Obsah (14)

§ 153§ 146§ 193§ 145§ 149§ 55§ 148§ 85§ 9§ 12§ 14§ 15§ 144§ 83

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) §-dest 143?145 lähtudes kinnitada.

1. Avaldaja I ja avaldaja II esitasid Harju Maakohtu määruse peale määruskaebused.
2. Avaldaja I määruskaebuse kohaselt rikub maakohtu määrus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 465 lg 2 p 8, kuna määrusest ei selgu määruskaebuse esitaja vastuväite arvestamata jätmise põhjendus ning asjaolud, millele tuginedes maakohus tuvastas, et võlausaldajate õigusi ei rikuta. Maakohus jättis tähelepanuta selle, et halduri seisukohaga nõustumine toob kaasa enne
3. detsembrit
4. a tekkinud ja praeguseni tasumata massikohustuste rahuldamise märkimisväärselt väiksemas summas, kui
5. detsembrini
6. a kehtinud pankrotiseadus seda oleks võimaldanud. Vaidlustatud määrusega kinnitatud esialgne jaotusettepanek on vastuolus heade kommetega ning rikub hea usu põhimõtet. Pankrotihaldur on esialgset jaotusettepanekut koostades vääralt lähtunud hetkel kehtivast pankrotiseadusest. Massikohustuse rahuldamise ulatuse määramisel tuleb lähtuda enne
7. jaanuari
8. a kehtinud

§-s 83 ja § 85 lg 1 p-s 1 märgitud põhimõtetest. 1. jaanuaril 2004. a jõustunud

§ 153lg-t 2 ei saa kohaldada, kuna see ei oma tagasiulatuvat jõudu.

Selle sätte seos massikohustuse täitmisega seisneb üksnes asjaolus, et massikohustuste alusel tehtavaid väljamakseid kajastav esialgne jaotusettepanek on koostatud ja maakohtule esitatud pärast

§ 153lg 2 jõustumist.

See ei ole piisav alus selle normi kohaldamiseks massikohustuste täitmisele. Avaldaja I leidis, et

§ 153

lg 2 on materiaalõiguse norm, kuna see säte mõjutab massikohustuse võlausaldaja nõude täitmise ulatust massikohustuse aluseks olevas õigussuhtes. See ei mõjuta spetsiifilisi menetlusõigusi pankrotimenetluses. Võlasuhtes tuleb kohaldada võlasuhte tekkimise, täitmise ja sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud seadus. Avaldajal I oli massikohustuse tekkimise aluseks oleva lepingu sõlmimisel ja täitmisel õiguspärane ootus, et massikohustuse täitmise ulatuse suhtes ei ole õigusaktidega kehtestatud mingeid piiranguid.

1. Avaldaja II arvates tuleb enne
2. aastat tekkinud massikohustuste rahuldamisel lähtuda enne
3. jaanuari
4. a kehtinud pankrotiseaduse sätetest. Massikohustuste hulka kuuluvate ning pankrotimenetluse kestel enne
5. a
6. jaanuari tekkinud maksuvõlgade aluseks olev õigussuhe on tekkinud eelmise pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Maksude tasumise kohustus tekkis ning nimetatud maksuvõlad muutusid sissenõutavaks enne
7. jaanuari
8. a kehtinud pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Seega realiseerusid kõik nimetatud massikohustuse täitmise aluseks olevad asjaolud enne uue

§ 153lõike 2 jõustumist ning enne 2004.

aastat tekkinud massikohustuste võlausaldajatel oli õiguspärane ootus pankrotimenetluses tekkinud massikohustuste tasumiseks pandieseme müügist saadud summade arvel. 6. S AS-i (pankrotis) pankrotihaldur ei pea määruskaebuseid põhjendatuks ning leiab, et ta on jaotusettepaneku koostamisel õigesti lähtunud

§ 153lõikest 2.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Kehtiva

§ 153

lõike 2 kohaselt rahuldatakse pandiga tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud sama seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Vastavalt

§ 146

lõikele 1 tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamakseid järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded, 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis, 3) massikohustused, 4) pankrotimenetluse kulud. Kehtivas pankrotiseaduses sätestatud piirang, mis keelab enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasumma maha arvamise pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tarvis, pole praegusel juhul kohaldatav. Sellist piirangut varasemas pankrotiseaduses ei olnud.

