← Eesti

3-4-1-14-06

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamine 3-4-1-14-06

  1. jaanuar 2007 Eesistuja Märt Rask ning liikmed Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve ja Jüri Põld Vabariigi Presidendi taotlus tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Rahuldada Vabariigi Presidendi taotlus ja tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  2. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lõike 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.
  4. oktoobril 2002 tunnistas Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 (RT III 2002, 28, 308) ORAS § 7 lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, kuna see ei vasta õigusselguse põhimõttele ning rikub isikute õigust korraldusele ja menetlusele. Riigikohus leidis, et kuni omandireformi aluste seadus ei ole õigusselguse põhimõttega kooskõlla viidud, ei saa otsustada Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele (ümberasunutele) kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada vara.
  6. aprillil 2006 tunnistas Riigikohtu üldkogu osaotsusega asjas nr 3-3-1-63-05 (RT III 2006, 13, 123) ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks ja lükkas otsuse jõustumise selles osas
  7. oktoobrini 2006 edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.
  8. Riigikogu võttis
  9. septembril 2006 vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse. Vabariigi President jättis
  10. septembri
  11. a otsusega nr 1065 nimetatud seaduse välja kuulutamata ning tegi Riigikogule ettepaneku seadust uuesti arutada ja viia see põhiseadusega kooskõlla.
  12. septembril 2006 võttis Riigikogu seaduse muutmata kujul uuesti vastu.
  13. Vabariigi President jättis Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse uuesti välja kuulutamata ja esitas
  14. oktoobril 2006 Riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Vabariigi Presidendi taotlus laekus Riigikohtusse
  15. oktoobril
  18. oktoobril 2006 kaotas ORAS § 7 lõige 3 Riigikohtu otsuse jõustumise tõttu kehtivuse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  19. Vabariigi President leiab, et vaidlustatud seadus on põhiseadusevastane, kuna see ei sisalda piisavat regulatsiooni selleks, et vastata PS §-st 10 tulenevale õigusselguse nõudele, samuti on seadus vastuolus PS §-s 13 sätestatud igaühe õigusega riigi ja seaduse kaitsele. Vabariigi President põhjendab oma taotlust Riigikohtu üldkogu otsustega asjades nr 3-4-1-5-02 ja 3-3-1-63-
  20. Taotluse kohaselt ei sisalda vaidlustatud seadus Riigikohtu nimetatud otsustega nõutavat piisavat ja selget menetluslikku regulatsiooni kohalikele omavalitsustele, et läbi vaadata ümberasunute vara tagastamise või kompenseerimise taotlused. Samuti jätab seadus piisava regulatsiooni puudumise tõttu riigi ja seaduse kaitseta isikud, kellele on antud õigustatud ootus vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, aga ka isikud, kellel on vaidlusaluse vara tagastamisest keeldumise korral õigus seda erastada. Lisaks on taotluses märgitud, et vaidlustatud seadusega laiendati sisuliselt omandireformi õigustatud subjektide ringi, mis erineb seadusandja algsest tahtest ja seaduse hilisematest muudatustest.
  21. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et vaidlustatud seadus on põhiseadusega kooskõlas, ja palub jätta taotluse rahuldamata. Arvamuse kohaselt annab vaidlustatud seadus piisava ja selge õigusliku aluse ORAS § 7 lõikega 3 hõlmatud isikutele vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks. Nendele isikutele tagastatakse vara omandireformi aluste seaduse üldpõhimõtete järgi ja vajadust täiendava regulatsiooni järele ei ole. Seadus paneb kohalikele komisjonidele kohustuse vaadata seni läbivaatamata avaldused üheksa kuu jooksul läbi. Ka vaidlustatud seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamine ei kõrvaldaks taotluses nimetatud väidetavat vastuolu õigusriigi printsiibiga, kuna õiguslik selgusetus jätkuks olukorras, kus ORAS § 7 lõige 3 on juba kehtetu. Lähtudes eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lõigetest 61 ja 62, saavad õigusvastaselt võõrandatud eluruumide üürnikud esitada avaldusi eluruumide, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus, erastamiseks kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Kuigi erastamisväärtpabereid sai kasutada erastatava vara eest tasumiseks kuni
  22. detsembrini 2006, saab erastamiseks kasutada ka muid EES § 8 lõikes 1 lubatud maksevahendeid, eelkõige raha. Sama seaduse § 10 lõikes 1 on toodud ka tööaasta arvestuslik väärtus rahas. Seega puuduvad seaduslikud takistused erastamistoimingute tegemiseks. Vaidlustatud seadusega on kohalikele omavalitsustele antud vähemalt minimaalsed juhised omandireformi menetluse korraldamiseks. Suur osa menetlusest on reguleeritud Vabariigi Valitsuse tasandil ning olemasolevad volitusnormid omandireformi aluste seaduses on piisavalt avarad, et Vabariigi Valitsus saaks teha vajalikud menetluslikud muudatused. ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega ei laiendatud omandireformi õigustatud subjektide ringi. Ülemnõukogu
  23. juuni
  24. a otsuse punkt 5, ORAS § 7 lõike 3 kuni
  25. oktoobrini 2006 kehtinud redaktsioon ning vastav kohtupraktika viitavad sellele, et ORAS § 7 lõikes 3 nimetatud isikute näol on tegemist omandireformi õigustatud subjektidega, kelle vara tagastamise või kompenseerimise osas valitses kuni
  26. oktoobrini 2006 riikidevahelise lepingu sõlmimata jätmise tõttu õigusselgusetus.
  27. Õiguskantsler leiab, et taotluses ei ole toodud piisavaid kaalutlusi ja põhjendusi, mis võimaldaks abstraktse hindamise tulemusena jõuda järeldusele, et seadus on põhiseadusega vastuolus, ning palub jätta taotluse rahuldamata. Õiguskantsleri arvates on taotluse menetlemine lubatav, kuigi Vabariigi President taotleb sisuliselt Riigikogu tegevusetuse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Taotluses ei ole aga välja toodud, missuguste õiguste teostamiseks puuduvad omandireformi õigustatud subjektidele suunatud regulatsioonid ning missuguste eriolukordade lahendamiseks puuduvad juhised omandireformi kohustatud subjektidele. Vaidlustatud seaduse § 2 lõige 2 on piisavalt selge. Ka on kohtupraktikas eelnevalt tuvastatud, et ümberasunuteks ORAS § 7 lõike 3 mõttes loetakse nii
  28. kui
  29. aastal ümberasunuid ning et nende isikute suhtes kohalduvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses omandireformi aluste seaduse üldnormid. Õiguskantsler möönab, et ümberasunutele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise praktiliste küsimuste täiendava reguleerimise vajadus ei ole välistatud, kuid menetluskorda saab olemasolevatele volitusnormidele tuginedes täiendada Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse tegevusetuse põhiseadusepärasust saab tuvastada konkreetse normikontrolli raames.
  30. Justiitsminister on seisukohal, et menetlus tuleb lõpetada, kuna Vabariigi President ei ole esitanud menetluse algatamise eelduseks olevat põhistatud taotlust. Alternatiivselt leiab minister, et taotlus tuleb jätta rahuldamata. Justiitsministri arvates ei ole taotluses viidatud ühelegi konkreetsele probleemile, mis jääks ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisel lahendamata, ega ühelegi konkreetsele regulatsioonile, mis on puudu. Justiitsminister ei näe vaidlustatud seaduse jõustumisel rakendusprobleeme, mis välistaks vara tagastamise või tekitaks tagastamismenetluses ületamatuid probleeme. Seadus on ka piisavalt selge. Ümberasunutele vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise menetlus toimub üldiste reeglite alusel. Eriregulatsiooni kehtestamiseks puudub vajadus. Paljud vara erastamise ja tagastamise rakenduslikud probleemid on lahendatavad Vabariigi Valitsuse määruste tasemel ning vastavad volitusnormid muutmist ei vaja. Rakendusaktide võimalik täiendamise vajadus ei muuda vaidlustatud seadust põhiseadusevastaseks. ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega ei laiendatud omandireformi õigustatud subjektide ringi.
  31. Eesti Linnade Liidu arvates peab ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise või erastamise küsimused lahendama eelkõige täitevvõim ja seadusandja. Kohalike omavalitsuste tehtavad kulutused õigusvastaselt võõrandatud vara taotluste uuesti läbivaatamiseks, samuti tagastatavate majade üürnike elamispinnaga kindlustamiseks tuleb kohalikele omavalitsustele hüvitada riigieelarvest. Eesti Linnade Liidul ei ole andmeid, kui suuri kulutusi toob kaasa taotluste uuesti läbivaatamine. Omavalitsustes puuduvad reeglina andmed ümberasunute, nendele kuulunud vara ja omandireformi käigus ORAS § 7 lõike 3 alusel eitava vastuse saanud isikute kohta. Need asuvad maavalitsustes, mille juures tegutsesid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonid, mis võtsid laekunud avaldusi vastu.
  32. Eesti Maaomavalitsuste Liit leiab, et ilmselt eeldab ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamine täiendava õigusliku regulatsiooni väljatöötamist. Andmete puudumise tõttu ei ole võimalik prognoosida omandireformi lõpuleviimisega kaasnevate toimingute ja kulutuste mahtu ning selleks vajaminevat aega. Kulutused on tõenäoliselt märkimisväärsed ning hõlmavad kulutusi taotluste menetlemiseks ning tagastatavate majade üürnike elamispinnaga kindlustamiseks. VAIDLUSTATUD SEADUS
  33. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seadus sätestab: "§
  34. Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (RT 1991, 21, 257; RT I 2006, 25, 184) § 7 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks. § 2.

(1)Käesoleva seaduse §-st 1 ei tulene õigust esitada uusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi.
(2)Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid vaatavad üheksa kuu jooksul alates käesoleva seaduse jõustumisest omal algatusel läbi kõik õigusvastaselt võõrandatud vara kohta esitatud avaldused, mis jäeti läbi vaatamata Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 tõttu." KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium analüüsib kõigepealt taotluse lubatavust (I) ja lahendab seejärel taotluse (II). I
  2. Vabariigi Presidendi taotlus jõudis Riigikohtusse
  3. oktoobril
  5. oktoobril 2006 jõustus aga Riigikohtu üldkogu
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05 osas, millega tunnistati ORAS § 7 lõige 3 kehtetuks. Seega on ORAS § 7 lõige 3 kehtetu, sõltumata Vabariigi Presidendi taotluse menetlemise tulemusest. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab seetõttu vajalikuks analüüsida, kas tekkinud olukorras on taotluse läbivaatamine veel võimalik, st kas vaidlustatud seadus omab veel reguleerimiseset ja oleks põhimõtteliselt jõustatav. Seejärel annab kolleegium hinnangu taotluse lubatavusele kitsamas mõttes.
  8. Kuna vaidlustatud seaduse § 1 kordab põhiosas Riigikohtu
  9. aprilli
  10. a otsuse resolutsiooni punktis 2 öeldut ning ei sisalda lisatingimusi, ei tooks sellist sätet sisaldava seaduse jõustamine kaasa uusi õiguslikke tagajärgi võrreldes juba varem jõustunud Riigikohtu otsusega. Juba kehtetut seadusesätet ei ole võimalik teist korda kehtetuks tunnistada. Siiski ei takista see iseenesest sätet kehtetuks tunnistava seaduse põhiseaduspärasuse hindamist. Pealegi ei tähenda ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks muutumine alates
  11. oktoobrist 2006 seda, et vaidlustatud seadus oleks kaotanud täielikult oma sisu. Nimelt sisalduvad selle seaduse §-s 2 ka ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvad rakendussätted, mis oleksid põhimõtteliselt kohaldatavad ka pärast
  12. oktoobrit
  13. Seega ei takista ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks muutumine iseenesest taotluse lahendamist.
  14. Vabariigi President vaidlustab Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusele vastavuse õigusselgusetuse ja piisavate menetlusreeglite puudumise tõttu, mille abil kohalikud omavalitsused saaksid lahendada ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlusi ning tagastatud eluruumide erastamise avaldusi. Seega vaidlustab Vabariigi President esmajoones seadusandja tegevusetuse põhiseaduspärasuse.
  15. Seadusandja tegevusetus või ebapiisav tegevus võib olla põhiseadusega vastuolus ning Riigikohtul on võimalik seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastasus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses ka tuvastada. Riigikohus on oma varasemas praktikas pidanud võimalikuks seadusandja tegevusetuse vaidlustamist ka Vabariigi Presidendi poolt abstraktse normikontrolli raames, st põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 5 järgi. Vabariigi President võib seadusandja tegematajätmise vaidlustada siis, kui andmata jäänud norm kuuluks just vaidlustatud õigusakti koosseisu või see on vaidlustatud õigusaktiga olemuslikult seotud. Vaidlustada ei saa norme, mille Vabariigi President on varem mõnes teises seaduses juba välja kuulutanud (vt Riigikohtu
  16. detsembri
  17. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-04 (RT III 2004, 35, 362), p-d 44-46). Seega tuleb taotluse lubatavuse väljaselgitamiseks hinnata, kas puuduvad normid, millele taotluses viidatakse, peaksid kuuluma just vaidlustatud seaduse koosseisu või on sellega olemuslikult seotud.
  18. Kolleegium ei nõustu justiitsministriga, et taotluses ei ole viidatud ühelegi konkreetsele probleemile, mis jääks ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisel lahendamata, ega ühelegi konkreetsele regulatsioonile, mis puudub. Vabariigi President viitab oma taotluses puuduvatele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetlusreeglitele, mis oleksid rakendatavad ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise järel ümberasunute taotluste lahendamisel. Teisalt leiab Vabariigi President, et regulatsiooni puudumise tõttu jäävad riigi ja seaduse kaitseta isikud, kellele on antud õigustatud ootus vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, samuti isikud, kellel on vaidlusaluse vara tagastamisest keeldumise korral õigus erastada seda üldistel alustel. Taotlusest võib järeldada, et Vabariigi Presidendi arvates ei võimalda ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise järel vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise taotluste korrektset lahendamist omandireformi aluste seaduse, selle alusel kehtestatud õigusaktide ja vaidlustatud seaduse ning nendega seonduvate õigusaktide kohane üldine menetluskord. Seejuures viidatakse taotluses ka kohtuasjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse punktis 30 märgitule, mille kohaselt: "Üldkogu rõhutab, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsustus on alus praktiliste küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. [---] Seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega. Olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus
  19. aastal tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lõige 3, milles sätestatud põhimõtted said alguse juba Ülemnõukogu
  20. juuni
  21. a otsuse punktist
  22. Omandireformi praktilise küljega tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku regulatsiooni."
  23. Valdav osa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise menetluse regulatsioonist sisaldub omandireformi aluste seaduses ja Vabariigi Valitsuse poolt selle seaduse alusel antud määrustes. Samas on osa olulisi tagastamise ja kompenseerimise menetluse ning erastamismenetluse aspekte reguleeritud ka teistes seadustes. Nii sisalduvad eluruumide erastamise olulised reeglid eluruumide erastamise seaduses. Erastamisväärtpaberite kasutamisega seonduvat reguleeritakse aga ka erastamisseaduses.
  24. Kui taotluses viidatud probleemid ja menetlusreeglite puudumine takistavad oluliselt vara tagastamist, kompenseerimist ja erastamist, jääb saavutamata vaidlustatud seaduse põhiline eesmärk, milleks on Riigikohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamine ja sellest tuleneva õigusliku olukorra korrastamiseks üleminekusätete andmine. Seetõttu leiab kolleegium, et taotluses viidatud puuduolevad regulatsioonid peaksid kuuluma vaidlustatud seadusse või on sellega vähemalt olemuslikult seotud. Seega on Vabariigi Presidendi taotlus lubatav ning taotluses toodud regulatsioonide puudumise põhiseadusevastasuse korral on võimalik põhiseadusevastaseks tunnistada ka vaidlustatud seadus. II
  25. Taotluse kohaselt loob ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamine piisavaid menetlusnorme andmata õigusselgusetu olukorra, mis on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õigusselguse nõudega ning ei vasta PS §-dest 13 ja 14 tuleneva üldise menetlus- ja korraldusõiguse nõuetele. Samuti ei taga nimetatud seadus Vabariigi Presidendi arvates isikutele, kellele on antud õigustatud ootus vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks, ning erastamiseks õigustatud isikutele piisaval määral üldist kaitseõigust. Tulenevalt sellest, et PS §-s 13 sätestatud üldine kaitseõigus on igaüheõigus, mis tuleb tagada võrdselt kõigile, tõstatavad Vabariigi Presidendi väited eespool nimetatud isikute gruppide riigi ja seaduse kaitseta jätmisest ka küsimuse regulatsiooni kooskõlast võrdse kohtlemise põhimõttega.
  26. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Normi määratletuse hindamisel on mõõdupuuks normi adressaadiks olev kujuteldav keskmiste võimetega isik (vt selle kohta ka nt Riigikohtu
  27. detsembri
  28. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05 (RT III 2006, 1, 2), p-d 22-24).
  29. Ümberasunutele vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse reeglid koosnevad ühelt poolt juba varem kehtestatud üldistest tagastamise ja kompenseerimise menetluse reeglitest ja teiselt poolt vaidlustatud seaduse §-s 2 sätestatud menetlusnormidest. Vabariigi President leiab, et õigusselgusetu olukord tekib nende normide koosmõjus.
  30. Kolleegiumi arvates järeldub vaidlustatud seaduse § 2 lõikest 1, mille järgi ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisest ei tulene õigust esitada uusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldusi, seadusandja ilmne tahe, et need isikud, kes võiksid nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, kuid ei esitanud selleks varem avaldust, uut avaldust esitada ei saa. Vaidlustatud seaduse § 2 lõike 2 järgi on aga ilmne, et vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, mis esitati tähtaegselt, kuid jäeti ORAS § 7 lõike 3 tõttu läbi vaatamata, tuleb uuesti läbi vaadata, st nende menetlus tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalike komisjonide algatusel uuendada. Vaidlustatud seadus ei takista ka nende avalduste menetlemist, mille menetlemine on peatatud või ei ole muul põhjusel lõppenud või mille lahendamise seaduslikkuse kohta on pooleli kohtumenetlus (vt nt Riigikohtu üldkogu
  31. detsembri
  32. a otsust asjas nr 3-3-1-63-05 (RT III 2006, 46, 385)).
  33. Vaidlustatud seaduse § 2 ei näe ette, et uuesti vaadataks läbi need õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, mis jäeti ORAS § 7 lõike 3 tõttu rahuldamata. Samuti ei tule vaidlustatud seaduse kohaselt uuesti läbi vaadata vara tagastamise või kompenseerimise taotlusi, mis küll algselt rahuldati, kuid mille suhtes tehtud otsus tunnistati hiljem kehtetuks (vt nt Riigikohtu
  34. juuni
  35. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-62-05 (RT III 2005, 25, 255).
  36. Kolleegiumi arvates võimaldab vaidlustatud seaduse regulatsioon eelnimetatud küsimuste osas (vt käesoleva otsuse punkte 25 ja 26) piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob, ning ei ole seetõttu iseenesest õigusselgusetu.
  37. Menetlus peab olema suunatud isiku õiguste kaitsele, vastasel korral võib isikul osutuda võimatuks oma õigusi realiseerida. Põhiseaduse §-s 13 sätestatud üldine kaitseõigus on igaüheõigus, mis peab olema tagatud kõikidele isikutele võrdselt ja seondub seetõttu PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega.
  38. Vaidlustatud seadus näeb ette, et õigus menetlusele tagatakse nendele ümberasunutele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus on jäetud läbi vaatamata, samas kui nendel ümberasunutel, kelle vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused jäeti rahuldamata, oma õiguste realiseerimise võimalused puuduvad. Riigikohus on
  39. märtsi
  40. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-6-99 (RT III 1999, 10, 102) leidnud, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohalikud komisjonid pidid juhul, kui nad tuvastasid, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluse on esitanud Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või tema pärija, jätma sellise taotluse oma otsusega ORAS § 7 lõike 3 alusel rahuldamata. Sellest lahendist nähtub, et ORAS § 7 lõike 3 tõttu tuli vara tagastamise või kompenseerimise avaldus jätta nimelt rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Eeldusel, et taotluste menetlemise praktika juhindus Riigikohtu
  41. a seisukohast, tagab vaidlustatud seaduse § 2 lõige 2 oma õiguste kaitse vaid ühele grupile isikutele nende seast, keda ORAS § 7 lg 3 puudutas. Kuna vaidlustatud seadus tagab üldise kaitseõiguse koosmõjus üldise menetlus- ja korraldusõigusega vaid ühele isikute grupile, esineb samaaegselt ka üldise võrdsusõiguse riive.
  42. Vaidlustatud seaduse vastuvõtmisele eelnenud aruteludest ei ole võimalik leida põhjust, miks seadusandja otsustas isikute võrdsusõigust koosmõjus üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõigusega sellisel kujul piirata. Kolleegium ei näe ka ise ühtegi mõistlikku põhjust, mis võiks olla vaidlustatud seadusega ettenähtud piirangu eesmärgiks. Seega on tegemist ebaproportsionaalse ja põhiseadusega vastuolus oleva üldise võrdsusõiguse, üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse piiranguga.
  43. Kolleegium märgib, et vaidlustatud seaduses võib esineda veel probleeme vara tagastamiseks, kompenseerimiseks või erastamiseks õigustatud isikute erineva kohtlemise põhiseaduspärasusega. Nii näiteks ei saa vaidlustatud seaduse § 2 lõike 1 järgi vara tagastamise või kompenseerimise avaldust esitada isikud, kes ORAS § 7 lõikest 3 tulenevalt avaldust varem ei esitanud, oodates riikidevahelise lepingu sõlmimist.
  44. Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et eluruumi erastamiseks õigustatud isikud ei saa erastamisväärtpabereid erastamisseaduse § 29 lõike 1 järgi enam erastatavate eluruumide eest tasumiseks kasutada. Kuigi sama seaduse § 291 lõike 2 järgi hüvitatakse kasutamata erastamisväärtpaberid nimiväärtuses rahas, võib hüvitise saamine sama sätte järgi vähemalt osaliselt kuni viieks aastaks edasi lükkuda. Ka see võib takistada eluruumide erastamist, isegi kui erastamisavaldus esitati tähtaegselt. Seda ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevat probleemi vaidlustatud seadus ei lahenda.
  45. Kolleegium leiab, et vaidlustatud seaduse §-s 2 ettenähtud reeglid ei lahenda põhiseaduspäraselt ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega seonduvaid õiguslikke küsimusi ja tekitavad erinevaid ümberasunute gruppe ebavõrdselt koheldes pigem probleeme juurde. Sisuliselt ei ole Riigikogu olulises osas täitnud asjas nr 3-3-1-63-05 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse punktis 30 märgitut, mille kohaselt tuli ORAS § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamisega kaasnevate probleemide lahendamiseks välja töötada tõhus regulatsioon, mis võimaldaks ümberasunutel ja õigusvastaselt võõrandatud eluruumide erastamiseks õigustatud isikutel oma õigusi realiseerida.
  46. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et vaidlustatud seadus ei vasta põhiseaduse §-dest 13, 14 ja § 12 lõikest 1 tulenevale üldise kaitseõiguse ning üldise menetlus- ja korraldusõiguse võrdse kaitse põhimõttele.
  47. Eelnevast tulenevalt rahuldab kolleegium taotluse ja tunnistab Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutamata jäetud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks. Märt Rask, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.