Obsah (7)

§ 14§ 15§ 33§ 112§ 135§ 2§ 127

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 15 lg-t 1. Kostja ei arvestanud lepingueelsetel läbirääkimistel mõistlikult hageja õiguste ja huvidega ning ei teavitanud hagejat sellest, et leping tulnuks sõlmida notariaalses vormis. Samuti rikkus kostja

§ 14

.

§ 14

lg 3 järgi ei või isik lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada.

1. aprilli
2. a eksperdihinnangu kohaselt on kinnistu hind 140 000 krooni. Hageja jäi kostja õigusvastase tegevuse tõttu ilma võimalusest omandada kinnistu hinnaga 80 000 krooni ja saada oma investeeringust kasu. Seega tuleb kostjalt välja mõista hagejale tekitatud kahju hüvitamiseks 60 000 krooni (140 000 krooni - 80 000 krooni).
3. Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt teadis hageja, et leping, milles pooled lepivad kokku sõlmida tulevikus kinnistu müügileping, peab olema notariaalselt tõestatud. Leping sõlmiti lihtkirjalikult seetõttu, et poolte tahe oli sõlmida leping kohe, kuid notariaalset tõestamist ei olnud võimalik kiiresti teha. Ka juhul, kui eeldada, et hageja ei teadnud lepingu notariaalse tõestamise nõudest ning selle vorminõude rikkumise tagajärgedest, ei ole hagejal õigust nõuda kahju hüvitamist. Hageja töötab vandeadvokaadina. Kui sellise kvalifikatsiooniga isik ei tea, et kinnistu müügilepingu sõlmimiseks kohustav leping on notariaalselt tõestamata tühine, siis on tegemist tema raske hooletusega.

§ 15

lg-s 4 sätestatakse, et kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu enda raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma. Ebaõige on hageja väide, et kostja pidas läbirääkimisi kavatsuseta sõlmida müügileping. Pooltel tekkisid

1. a detsembris lahkarvamused
2. jaanuari
3. a lepingu tõlgendamisel ning nad ei suutnud kinnistu müügihinnas kokku leppida. Kostja katkestas läbirääkimised, sest pooled ei jõudnud hinnas kokkuleppele, ja ta ei teinud seda pahauskselt.
4. Tallinna Linnakohus jättis
5. detsembri
6. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste järgi tuli
7. jaanuari
8. a leping tõestada notariaalselt. Kuna asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt peab kinnisasja omandamise tehing olema tõestatud notariaalselt, siis peab

§ 33lg 2 järgi ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.

Seega on kõnealune leping kui eelleping kinnistu ostu-müügitehingu tegemiseks vorminõude järgimata jätmise tõttu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine ning sellest ei tekkinud pooltele kohustusi. Kuna leping on tühine, siis ei oma tähtsust ka lepingu lõpetamine ja selle lõpetamise asjaolud.

§ 15

lg 1 sätestab, et kui üks lepingupool oli kohustatud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv. Kostja seadusliku esindaja seletuse kohaselt oli hageja lepingule esitatavast vorminõudest teadlik. Hageja väidab, et lepingu sõlmimisel selle vorminõuetest juttu ei olnud. Kohus asus seisukohale, et hageja teadis või vähemalt pidi oma erialasest kvalifikatsioonist tulenevalt teadma 15. jaanuari 2004. a lepingu tühisusest ning ei saanud usaldada lepingu kehtivust. Ei ole veenev, et vandeadvokaat, kes osutab kutsetegevusena õigusteenust, minetab oma õigusteadmised olukorras, kui ta teeb tehinguid enda nimel. Juhul, kui hageja tõesti ei teadnud, et vorminõuete järgimata jätmise tagajärjeks on tehingu tühisus, on tegemist raske hooletusega ning tulenevalt

§ 15lg-st 4 tuleb lugeda, et hageja pidi seda teadma.

Seega on hageja eeltoodud alusel esitatud nõue kahju hüvitamiseks alusetu. Hageja viitab ka sellele, et kostja lõpetas läbirääkimised kinnistu müügilepingu sõlmimiseks pahatahtlikult. Hagi ei tule rahuldada ka sellel alusel. Poolte vahel elektronposti teel edastatud informatsioonist nähtub, et läbirääkimised kinnistu müügilepingu sõlmimiseks algasid 2004. aasta jaanuaris. Läbirääkimised peatusid detailplaneerimise ja krundi jagamise tõttu, millest selgus müüdava kinnistu suurus (2569 m2). Hageja nõustus kinnistut ostma, kuid hinnaga 68 500 krooni, viidates

§ 112järgi oma õigusele hinda alandada.

Seega lõppesid pooltevahelised läbirääkimised lepingut sõlmimata, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele müüdava kinnistu hinnas, ning kostja käitumist ei saa lugeda pahatahtlikuks. Viide

§-le 112 on asjakohatu, sest hinna alandamine selle sätte kohaselt on õiguskaitsevahendiks juhul, kui lepingut ei täideta nõuetekohaselt. Vaadeldaval juhul aga toimusid alles läbirääkimised lepingu sõlmimiseks.

1. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Ringkonnakohus muutis
3. mai
4. a otsusega linnakohtu otsust üksnes põhjenduste osas ja jättis kohtuotsuse lõppjärelduses muutmata. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus käsitles pooltevahelisele suhtele õigusliku hinnangu andmisel ebapiisavalt
5. jaanuari
6. a lepingust tuleneva õigussuhte ning lepingueelsetel läbirääkimistel põhineva lepinguvälise õigussuhte erisusi. Kahju hüvitamise nõue eeldab, et rikutud oleks kindlast võlasuhtest tulenevat kohustust. Seega tuleb kahju hüvitamise nõude lahendamisel välja selgitada ka pooltevahelise võlasuhte olemus (kehtiv lepinguline võlasuhe või lepinguväline võlasuhe). Seejuures on lepingusuhtel alati prioriteet lepinguvälise võlasuhte ees. Kuna hageja viitas
7. jaanuari
8. a lepingule, tuli kohtul võtta seisukoht selle lepingu kehtivuse osas. Linnakohus leidis õigesti, et kõnealune leping kui kinnisasja omandamisele suunatud eelleping on tühine seadusest tuleneva vorminõude rikkumise tõttu. Kuivõrd Harju Maakohtu (varem Tallinna Linnakohtu) menetluses olevas tsiviilasjas nr 2/125-10982/04 (uue nr-ga 2-05-23915)
9. märtsil
10. a tehtud tagaseljaotsus vaidlusaluse lepingu kehtivuse tunnustamise kohta ei ole jõustunud, ei ole selles otsuses tuvastatud asjaoludel tõenduslikku ega ka teise kohtukoosseisu jaoks siduvat tähendust. Kuna eelleping on käsitatav tavalise lepinguna, on ka eellepingu puhul kohaldatav

§ 15

. Seega juhul, kui eelleping on vormivea tõttu tühine ning üks lepingupooltest on lepingu tühisuse eest vastutav

§ 15

lg 1 järgi, võib eellepingu kehtivust usaldanud pool nõuda sama sätte alusel eellepingu tühisuse tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Kahjuhüvitisnõude tunnustamise esmaseks eelduseks on hüvitatava kahju olemasolu. Alles kahju kindlakstegemisel on põhjust analüüsida, kas poole usaldus lepingu kehtivuse suhtes oli õigustatud või mitte. Hageja nimetatud kahju (kinnistu hind hagi esitamise seisuga 140 000 krooni - pooltevahelises lepingus märgitud kinnistu hind 80 000 krooni) ei saa pidada kahjuks

§ 15lg 1 tähenduses.