§ 193

lgst 1 tuleneb, et enne uue pankrotiseaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast nimetatud seaduse jõustumist, selles seaduses sätestatut. Pandiga tagatud nõuete rahuldamine ja pandi eseme müügist laekunud vahendite kasutamise kindlaksmääramine on pankrotimenetluse toimingud ning sellest tulenevalt on maakohus õigesti kohaldanud kehtivat pankrotiseadust. Maakohus ei rikkunud avaldajate õiguspärast ootust, mille kohaselt massikohustuse täitmine avaldajatele pankrotivara arvel on võimalik täies ulatuses, kuna pankrotimenetluses peavad võlausaldajad alati arvestama võimalusega, et nende nõudeid ei ole võimalik täielikult rahuldada. Esialgne jaotusettepanek on kooskõlas seaduses sätestatuga ning ei ole vastuolus heade kommetega ega riku ka hea usu põhimõtet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Avaldaja I ja avaldaja II esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebused.
2. Avaldaja I palub ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta kinnitamata S AS-i (pankrotis) esialgne jaotusettepanek ja tagastada see haldurile. Määruskaebuse kohaselt on kohtud jätnud vastamata avaldaja I vastuväidetele. Kohtud jätsid tähelepanuta, et jaotusettepanek on suunatud massikohustuse võlausaldajate õiguste kahjustamisele. Võlausaldajate kahjustamine ning nende seisundi üllatuslik halvendamine ei ole pankrotimenetluses lubatud. Kohtud on piirdunud vaidlustatud jaotusettepaneku formaalse kontrolliga ning eirasid

§ 145lg-st 2 tulenevat sisulise kontrolli kohustust.

Kohtud kohaldasid vääralt

§ 153lg-t 2 ning § 193 lg-t 1.

Nõude rahuldamise ulatust ei mõjuta nõude sissenõutavaks muutumisele järgnenud seadusemuudatus.

§ 153lg 2 on materiaalõiguse norm.

Seda seisukohta toetab

§ 149

lg 1, mille kohaselt tulenevad massikohustuse täitmist reguleerivad menetlusnormid tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku sätetest. Tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Massikohustuste rahuldamise ulatuse määramisel tuleb lähtuda varasema

§-st 83 ja § 85 lg 1 p-st 1. Kuna massikohustuse tekkimise aluseks olev leping sõlmiti, võeti halduri poolt täitmiseks, täideti võlausaldaja poolt ning massikohustus muutus sissenõutavaks eelmise pankrotiseaduse kehtivuse ajal, siis tuleb asjas rakendada sellest seadusest tulenevat massikohustuse täitmise regulatsiooni. Kui pankrotihaldur oleks jaotusettepaneku kohtule esitanud kohe pärast massikohustuse sissenõutavaks muutumist, s.o enne

§ 153lg 2 jõustumist, oleks tulnud täita kogus massikohustus.

Vaidlustatud määrusega kinnitatud esialgne jaotusettepanek on vastuolus heade kommetega ning rikub hea usu põhimõtet. Avaldaja I arvates suurendab

§ 153lg 2 kohaldamine pandiga tagatud nõuete rahuldamiseks määratud raha hulka.

Esialgse jaotusettepaneku koostamise ning määruse täitmise eesmärgiks on massikohustuste võlausaldajate õiguste kahjustamine ning nende nõuete täitmise võimatuks muutmine. Pankrotihalduri tegevus võlausaldajate kahjustamise eesmärgil on vastuolus heade kommetega.

§ 153

lg 2 ning § 193 lg 1 tuleb jätta kohaldamata massikohustuste rahuldamise osas vastuolu tõttu põhiseaduse §-ga 10 kaitstud õigusriigi ja õiguskindluse põhimõttega. Õiguskindluse printsiip kaitseb isiku õigust näha teatava selgusega ette riigiorganite käitumist ning sellest tulenevalt usaldada kehtiva õigusliku režiimi püsimajäämist. Kui kohus asub seisukohale, et massikohustuste täitmisel tuleb alates 2004. a 1. jaanuarist kohaldada uue

§ 153

ja § 193 lg 1 regulatsiooni, siis jätab seadus avaldaja I ilma kohustuse tekkimise ajal teda kaitsnud õigusest. Selline seadusemuudatus on sõnamurdlik ning määruskaebuse esitajale ootamatu. 10. Avaldaja II palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ning teha asjas uus määrus, millega tühistada Harju Maakohtu määrus ja tagastada S AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses koostatud esialgne jaotusettepanek pankrotihaldurile. Määruskaebuse kohaselt ei oleks kohtud pidanud kohaldama

§ 193

lg-t 1, kuna viidatud norm rikub avaldaja II õiguspärast ootust ja on põhiseadusevastane. Avaldaja II nõustub, et

§ 153

lg-s 2 nimetatud toimingud on pankrotimenetluse toimingud ja puhtformaalselt seadust tõlgendades tuleb kohaldada uue pankrotiseaduse sätteid. Vaidlusaluse juhtumi faktilisi asjaolusid ning õiguse üldpõhimõtteid arvestades ei ole põhjendatud kohaldada kehtiva pankrotiseaduse norme. Suurema osa massikohustusest avaldaja II suhtes moodustavad pankrotimenetluse kestel tekkinud maksuvõlad. Seega on maksuvõlgade tekkimise aluseks olev õigussuhe tekkinud enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Kohtud oleksid pidanud jätma kohaldamata

§ 193

lg-s 1 sätestatud menetlusõiguse normi, kuna tegemist on põhiseadusevastase sättega. Pankrotihaldur on esialgse jaotusettepanekuga alusetult kitsendanud avaldaja II õigusi saada pankrotivara, sh ka pandieseme müügist saadava vara arvel oma massinõudele täielikku rahuldust ning asunud seadusvastaselt eelistama pandipidajat vähendades massivõlausaldajate nõuete rahuldamise ulatust 15%-ni. Õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist ei ole võimalik põhjendada sellega, et pankrotimenetluses peavad võlausaldajad alati arvestama võimalusega, et nende nõudeid täielikult ei rahuldata, kuivõrd avaldaja II puhul ei ole tegemist tavalise võlausaldajaga, vaid massikohustuste võlausaldajaga, ning S AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses tekkinud massikohustuste tekkimise ajal kehtinud pankrotiseadus võimaldas massikohustused täies ulatuses täita ka pandieseme müügist laekunud vahendite arvel. Ringkonnakohus jättis määruskaebuses esitatud seisukohtadele vastamata ja oma määruse aluseks olevad seisukohad olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et pankrotihalduri esialgne jaotusettepanek ei riku hea usu põhimõtet. 11. S AS-i (pankrotis) pankrotihaldur vaidleb määruskaebustele vastu. Vastustaja leiab, et

§ 153

lg 2 ei ole materiaalõiguse norm, mis mõjutaks pankrotipesal lasuvate massikohustuste suurust. Viidatud säte reguleerib seda, millises rahuldamisjärgus ja milliste vahendite arvel peab haldur pärast

1. jaanuari
2. a rahuldama pandiga tagatud nõudeid ning millises ulatuses võib haldur pandieseme müügist laekunud vahendeid kasutada

§ 146

lg-s 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks.

§ 193lg 1 kohaselt peab haldur pärast 1.

jaanuari 2004. a lähtuma massikohustuste täitmisel ja pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamisel uuest pankrotiseadusest sõltumata selles, kas massikohustused ja pankrotivõlausaldajate nõuded on tekkinud ja muutunud sissenõutavaks enne või pärast uue pankrotiseaduse jõustumist. Avaldajate massikohustused ei ole täies ulatuses tekkinud ja muutunud sissenõutavaks vana pankrotiseaduse kehtivuse ajal. Seega ei saanud avaldajatel tekkida õiguspärast ootust, et massikohustused nende vastu täidetakse täies ulatuses pandieseme müügist laekuvate summade arvel, kuna massikohustuste tekkimise ajal ei olnud teada, millise hinnaga on võimalik pankrotivara realiseerida ning teada ei olnud massikohustuse kogusumma. Esialgse jaotusettepaneku koostamine ei olnud vastuolus heade kommetega ega hea usu põhimõttega.

§ 55

lg 1 alusel on pankrotihaldurile pandud kohustus tagada seaduslik, kiire ja majanduslikult otstarbekas pankrotimenetlus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb tühistada ja pankrotihalduri esitatud esialgne pankrotivara jaotusettepanek tuleb jätta kinnitamata. Kolleegiumi arvates rikub S AS-i (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud esialgse jaotusettepaneku kinnitamine avaldajate õigusi ning jaotusettepanekut ei saa

§ 145lg 2 alusel kinnitada.

13. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas

§ 153

lg-s 2 sätestatud piirangut, mis keelab enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasumma maha arvamise pankrotimenetlusega seotud väljamaksete tarvis, saab vaidlusalusel juhul kohaldada. Seega vaieldakse selle üle, kas asjas tuleb kohaldada kehtivat pankrotiseadust juhul, kui massikohustused (

§ 148) on tekkinud enne 2004.

a 1. jaanuari kehtinud seaduse kehtivuse ajal.

§ 153

lg 2 on sõnastatud järgmiselt: "Pandiga tagatud nõue rahuldatakse esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast." Vastavalt

§ 146

lg-le 1 tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed. Pankrotimenetlusega seotud väljamakseks on

§ 146lg 1 p 3 järgi ka massikohustus.

Kohtud on tuvastanud, et pankrotivõlgniku massikohustus avaldaja I vastu tekkis pankrotivõlgniku ja avaldaja I vahel

1. detsembril
2. a sõlmitud maagaasi müügilepingust tuleneva maksekohustuse täitmata jätmise tõttu pärast
3. juunit
4. a, mil kuulutati välja pankrotivõlgniku pankrot, kuid jätkati majandustegevust ja lepingu täitmist. Pankrotivõlgniku massikohustus avaldaja II vastu tekkis samal ajal ja selle aluseks on tasumata maksuvõlg. Seega on massikohustused tekkinud arvatavasti nii enne
5. a
6. jaanuari kehtinud

§ 85

lg 1 p 1 järgi kui ka kehtiva

§ 148lg 1 p-de 2 ja 3 järgi.

Kaebuse esitajate väiteil on vaidlusalused massikohustused tekkinud kui mitte kogu ulatuses, siis põhiliselt enne

1. a
2. jaanuari. Nimetatud väidete paikapidavust ei ole kohtud täpsemalt tuvastanud.
3. Avaldaja I määruskaebuses on õigesti leitud, et

§ 145

lg-st 2 tulenevalt peab kohus esialgset jaotusettepanekut sisuliselt kontrollima. Kohtul lasub kohustus veenduda, et jaotusettepanekuga ei rikuta võlgniku ja võlausaldajate õigusi. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on esialgse jaotusettepanekuga avaldajate õigusi rikutud. 15. Kehtiva

§ 193

lg 1 sõnastus on järgmine: "Enne käesoleva seaduse jõustumist alanud pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluses toimingute suhtes, mis tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Nimetatud rakendussätte mõte on see, et ka kõigis enne

1. a
2. jaanuari alanud pankrotimenetlustes tuleb nimetatud ajast pankrotimenetluses tehtavate mis tahes toimingute suhtes kohaldada uut seadust. Tegemist on olemuselt menetlusõigusliku rakendussättega ja kuna tulenevalt

§-st 3 on pankrotimenetlus osaliselt tsiviilkohtumenetluse osa, siis kehtib ka pankrotimenetluses TsMS §-s 6 sätestatud põhimõte, et menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kuna pankrotimenetlus toimub osaliselt ka kohtuväliselt, siis oli nimetatud rakendussäte vajalik ka uues pankrotiseaduses. Kehtiva

§ 193lg 1 järgi kohaldatakse uut seadust pankrotimenetluse toimingute suhtes.

Pankrotimenetluse toimingu mõistet seadus ei sätesta. Toiming tavatähenduses tähendab tegevust, toimetust. Ei ole põhjust arvata, et toimingul oleks teistsugust tähendust menetlusõiguses, sh pankrotimenetluses. Seega saab toiminguteks lugeda pankrotimenetluses menetlusosaliste ja kohtu mitmesugused tegevused (toimetused) pankrotiasja menetlemisel, näiteks pankrotiavalduse esitamine kohtule (

§ 9

), pankrotiavalduse kättetoimetamine (

§ 12

), pankrotiavalduse menetlusse võtmine (

§ 14

), pankrotimenetluse algatamine (

§ 15) ja muud pankrotiseaduses sätestatud tegevused.

Teiste tegevuste hulgas on toiminguks ka esialgse jaotusettepaneku koostamine ja esitamine kohtule (

§ 144

). Toiminguks on ka esialgse jaotusettepaneku vaidlustamiseks määruskaebuse esitamine, kuid toiminguks ei ole jaotusettepanek ehk selle sisu ise. Jaotusettepanek sisaldab tunnustatud nõuete suurusi (ulatusi), nende rahuldamisjärke ja jaotise suurust. Lahendatavasse vaidlusse puutuvalt märgib kolleegium, et nõuete suurust (ulatust) reguleeriva seaduse puhul on tegemist mitte menetlusõigus- vaid materiaalõigusnormiga. Seega on ka

§ 153

lg 2 materiaalõiguse normiks, mis sätestab pandiga tagatud nõude ja samal ajal ning sellega seotult ka pankrotimenetlusega seotud väljamaksete, sh ka massikohustuste rahuldamise ulatuse. Seetõttu kehtib kolleegiumi arvates pankrotimenetluses rahuldatavate nõuete suuruse (ulatuse) määramisel võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-st 11 tulenev põhimõte, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 2004. a 1. jaanuarit, kohaldatakse varasemat pankrotiseadust. Sarnaselt on reguleeritud maksuvõla ulatuse määramine maksuseaduste muutmisel (nt käibemaksuseaduse § 46 lg 2, tulumaksuseaduse § 58 lg 1). 16. Enne 2004. a 1. jaanuari kehtinud

§ 83

järgi tehti enne jaotise alusel raha väljamaksmist muu hulgas pankrotimenetlusega seotud väljamaksed (paragrahv 85). Võrreldes varasema seadusega on

§ 153

lg 2 järgi pankrotimenetlusega seotud väljamaksete suurus piiratud selliselt, et pandiga tagatud nõude rahuldamisel pandieseme müügist saadud raha ulatuses saab sellest maha arvata pankrotimenetlusega seotud väljamakseid maksimaalselt kuni 15/100 ulatuses pandieseme müügist saadud rahasummast. Kuna kehtiv pankrotiseadus ei ole kehtestanud nimetatud piirangut pankrotimenetlusega seotud väljamaksete ulatuse suhtes tagasiulatuvalt, siis tuleb enne

1. jaanuari
2. a tasumata maksete suhtes kohaldada varasemat seadust. Seda tuleb arvestada menetluses olevates pankrotiasjades, mis on algatatud enne
3. jaanuari
4. a. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et varasema seaduse kohaldamise küsimust on tsiviilkolleegium käsitlenud juba
5. oktoobri
6. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-03 (RT III 2003, 33, 343), kus on selgitatud, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes.
7. Kolleegium leiab, et kuna

§ 153lg-l 2 puudub tagasiulatuv mõju ja enne 2004.

a 1. jaanuari tekkinud massikohustuste väljamaksmisel tuleb rakendada sel ajal kehtinud

§ 83

, siis langeb ära vajadus käsitleda kaebustes tõstatatud küsimusi õiguspärase ootuse ja hea usu põhimõtte rikkumisest.

1. Kolleegium nõustub avaldajate määruskaebuste väitega, et ringkonnakohus ei ole määrust korrektselt põhjendanud, jättes vastamata avaldajate vastuväidetele, millega rikkus TsMS § 465 lg 2 p 8 ja § 654 lg-t
2. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse olenemata nimetatud menetlusõiguse normi rikkumistest, ei pea kolleegium vajalikuks pikemalt käsitleda menetlusõiguse normide rikkumisega seonduvat.
3. Tulenevalt TsMS §-st 145 on kautsjoni tasumisest vabastatud Eesti Vabariik kui menetlusosaline. Käesoleva määrusega tagastab kolleegium Eesti Vabariigilt valesti nõutud kautsjoni 400 krooni.
4. Kolleegiumi istungil esitas Eesti Vabariigi esindaja taotluse õigusabi eest välja mõista S AS-ilt (pankrotis) 19 870 krooni. Kuna 400 krooni sellest on tasutud kautsjon, mille Eesti Vabariik (Maksuja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) saab tagasi otsuse p 19 põhjendustel, leiab kolleegium, et põhjendatud kohtukulu, mis tuleb vastustajalt välja mõista on 19 470 krooni. AS E ei ole taotlenud kohtukulude hüvitamist. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu