Obsah (9)

§ 29§ 2§ 4§ 12§ 90§ 8§ 69§ 98§ 17

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-3-1-91-06 1

) § 12 lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas kinnipeetavaid (vangistust kandvaid süüdimõistetuid) ja vahistatuid (eelvangistust kandvaid isikuid) eraldi, milleks on teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid. Euroopa Vanglareeglistiku p 11.3 kohaselt peetakse vangide paigutamisel eeluuritavad kinni süüdimõistetutest eraldi, välja arvatud juhul, kui nad nõustuvad, et neid majutatakse koos. J. K. viibis ajavahemikul

1. juuli 2005
2. aprill 2006 Tartu Vangla eeluuritavate hoone (E-hoone) sektsioonis E6, mis on mõeldud vahistatute majutamiseks, ning kaebaja suhtes kohaldati eelvangistusosakonna režiimi. Kaebaja on süüdi mõistetud Viljandi Maakohtu
3. jaanuari
4. a otsusega, mis jõustus Riigikohtu määrusega
5. juunil
6. Tartu Vanglat ei ole jõustunud kohtuotsusest teavitatud, mida on kinnitanud ka Viljandi Maakohus
7. juunil 2006 saadetud vastuses Tartu Vanglale (tl 26). Samas ei ole J. K. ka ise esitanud vanglale ühtki järelepärimist ega märgukirja, et saada selgust tema kinnipidamise kohta Ehoones, mistõttu polnud vanglal põhjust asuda seisukohale, et kaebaja suhtes on süüdimõistev otsus jõustunud. Tartu Vanglale on Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus, millega jõustus Viljandi Maakohtu
10. jaanuari
11. a kohtuotsus, saadetud alles
12. aprillil
13. J. K.-le on Riigikohtu
14. juuni
15. a määrust tutvustatud
16. aprillil
17. Alates
18. aprillist 2006 on kaebaja paigutatud Murru Vanglasse. J. K. isiklikus toimikus puuduvad dokumendid, millest nähtuks Viljandi Maakohtu
19. jaanuari
20. a süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest Tartu Vanglale teatamise aeg ja viis. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus täitmisele pärast selle jõustumist. KrMS § 411 lg 1 järgi pöörab esimese astme kohtu jõustunud kohtulahendi täitmisele lahendi teinud kohus. KrMS § 411 lg 3 kohaselt saadab maakohus kohtulahendi täitmisele pööramisel selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtuotsuse või määruse jõustumise kohta. Kuna Viljandi Maakohus ei saatnud jõustunud kohtulahendit õigeaegselt Tartu Vanglale, ei olnud Tartu Vanglal ka võimalust sellest juhinduda. Seetõttu ei ole Tartu Vanglal süüd selles, et J. K. on hoitud kuni
21. aprillini 2006 vahistatute eluhoones ja kohaldatud talle eelvangistusosakonna režiimi.
22. J. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
23. juuni
24. a otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada Tartu Vangla toiming õigusvastaseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt pidas Tartu Vangla apellanti seadusevastaselt vahistatute eluhoones kinnises režiimis kaheksa kuud, sh kolm kuud pärast kohtuotsuse jõustumist. Seega tuleb kahju hüvitamise nõude esitamiseks välja selgitada, kelle süül nimetatud seaduserikkumine toimus. Samuti on ebaõige väide, et apellant ei ole teinud ühtki järelepärimist ega märgukirja vanglale, et saada selgust tema kinnipidamise kohta E-hoones, mistõttu ei teadnud vangla, et apellandi suhtes on süüdimõistev otsus jõustunud. Tartu Vangla kontaktisik tegi apellandi soovil oktoobris või novembris 2005 kohtuotsustest, sh Riigikohtu määrusest koopiad Euroopa Inimõiguste Kohtusse saatmiseks.
25. Tartu Ringkonnakohus jättis
26. septembri
27. a otsusega J. K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus ei korranud oma otsuses esimese astme kohtu otsuse motiive. Ringkonnakohus märkis, et halduskohus on toimiku materjalide põhjal ning viidates

