RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 6 lg 1 alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse 4 kuud. Nõude esitamise tähtaeg algas

1. juulil 2004 ja aegus hiljemalt
2. novembril
3. Avalduse töövaidluskomisjonile esitas hageja alles
4. novembril
5. a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 2 alusel on nõude aegumist õigus taotleda ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6. Ringkonnakohus tühistas
7. septembri
8. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

§ 6

lg 1 kohaselt on töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi

1. ja
2. lõikes ettenähtud juhud. Pooled ei vaidle selle üle, et nõude esitamise tähtaeg oli neli kuud. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tuleks tähtaega arvutada. Ringkonnakohus leidis, et hageja sai või vähemalt pidi oma rikutud õigustest teada saama
3. juulil 2004, kui hagejat tööle ei lubatud. Seega hakkas sellest päevast kulgema aegumise tähtaeg ja nõude esitamise viimaseks päevaks oli
4. november
5. Kuna hageja esitas nõude töövaidluskomisjoni
6. novembril
7. a ja kostja on esitanud aegumise vastuväite, siis tuleb hageja nõue jätta rahuldamata, kuna aegumine lõpetab perioodi, mil riik tagab isiku õiguste kaitse. Hageja töösuhtest tulenevad nõuded on aegunud. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hageja nõue kostja eest tasutud trahvi 7210 krooni hüvitamiseks tuleb samuti jätta rahuldamata. Liiklusseaduse § 749 kohaselt on tehnilise rikkega mootorsõiduki juhtimise eest karistus ette nähtud juhile. Liikluseeskirja § 68 kohaselt on juht kohustatud enne väljasõitu veenduma sõiduki korrasolekus ja jälgima teel olles selle tehnoseisundit. Kuna hageja sõitis tehniliste puudustega sõidukiga, siis pidi tema ka trahvisumma tasuma. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus osas, millega mõisteti hageja kasuks välja saamata jäänud palk 9920 krooni ja lõpparve maksmata jätmise eest ühe kuu keskmine palk 2480 krooni. Hageja palus teha uue otsuse, millega tema kasuks välja mõista saamata jäänud palk 9920 krooni. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et palganõudele kohaldub neljakuuline aegumistähtaeg.

§ 6

lg 1 järgi on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi

1. ja
2. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi
3. lõike järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-159-05 on leitud, et lõpparvet võib

§ 6lg 3 kohaselt vaidlustada kolme aasta jooksul.

Töötaja ei pea koos töölepingu lõpetamise vaidlustamisega esitama palganõuet. 7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et

§ 6

lg 1 alusel on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg neli kuud. Pooled ei vaielnud ringkonnakohtus selle üle, et aegumistähtaeg oleks olnud üle nelja kuu. Palgaseaduse (PaS) § 32 lg 1 fikseerib lõpparve maksmise tähtaja. Hageja viide

§ 6

lg-le 3 on põhjendamatu, kuna praegusel juhul on aluseta esitada saamata jäänud töötasu nõuet lõpparvest eraldi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata hagi palga maksmiseks ja lõpparve maksmata jätmise eest ühe kuu keskmise palga saamiseks. Tühistatud osas tuleb asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust palgaviivise ja tema tasutud trahvi hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas.
2. Kassatsioonkaebuses on õigesti leitud, et ringkonnakohus on asjas vääralt kohaldanud aegumist.

§ 6

lg 1 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud sama paragrahvi

1. ja
2. lõikes ettenähtud juhul. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg üks kuu ja lõike 3 kohaselt on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat. Seega on seadusandja ühe erandina töösuhtest tulenevate nõuete üldisest tähtajast sätestanud kolmeaastase nõude esitamise tähtaja palga maksmise nõude kohta. Kuna hageja nõudis kostjalt saamata jäänud palka, siis tuleb hageja nõude esitamise tähtaja suhtes kohaldada

§ 6lg-t 3.

Apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud hageja palganõudele neljakuulist aegumistähtaega. 10. Õige pole ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei vaielnud asjas nõude töövaidlusorganisse esitamise neljakuulise tähtaja üle. Toimikust nähtuvalt vaidles hageja vastu kostja väitele, et hageja nõude esitamise tähtaeg on neli kuud (tlk 72). Kuigi kostja on menetluses aegumise kohaldamise nõudes tuginenud

§ 6lg-tele 1 ja 2, märgib kolleegium, et Ts

MS § 436 lg 7 järgi ei ole kostja viidatud norm kohtule siduv ja kohus kohaldab seadust ise. 11. Palgaseaduse § 32 lg 1 järgi on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval maksma töötajale kõik tööandjalt saada olevad summad. See säte ei reguleeri palganõude aegumist. Seega ei saa sellest sättest teha järeldust, et pärast töölepingu lõppemist peab töötaja lõpparvena saamata palga nõude esitama töövaidlusorganile nelja kuu jooksul. Lõpparvena saamata palga nõude esitamise tähtaeg on tulenevalt

§ 6lg-st 3 kolm aastat (vt ka Riigikohtu 30.

jaanuari

1. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-159-05 (RT III 2006, 6, 51)). Küll aga tuleneb PaS § 32 lg-st 1 muu hulgas see, et töölepingu lõppemise korral ei rakendata palga maksmisele kollektiivlepingu, töösisekorra eeskirja või töölepinguga kindlaksmääratud palga maksmise tavalisi tähtaegu ja töölepingu lõppemise päeval tuleb töötajale saada olev palk välja maksta.
2. Palgaseaduse § 29 sätestab töötaja õiguse hüvitisele juhul, kui tööandja ei maksa talle lõpparvena saada olevat palka töölepingu lõppemise päeval. Palgaseaduse § 29 kohaselt on tööandja kohustatud lõpparve maksmisega viivitamise aja eest maksma töötajale hüvitist keskmise palga ulatuses töölepingu seaduses sätestatud korras. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on lõpparve kinnipidamisel tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga.
3. Kolleegium leiab, et tulenevalt PaS §-st 29 ja TLS § 119 lg-st 2 on lõpparve maksmisega viivitamise aja eest makstav keskmine palk oma olemuselt ühelt poolt hüvitis töötajale ja teiselt poolt sanktsioon tööandjale tema kohustuse rikkumise eest. Kui kohus asjas tuvastab, et kostja jättis töölepingu lõppemisel hagejale lõpparvena palga välja maksmata ja lõpparvena saamata palga nõue ei ole aegunud, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ka eelnimetatud sätetega ettenähtud hüvitis.
4. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 6

lg 3, mis sätestab palga maksmise nõude esitamisele kolmeaastase tähtaja, jõustus

1. aprillil
2. Enne seda kehtis palga maksmise nõudele töösuhtest tulenevate nõuete esitamise üldine, neljakuuline tähtaeg.
3. Hageja esindaja esitas koos kassatsioonkaebusega taotluse õigusabile kulutatud 1416 krooni hüvitamiseks. Lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel. Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik