Obsah (8)

§ 186§ 208§ 128§ 209§ 8§ 125§ 29§ 85

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus

) § 186 lg 2 ja § 197 lg 2 alusel jätta rahuldamata. Hageja leppetrahvi nõue on põhjendamatu ja hea usu põhimõttega vastuolus, kuna söödaodra ja rapsi tarnimata jätmine oli otseselt tingitud hageja vastuvõtuviivitusest. Hageja leppetrahvi arvestus on vale, kuna kostja ei olnud kohustatud tarnima 190 tonni rapsi.

1. Pärnu Maakohus jättis
2. jaanuari
3. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus tuvastas, et
4. aasta sügisel kehtis poolte vahel kaks lepingut �
5. detsembril
6. a sõlmitud leping ja
7. märtsil
8. a sõlmitud leping. Hageja ei täitnud
9. detsembri
10. a lepingu ja
11. märtsi
12. a lepingu järgseid kohustusi.
13. detsembril
14. a sõlmitud leping jäi osaliselt täitmata põhjusel, et hageja ei ostnud kostjalt kaupa lepingus kehtestatud tingimustel ja tähtaegadel. Mõlemad lepingud jäid täitmata ka põhjusel, et hageja ei vedanud toodangut vaatamata lubadustele mõistliku aja jooksul ära ega teatanud lõppladu, kuhu kostja oleks saanud selle ise vedada. Kuigi
15. märtsil
16. a sõlmitud lepingust ei nähtu hageja kohustus korraldada kostja kaupade transporti, võis varasemat lepingut arvestades kostja seda hagejalt loota. Tunnistaja ütluste kohaselt oli kostjale hageja lõppladu teada, kuid puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et hageja määras lõpplao. Kostja on lõpplao teadmist eitanud. Hageja korraldas teravilja äraveo pärast kostjalt nõudeavalduse ja tasaarvestuse saamist. See viitab hageja poolt oma lepingujärgse kohustuse rikkumise tunnistamisele. Teravilja ära vedamata jätmisega sattus hageja vastuvõtuviivitusse. Hageja viivituse tõttu on kostja kandnud olulist varalist kahju, kuna kostjal jäi koristamata märkimisväärne osa saagist. Kostja arvestuse kohaselt on tema varaline kahju rapsi ja vilja müügihindadest lähtudes 602 880 krooni. Kostja esitas hagejale kahjunõude ning tasaarvestas selle hageja nõudega. Tasaarvestusele hageja vastuväiteid ei esitanud ning korraldas kostja kuivatis seisnud 48,58 tonni rapsi äraveo vastavalt tasaarvestusavalduses nõutule. Tulenevalt eeltoodust leidis maakohus, et hageja nõuded kostja vastu on

§ 186p 2 ja § 197 lg 2 järgi lõppenud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

Kostja kahjuarvestusele hageja vastuväiteid ei esitanud. Kuna söödaodra ja rapsi tarnimata jätmine oli tingitud hageja vastuvõtuviivitusest, ei ole põhjendatud ka hageja nõue leppetrahvi ja viivise osas.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes selle tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. mai
4. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Samas täiendas ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et
5. aastal kehtis poolte vahel osaliselt ka
6. detsembril
7. a sõlmitud ostu-müügileping. Nimetatud leping ja
8. märtsil
9. a sõlmitud leping ei olnud omavahel vastuolus, neil ei olnud sama ese ning hilisem leping ei asendanud varasemat lepingut.
10. detsembri
11. a lepingu järgi kehtisid selle lepingu lisad kuni nendest tulenevate kohustuste täitmiseni ning nende täitmine jätkus
12. aastal.
13. märtsil
14. a sõlmitud lepinguga lepiti kokku uutes müüdavate kaupade kogustes ning varasemast lepingust tulenevaid kohustusi selles ei lõpetatud ning üle ei kantud.
15. märtsil
16. a sõlmitud lepingust ei järeldu, et kauba lõpplattu transportimise kohustus on kostjal. Lepingu p 3.4 sätestab võimaluse, et transpordi korraldab hageja. Arvestades
17. aasta lepingut, mille p 5.1.11 järgi oli hagejal kauba transportimise kohustus, ning hageja käitumist, oli kostjal õigustatud ootus, et hageja korraldab jätkuvalt vilja äravedu. Maakohus hindas tõendeid piisava põhjalikkusega. Kostjal tekkis kahju hagejapoolse lepingulise kohustuse rikkumise tõttu, s.o tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt pidi hageja vilja kostja kuivatist oma transpordiga ära vedama, kuid vaatamata korduvatele lubadustele ta seda õigeaegselt ei teinud. Sellega rikkus hageja

§ 208lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust.