§-dele 2, 4, 12 ja KrMS §-dele 410 ning 411 õigesti leidnud, et pole tuvastatud ega tõendamist leidnud Tartu Vangla süü ja tegevuse õigusvastasus seoses sellega, et J. K. hoiti kuni

1. aprillini 2006 vahistatute eluhoones eelvangistatute režiimil, kuigi Viljandi Maakohtu süüdimõistev otsus J. K. suhtes oli Riigikohtu määrusega jõustunud juba
2. juunist
3. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse sellekohaste põhjendustega ega pidanud toimikus olemasolevate tõendite ning dokumentide alusel võimalikuks neid tõendeid teisiti hinnata ja teha sisuliselt teistsugust otsust. Apellandi väited, et ta oli nii kirjalikult kui ka suuliselt informeerinud Tartu Vangla töötajaid sellest, et tema suhtes tehtud otsus on jõustunud, ei ole asja materjalidega tõendamist leidnud ning toimiku materjalidest nähtub üksnes see, et Tartu Vangla sai
4. jaanuari
5. a otsuse jõustumisest teada
6. aprillil 2006, kui Murru Vanglast saadeti Tartu Vanglale koopia Riigikohtu
7. juuni
8. a määrusest, millega jäeti J. K. kassatsioon menetlusse võtmata ja millega jõustus ka Viljandi Maakohtu
9. jaanuari
10. a otsus. Asja materjalidest nähtuvalt on J. K.-le nimetatud Riigikohtu määrust tutvustatud alles
11. aprillil 2006 Tartu Vanglas ning seega ei ole asjakohane apellandi väide, et Tartu Vangla oli maakohtu otsuse jõustumisest teadlik juba
12. a oktoobris või novembris, kuna siis tegi vangla töötaja talle koopiad kohtuotsustest, sh Riigikohtu määrusest. Viljandi Maakohus on Tartu Vanglale
13. juunil 2006 saadetud kirjas tunnistanud, et J. K. kohta tehtud maakohtu otsuse jõustumise teatist või jõustumismärkega otsuse koopiat ei ole senini Tartu Vanglale saadetud. Seega on halduskohus õigesti läbi vaadanud esitatud kaebuse ning jäänud kaebuses esitatud taotluse piiridesse ja leidnud, et kuna Tartu Vangla ei olnud kuni
14. aprillini 2006 teadlik maakohtu
15. jaanuari
16. a otsuse jõustumisest Riigikohtu määruse alusel
17. juunist 2005, siis ei ole alust tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevust, mis seisnes selles, et J. K. hoiti ka pärast
18. juunit 2005 (kuni
19. aprillini 2006) endiselt eelvangistatute režiimil kui vahistatut, mitte aga tavalisel vanglarežiimil kui kinnipeetavat. Kuna HKMS § 6 lg 1 ja § 10 lg 2 p 1 kohaselt algatab halduskohus haldusasja kaebuse või protesti alusel ning kaebust esitades peab selle esitaja ise kaebuses ära märkima asutuse või ametniku või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva muu isiku nime ja ameti- või teenistuskoha, kelle toimingut vaidlustatakse, ei ole asjakohane apellandi väide, et kohus peaks ise välja selgitama selle isiku või asutuse, kelle süü tõttu kaebajat üle lubatud aja eelvangistusosakonnas hoiti. Sellist volitust ei anna haldus- ega ringkonnakohtule ka kohtu volitusi sätestavad HKMS §-d 26 ja
20. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
21. J. K. palub Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses kohtuotsused tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Kohtud ei ole asjas tõendeid objektiivselt hinnanud. Kassaator leidis oma kriminaalasja dokumentide hulgast ka Riigikohtu
22. juuni
23. a määruse nr 7-3-1-1-225 koopia, mille Riigikohtu nõunik on
24. juunil 2005 õigeks tunnistanud. Kuna kohtulahendid saadetakse tähitud kirjana, pole raske välja selgitada, millal see Tartu Vanglasse jõudis. Vangla väide, et ta ei teadnud midagi kassaatori suhtes tehtud kohtuotsuse jõustumisest, on täielik vale.
25. Tartu Vangla vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning kohtute otsused muutmata. Vangla leiab, et nii halduskohus kui ka ringkonnakohus on oma otsustes tuginenud kõigile kohtumenetluse käigus tuvastatud asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele, neid piisavalt analüüsinud ning põhjendanud. Tartu Vangla ei sea kahtluse alla kassaatori väidet, et ta sai Riigikohtu
26. juuni
27. a määruse nr 3-7-1-1-225 koopia, mille Riigikohtu nõunik on
28. juunil 2005 õigeks tunnistanud, tähitud kirjaga. See kinnitab veelkord, et Tartu Vangla ei saanud teada kirja sisu, kuna

§ 29

lg 2 kohaselt võib kinnipeetava kirjavahetuse sisu kontrollida üksnes kohtu loal. Tartu Vanglal selline luba puudus, mistõttu edastati J. K.-le tema kirjad nende sisu kontrollimata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kohtud on tuvastanud ja asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viljandi Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsus J. K. kriminaalasjas jõustus seoses tema kaitsja kassatsiooni menetlusse võtmata jätmisega Riigikohtu
4. juuni
5. a määrusega, kuid J. K. peeti ka pärast maakohtu süüdimõistva otsuse jõustumist ning selle täitmisele pööramise tähtaja möödumist kuni
6. aprillini 2006 Tartu Vanglas kinni vahistatutele ettenähtud tingimustes. Riigikohtu halduskolleegium selgitab esmalt jõustunud kohtuotsuse täitmisele pööramise korda ning erinevusi kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamistingimustes (I), seejärel analüüsib, kas kohtud on kaebajale piisavalt selgitanud tema võimalusi oma õiguste kaitseks (II), kas kohtud on õigesti ja ammendavalt hinnanud Tartu Vangla tegevust (III) ning lahendab kassatsioonkaebuse (IV). I
7. KrMS § 410 lg 1 kohaselt pööratakse kohtuotsus või -määrus üldjuhul täitmisele pärast selle jõustumist. KrMS § 411 lg 1 näeb ette, et esimese astme kohtu jõustunud kohtuotsuse ja -määruse pöörab täitmisele kohtulahendi teinud kohus. KrMS § 411 lg 4 (kuni
8. detsembrini 2005 KrMS § 411 lg 3) sätestab, et kohtulahendi täitmisele pööramise korral saadab esimese astme kohus selle ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele. Ärakirjale tehakse märge kohtulahendi jõustumise kohta. KrMS § 412 lg 2 kohaselt pööratakse süüdimõistev kohtuotsus täitmisele selle jõustumisest või kriminaalasja apellatsiooni- või kassatsioonikohtust tagastamisest alates kolme päeva jooksul.
9. Vangistusseaduse tähenduses on kinnipeetav vanglas vangistust kandev süüdimõistetu (

§ 2

) ning vahistatu on sama seaduse järgi isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (

§ 4

).

§ 12

lg 1 p 3 kohaselt hoitakse vanglas eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid.

§ 90

näeb ette eelvangistuse üldtingimused.

§ 90

lg 2 esimese lause kohaselt hoitakse vahistatut ööpäevaringselt lukustatud kambris.

§ 90

lg 4 kohustab vangla juhtkonda võtma tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Kinnipeetavate suhtes Vangistusseadus sarnaseid kinnipidamistingimusi ette ei näe.

