Obsah (4)

§ 38§ 48§ 1§ 27

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 38 lg 2 p 3 alusel. Kuna Rakvere Teater volitas sõidukit juhtima isiku, kellel ei olnud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, siis juhindudes solidaarse vastutuse põhimõttest, esitas hageja nõude riigi vastu. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale isiku vastu. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud

§ 38

lg 2 p 3 alusel oli kindlustusandjal õigus esitada regressinõudeid kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Hageja ei ole tõendanud, et kostja andis juhtimisõiguse üle isikule, kellel puudus vastava kategooria sõiduki juhtimise õigus. Samuti on hageja asunud ebaõigele seisukohale, et tegemist on solidaarvastutusega. Seadusandja on ühemõtteliselt andnud võimaluse üheaegselt nõude esitamiseks kahe isiku vastu, mitte kostja valimiseks vastavalt solidaarvastutuse põhimõtetele. Kuna volikirjale ei ole alla kirjutanud Rakvere Teatri direktor, siis on kolmandale isikule väljastatud volikiri tühine. 3. Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja hageja kasuks kannatanule makstud kindlustushüvitise 32 986 krooni ja kahjukäsitluskulud 4947 krooni. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, nagu oleks

§ 38

lg 2 p 3 mõtte kohaselt tegemist kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku osavastutusega ning et kindlustusandja nõue peaks vaidlusaluses asjas olema suunatud üheaegselt nii kindlustusvõtja kui ka sõidukit juhtinud isiku vastu. Liikluskindlustuse seaduse § 38 tuleb tõlgendada kui tervikut ja see annab kindlustusandjale õiguse, otsustada, kas esitada tagasinõue kindlustusvõtja või/ja sõidukit juhtinud isiku vastu, sõltumata asjaolust, et lõike 2 sõnastuses on kasutatud sõna "ning". Kindlustusandja valiku kriteeriume ei ole võimalik piirata. Kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka tsiviilkoodeksi (TsK) §-st 449, mille kohaselt on tööandja kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende tööülesannete täitmisel, kuna praegusel juhul juhtis sõidukit kindlustusvõtja töötaja ja liiklusõnnetus toimus tööülesannete täitmise käigus. Rakvere Teatri

1. jaanuaril
2. a kolmandale isikule väljastatud volikiri mootorsõiduki kasutamiseks ei ole tühine. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik töötas õnnetuse toimumise ajal (aga ka enne ja pärast seda) Rakvere Teatris ja kasutas tööülesannete täitmisel teatrile kuulunud sõidukeid, sealhulgas ka liiklusõnnetuses osalenud veokit. Kostja ei ole kordagi väitnud, et kolmas isik oleks õnnetuse toimumise ajal sõidukit kasutanud omavoliliselt. Volikirjale kirjutas alla küll T. Kalm, kes töötas ja töötab senini Rakvere Teatris, kuid isegi juhul, kui tal puudus
3. jaanuaril
4. a õigus konkreetset volikirja allkirjastada, pidi teatri direktor olema kursis teatri igapäevase elukorraldusega ja olema teadlik, et teatri veokeid kasutavad teatri autojuhid. Igal juhul saab kuni
5. juulini
6. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lõike 2 alusel lugeda, et teatri direktor kiitis oma tegeliku käitumisega T. Kalmu antud volikirja heaks. Kostja ei vaidlustanud varakahju ja käsitluskulude suurust.
7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. TsÜS § 103 lg 2 eeldab, et heakskiit peab olema üheselt väljendatud selleks pädeva isiku poolt. Rakvere Teatri direktor ei ole tagantjärele väljendanud heakskiitu kolmandale isikul antud volikirja osas. Kolmas isik ei andnud seletusi vande all ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lõike 2 kohaselt on tõendiks vaid menetlusosalise vande all antud seletus. Kohus pidanuks kohaldama võlaõigusseaduse (VÕS) § 140 lõiget 1, kuna hagi rahuldamine täies ulatuses oli ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõetamatu. Kolmas isik rikkus tahtlikult ja teadlikult liiklusseadust.

§ 38lg 2 p 3 ei reguleeri solidaarset vastutust.

Nimetatud sätte kohaselt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Ülalviidatud sättest ei tulene nende isikute solidaarset vastutust, mistõttu on kohus põhjendamatult rahuldanud hagi eelviidatud sätte alusel. Hageja ei esitanud nõuet TsK § 449 alusel, mistõttu on kohus väljunud hagi piiridest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Ringkonnakohus jättis 27. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse motiividest välja põhjenduse, et kindlustusvõtja vastutus kindlustusandja ees tuleneb ka TsK §-st 449. See säte ei ole asjas kohaldatav. Tsiviilkoodeksi § 449 reguleeris üldnormina organisatsiooni vastutust tema töötajate süü läbi tekitatud kahju eest ega võimaldanud laiendada

§-s 38 sätestatud kohustatud isikute ringi. Piiratud regressiõigust kohustusliku vastutuskindlustuse puhul ei saa laiendada lepinguvälist kahju reguleerivate sätete kaudu. Sellisele seisukohale asus ka Riigikohus

1. juuni
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-
3. Ülejäänud maakohtu põhjendustega ringkonnakohus nõustus ega pidanud vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. Vaatamata liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 38

lg 2 ebaõnnestunud sõnastusele, võis kindlustusandja esitada regressinõude olenevalt asjaoludest kas ainult kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, sõiduki valdaja või omaniku vastu, või ainult kindlustusvõtja vastu. Selliselt on

§ 38lg-t 2 tõlgendanud ka Riigikohus oma 4.

novembri

1. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1102-
2. Nimetatud lahendis nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt

§ 38

lg 2 sõnastusest tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded teatud juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu.

§ 38

lg 2 p-s 3 sätestatud juhtumil on kindlustusandjal õigus valida, kas esitada regressinõue sõidukit juhtinud isiku vastu, kes ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust, või omaniku vastu, kes oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kehtiva liikluskindlustuse seaduse redaktsioonis ei ole muudetud regressinõude esitamise põhimõtteid, vaid on üksnes selgelt välja kirjutatud, kelle vastu ja millistel juhtudel kindlustusandja võib esitada regressinõude. Kehtiva

§ 48

lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada regressinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Alusetu on kostja etteheide solidaarvastutuse kohaldamisest. Maakohus asus seisukohale, et olenevalt asjaoludest on kindlustusandjal õigus valida, kas ta esitab nõude sõidukit juhtinud isiku vastu või omaniku vastu, kes andis sõidukijuhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kostja on põhjendamatult suurt tähelepanu osutanud kolmanda isiku kasuks välja antud kirjaliku volikirja kehtivusele. Teatrile kuuluvat sõidukit oli töötajal võimalik kasutada juhtkonna korraldusel tööülesannete täitmisel või omavoliliselt. Kostja ei vaidlusta maakohtu järeldust, mille kohaselt ei väitnud kostja kordagi, et kolmas isik oleks

1. veebruaril
2. a sõidukit omavoliliselt kasutanud. Alusetu on kostja seisukoht, et kohus oleks pidanud VÕS § 140 lg 1 alusel vähendama temalt väljamõistetud hüvitist. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et regressinõude esitamine kostja vastu oleks äärmiselt ebaõiglane või mõistlikult vastuvõetamatu. Seadus lubab kindlustusandjal esitada regressinõude sõiduki omaniku vastu, kes andis juhtimisõiguse üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Kolleegium peab omaniku vastutust ka õiglaseks, arvestades, et tegemist oli tööandja ja töötaja vahelise suhtega, kus töötaja täitis tööandjalt saadud korraldust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja esitatud tõendi selle kohta, et lavastusjuhil T. Kalmul ei olnud õigust kolmandale isikule volitust anda. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kolmandal isikul puudus õigus sõidukit juhtida ning vastupidist ei ole kohtumenetluses tõendatud. Kolmas isik kasutas sõidukit omavoliliselt. Seega ei ole täidetud

§ 38

lg 2 p-s 3 sätestatud vastutuse eeldus � sõiduki juhtimise üleandmine vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule �, kuivõrd kostja ei andnud kolmandale isikule juhtimisõigust üle. Kolmanda isiku seletus, mille kohaselt ta pidi liiklusõnnetusse sattunud auto ära tooma remonditöökojast, ei ole tõend, sest see seletus ei ole antud vande all (TsMS § 229 lg 2). Lisaks ei ole kolmanda isiku antud seletus usaldusväärne. Kolmas isik ei töötanud teatris autojuhina ega täitnud liiklusõnnetuse toimumise ajal tööülesandeid. Kohus on meelevaldselt tõlgendanud

§ 38lg 2 p 3 sõnastust.

See säte ei anna kindlustusandjale õigust valida, kas esitada nõue sõidukit juhtinud isiku või kindlustusvõtja vastu. Nimetatud säte reguleerib osavastutust. Kohus on alusetult otsinud õigustust "seaduse ebaõnnestunud sõnastusest".

§ 38

lg 2 p-s 3 on seadusandja määratlenud sõidukit juhtinud isiku ning kindlustusvõtja osavastutuse. Hagi rahuldamine täies ulatuses on äärmiselt ebaõiglane ning mõistlikult vastuvõetamatu, kuivõrd tegelik kahju põhjustaja on kolmas isik, kes jääb täielikult vastutuseta. Kohus oleks pidanud kohaldama VÕS §

2. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kui isik tegutseb olukorras, millest võib järeldada, et ta tegutseb teise isiku ülesandel, loetakse tema volitus tõendatuks. Kolmas isik andis seletuse, mille kohaselt ta kasutas õnnetuses osalenud autot igapäevaselt oma tööülesannete täitmiseks. Kostja jättis tähelepanuta TsMS § 231 lg 4, mille kohaselt ei pea tõendama asjaolu, mis on omaks võetud. Kostja kolmanda isiku ütlust ümber ei lükanud. Kostja viidatud tõendi hindamine ei oleks toonud kaasa teistsugust kohtuotsust. Kostja ei taotle asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist, kuigi Riigikohus ei saa ise tõendeid hinnata.

§ 38

lg 2 p 3 tõlgendamisel eelistab kostja grammatilist tõlgendamist sisulisele tõlgendamisele. Hageja arvates ei ole probleem selles, vaid regressinõude aluseks on tegevuse etteheidetavus võlgnikule. Hageja toetab ringkonnakohtu seadusetõlgendust, et valik, kas vastutab kindlustusvõtja või juht, saab olla alternatiivne. Kostja toodud asjaolud ei anna alust VÕS § 140 kohaldamiseks. Kostjalt hüvitise väljamõistmine ei jäta teda õiguskaitsest ilma. Kostjal on õigus makstu kolmandalt isikult välja nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.
2. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik töötas õnnetuse toimumise ajal teatris ja kasutas tööülesannete täitmisel teatri sõidukeid, sh veokit, millega põhjustati liiklusõnnetus, ja selle üle, et kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et kolmas isik kasutas
3. veebruaril
4. a sõidukit omavoliliselt. Ringkonnakohus märkis, et teatri sõidukit oli kolmandal isikul võimalik kasutada teatri korraldusel või omavoliliselt ning kostja ei ole ümber lükanud kolmanda isiku seletust ringkonnakohtu istungil selle kohta, et ta tõi sõiduki töökojast ära teatri haldusjuhi korraldusel. Seega on ringkonnakohus järginud TsMS § 654 lg-tes 5 ja 6 sätestatud põhjendamiskohustust.
5. Põhjendatud ei ole kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on tõlgendanud

§ 38

lg 2 p 3 meelevaldselt, kui ta leidis, et kindlustusandjal on õigus valida, kelle vastu selle sätte alusel nõue esitada. Kostja leiab, et liikluskindlustuse seaduse see säte niisugust valikuvõimalust ei anna ja väljamakstud kindlustushüvitise nõue oleks tulnud esitada osavastutuse põhimõttest lähtuvalt nii kostja kui ka kolmanda isiku vastu. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal kindlustusandjana oli õigus esitada

§ 38

lg 2 p 3 alusel regressinõue üksnes kahju põhjustanud sõiduki juhi tööandja vastu või nii tööandja kui ka sõidukit juhtinud töötaja vastu.

2. veebruaril
3. a toimunud liikluskindlustusjuhtumi kohta on kohtud tuvastanud järgmised asjaolud: kolmas isik on kindlustusvõtja töötaja, ta täitis sel päeval, s.o liiklusõnnetuse põhjustamise ajal, tööandja korraldust, juhtides kostja sõidukit, mille juhtimiseks tal juhtimisõigust polnud. Hageja kindlustusandjana hüvitas liiklusõnnetuses kannatanule liiklusõnnetusega tekitatud kahju.
4. Vastavalt
5. juulini
6. a kehtinud TsK § 460 lg-le 1 on teise isiku tekitatud kahju hüvitanud isikul tagasinõudeõigus (regress) selle isiku vastu väljamakstud hüvitise suuruses, kui seadusega ei ole kehtestatud teistsugust määra. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud

§ 1

lg 2 järgi on liikluskindlustuse kindlustusobjekt tsiviilvastutus, mis kaasneb sõiduki omaniku või omaniku poolt juhtima volitatud isiku (kindlustatu) poolt sõidukiga liikluskahju tekitamisega. Liikluskahju hüvitamise põhimõtted on sätestatud sama seaduse §-s 27. Liikluskahju hüvitatakse isikule (kannatanule), kellel ei teki tsiviilvastutust seoses sama liikluskahju tekitamisega, kui kahju on talle tekitatud sõidukiga, mille suhtes vastavalt liikluskindlustuse seadusele tuleb sõlmida liikluskindlustusleping (

§ 27lg 1).

Liikluskahju hüvitab liikluskindlustuse seaduses ning liikluskindlustuse lepingutingimustes ettenähtud korras ja kahjuhüvitiste piirmäärade ulatuses liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja (

§ 27lg 5).

Kuni

1. juunini
2. a kehtinud liikluskindlustuse seadus sätestab kindlustusandja regressiõiguse §-s
3. Kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil on õigus esitada regressinõudeid ka kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu

§ 38

lg 2 p 3 järgi, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või oli andnud sõiduki juhtimise üle vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule. Lähtudes TsK §-s 460 sätestatud üldpõhimõtetest, on ka liiklusõnnetuses kannatanule kahju hüvitamise korral kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue liikluskahju eest vastutava isiku vastu. Seega tuleb vastata küsimusele, kes vastutab vaidlusaluses asjas kannatanule liikluskahju tekitamise eest, st kas selleks isikuks on kostja või kostja ja kolmas isik koos. Kuna TsK § 449 järgi on organisatsioon kohustatud hüvitama kahju, mis on tekitatud tema töötajate süü läbi nende töökohustuste täitmisel, siis selles asjas tuvastatud asjaoludel ei vastuta kahju põhjustaja vahetult kannatanu ees ja selle kahju eest vastutab kannatanu ees tööandja, s.o kostja. Kuna liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest vastutavaks isikuks selles asjas on kostja, siis oli hagejal õigus lähtuvalt

§ 38lg 2 p-st 3 esitada kindlustushüvitise tagasinõue üksnes kostja vastu.

Kostja väide, et temalt hüvitise väljamõistmisel vabaneks liiklusõnnetuse vahetu põhjustaja varalisest vastutusest, ei ole põhjendatud. Töötaja vastutus tööandja ees tuleneb töölepingust ja Eesti NSV töökoodeksi IX peatükist "Tagatised tööliste ja teenistujate materiaalse vastutuse korral" (§ 125 jj).

1. Kolleegium märgib vastuseks kostja väitele, et ringkonnakohus oleks pidanud asjas kohaldama VÕS § 140 lg-t 1, et võlaõigusseadus kehtib alates
2. juulist
3. a ning praegusel juhul ei kohaldu. V. Kõve, J. Luik, L. Laarmaa