Eeltoodu tõttu ei olnud kostjal võimalik viljakoristust jätkata (uut saaki ei olnud kostja kuivatis oleva vilja tõttu võimalik kusagile paigutada) ning märkimisväärne osa viljast hävines põldudel, mistõttu kostjal tekkis varaline kahju

§ 128lg 2 tähenduses.

Arvestades müüdava asja eripära, pidi hageja sellist tagajärge ette nägema. Pooled olid

§ 209

lg 1 järgi kokku leppinud, et vilja üleandmise kohaks on kostja kuivati, kostja oli vilja hageja käsutusse andmiseks valmis pannud ja hagejale valmispanekust teatanud.

§ 209lg 2 järgi tuleb lugeda asja üleandmise kohustus sellega kostja poolt täidetuks.

Hageja ei teatanud kostjale ka lõppladu, kuhu kostja oleks saanud vilja ise viia, vältimaks kahju tekkimist. Teistele isikutele ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks kasvatatud vilja müüa, kuna pooltel oli siduv leping, mida kostja oli kohustatud täitma, vältimaks lepingus kokkulepitud sanktsioonide rakendumist. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks teha järelduse, et kostja ei teinud mõistlikult vajalikku kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et tema tõttu kahju ei tekkinud. Kostja võis oma nõude hageja vastu tasaarvestada ning hageja nõue kostja vastu on

§ 186

p 2 ja § 197 lg 2 järgi lõppenud, mistõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti

§ 8lg-t 2, millest tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Lepingupooled võivad lepingulistest kohustustest vabaneda kas lepingulistel või seadusest tulenevatel alustel.

1. märtsil
2. a sõlmitud lepingu p 3.4 sätestab, et juhul, kui kauba transpordi lõpplaoni korraldab hageja, tasub tootja transpordikulud vastavalt esitatud arvetele. Siit tulenes see, et eelduslikult oli lõpplattu kauba transportimise kohustus kostjal. Kui seda peaks tegema hageja, siis peab kostja nimetatud kulutused hüvitama. Vaatamata sellele, et lepingus oli asja üleandmise koht sätestatud selgelt, on kohtud otsustes märkinud vastupidist. Lepingus sätestatut ei saa tunnistajate ütlustele tuginedes ümber hinnata. Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka

§ 125

lg-t 3, mille järgi peab võlgnik vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist. Kostja võttis omaks, et lasi viljal põllul rikneda, ning kohtud pidasid kostja käitumist õiguspäraseks. Ringkonnakohtu põhjendus, et teistele isikutele ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks kasvatatud vilja müüa, kuna pooltel oli siduv leping, mida kostja oli kohustatud täitma, vältimaks lepingus kokkulepitud sanktsioonide rakendumist, on väär.

§ 125

lg 3 käsitlebki selliseid juhtumeid, kui poolte vahel on siduv leping ning üks pooltest on sattunud vastuvõtuviivitusse. Isegi juhul, kui kohus leidnuks, et hageja sattus vastuvõtuviivitusse, tulenes seadusest kostja kohustus vili realiseerida. Seetõttu on kostja tehtud tasaarvestus õigusliku aluseta. Õiguspärane oleks olnud müügiga seotud kulutuste tasaarvestamine kostja poolt. Sellele võimalusele viitab ka

§ 125lg 6.

Ringkonnakohtu istungil soovis hageja esitada tõendi selle kohta, et kostja müüs K AS-ile

1. aasta septembris ja oktoobris rapsi. Selle tõendi sai hageja alles
2. aprillil
3. a, mistõttu tal ei olnud võimalik seda varem esitada. Ringkonnakohus lükkas tõendi tagasi, märkides, et see ei ole asjakohane. Kuna ringkonnakohus pidanuks asjas kohaldama

§ 125

lg-t 3, mis oleks välistanud kostja õiguse tasaarvestusele, pidanuks kohus hageja poolt esitatud tõendi vastu võtma, sest see tõend näitas, et kostjal oli äripartnereid, kellele vilja müüa. 7. Kostja leiab, et kassatsioonkaebus on põhjendamata ning palub selle rahuldamata jätta. Hageja soovis ringkonnakohtu istungil lubamatult laiendada hagi alust. Hageja ei vaidlustanud esimese astme kohtus kostja tasaarvestust põhjusel, et kostja oleks pidanud ja saanud põllule jäänud koristamata vilja müüa kolmandatele isikutele ning et selline käitumine oleks olnud hageja huvides. Sellest tulenevalt ei olnud kostjal vajadust ega ka võimalust vaielda vastu

§ 125

lg 3 väidetavale rikkumisele ning tõendada, et ta ei ole

§ 125lg-st 3 tulenevaid kohustusi rikkunud.

Ringkonnakohus ei rikkunud ka menetlusõiguse norme, kui jättis ringkonnakohtu istungil hageja esitatud tõendi vastu võtmata. Hagejal ei olnud takistust õigel ajal tõendite kogumiseks ja esitamiseks.

1. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
3. Kohtud on tuvastanud, et vaidlusalusel perioodil, s.o
4. aasta sügisel kehtis poolte vahel kaks lepingut �
5. detsembril
6. sõlmitud ostu-müügileping ning
7. märtsil
8. a sõlmitud teraviljakasvatuse leping. Hageja kohustus lepingute järgi ostma kostjalt teravilja ja varustama kostjat vilja tootmiseks vajalike tarvikutega ning kostja kohustus hagejale müüma teravilja ja tasuma tarvikute eest.
9. Pooled vaidlevad selle üle, kes pidi pooltevaheliste lepingute järgi korraldama kauba veo ja kus pidi toimuma kauba üleandmine. Vastustest nendele küsimusele sõltub vastus ka kolmandale vaidlusalusele küsimusele, kas hageja oli vastuvõtuviivituses
10. a sügisel.
11. Kolleegium käsitleb esmalt küsimust, kes pidi lepingu järgi korraldama kauba veo.
12. detsembri
13. a lepingu p 5.1.11 järgi kohustus hageja vedama kostja kaubad vastuvõtjale lepingu lisades sätestatud tähtaegadel.
14. märtsi
15. a lepingu p-st 3.1 tulenevalt võetakse kaubad vastu hageja määratud lõpplaos; p 3.4 kohaselt juhul, kui kauba transpordi lõpplaoni korraldab hageja, tasub kostja transpordikulud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli
16. detsembri
17. a lepingu järgi kauba vedamise kohustus hagejal ning hageja poolt kostjale väljendatud tahteavaldusi arvestades oli kostjal õigustatud ootus, et hageja korraldab vilja äraveo ka
18. märtsil
19. a sõlmitud lepingu järgselt. Kolleegium leiab, et
20. märtsil
21. a sõlmitud lepingu p-st 3.4 ei saa teha selget järeldust, et kauba veo pidi korraldama hageja. Selgitamaks küsimust, kes pidi korraldama kauba veo, tuleb tõlgendada lepingute sisu. Lepingu sisu väljaselgitamisel tuleb juhinduda

§-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest.

§ 29

lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Seega tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki kohtule esitatud asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid. Lepingu tõlgendamisel tuleb juhul, kui poolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, arvesse võtta

§ 29

lg 4 järgi ka seda, kuidas pidi lepingust aru saama lepingupooltega sarnane mõistlik isik.

§ 29

lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole arusaamadest. Objektiivsel tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada

§ 29lg 5 p-des 4�6 märgitud asjaoludega (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.

jaanuari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06 (RT III 2007, 3, 21)). Kolleegiumi arvates ei ole usutav, et pooltega sarnane mõistlik isik pidi lepingu p 3.4 mõistma selliselt, et äraveo korraldab hageja. Sellest lepingupunktist saab järeldada vastupidist, s.t et vedamise kohustus oli kostjal ning hageja korraldab äraveo üksnes juhul, kui kostja seda ei tee. Seda kinnitab ka asjaolu, et samast lepingupunktist tulenevalt, kui transpordi korraldab hageja, tasub transpordikulude eest kostja. Kostja väide, et tal oli
2. detsembri
3. a lepingut arvestades õigustatud ootus, et transporti korraldab edasi hageja, ei ole põhjendatud, sest sel juhul tekib küsimus, miks ei reguleeritud
4. märtsi
5. a lepingus transpordi korraldamist sarnaselt
6. detsembri
7. a lepinguga, kus oli märgitud transpordi korraldamine selgelt hageja kohustuseks.
8. Teisena käsitleb kolleegium küsimust selle kohta, kus pidi toimuma kauba üleandmine. Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et pooled olid

§ 209

lg 1 järgi kokku leppinud, et vilja üleandmise kohaks on kostja kuivati, kostja oli vilja hageja käsutusse andmiseks valmis pannud ja hagejale valmispanekust teatanud. Seega sai

§ 209lg 2 järgi lugeda, et kostja on asja üleandmise kohustuse täitnud.

Kolleegium ringkonnakohtu järeldusega ei nõustu. Asja müügilepinguga kohustub müüja

§ 208

lg 1 järgi andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma ostuhinna ja võtma asja vastu. Tulenevalt

§ 85

lg-st 1 peab võlgnik kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Pooled leppisid

1. märtsi
2. a lepingu p-s 3.1 kokku, et kaup võetakse vastu hageja määratud lõpplaos. Sellega kohustus hageja teatama kostjale kauba vastuvõtmiseks lõpplao. Kuna
3. märtsi
4. a lepingu järgi pidi kauba veo korraldama kostja (vt otsuse p 12), siis kohaldub praegusel juhul

§ 209

lg 4, mille järgi, kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Seega pidi kostja kauba vedama ja üle andma hageja määratud lõpplaos. 14. Ringkonnakohus järeldas, et tuvastamist leidis hagejapoolne vastuvõtuviivitus. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei teatanud hageja aga kostjale lõppladu, kuhu kostja oleks saanud vilja viia. Kolleegium nõustub selle järeldusega. Seetõttu on õige ka järeldus, et lõpplao teatamata jätmisega rikkus hageja pooltevahelise lepingu p 3.1 ning

§ 208lg-s 1 sätestatud asja vastuvõtmise kohustust.

Kuna tõendatud on, et hageja ei teatanud kostjale lõppladu, ei omagi asjas iseenesest tähtsust, kes pidi korraldama kauba äraveo, sest kostjal puudus võimalus kaupa üle anda. 15. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata

§ 125lg 3.

Selle sätte kohaselt peab võlgnik vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust

§ 125

lg 3 väära kohaldamise tõttu ega esitanud ka apellatsioonkaebuses selle sätte väidetava rikkumise aluseks olevaid asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt ei tuginenud hageja ka esimese astme kohtus asjaolule, et kostja oleks pidanud ja saanud põllule jäänud koristamata vilja müüa kolmandatele isikutele ning et selline käitumine oleks olnud hageja huvides. Samuti ei ole hageja alama astme kohtutes tõendanud asjaolu, et kostja on vilja müünud kolmandatele isikutele. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe menetlusosalisele ette võimalust tugineda kassatsioonkaebuses asjaolule, millele ei ole alama astme kohtutes viidatud (vt ka Riigikohtu 18. veebruari 1999. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-99 (RT III 1999, 8, 86)). 16. Kolleegium leiab siiski, et kuigi ringkonnakohus jättis põhjendatult kohaldamata

§ 125

lg 3, ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei olnud kostjal võimalik hageja jaoks kasvatatud vilja müüa teistele isikutele, kuna pooltel oli siduv leping.

§ 125

lg 3 järgi peab võlgnik vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist.

§ 125

lg 3 eesmärgiks ongi reguleerida võlgniku kohustust võlgnetav asi müüa, et sellega vabastada ennast kohustuse täitmisest võlausaldaja ees ning vältida viivitusse sattumist. Ringkonnakohtu tõlgenduse kohaselt ei saaks

§ 125

lg-t 3 üldse kohaldada, sest selle kohaldamine eeldabki siduva kohustuse (lepingu) olemasolu. 17. Eeltoodust tulenevalt (vt otsuse p 13�16) leiab kolleegium, et kuigi transpordi pidi korraldama kostja ja hageja vastuvõtuviivituses olemise tõttu pidi kostja seaduse järgi kauba müüma, ei ole põhjust ringkonnakohtu otsust tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks, sest hageja ei tuginenud õigel ajal

§ 125lg-le 3 (vt otsuse p 15).

1. Kassatsioonkaebuses on ekslikult leitud, et ringkonnakohus rikkus tõendi vastuvõtmata jätmisel menetlusõiguse normi. Uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust peab pool vastavalt TsMS § 652 lgle 4 oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kohtuotsuses hindamata tõendeid hindab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seega peab pool põhjendama tõendi hilisemat esitamist apellatsioonkaebuses. Tõendit hilinemisega esitada sooviv pool võtab endale riski, et apellatsioonikohus võib jätta tema esitatud tõendi vastu võtmata, kui ta pole järginud TsMS § 652 lgs 4 sätestatut ja põhjendanud kaebuses või vastuses uue tõendi esitamist ja kui puuduvad sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud alused (vt ka Riigikohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1111-03 (RT III 2003, 33, 340)). Hageja ei põhjendanud apellatsioonkaebuses, miks ta ei saanud objektiivsete takistuste tõttu tõendit esitada. Tõendi hilisemat esitamist ei ole põhjendatud ka kassatsioonkaebuses. Lea Laarmaa, Villu Kõve, Peeter Jerofejev