§ 8

näeb kinnise vangla üldtingimustena ette, et äratusest kuni öörahu alguseni on kinnipeetaval lubatud vabalt liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud kohtades. Öörahu algusest kuni äratuseni eraldatakse kinnipeetavad neile ettenähtud kambritesse, mis lukustatakse. Justiitsministri

1. novembri
2. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus äratusest kuni öörahuni vabalt liikuda oma osakonna territooriumil. Õigust vabalt liikuda ei ole kartseris, eraldatud lukustatud kambris, vangla ravipunkti statsionaaris, vanglahaiglas või vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval.

§ 69

lg 2 p 1 kohaselt võib kinnipeetava vanglasisest liikumis- või suhtlemisvabadust piirata täiendava julgeolekuabinõuna, samuti on julgeolekuabinõuks

§ 69lg 2 p 4 kohaselt eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine.

Seejuures võib täiendavaid julgeolekuabinõusid

§ 69

lg 1 järgi kohaldada üksnes kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistust reguleerivaid õigusnorme, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Nimetatud asjaolude äralangemisel tuleb

§ 69lg 3 kohaselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada.

12. Eelnevast tulenevalt on vahistatute ja kinnipeetavate suhtes Vangistusseaduses ettenähtud kinnipidamistingimused erinevad. Vahistatuid hoitakse kinnipeetavatest ja üksteisest eraldi, nende liikumis- ja suhtlemisvabadus on süüdimõistetutega võrreldes oluliselt piiratum. Kinnipeetava pidamine vahistatule ettenähtud tingimustes rikub ka kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Kuigi vahistatul on Vangistusseaduse kohaselt mõningaid eeliseid süüdimõistetutega võrreldes (nt võib vahistatu

§ 98

lg 1 ja VSE § 57 lg 4 kohaselt saada pakke, samas kinnipeetaval on VSE § 57 lg 1 kohaselt lubatud omada üksnes vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju), on olulisemate põhiõiguste osas vahistatu kinnipidamisrežiim süüdimõistetu omast rangem. Ka J. K. on tunnetanud tema suhtes rakendatud kinnipidamistingimusi alusetult ja ülemääraselt piiravatena. II

1. Vaatamata sellele, et kohtud tuvastasid, et Tartu Vangla pidas J. K. vahistatutele ettenähtud režiimil kinni ka pärast selleks õigusliku aluse äralangemist (süüdimõistev kohtuotsus oli jõustunud ja möödunud oli kohtuotsuse täitmisele pööramiseks kehtestatud tähtaeg), jäi J. K. kaebus rahuldamata põhjusel, et kohtud leidsid, et Tartu Vangla ei olnud kaebaja alusetult rangemal režiimil kinnipidamises süüdi, sest vangla ei teadnud Viljandi Maakohtu otsuse jõustumisest.
2. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et J. K. on antud asjas esitanud tuvastamiskaebuse Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, märkides, et soovib tulevikus esitada kahju hüvitamise nõude. Käesolevas asjas J. K. kahju hüvitamise nõuet esitanud ei ole. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et nõuded haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka eraldi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
3. juuni
4. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-39-06, p 12;
5. oktoobri
6. a otsus haldusasjas nr 33-1-44-06, p 22). Riigikohtu üldkogu märkis
7. aprilli
8. a otsuses asjas nr 3-3-1-46-03 (p 33), et HKMS §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. HKMS § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel.
9. Asjas ei ole sisulist vaidlust selle üle, et J. K. peeti pärast tema suhtes tehtud jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramise tähtaja möödumist vahistatutele ettenähtud tingimustes alusetult ja J. K. kinnipidamine sellistes tingimustes oli õigusvastane. Küll aga vaieldakse selle üle, kas Tartu Vangla oli sellise õigusvastase olukorra tekkimises süüdi või mitte. J. K. on enda õigusvastases kinnipidamises süüdiolevaks pidanud Tartu Vanglat ja esitanud tuvastamiskaebuse vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks, et esitada tulevikus vangla vastu kahju hüvitamise nõue. Apellatsioonkaebuses leidis J. K., et arvestades tema väljendatud soovi esitada hiljem kahju hüvitamise nõue, oleks halduskohus pidanud välja selgitama, kelle süül seaduserikkumine toimus. Tartu Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 6 lg 1 ja § 10 lg 2 p 1 kohaselt algatab halduskohus haldusasja kaebuse või protesti alusel ning kaebust esitades peab selle esitaja ise kaebuses ära märkima asutuse või ametniku või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva muu isiku nime ja ameti- või teenistuskoha, kelle toimingut vaidlustatakse. Seetõttu ei pidanud kohus ise välja selgitama, millise isiku või asutuse süü tõttu kaebajat üle lubatud aja eelvangistusosakonnas hoiti. Sellist volitust ei anna haldus- ega ringkonnakohtule ka kohtu volitusi sätestavad HKMS §-d 26 ja
11. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole üheselt selge, kas J. K. õigusvastastes tingimustes kinnipidamise põhjustas Viljandi Maakohtu või Tartu Vangla või mõlema asutuse tegevusetus. J. K. esitas halduskohtusse tuvastamiskaebuse sooviga hiljem selle alusel nõuda temale tekitatud kahju hüvitamist. HKMS § 9 lg 4 ning Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ja § 12 lg 1 kohaselt ei ole kahju hüvitamise kaebuse esitamisel nõutav, et kaebuse esitaja määratleks iseseisvalt konkreetse haldusorgani, kes tuleks tema arvates kohtumenetlusse vastustajana kaasata, vaid piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja (nt riik või kohaliku omavalitsuse üksus) tegevusega kahju tekitati. Õige vastustaja kindlaksmääramine on HKMS § 12 lg 2 p 1 kohaselt eelkõige halduskohtu ülesanne. Kuigi J. K. ei ole käesolevas asjas esitanud kahju hüvitamise nõuet, on ta oma põhjendatud huvina välja toonud soovi esitada kahju hüvitamise nõue tulevikus. Kohtud on seda aktsepteerinud. HKMS § 6 lg 3 p 1 kohaselt võib kaebusega taotleda ka haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, kuid HKMS § 7 lg 1 teise lause kohaselt võib taolise tuvastamiskaebuse esitada üksnes isik, kellel on selleks põhjendatud huvi.
12. Nagu eelnevalt märgitud, võib nõuded haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks esitada nii ühes kohtumenetluses kui ka eraldi. Kui õigusvastasuse kindlakstegemise ja kahju hüvitamise nõude üheaegse esitamise puhul piisab äranäitamisest, millise avaliku võimu kandja tegevusega kahju tekitati, siis ei saa ka nende nõuete eraldi esitamise korral nõuda, et kaebaja peab iseseisvalt määratlema konkreetse asutuse või isiku, kelle õigusvastase tegevusega tema arvates kahju tekitati. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
13. aprilli
14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-02, p 25;
15. novembri
16. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-61-02, p 16; Riigikohtu erikogu
17. märtsi
18. a määrus asjas nr 3-3-4-1-04, p 14). Sama nõue on alates
19. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s
20. Riigikohtu halduskolleegium märkis
21. novembri
22. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-54-05 (p 14), et ei pea õigeks tõlgendada halduskohtu uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda õiguslik hinnang toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi, sest ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, kuid samas on õiguspärane ja sageli ka nõutav, et kohus selgitab kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annab võimaluse kaebuse eseme täpsustamiseks. Käesoleval juhul pidanuks halduskohus J. K.-le selgitama, et Tartu Vangla ei pruugi selles haldusasjas olla õige või ainus vastustaja, ning jõustunud esimese astme kohtu otsuse täitmisele pööramisel on oluline roll ka lahendi teinud kohtul. Halduskohus oleks pidanud andma J. K.-le võimaluse kaebuse täpsustamiseks või muutmiseks. III
23. Kohtud jätsid kinnipeetav J. K. vahistatutele ettenähtud režiimil kinnipidamise toimingu õigusvastaseks tunnistamata, viidates asjaolule, et pole tuvastatud, et Tartu Vangla oleks olnud teadlik J. K. suhtes tehtud süüdimõistva Viljandi Maakohtu
24. jaanuari
25. a kohtuotsuse jõustumisest enne Riigikohtu
26. juuni
27. a määruse koopia saamist Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajalt
28. aprillil
29. Ka on kohtud viidanud, et J. K. sai Riigikohtu määrusest teada alles
30. aprillil 2006, mil vangla võttis temalt allkirja sellega tutvumise kohta. Pärast Tartu Vangla poolt otsuse jõustumisest teadasaamist paigutati J. K. viivitamata ümber.
31. Riigikohtu halduskolleegium märgib esmalt, et J. K. pidi Riigikohtu
32. juuni
33. a määrusest olema teadlik juba enne
34. aprilli 2006, sest Riigikohtu kantselei postitas temale määruse ärakirja
35. juunil 2005 ning
36. aprillil 2006 Tartu Halduskohtule esitatud kaebusele lisas J. K. ka ärakirja temale saadetud Riigikohtu määruse koopiast. Asjaolu, et Tartu Vangla võttis
37. aprillil 2006 vanglale saadetud Riigikohtu
38. juuni
39. a määruse koopiale
40. aprillil 2006 J. K.-lt allkirja sellega tutvumise kohta, ei tähenda, et J. K. polnud määrusest varem teadlik. J. K. on seejuures ka käesoleva kohtumenetluse käigus korduvalt osundanud, et saatis muude dokumentide hulgas koopia nimetatud Riigikohtu määrusest Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kohtud ei ole tuvastanud, kas J. K. on teinud Riigikohtu
41. juuni
42. a määrusest Tartu Vanglas vanglaametnike abiga täiendavaid koopiaid ning kas sellega seoses pidid vanglaametnikud olema teadlikud J. K. suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. 20.

§ 17

lg 1 kohaselt avatakse kinnipeetava vanglasse vastuvõtmisel tema kohta isiklik toimik, kuhu sama paragrahvi

1. lõike alusel kantakse kinnipidamise alust puudutavad dokumendid, kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, nende kohaldamise aeg ja põhjus ning andmed kinnipeetava käitumise, õppimise ja töötamise kohta, samuti muud vangla sisekorraeeskirjades sätestatud andmed ja dokumendid. VSE § 27 lg 1 kohaselt hoitakse isiklikus toimikus kinnipeetava isikudokumente, kohtudokumente ja tema karistuse täideviimist kajastavaid dokumente. VSE § 28 sisaldab täpsema loetelu dokumentidest, mida isiklikus toimikus hoitakse. Muu hulgas sisaldub VSE § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kinnipeetava isiklikus toimikus jõustunud kohtuotsus ning teatis kohtuotsuse jõustumise kohta. VSE § 28 lg 4 järgi vahistatu isiklikus toimikus VSE § 28 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud dokumente ei ole. Kohtumenetluse käigus Tartu Vangla järelepärimisele vastates teatas Murru Vangla, et J. K. isiklikus toimikus ei ole dokumente, millest nähtuks tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest Tartu Vanglale teatamise aeg, ning kohtuotsused ja Riigikohtu
2. juuni
3. a määrus on isiklikus toimikus saatekirjadeta. Kohtutoimiku materjalide alusel ei ole võimalik üheselt järeldada, kas J. K. isiklikus toimikus on üksnes see Riigikohtu määruse koopia, mille Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja saatis Tartu Vanglale
4. aprillil 2006 ja millele andis J. K.
5. aprillil 2006 tutvumise kohta allkirja, või on tegemist J. K.-le varem saadetud Riigikohtu
6. juuni
7. a määruse koopiaga. Kui määruse koopia sisaldus isiklikus toimikus juba varasemast ajast, siis tuleb arvesse võtta, et kinnipeetavate isiklikke toimikuid peab vangla administratsioon, mistõttu pidi vangla sellisel juhul teadma J. K. kaitsja kassatsiooni Riigikohtu menetlusse võtmata jätmisest ning vanglal pidi tekkima põhjendatud kahtlus, et J. K. suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud. See asjaolu tuleb asja õigeks lahendamiseks tuvastada ja võtta seisukoht nimetatud asjaolu tähendusest J. K. kaebuse lahendamisel.
8. Riigikohtu halduskolleegium peab usutavaks ka kaebaja väidet, et ta on pöördunud järelepärimistega enda kinnipeetavate eluhoonesse üleviimise kohta Tartu Vangla ametnike poole, sest halduskohtusse kaebuse esitamine osundab selgelt, et J. K. sai aru, et teda peetakse õigusliku aluseta vahistatutele ettenähtud tingimustes ja seoses tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega tulnuks ta üle viia teise eluhoonesse.
9. HKMS § 25 lg 3 kohaselt hindab halduskohus kohtulahendi tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud. Üldjuhul tuvastatakse asja lahendamiseks olulised asjaolud menetlusosaliste endi esitatud tõendite põhjal (HKMS § 16 lg 2 esimene lause). Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (HKMS § 15 lg 3 esimene lause). Riigikohtu halduskolleegium märkis
10. märtsi
11. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-06 (p 13) kinnipeetava tõendamiskoormise sisu ja ulatust selgitades, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi
12. veebruari
13. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-80-05 (p 8) selgitati, et olukorras, kus vaidlevad faktiliselt ebavõrdsed pooled, peab kohus aitama kaasa poolte võrdsuse saavutamisele ning vajaduse korral abistama tõendite kogumisel, samuti koguma tõendeid omal algatusel. Riigikohtu halduskolleegium leidis
14. aprilli
15. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-32-03 (p 24), et uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
16. oktoobri
17. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-01 (p 5), et kohtu aktiivsus tõendite kogumisel peab sõltuma protsessiosalise oletatavast võimest välja tuua olulised asjaolud ja esitada vastavaid tõendeid. Eeldatavalt nõrgema protsessiosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem. IV
18. Käesolevas asjas ei ole kohtud piisavalt järginud halduskohtu uurimispõhimõttest tulenevat selgitamiskohustust ega osundanud kaebaja võimalusele esitada oma kohtusse pöördumise tegeliku eesmärgi (tekitatud kahju hüvitamine) saavutamiseks kohane taotlus. Halduskohus oleks pidanud selgitama J. K.-le, et üksnes Tartu Vangla tegevuse vaidlustamisega ei pruugi kaebuse eesmärk olla saavutatav ning tal tuleks seetõttu kaebuse eset laiendada. Samuti ei ole pööratud vajalikku tähelepanu J. K. võimele oma väiteid kohtumenetluses tõendada. Kui kohus tuvastab, et vanglaametnikel pidi asjaoludest tulenevalt tekkima põhjendatud kahtlus, et J. K. suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud, oleks Tartu Vangla pidanud haldusülesannete täitmisel nõutavat hoolsuskohustust järgides astuma viivitamata samme selleks, et selgitada välja, kas kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud või mitte. Kui Tartu Vangla ka pärast põhjendatud kahtluse ilmnemist jättis J. K. suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise asjaolud viivitamata välja selgitamata, on ka vangla süüdi J. K. alusetus vahistatutele ettenähtud tingimustes kinnipidamises.
19. Eeltoodut arvestades tuleb J. K. kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada. Kuivõrd kolleegium on seisukohal, et kaebajale tuleb anda võimalus kaebuse muutmiseks ning tuvastamata on asja lahendamiseks olulised asjaolud, tuleb asi saata uueks arutamiseks ja tõendite täiendavaks kogumiseks esimese astme kohtule. Kautsjon tuleb tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann