← Eesti

3-1-1-5-07

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-5-07 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu,

  1. veebruar
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar Kohtuasi P. P. karistusest vabastamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a määrus nr 1-06-16491 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik P. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur ringkonnaprokurör Ülle Hõraku määruskaebused Asja läbivaatamise kuupäev
  5. jaanuar
  6. a, kirjalik menetlus Kivistiku ja Lõuna RESOLUTSIOON Tartu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a määrus jätta muutmata, määruskaebused jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. P. P. tunnistati Põlva Maakohtu
  10. juuli
  11. a otsusega KrK § 1481 lg-te 1 ja 5 järgi süüdi ja teda karistati 5300 krooni suuruse rahatrahviga. Kohtuotsus jõustus
  12. augustil
  13. a ja P. P. tasus talle mõistetud rahatrahvi
  14. augustil
  15. a.
  16. P. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik taotles
  17. detsembril
  18. a Lõuna Ringkonnaprokuratuurilt P. P. karistusest vabastamist. Ringkonnaprokurör Ülle Hõrak esitas sellekohase taotluse Tartu Maakohtule
  19. detsembril
  20. a.
  21. Tartu Maakohtu
  22. jaanuari
  23. a määrusega jäeti prokuröri taotlus läbi vaatamata. Maakohus märkis, et prokurör esitas karistusest vabastamise taotluse põhjendamatult ligi 3 aastat määratud tähtajast hiljem. Lisaks märkis kohus, et karistusest vabastamise küsimus ei saanud käesoleval juhul tõusetuda ka taotluse õigeaegsel esitamisel, sest P. P. oli talle mõistetud karistuse ära kandnud juba
  24. augustiks
  25. a.
  26. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused P. P. kaitsja ja prokurör. Kaitsja määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist ja P. P. vabastamist talle Põlva Maakohtu
  27. juuli
  28. a otsusega mõistetud karistusest. Kaitsja leiab, et kuna P. P. tunnistati süüdi kuriteos, mis on tänaseks dekriminaliseeritud, tuleb ta karistusest vabastada. Kuigi P. P. karistusandmed on kantud registri arhiivi, rikuvad need endiselt tema õigusi ja seetõttu tuleb need andmed kustutada ka karistusregistri arhiivist. Kaitsja arvates ei saa prokuröri poolt seaduses sätestatud karistusest vabastamise taotluse esitamise tähtaja möödalaskmine olla taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus prokuröri taotlust rahuldamata jättes muuhulgas võrdse kohtlemise põhimõtet. Prokuröri määruskaebuses taotletakse maakohtu määruse tühistamist, karistusest vabastamise tähtaja ennistamist, P. P. vabastamist talle mõistetud karistusest ja karistusregistrist tema karistusandmete kustutamist. Prokurör märgib, et kuna P. P. tunnistati kriminaalkoodeksi järgi süüdi kuritegude eest, mis pole karistusseadustiku järgi enam kuriteona karistatavad, tuleks karistusseadustiku rakendamise seaduse § 1 lg-le 1 tuginevalt ta karistuse kandmisest vabastada ja sama paragrahvi viienda lõike kohaselt tema karistusandmed karistusregistrist kustutada. Kuigi tänaseks on P. P. karistusandmed kantud karistusregistri arhiivi, rikuvad need andmed ikkagi tema õigusi, sest neil on õiguslik tähendus. Seisukoht, et kuna P. P. oli talle mõistetud rahatrahvi karistusseadustiku jõustumise ajaks juba tasunud, siis ei saa enam tõusetuda tema karistusest vabastamise küsimus, rikub isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Prokurör ei saanud P. P. karistusest vabastamist õigeaegselt taotleda, sest P. P. kaitsja esitas sellekohase taotluse alles
  29. detsembril
  30. a. ning ta ei olnud varem esitanud ka kaebust karistusest vabastamise taotluse esitamata jätmise peale. Kuna P. P. oli trahvi juba tasunud, siis ei esitanud taotlust karistusest vabastamiseks ka kohtutäitur. Sellistel asjaoludel taotleb prokurör karistusest vabastamise taotluse esitamise tähtaja ennistamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et prokuröri ja P. P. kaitsja määruskaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
  32. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 33 lg 1 alusel pidi prokurör karistusest vabastamise taotluse esitama nelja kuu jooksul alates karistusseadustiku jõustumisest. Kui prokurör jättis selle tähtaja jooksul karistusest vabastamise taotluse esitamata, võis KarSRS § 9 lg 1 alusel ühe kuu jooksul tähtaja möödumisest esitada kaebuse süüdimõistmise koha järgsele maa- või linnaprokuratuurile. Käesoleval juhul ei ole prokurör karistusest vabastamise taotlust tähtaegselt esitanud ning selle esitamata jätmise peale pole omakorda tähtaegselt esitatud ka kaebust. P. P. kaitsja esitas prokurörile kaebuse karistusest vabastamise taotluse esitamata jätmise peale alles
  33. detsembril
  34. a. Kaebusest ei selgu aga, mis takistas tal kaebust tähtaegselt esitada. Prokurör on küll Riigikohtule esitatud määruskaebuses selgitanud, miks ta esitas maakohtule P. P. karistusest vabastamise taotluse ligi neli aastat peale selle taotluse esitamise tähtaja möödumist, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea seda selgitust asjakohaseks. Seejuures viitab kriminaalkolleegium varem korduvalt väljendatud seisukohale, et möödalastud kaebetähtaja ennistamisel tuleb mõjuva põhjusena mõista vaid sellist objektiivset takistust, mis tegi isikul võimatuks kaebuse tähtaegse esitamise. Siia kuuluvad nii isikuvälised asjaolud - loodusõnnetus, transpordi- või sidehäire jms, kui ka isikuga vahetult seotud asjaolud, milleks võivad olla raske haigus, ajutine vaimutegevuse rike jms (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1 1-77-98 - RT III 1998, 21, 211; 3-1-1-152-05 - RT III 2006, 5, 40, p 6).
  35. Vaatamata eelöeldule tuleb käesoleval juhul määruskaebused rahuldamata jätta ka põhjusel, et taotlus karistusest vabastamiseks esitati alusetult. KarSRS § 1 lg 3 alusel sai karistusest vabastamine kõne alla tulla üksnes siis, kui mõistetud karistus polnud veel ära kantud. Samale seisukohale on Riigikohtu kriminaalkolleegium asunud ka varem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-44-03 - RT III, 2003, 11, 115 p 3). P. P. karistus oli ära kantud enam kui aasta enne vastava kuriteokoosseisu dekriminaliseerimist. Seega puudus karistusest vabastamise alus.
  36. KrK § 1481 lg-tes 1 ja 5 sätestatud kuritegude eest mõisteti P. P-le karistuseks rahatrahv ja seetõttu kuuluvad vastavad karistusandmed karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 4 alusel registrist kustutamisele kolme aasta möödumisel karistuse täitmisest. Kuna P. P. tasus talle mõistetud rahatrahvi
  37. augustil
  38. a, kustutati tema karistusandmed registrist
  39. augustil
  40. a. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 alusel kantakse isiku karistusandmed peale nende kustutamist karistusregistrist üle arhiivi. Karistusregistri seadus ei näe ette võimalust registrisse kantud andmete kustutamiseks ka registri arhiivist. Seetõttu on kaitsja ja prokuröri taotlus karistusregistrist juba kustutatud karistusandmete veelkordseks kustutamiseks põhjendamatu. Ühtlasi tuleb märkida seda, et kuigi KrK § 1481 lg-tes 1 ja 5 sätestatud kuriteod on tänaseks dekriminaliseeritud, ei tähenda see, et selle koosseisu kehtivuse ajal niisuguse teo toimepannud isikud tuleks tagantjärele rehabiliteerida. Selline tegu on ka täna süütegu, kuid karistatav väärteona.
  41. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 p-st 1, tuleb Tartu Maakohtu
  42. jaanuari
  43. a määrus jätta muutmata, määruskaebused jätta rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.