Tegemist on tuluga, mida hageja võinuks saada, kui kinnistu müügileping oleks sõlmitud ning ka täidetud. Eelleping ei anna isegi vormikohase sõlmimise korral poolele alust eeldada, et põhilepingu (kinnisasja müügilepingu) eesmärgid ja õiguslikud tagajärjed (ostjal kinnisasjast tulu saamise võimaluse tekkimine) täies mahus realiseeruvad. Eellepingu tühisuse korral ei tule poolele hüvitada tulu, mida ta võinuks saada lepingu täitmise korral. Eellepingu tühisuse korral tuleb kahju kindlakstegemisel lähtuda eellepingu kehtivust usaldanud poole negatiivsest huvist. Seega saab sel juhul kahju hüvitamise eesmärgiks olla poole asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks tühisele lepingule tuginenud. Samadel põhjustel ei ole hageja kahjuna käsitatav ka asjaolu, et hageja hoidis oma pangakontol kinnisasja ostuks vajalikku rahasummat ega kasutanud seda muudeks investeeringuteks. Raha maksmata jätmine ei ole käsitatav kavandatud lepingu täitmisele suunatud kulutusena. Nõustuda võib aga hageja seisukohaga, et

§ 15lg 4 ei ole üldjuhul kohaldatav sama paragrahvi 1.

lõikes sätestatu suhtes. Nii ei ole seadusega kehtestatud vorminõuded käsitatavad õiguslikku tähendust omavate asjaoludena, vaid nende all tuleb mõista tehinguga seotud faktilisi asjaolusid. Hageja erialast kvalifikatsiooni puudutavatel asjaoludel ei ole seetõttu asja lahendamisel tähtsust ning need tuleb jätta tähelepanuta. Eellepingust ning selle kehtetusest tulenevatest võimalikest võlasuhetest tuleb eristada lepingueelsetel läbirääkimistel põhinevaid õigussuhteid.

§-s 14 reguleeritakse omalaadset võlasuhet, millest tulenevate kohustuste rikkumise korral on kahjustatud poolel samuti õigus nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 14

lg-st 1 tuleneb, et lepingueelseid läbirääkimisi pidavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Sama paragrahvi

1. lõige sätestab, et kui läbirääkimistel ei saavutata kokkulepet, ei tulene sellest pooltele õiguslikke tagajärgi. Ka lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva nõude puhul tuleb kindlaks teha, kas läbirääkimistes osalenud pooltel tekkis kahju. Lepingueelsete läbirääkimiste puhul saab kahju hüvitamise eesmärk seisneda poole asetamises olukorda, milles ta oleks olnud läbirääkimiste tulemuslikkusse mitte uskudes. Kahju hüvitamise eesmärgiks ei saa aga olla läbirääkimiste poole asetamine olukorda, kus läbirääkimised oleksid lõppenud tulemuslikult ning pooled oleksid jõudnud põhilepingu sõlmimiseni. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks tema varalise ja õigusliku seisundi halvenemine võrreldes sellega, mis oleks olnud juhul, kui läbirääkimisi ei oleks peetud ega kokkuleppeid sõlmitud. Seega ei ole hagejal tekkinud kahju, mille hüvitamist ta lepingueelsete läbirääkimiste nurjumisele tuginedes saaks nõuda. Kuivõrd hagejal ei ole kahju tekkinud, ei oma asja lahendamisel tähtsust ka küsimus, kas kostja käitus hageja suhtes pahauskselt. Läbirääkimiste pahatahtlikuks katkestamiseks võib aga pidada seda, kui juba pikemat aega ette valmistatud lepingu sõlmimisest keeldutakse mõistliku põhjuseta olukorras, kus läbirääkimistest taganev pool nägi ette või pidi ette nägema, et läbirääkimiste teine pool kannab seetõttu olulist kahju. Hageja ei ole selliseid asjaolusid veenvalt esile toonud. Hageja esitatud
2. detsembri
3. a teade lepingu lõpetamise kohta, milles kostja viitab läbirääkimiste katkestamise põhjusena iseenda rikkumisele, ei tõenda kostja pahauskset suhtumist hageja huvidesse. Teatest ei nähtu, kas kokkulepitud eesmärgid jäid saavutamata kostja enda tegevusetuse või temast sõltumatute asjaolude tõttu (nt ametiasutuste tegevus kostjale kuuluva kinnisasja jagamisel). Pahausksust ei nähtu ka pooltevahelistest e-kirjadest, milles pooled ei arutanud lepingu olemuse ega vorminõuete üle. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja palub kassatsioonkaebuses nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohus kohaldas võlaõigusseadust valesti, kui leidis, et kahju hüvitamise nõue saab seisneda vaid hageja poolt vahetult tehtud kulutustes. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist ka saamata jäänud tulu osas. Samuti võiks kahju hüvitamise ulatuse määramisel olla asjas kohaldatav

§ 135lg 2.

Vaadeldava asja erandlikud asjaolud õigustavad hagejale tekitatud kahju hüvitamist tema taotletud ulatuses. Hagejale tekkis kahju sellega, et kokkulepitud tehingu ärajäämisega tuli hoida raha pikemat aega pangaarvel, samal ajal kui kinnisvara hinnad tõusid kiiresti. Samuti leidis ringkonnakohus ekslikult, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtunuks tema olukorra halvenemine võrreldes sellega, kui läbirääkimisi ei oleks peetud ega kokkuleppele jõutud. Hageja pidi hoidma pangaarvel raha ega saanud teha muid tehinguid, kuna uskus lepingu kehtivusse. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt

§ 14lg-t 3, kui leidis, et kostja ei lõpetanud läbirääkimisi pahauskselt.

Kokkulepitud lepingu sõlmimisest keeldumine ja läbirääkimiste katkestamine ainuüksi iseenda rikkumisele viidates on juba olemuslikult pahauskne. Ringkonnakohus ei arvestanud ka kostja vastusega hagile Tallinna Linnakohtu tsiviilasjas nr 2/125-10982/04, milles kostja kinnitas, et ta sõlmis hagejaga teadlikult tühise lepingu. Seega pidas kostja hagejaga läbirääkimisi pahauskselt ja lepingu sõlmimise tahteta, mis on vastuolus

§ 14lg-ga 3. Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 654 lg-t 5, kui jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et linnakohus ei hinnanud kostja kui professionaalse kinnisvaraarendaja tegevuse vastavust hea usu põhimõttele. Kostja tegi teadlikult talle teadaolevalt tühiseid tehinguid, otsustades hiljem suvaliselt nende täitmise või täitmata jätmise üle. Hageja palub muuta kohtukulude jaotust ja mõista kostjalt välja asjas kantud menetluskulud, sh tasutud riigilõivu 8000 krooni, dokumentaalse tõendi saamise kulud 1500 krooni ja kassatsioonikautsjoni 600 krooni.

1. Kostja kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud.
2. Riigikohtu
3. oktoobri
4. a istungil jäi hageja oma kirjalike seisukohtade juurde.
5. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
6. oktoobri
7. a määrusega asja läbivaatamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.
8. Riigikohtu
9. novembri
10. a istungil jäi hageja oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldusega, et tuvastatud asjaoludel ei ole kostja

§ 14

lg 3 ja § 15 lg 1 väidetava rikkumisega hagejale niisugust kahju tekitanud, mille hüvitamist viimane saaks nõuda. 13. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kahju hüvitamise nõude lahendamiseks tuleb tuvastada, millisest võlasuhtest tulenevat kohustust on kostja rikkunud. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud oma kohustusi

§ 14lg-s 3 ja § 15 lg-s 1 toodud asjaoludel.

14.

§ 15

reguleerib juhtumeid, kus poolte läbirääkimised on lõppenud ja pooled on lepingu sõlminud, kuid leping on tühine. Kõnealune säte kohaldub nii poolte sõlmitud põhilepingule kui ka eellepingule.

§ 15

lg-t 1 rakendatakse juhtumeile, kus lepingu tühisus on seotud vorminõuete täitmisega.

§ 15

teisi lõikeid kohaldatakse aga juhtumeile, kus lepingu tühisus tuleneb mõnest muust asjaolust. Nii saab

§ 15

lg 1 kohaselt juhul, kui leping on vorminõude eiramise tõttu tühine, kahjustatud lepingupoole ees vastutada vaid isik, kes on võtnud endale kohustuse valmistada ette lepingu sõlmimine või teavitada teist poolt lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest.

§ 15

lg-d 2 ja 3 reguleerivad aga eelkõige olukordi, kus leping osutub tühiseks vorminõude täitmisega mitteseotud asjaolu tõttu, mida üks lepingupool või mõlemad teadsid või selle asjaolu ise põhjustasid.

§ 15

lg 4 tähenduseks on selgitada, mida mõista "asjaolu teadma pidamise" all, ja viidatud 4. lõikel saab olla tähendus vaid sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 jaoks. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist, tuginedes

§ 15lg-le 1.

Kolleegium märgib, et

§ 15lg 1 on kahju hüvitamise erikoosseisuks.

15.

§ 14

sätestab lepingueelseid läbirääkimisi pidavate isikute kohustused kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni. Viidatud sätte sisuks on läbirääkimistel tekkiv vastastikune kohustus arvestada kummagi võlasuhte poole õiguste ja huvidega (

§ 2lg 2).

Lepingueelsete läbirääkimiste tulemuseks võib, aga ei pruugi olla omavahelise lepingu sõlmimine.

§ 14

lg 3 esimene lause sätestab, et kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis ainuüksi läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Kõnealuse sätte erinevates lõigetes täpsustatakse, milliste kohustuste täitmist üksteise huve ja õigusi arvestavatel läbirääkimistel silmas peetakse. Hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist, tuginedes

§ 14lg 3 teisele lausele.

Selles sättes reguleeritud lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevate kohustuste rikkumise korral saab kahjustatud pool esitada kohustust rikkunud poole vastu kahju hüvitamise nõude tulenevalt

§-st 115. Seejuures tuleb

§ 14

lg 3 teisest lausest tulenevalt arvestada, et kahju hüvitamise nõue saab tekkida vaid kohustust rikkunud poole pahauskse käitumise korral. Kuivõrd viidatud säte reguleerib poolte kohustusi kuni kehtiva lepingu sõlmimiseni, siis juhul, kui leping osutub tühiseks

§ 15

lg-s 1 märgitud asjaoludel, võib oma kohustusi rikkunud pool vastutada kahjustatud poole ees ka

§ 14

lg 3 alusel (kui isik, kes on lõpetanud läbirääkimised pahauskselt enne lepingule nõutava vormi andmist või keeldudes lepingule nõutava vormi andmisest). Kolleegium märgib, et läbirääkimiste pidamisena pahauskselt võib käsitada näiteks olukorda, kus poolel pole läbirääkimiste alustamisel tegelikku tahet ei läbirääkimiste pidamiseks ega lepingu sõlmimiseks ning läbirääkimisi peetakse eesmärgil, mis pole kooskõlas hea usu põhimõttega (näiteks on läbirääkimiste pidamise eesmärgiks saada teada olulisi andmeid teise poole tootmistegevuse või klientide kohta või takistada teist poolt lepingu sõlmimisel oma konkurendiga vms). Läbirääkimiste katkestamisena pahauskselt võib käsitada näiteks sellist käitumist, kus pool on esitanud teisele poolele valeandmeid lepingu sõlmimisega seonduvate asjaolude kohta ning teise poole pahausksest käitumisest teada saanud pool juhib rikkuja tähelepanu lepingu korrigeerimise vajadusele, mille peale rikkuja lõpetab pooltevahelised läbirääkimised, tuginedes iseenda rikkumisele. 16. Järgnevalt analüüsib kolleegium, millist kahju saab nõuda tulenevalt

§ 14

lg-s 3 ja § 15 lgs 1 sätestatud kohustuse rikkumisest ja kas hageja on nõudnud nende sätete alusel hüvitatavat kahju. Hagiavalduse kohaselt peab hageja endale tekkinud kahjuks

1. jaanuari
2. a kokkuleppes märgitud müüdava kinnistu hinna ja hagi esitamise seisuga arvestatud sama kinnistu hinna vahet (140 000 - 80 000 = 60 000 krooni). Kolleegium leiab, et

§ 14

lg 3 ja § 15 lg 1 rikkumisest tuleneva kahju hüvitise suuruse arvestamine saab toimuda sama põhimõtte järgi, sest kummalgi juhul ei ole pooled veel kehtiva lepingu sõlmimiseni jõudnud. Samas võib viidatud sätete rikkumise tõttu hüvitatava kahju suurus erineda. Nii ollakse

§ 15

lg-s 1 sätestatud juhul kehtiva lepingu sõlmimisele reeglina ajaliselt lähemal kui olukorras, kus pooled peavad alles omavahelisi läbirääkimisi ja ei ole kokkuleppeni jõudnud.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hindamaks, milline kahju tuleb

§ 14

lg 3 ja § 15 lg 1 alusel hüvitada, on oluline analüüsida, millise kahju ärahoidmine on nendes sätetes märgitud kohustuste eesmärgiks (

§ 127lg 2).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu käsitlusega sellest, kuidas määratleda kõnealuste sätete alusel hüvitatava kahju eesmärk. Nii tuleb

§ 14

lg-s 3 sätestatud kohustuste rikkumise korral asetada kahjustatud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks läbirääkimistele tuginenud, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis tekkis kahjustatud isikul lepingueelsetele läbirääkimistele tuginemisest.

§ 15

lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumise korral tuleb aga kahjustatud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta poleks uskunud vorminõuete tõttu tühise lepingu kehtivust, ja kõrvutada seda kahjustatud isiku tegeliku varalise olukorraga. Seega saab hüvitada kahju, mis kahjustatud isikul tekkis lepingu kehtivusele tuginemisest. Oluline on siinkohal eristada

§ 14

lg-s 3 ja § 15 lg-s 1 sätestatud vastutust vastutusest, mis tekib poolte vahel kehtiva lepingu sõlmimisest. Nii ei saa vaidlusalustest sätetest tuleneva vastutuse puhul asetada kahjustatud isikut olukorda, milles ta oleks olnud, kui läbirääkimised oleks lõppenud tulemuslikult ning kehtiv leping oleks sõlmitud ja täidetud. Sellise lepingu sõlmimata ja täitmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamist kahjustatud isik nõuda ei saa. Seetõttu saab kõnealuste sätete rikkumisest tuleneva vastutuse eesmärgiks pidada usalduskahju hüvitamist (eelkõige lepingueelsete läbirääkimiste ebaõnnestumise tõttu kasutuks muutunud kulutused). Usalduskahjuna saab kolleegiumi arvates käsitada näiteks kulutusi, mis on kantud seoses läbirääkimiste pidamisega enne kehtiva lepingu sõlmimist: läbirääkimistega kaasnenud sõidu- ja ajakulud, lepinguprojektide koostamise kulud jms. Kui pooled on sõlminud lepingu, olgugi et see on vormivea tõttu tühine, on nende jõudmine kehtiva lepingu sõlmimiseni märksa reaalsem, mistõttu võivad sellise lepingu kehtivust usaldava poole kulutused olla suuremad. Nii võib vormivea tõttu tühise lepingu kehtivust usaldanud pool kanda kulutusi seonduvalt selle lepingu täitmise ettevalmistamisega: näiteks kulude kandmine laenuintresside maksmise tõttu seoses pangalaenu võtmisega tulevase lepinguobjekti ostmiseks, kulutused tulevase lepinguobjekti hindamiseks jms. Samuti hõlmab kahju hüvitamine siinkohal tagasitäitmise kulusid. 17. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõue hüvitada talle 15. jaanuari 2004. a kokkuleppes märgitud müüdava kinnistu hinna ja hagi esitamise seisuga arvestatud sama kinnistu hinna vahe, tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et hageja nõuab tulu, mida ta oleks saanud, kui kinnistu müügileping oleks sõlmitud ja täidetud, ning see ei ole kooskõlas

§ 14

lg-s 3 ja § 15 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumise eest ette nähtud kahju hüvitamise põhimõttega. Samuti leiab hageja ekslikult, et talle hüvitatava kahju ulatuse määramisel võiks analoogia korras kohaldada

§ 135lg-t 2.

Kahju hüvitamise tingimused juhuks, kui lepingupool sõlmis lepingu, teades, et see on vormipuuduse tõttu tühine, on sätestatud

§ 15lg-s 1 (kahju hüvitamise erikoosseis).

18. Kassatsioonkaebuses esitatud taotluse kohta mõista kostjalt välja hageja tasutud 600 krooni kassatsioonikautsjoni märgib kolleegium, et seadus sellist võimalust ette ei näe. Tulenevalt TsMS § 149 lg-st 4 tagastatakse kassatsioonkaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon Riigikohtu lahendi alusel. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, kautsjoni ei tagastata. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu