetluse poolel kaob põhjendamatult õigus oma huve kaitsta. Arusaamatu on ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, et kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta oli teadlik asjaolust, et ta on hageja juhatuse liikme kohalt tagasi kutsutud, või mitte. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kellele oleks pidanud kostja esitama tasaarvestuse avalduse, kui tehing ei väljunud igapäevase majandustegevuse raamest ning kostja ise oli hageja juhatuse liige. Kostja ei nõustu veel sellega, et hageja poolt seoses AS Ordi hagiga kantud õigusabikulude ja kostja käitumise vahel on põhjuslik seos. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb õigusabikulu 19 765 krooni lugeda põhjendatud kahjuks. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja tegutses õigusvastaselt. Kostja ei ole hagejale kahju tekkimises süüdi.
4. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Hageja leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja taotlused tunnistaja ülekuulamiseks ning dokumentaalse tõendi väljanõudmiseks olid kantud soovist kohtumenetlust takistada ja venitada. Kostja vastutus ei sõltu sellest, kas ta teadis enda juhatuse liikmest tagasikutsumisest või mitte. Põhjendamatu on kostja väide selle kohta, et ringkonnakohus jättis analüüsimata, kellele pidi kostja esitama tasaarvestuse avalduse. Kohtud leidsid õigesti, et hagejal tekkis kostja õigusvastase tegevuse tõttu 76 118 krooni suurune kahju ja et kahju tekkimise ja kostja õigusvastase teo vahel on põhjuslik seos. Kohtud tuvastasid kostja teo õigusvastasuse ning kostja pole oma süü puudumist tõendanud.
5. Kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ja esitasid kassatsiooniastmes kantud kohtukulude nimekirja. Hageja palus kostjalt õigusabikuluna välja mõista 9800 krooni. Kostja palus hagejalt õigusabikuluna välja mõista 2950 krooni. Kumbki pool teise poole taotlusele vastu ei vaielnud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega mõisteti kostjalt välja 22 565 krooni, hüvitamaks hagejale ASiga Ordi peetud kohtuvaidluses kantud õigusabikulud (19 765 krooni) ja hagejalt AS Ordi kasuks välja mõistetud kohtukulud (riigilõiv 2800 krooni), ning osas, millega jagati kohtukulud. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
7. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme sellega, et ta ei võtnud vastu kostja täiendavalt esitatud tõendeid. Tulenevalt TsMS § 634 lõikest 1 on võimalik apellatsioonkaebust muuta ja täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. Kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses ega hiljem, apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul ringkonnakohtule taotlust A. V tunnistajana ülekuulamiseks ning hageja aktsionäride ning kostja sõlmitud kostjale arvutustehnika hüvitamise kokkuleppe väljanõudmiseks. Sellise taotluse esitas kostja alles ringkonnakohtu istungil
8. juunil
9. a. Kuna kostja esitas täiendavate tõendite lisamise taotluse hilinenult, siis jättis ringkonnakohus kohtuistungil tehtud määrusega põhjendatult kostja taotluse rahuldamata.
10. Ringkonnakohus leidis õigesti ja põhjendatult, et kostja saab hageja ees vastutada juhatuse liikmelisusest tulenevate kohustuste rikkumise eest. Tuvastatud ei ole, et kostja oleks olnud teadlik oma tagasikutsumisest hageja juhatuse liikme kohalt, millest alates saanuks lugeda lõppenuks kostja lepingulise suhte hagejaga. Kostja tugineb ise samuti asjaolule, et ta oli AS-iga Ordi müügilepinguid sõlmides hageja juhatuse liige.

§-st 397 tulenevalt oli kostja kohustatud hagejale viivitamatult üle andma kõik käsundi täitmise korras saadu. Kui kostja oleks teadnud enda tagasikutsumisest hageja juhatuse liikme kohalt, võiks kõne alla tulla üksnes tema deliktiõiguslik vastutus. Kuna ringkonnakohus kohaldas kostja suhtes lepingulist vastutust, siis tugines ta sellele, et kostja ei teadnud enda tagasikutsumisest hageja juhatusest. 13. Kohtud jätsid õigesti arvestamata kostja vastuväite selle kohta, et kostja tasaarvestas hageja kahjuhüvitisnõude nõudega, mis tal oli hageja vastu väidetavalt sellepärast, et hageja oli talle lubanud enda juurest lahkudes asemele anda arvutustehnikat arvutustehnika eest, mida kostja oli hagejale andnud viimase asutamisel. Kohtud tuvastasid, et kostja ei esitanud hagejale

§ 234lg 2 nõuetele vastavat tasaarvestuse avaldust.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et kostja ei oleks saanudki teha tasaarvestuse avaldust, kuna ta oli hageja juhatuse liige. Tasaarvestuse tegemise tõendamise koormus lasub isikul, kes tahab sellele tugineda. Sellest tulenevalt oleks kostja saanud tasaarvestuse avalduse esitada nt suuliselt hageja juhatuse teistele liikmetele. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vastavalt

§ 234lõikele 1 sai tasaarvestada üksnes samaliigilisi nõudeid.

Praegusel juhul ei ole kostja väidetav vastunõue samaliigiline hageja nõudega ning seega ei ole iseenesest asjakohased kostja vastuväited tasaarvestuse kohta.

1. Hageja nõude kostja vastu tema kantud õigusabikulude ja temalt AS-i Ordi kasuks teises kohtuasjas, kus AS Ordi nõudis hagejalt arvutustehnika kohta sõlmitud müügilepingute täitmist, välja mõistetud riigilõivu hüvitamiseks, on ringkonnakohus samuti õigesti kvalifitseerinud lepingu rikkumisest tuleneva kahjuhüvitisnõudena. Selle nõude osas on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitles
2. novembri
3. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-125-06 (RT III 2006, 45, 379) lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusi ENSV tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal. Sellist liiki nõude korral peab hageja

§-st 222 tulenevalt tõendama, et kostja rikkus lepingut, hagejal tekkis kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja võib

§ 227järgi vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole lepingu rikkumises süüdi.

Lepingu rikkuja rasket hooletust (ettevaatamatust) ega tahtlust siiski ei eeldata, st neid peab tõendama hageja (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-63-04 (RT III 2004, 15, 181), p 12). Kahju tuleb hüvitada üksnes sellises ulatuses, mis oli lepingu rikkujale ettenähtav lepingu sõlmimise ajal, v.a juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tagajärjel (vt nt Riigikohtu
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-02 (RT III 2002, 22, 258), p 7;
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04 (RT III 2004, 10, 122), p 22). Kui lepingulisi kohustusi ei täitnud kohaselt kumbki pool või kui võlausaldaja soodustas tahtlikult või ettevaatamatult tekkinud kahju suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid kahju vähendamiseks, on see

§ 229

lõigete 1 ja 2 järgi aluseks võlgniku vastutuse vähendamisele.

§ 229

tuleb kohaldada ka siis, kui kostja otsesõnu ei taotle hüvitise vähendamist (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6905, p 31 (RT III 2005, 23, 246)). Ringkonnakohtu otsuses ei ole hageja kantud ja temalt välja mõistetud kohtukulude kui lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude eelduseid ning väljamõistetava kahjuhüvitise võimaliku vähendamise aluseid käsitletud, mistõttu ringkonnakohtu otsus on selles osas õiguslikult põhjendamata ega vasta TsMS § 436 lõikes 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus arvestama eeltoodud seisukohtadega, muu hulgas sellega, et üksnes põhjuslikust seosest kostja poolt lepingu rikkumise ja hageja kahju vahel ei piisa kahju tekitamisest tuleneva kohustise tekkimiseks. Kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada sellega, kuivõrd oli hageja ise süüdi selles, et ta põhjustas AS-iga Ordi kohtuvaidluse, keeldudes alusetult täitmast AS-iga Ordi sõlmitud müügilepinguid, või selles, et ta ei lõpetanud ilma tema süüta tekkinud kohtuvaidlust oma kohustuse täitmisega pärast seda, kui kohtuvaidluses olid selgunud kohustuse olemasolule viitavad asjaolud. Hinnang tuleb anda ka sellele, kas hageja kantud õigusabikulud olid, arvestades asja iseloomu, õigustatud.
3. Poolte kohtukulud, sh kassatsioonimenetluse kulud jagatakse asja uuel läbivaatamisel tehtava lahendiga. Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu